Palju võililletoitu; ja mis kerged toidud nüüd päevakorras on

Sõin vahepeal iga päev võilillelehti, ei osanud ilma elada. Igasuguste toitude kõrvale salatiks ja vahel salati põhikomponendina, nt võilill, suitsukala, röstitud must leib ja majonees. Või kodujuust, muna, tomat, võilill.

Avastasin, et kui teha võilillelehti kreeka meetodil: praadida oliiviõlis (korra praadisin ka selles suvalises taimeõlis, mille sees olid juustuga täidetud tšillid olnud) küüslauguguga kergelt läbi ja panna sidrunimahla peale – siis meenutab maitse üpriski kreeka viinamarjaleherulle, nähtavasti sama maitsestuse pärast.

Kasutasin niiviisi menetletud võilille vahel näiteks makaronide peal (+ natuke kõva juustu peale. Või pehmemat, feta moodi lambajuustu peale pudistades. Või samasugust pehmet kitsejuustu.)

See praadimisenõks on väga hea selle poolest, et nii saab kasutada ka neid võililli, mis on toorelt söömiseks mõruvõitu (kuigi ka vanade lehtede mõrudust vähendab tublisti, kui soon keskelt ära visata ja süüa ainult seda õhukest lehte).

Vahel olen ka nooremaid naate sinna praadimisel hulka visanud.

Ükskord praadisin need libled niiviisi läbi, lisasin päevalilleseemneid (lasin ka neil natuke praadida), paralleelselt keetsin riisi, siis segasin kõik panni peal kokku, et riis ka natuke praadida saaks, pärast sõime kitsejuustuga. Ainus etteheide oleks olnud see, et riisi oli muuga võrreldes liiga palju.

Üks teine kord praadisin selle umbrohuseguga koos ka sibulat ja lisasin tomatit, tegin niiviisi makaronikastmeks (et rohkem umamit oleks, pudistasin ka 2 kilufileed sinna tükkideks). Rumalast peast lisasin ka marineeritud kappareid, see oli liialdus, sest sidrun ja tomat olid juba isegi küllalt happelised. Aga täitsa norm kaste tuli siiski, lihtsalt see suurem happesus tähendas, et oli vaja rohkem õli hulka niristada.

*
Keetsin kartuleid ja vutimune, hakkisin natuke võilille, natuke estragoni, natuke segaumbrohtu (peamiselt noored naadiõisikud ja vesihein), tomatit ja kurki (neile mõlemale siputasin soola peale), lisasin kodujuustu. Kui kartul ja muna olid valmis, lisasin salatitaldrikule 2 kartulit ja 3 vutimuna, oligi söömaaeg käes.

Teinekord võtsin keedukartuli kõrvale jälle värsket kurki, fetat ja münti, oliiviõli niristasin peale.

*
Nüüd hakkab hea võililleaeg tasapisi läbi saama ja mul tuleb süüa muud umbrohtu, õnneks hakkab nüüd juba tulema vesiheina ja mets-harakputke. Ja kui aeg-ajalt niita, siis tuleb kogu aeg uusi noori naate ka. Avastasin, et õitsemiseelne naadilatv on väga maitsev, see puhkemata õisik meenutab õige natuke tilli.

Vahepeal jäi mu kõht natuke haigeks, ajas ennast punni nagu õhupall ja söögiisu ei olnud. Märkasin ühel sellisel päeval, et mul on õudne sibulanälg ja nii ma tegin endale sellise toidu: keetsin tatart, sinna kõrvale tükeldasin suure tomati salatiks ja sibulat hakkisin peale. Veidi soola ja maitserohelist; salatikastmeks segamini kreeka jogurtit ja majoneesi. Kuna ma keetsin tatart kogemata liiga palju, sain seda toitu veel mitu päeva süüa, rohelist kraami varieerides – kord oli kõige tugevama maitsega hein aed-liivatee, kord iisop, kord leeskputk koos naadiga, kord münt, kord estragon – peab küll tunnistama, et estragon ei ole tegelikult väga tugeva maitsega, vähemalt see meie (arvatavasti vene) estragon mitte, nii et temaga koos ei tasu tugeva maitsega komponente panna. Vahel hakkisin ka natuke suitsuliha salati hulka, aga mitte alati. Selle dieedi peal sai mu kõht terveks.

Eile: keetsin makarone (penne lisce, need on sellised keskmiselt lühikesed tugevad torukesed), lisasin herne-porgandikonservist herned ja porganditükid, pudistasin veidi vanemat juustu (hetkel oli selleks üks Andre farmi juust) vahele, natuke vinnutatud vorsti leidsin kapist ka, panin ka seda ning pudistasin sinna vahele kuivatatud piparrohtu (värsket põle). Ja lisasin juba taldrikus värsket maitserohelist+umbrohtu (konkreetsel juhul oli vist metsharakputk, mõni noorem naadileht ja natuke seda rohelist münti, millest ma täpselt ei tea, mis münt ta on) ja natuke majoneesi. A.-le jätsin selle makaroni-herne-porgandisegu ootele, tema lisas veel vinnutatud vorstikribalaid ja majoneesi ei tahtnudki.

Täna oli nii palav, et ei tahtnud midagi keeta. Lõuna tuli niisiis selline: suur (ikka väga suur) tükeldatud tomat, pool hakitud sibulat, peotäis õuest toodud rohtusid (sedapuhku estragon ja mets-harakputk), viis-kuus väiksemat lehtsalatilehte, natuke oliive (selliseid, mis on paki sees õlised, mitte vees), natuke fetajuustu (kogus oli vast vahemikus 75-100 grammi). Maitseks veel natuke pipart ja soola (ei fetat ega oliive olnud nii palju, et oleks minu maitse jaoks piisavalt soolane olnud). Ja oliiviõli peale. Kõrvale võtsin tublisti ciabattat, õigemini pudistasin seda suurem osa ajast toidu sisse, mitte ei söönud viisakalt kõrvale. Külma valget veini ja vett jõin juurde.

Magustoiduks võtsin seda tihket läti kohupiima, mis on peaaegu nagu juust, lisasin maasikamoosi ja toorest rabarberit.

Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Üks kohupiimakook (ülejääkide lahendamine)

Kook: tegin puru veidi rohkem kui 1 klaasist jahust, umbes 75 g võist, paarist tl suhkrust; pigistasin sinna veidi vähem kui poole sidruni mahla, sest see sidrun hakkas käest minema, aga koogitaina sees on sidrun mumst hea.

Panin ahju soojenema, valasin-mätsisin puru ahjupannile ja panin jahedasse, ise tegin kattesegu 2 tükeldatud kivikõvast Poola õunast, pooleteisest pakist kohupiimast (õigemini 1 pakk kohupiima, pool pakki seismajäänud ricotta‘t, mida ma enam süüa ei tahtnud), poolest purgist sügavkülma seisma jäänud ja külmkapi maitsega läinud vanillijäätisest, peotäiest rosinatest ja natukesest moosisuhkrust (maitse järgi). Poole segamise ja õunatükeldamise pealt sai ahi soojaks ja ma pistsin purupõhja juba eelküpsema. Siis sai segu valmis, põhi oli helepruuniks tõmmanud ja ma kühveldasin katte sinna peale ja küpsetasin tükk aega mitte eriti kõrgel kuumusel, et need igavesti kõvad õunad pehmeks jõuaks minna.

Jäin suht rahule, eriti kattega – ainult rohkem oleks võinud olla -, põhi tundus veidi jahune, aga vähemalt krõbe. A. kiitis jälle põhja ja väitis, et kate olevat hapu. Hah. Kui ta teaks, et panin sidrunit hoopis tema kiidetud põhja.

Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Jalgpallikõrvane 3

Nagu öeldud, sõime paar päeva suppi; ja ka tatra-riivporgandi toitu jäi üle. Kui supp otsa sai, pikendasin tatrarooga selle kanalihaga, mis supi sisse panemata ununes, ja sellest sai täitsa tore panniroog.

Laupä oli jaanilaupäev ja sel puhul tõi Ep. meile grillvorste, U. tõi arbuusi ja mina tõin õuest lehtsalatit. Sõime neid siis vaheldumisi jalgpalli kõrvale. Lehtsalat sai kõige rutem otsa.

Aga kanaliha oli ikka veel üle, nii et ma tegin pühapäeval jälle põhja-aafrika maitsebuketiga kanakastet – praadisin oliiviõliga sibulat (1 suur ja 1 väike, hakitud), kui oli klaasjas, lisasin ingverit ja safranit ja peeneks hakitud küüslauku; siis lisasin kanaliha ja jahvatasin pipart otsa ja segasin; lisasin sünnipäevast üle jäänud oliive ja natuke ka teisi oliive, mida U. oli toonud, riivisin sidrunikoort otsa; lisasin natuke vett ja hautasin.

Teises potis ajasin vee kuumaks (umbes veerand liitrit), lisasin tiba soola ja sortsukese õli; seniks, kuni kuumenes, käisin tõin õuest sousti tarbeks õrnemaid naate ja natuke leeskputke; kui vesi keema läks, keerasin kuumuse ära, võtsin poti tulelt ja segasin sisse pool pakki (tähendab, 250 g) kuskussi; jätsin kaane alla paisuma.

Pannil keerasin kah kuumuse alt ära ja võtsin kaane pealt, et pakseneks. Kuna mulle tundus, et oliivid polnud soustile küllalt soolasust andnud, lisasin hästi natuke soola (see osutus hiljem väikeseks veaks). Ja hakkisin soustile ka naadi ja leeskputke sisse ning pigistasin poole sidruni mahla.

Paari minuti pärast segasin kuskussile natuke võid sisse, kaas uuesti peale ja veel korra jahtuvale, kuid ikka veel kuumale pliidiplaadile.

Ja siis sõime seda sousti kuskussiga. Kokkuvõttes oli õige pisut soolane, muidu väga hea. A. oli umbusklik ja ei söönud (aga ta oli sel päeval juba tatart millegagi söönud, kui mina magasin).

Esmaspäeval käisin tantsu õpetamas, toitusin päev otsa peamiselt magustoidust (enne äraminekut 1 juustuvõileib hommikusöögiks; kohale jõudes turgutuseks või hommikusöögi jätkuks kohvi, mahla ja üks tordilõik; enne tagasisõitu haarasin ühe jäätise rongi peale kaasa), koju jõudes keerasin ülejäänud kuskussist hakitud värske kurgi ja piparmündiga salati kokku ning praadisin 1 1/4 grillvorsti viiludena juurde. Ketšupit panin ka.

Teisipäevaks oli A. poest mingeid kotletiasjandusi toonud, praadis neid ja tegi tatart; tema tegi enda tatraportsu juurde porgandisalatit (st riivis porgandit), mina kurgisalatit (st tükeldasin kurki ja valasin veidi rjaženkat peale). Ep sõi üldse hoopis võileiba.

Kogu selle aja oleme peaaegu iga päev kõvasti mureleid näost sisse ajanud ja alkovaba õlut joonud. Kui Saku peaks otsustama, et tema roheline alkovaba ei müü, siis meie küll selles süüdi ei ole.

Vahepeal oli jälle kanatoitude nädal

… sest A. tõi jälle terve kana. Kõigepealt mäkerdas ta koivad-tiivad millegagi kokku ja praadis; filee lõikas küljest ära ja pani sügavkülma, karkassi koos külgejäänud lihaga lihtsalt külma.

Järgmiseks tegime suppi peaaegu sama menetlusega nagu eelmine kord: tähendab, A. tegeles vahu korjamise ja esialgse kurnamisega (mulle meeldib väga selline menetlus, kus mina seda tegema ei pea) ning tükeldas juurvilju.

Mina tegin ülejäänu – nokkisin kergelt keenud karkassi küljest liha ja panin tallele, panin kondid uuesti koos maitseainetega – jälle loorber, pipar, vürts, ingver, apteegitill, koriander – ja ühe nässakaks läinud porgandi ja pooliku sibulaga keema. Keetsime jube kaua, vaatasime vähemalt ühe “Doktor Who” selle ajaga ära. Siis kurnasin uuesti, viskasin kõik tahked asjad peale kana komposti, ja tükeldatud juurikad läksid riburada leeme sisse keema. A. oli hakkinud paar sibulat, 3 porgandit ja puhastanud 3 kartulit. Porgand-sibul läksid supi sisse esimesena, siis tükeldasin ka kartuli ja viskasin keema; siis lõikasin ka 3 sellerivart viiludeks ja viskasin supi sisse. Kõige lõpuks läks supi sisse karkassi küljest lahtinokitud liha, 1 tükeldatud paprika ja posu õuest toodud naati (paar oblikat kah hulgas). Väga ilus tuli.

Jälle jube hea, sõime 2 ja pool päeva.

Viimaks tegime fileest “kurja kana” – mina riivisin jupi ingverit ja 3 küüslauguküünt, A. tükeldas fileed, panime kanatükid ingveri-küüslaugu-õliga marineerima. Pärast panin potiga riisi keema (lihtsalt külma natukese soolaga maitsestatud vette, niipea kui keema hakkas minema, keerasin kuumuse madalaks), ajasin panni kuumaks ja kana pannile; tükeldasin sinna veel 2 väikesepoolset sibulat ja 1 tšillikauna.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja pigistasin ühest peaaegu kuivanud sidruniveerandikust mahla peale. Ja söömise ajaks pudistasin igasugust rohelist peale, mida meil oli: sibulalauku, võililli ja naati.

*

Magustoitudest hakkas mulle väga meeldima kohupiim rosinatega: segan kohupiima natukese hapukoore või maitsestamata jogurtiga ära, rosinad sisse. Valmis. Suhkrut ei pane! Ma olen aru saanud, et mulle meeldib kangesti see kontrast, kuidas mittemagusa pehme kreemja massi sees on magusad rosinad. Samuti meeldib mulle süüa kreeka või türgi jogurtit rosinatega; või isegi vedelamat jogurtit või kefiiri rosinatega.

Toimib ka variant, kus ma panen kohupiima või paksu jogurti peale mett või moosi, aga ei sega kas üldse või segan hästi vähe, jälle samal põhjusel: et ma tunneks suus mõlemat maitset eraldi. Et maitse oleks kirju, mitte ühtlane laam.

Kohupiima-õunakook

Inspireerusin Ragne blogi retseptist ja selle algversioonist Toiduteo blogis – niiviisi, et kogused võtsin pigem Ragne järgi, täidise pigem Toiduteo moodi, aga modifitseerisin lõpuks ikka enda käe järgi. Näiteks ei viitsinud ma võid sulatada, vaid tegin puru nii, nagu teeks tavalist riputist külma võiga, ja vanillisuhkrut ma reeglina pigem väldin (välja arvatud rabarberiga, kus ma olen hakanud tal isegi mingit funktsiooni nägema).

Kõigepealt puhastasin 5 plekilist antoonovkat ja lõikasin viiludeks.

Siis panin kaussi 2,5 klaasi jahu ja umbes 2/3 klaasi suhkrut, tükeldasin sinna otsa suvaliste tükkidena 150 g külma võid ja hakkisin kausis noaga ringi, kuni võitükid läksid peenemaks ja ma ei viitsinud rohkem hakkida, siis näppisin edasi, kuni ebaühtlus ei olnud enam liiga suur. Viimasel hetkel tuli meelde, et ka küpsetuspulbrit oli vaja – segasin kähku 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest, uhmerdasin üle ja segasin ülejäänud puruga. Õigem oleks olnud kohe jahu ja suhkruga segada, aga etteruttavalt võin öelda, et sellest hilinemisest midagi halba ei sündinud.

Valasin pool puru teise kaussi ootama; esimesse kaussi lõin juurde 1 muna ja mõõtsin pool klaasi vanavõitu kefiiri. Segasin selle tainaks, määrisin oma kõrge servaga, aga väikesevõitu formaadiga ahjupanni võipaberiga üle, puistasin maisipulkadest jäänud puru riivsaia asemel peale ja mätsisin taina pannile. Õunad ladusin peale, puistasin neile heldelt kaneeli.

Keerasin ahju soojenema (oma ahju käredust arvestades 160 C peale).

Tainasesse kaussi lõin 2 muna, veidi üle poole klaasi suhkrut ja kloppisin segi; siis lisasin ühe 300-grammise topsitäie kohupiima ja pigistasin hapukoorepakist ebamäärase koguse, millest oletasin, et võiks olla umbes 100 grammi. Pigistasin sinna poole sidruni mahla ja segasin kõik ära. Maitsesin ja lisasin tiba suhkrut veel.

Mätsisin kohupiimasegu koogi otsa õunakihi peale, puistasin ootele pandud puru kõige peale; avastasin, et praeahi ei ole veel valmis, sest tuli kustub alles siis ära, kui ma nupu 120 peale keeran; otsustasin, et mis siis, küpsebki rahulikumalt läbi ja ei kipu ära kõrbema, keerasin nupu 160 peale tagasi ja panin koogi ahju.

Küpsetasin niiviisi umbes 30 minutit, siis uurisin; pealt oli juba pruun; keerasin tagumise külje ette ja panin ahju tagasi; üks 5 minuti pärast keerasin tule täitsa maha ja lasin koogil ahjus edasi taheneda, ise läksin välja.

Tuli täitsa hea mahlane pehme maitsega ja toitev kook. Palju ka: see sügav pann oli ääreni täis. Ometi sõime ta selle õhtu ja järgmise päeva peale täitsa ära.

Põhi oli huvitava maitsega, meenutas nagu pärmitainast. Mõtlesin, et huvitav, kas see maitse tuleb kefiirist (kefiirikultuur peaks minuteada mingit pärmseent sisaldama) või annab kohupiima happesus tunda ja ma ajan selle pärmitaina hapukusega segi.

Kalasuppi tegin

Olen olnud haige, haige, haige, tähendab, nädalavahetus otsa sõin peamiselt kiirnuudleid, sest mul on nende suhtes mingi ebausk, et need aitavad. Ja pealegi oli mul lisaks haigusele ka kole kiire.

Esmaspäeval võtsin vaba päeva, mis viis selleni, et õhtul hakkasid kalasupi ideed pähe tulema. A. oli millalgi ostnud külmutatud kala (kassile külmutatud räimi ja enda tagavaraks argentiina merluusi rümpasid), ma kirtsutasin mõttes natuke nina, sest uih külmutatud ja aih kauge maa kala, aga avalikult ei hakanud nägusid tegema, sest tal ei pea olema täpselt samad toidupõhimõtted nagu minul ja kui ma hakkaks virisema, siis saaksin võib-olla tulemuseks mehe, kes jätab toiduga tegelemise puha minu hooleks. Mõtlesin ka, et okei, las nad siis olla seal sügavkülmas, äkki kunagi läheb vaja.

No ja nüüd oligi see moment, kus tuli supiisu ja väga põhjalikult ei viitsinud poode kammida.

Tõin poest kõigest juursellerit ja sidrunit supitäienduseks.

Protseduur oli pärast pikka kaalumist selline: lasin umbes liitri vett veekannuga kuumaks; panin väiksesse potti loorberilehe, mitu valge pipra tera, kaks vürtsitera, näputäie apteegitilliseemneid ja näputäie tavalise tilli seemneid ja valasin neile kuuma vee peale; ja panin siis pliidile; niipea, kui vesi uuesti mulisema hakkas, pistsin kolm külmunud merluusirümpa potti.

Nüüd läks hulk aega, enne kui vesi külmunud kalaga koos uuesti keema läks ja oleks olnud mõtet vahtu riibuda. Selle aja sees lõikasin selleri küljest ühe tüki lahti, puhastasin ja lõikasin kuubikuteks; puhastasin ühe jämeda porgandi, see läks poolviiludeks; puhastasin kaks sibulat – ja veerandviiludeks.

Nüüd oli natuke vahtu tulnud, korjasin ära; kui oli selge, et keeb, lasin paar minutit keeda ja kurnasin leeme läbi jõhvsõela suuremasse potti. Väikest kalakeedupotti loputasin põgusalt ja panin sinna kaks muna keema.

Suurema potiga panin leeme uuesti tulele, niipea, kui keema läks, viskasin selleri ja porgandi sisse; ise puhastasin kaks kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Siis viskasin ka sibula potti; asusin seda keedetud kala puhastama, õnneks ei olnud palju luid. Pärast esimese kala puhastamist viskasin ka kartulitükid potti, siis puhastasin rahulikult edasi, kuni gemüüse supi sees pehmenes, millalgi selles vahes võtsin ka munad keemast ja ehmatasin nad ära.

Aeg-ajalt katsusin, kas porgand-kartul on pehme; kui juba oli, keerasin tule täitsa ära, pigistasin potti poole sidruni mahla, lisasin kogu puhastatud kalaliha ja julge supilusikatäie võid.

Ühe kahest keedumunast hakkisin kahvliga läbi garneeringuks – niipalju, kui isu oli, panin otse oma portsule, ülejäägi supipotti. Teine muna jäi homseks (A. hakkas juba magama minema, tema sööb alles homme ja nii saab ka tema supi peale värskelt hakitud muna).

Natuke pudistasin kõige lõpuks kuivatatud sellerilehepuru ja estragoni kah peale – esimese hooga oleks tilli tahtnud, aga ei olnud ja siis kombineerisin seda, mis veel tundus kalasupiga sobivat.

Jube hea tuli, midagi pole öelda. Must leib sobis hästi kõrvale.

Pealekauba: kassi rõõmuks jäi kala puhastamisest üle palju pehmeid tükke, mida ma ei kartnud talle anda – nahka, sellist liha, kus on imelühikesed luud sees, nii lühikesed, et ma ei kartnud neid kurku kinni jäävat. Üldse maitses see kala kassidele hästi – üks võttis lõviosa tahketest jääkidest, teine lakkus tema järel selle jäägitaldriku puhtaks ja sõi ära kõik supivahu. Ja siis leidis esimene kompostiämbrist üles need selgrood, mida ma polnud julgenud talle anda ja tegi omal vastutusel otsuse üks selgroog katki närida ja osalt mööda köögipõrandat laiali puistata, nagu ma pärast leidsin. Suurem osa lõpetas siiski tema kõhus ja nagu näha, on ta edasi terve ja priske, nii et hästi läks.

Kerged taastumistoidud laisale inimesele: kiirsupp ja kolm kiiret suvikõrvitsatoitu

Kui ma pärast haigust juba midagi muud kui sülti, tarretist ja meremarja tahtma hakkasin, tuli meelde, et olin kunagi impulssostuna paki tofut soetanud. Lisaks oli mul külmkappi pool pakki krabipulki seisma jäänud, sest olin haigena avastanud, et nad on minu peene maitse jaoks liiga jahused. Sellised keskmises odavuses krabipulgad, noh – tuleb välja, et haigena oleks ma tahtnud kõige kalasemaid. Jahused krabipulgad on teadagi keedetult paremad kui toorelt, nii et päris loogiline oli teha kiirsuppi “500 supi” magushapu krabisupi ainetel.

No tõsine kiirsupp, mitte mingi korralik toit, aga ajas asja ära ja maitses tegelikult hästi.

Ühesõnaga. Hakkisin ühe suure sibula, ingverijuurika värskemad otsad, 2 küüslauguküünt, uhmerdasin ühe tillukese kuivanud tšillikauna ja viskasin kõik selle kastrulisse külma vette, millele olin just tule alla keeranud; koukisin ühe nässaka pooliku sidruni seest sisu alustassile ja panin ka sidrunikoore sinna vette ulpima (lootuses, et see korvab kuidagi kahvrilaimilehtede puudumist). Ja loputasin ühe vana tšillikastme (vt “ketšup 1956. aastast”) viimase tilga samuti sinna potti ära.

Lasin selle keema ja puistasin potti kaks ainsat puljongipulbrit-kuubikut, mis mul oli (üks kiirnuudlitest üle jäänud kanapuljongipulber ja üks kuubik loomalihapuljongit). Paar koriandritera lisasin ka.

Lasin keeda (millalgi poole pealt koukisin sidrunikoore välja) ja hakkisin selle keetmise ajal tofu ja krabipulgad kuubikuteks resp. juppideks. Keerasin tule ära, lödistasin tolle nässaka sidruni sisu leeme sisse, maitsestasin veel ettevaatlikult kalakastmega ja panin tofukuubikud potti; veidi hiljem ka krabipulgajupid. Jätsin tõmbama ja hakkisin paar rohelist sibulat.

No ja siis sõime. Esialgu oli leem väga vürtsine ja tofu veel suht mittemidagiütlev. Aga ma olin nagunii hambaarstilt tulnud, tuimestusest poolsegane, hammas tuikas ja ma otsustasin, et ei söögi, vaid lähen veel paariks tunniks magama. Pärast magamist sõin kohe esimese asjana seda suppi, mis oli nüüd paremini läbi maitsestunud ja kannatas muide ka külmalt täitsa kenasti süüa.

*

Ülejärgmisel päeval avastasin, et poodi on jälle neid õrnu Läti suvikõrvitsaid toodud, mille koor saab kergesti kannatada ja mis seetõttu ka üsna odavalt maha püütakse müüa. Tõin kohe mitu tükki koju pluss purgi aedube tomatikastmes ja tüki suitsuribi. Mõtlesingi neist koos ühe kiirtšilli teha; A. hakkis 1 sibula (kuubikuteks) ja 2 suvikõrvitsat (veerandviiludeks), mina hakkisin 1 suure küüne küüslauku (peenikeseks) ja kaks viilu musta leiba (kanepiseemnetega) ja suitsuribi (mõlemad kuubikuteks). Ja loopisin sibulaid ja suvikõrvitsat sedamööda pannile, nagu nad hakitud said, pärast küüslaugu, peki ja leiva takkajärgi. Ja lõikusin sinna kääridega ühe kuivatatud tšilli otsa ja puistasin veidi nõmm-liivateed. Aga kui see kõik seal läbisegi praadis, tundus see nii ilus ja lõhnas nii hästi, et ei tahtnudki sinna enam mingit oaplöga otsa; tundus ka piisavas koguses olevat, nii et sõimegi niisama ja väga hea oli. Ma tegin lugejate soovil isegi pilti, kunagi laen ehk isegi üles ja siis ei taha keegi enam kunagi mingit pilti.

*

Järgmisel päeval – päev enne “Amori ja Marsi” kontserti – tahtsin ikkagi ubadega teha ja tegingi pmst sama toitu ja lisasin kangekaelselt lõpuks ka pool purki tomatiube (ja natuke vett, sest see Salvesti oakonserv on üsna tihke ja lihtsalt niisama minu arust ka liiga soolane; purk on pooleliitrine, kui kedagi huvitab). Ubade auks lisasin ka veidi piparrohtu. Kartsin, et ubade konservimaitse jääb liiga tunda ja lisasin seepärast lõpuks soustile sortsu toda halba punast veini, mis ma kunagi ammu ostsin ja mis juua ei kannata, aga muudab liiga konservimaitselised konservid või liiga kopitanud vürtsid maagiliselt paremaks. Töötas ka seekord. Tänu ubadele tuli nii palju rohkem, et midagi jäi ka järgmiseks päevaks üle.

Vahepeal olin suvikõrvitsaid poest veel juurde toonud – selle vaimustusega, et kuna nende õrn koor oligi kannatada saanud, siis olid nad imeodavaks alla hinnatud, kuigi nad olid veel täitsa värsked.

Kontserdipäeva õhtul A. enam ei tahtnud süüa, oli pidusöögil kõhu täis saanud, aga mina tahtsin, niisiis pikendasin oatoitu veel ühe väikese suvikõrvitsaga.

*

Täna ei viitsinud samuti midagi väga erinevat välja mõelda ja pool purki ube oli nagunii veel üle. Vahelduse huvides otsustasin sinna sisse ära panna ka viimase porgandi ja paar nädalat tagasi poolikuna seisma jäänud selleri. Inspekteerimisel selgus, et porgandi ots oli kole ja seller oli peaaegu üleni koledaks läinud – seep see on, kui poole selleri pealt haigeks jääda ja söök huvi ei paku – , nii et praktikas läks toidu sisse kõigest kaks kolmandikku porgandit (vähemalt oli see suur porgand) ja umbes sama suur jupp sellerit, mis oli kõik, mis mul temast päästa õnnestus.

Hakkisin need õnnetud juurikajupid ära, ühe sibula ja ühe küüslauguküüne ka, ning panin pannile õliga hauduma. Varsti ka suitsulihakuubikud sinna juurde. Lugesin kokaraamatuid ja miskipärast tuli isu Araabia köögist inspireeruda, kuigi searibi ei tohiks sinna juurde käia – poole pealt leiutasin vabanduse, et mul on keskaja maitse järgi toit, noh, et ühest küljest suitsusealiha, teisest küljest idamaised vürtsid ja kolmandast küljest leib toidu sees. Kuigi sellega ei annaks jälle tomatit välja vabandada. Tühja temaga. Ütleme siis, et varauusaeg.

Kokaraamatu lugemise tulemusel pudistasin pannile hauduvate juurikate juurde ka paar tera koriandrit, natuke kardemoni ja natuke jahvatatud ingverit. Ja panin paar safranikiudu tilgakese veega klaasipõhja ligunema.

Hautasin edasi, ise tükeldasin ühe järjekordse suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kolm viilu musta leiba kuubikuteks. Siis tuli veel hea mõte, läksin uurisin kuivatatud puuviljade karpi ja leidsin sealt kaks peaaegu kivikõvaks kuivanud aprikoosi. Hakkisin need nii peeneks, nagu viitsisin.

Järgmiseks loopisin suvikõrvitsa pannile, ajasin segi ja ootasin, et jälle särisema hakkaks; siis puistasin leivakuubikud sinna juurde ja segasin jälle; kui jälle särisema hakkas, panin aprikoositükid ja oad pannile, loputasin oapurgi küljest veega tomatikastet lahti ja valasin ka selle sinna juurde; ja segasin. Lõpuks valasin ka safranileotise juurde (ja segasin). Siis oli ka pmst valmis, keerasin tule ära (tglt oleks võinud palju varem keerata, sest see pliit püsib tglt veel kaua soe) ja lisasin maitseks kuivatatud lehtsellerit, näputäie piparrohtu, näputäie basiilikut ja näputäie piparmünti (kah kõik kuivatatud). Segasin ära ja sõime. Oli mahedam ja nüansirikkam toit kui eelmiste päevade tšilli. Ootasin põnevusega, mis A. ütleb, sest tal on aprikooside suhtes eelarvamus, et need on lääged; tema ütles, et hea on. Aprikoose ei pannud ta vist tähelegi.

Juurde ja järele jõin Lähis-Ida joont hoida püüdes (ja keskaja loogikast irdudes – keskaja Euroopas oleks õlut või veini joodud, arvan ma) piparmünditeed, kuhu olin pannud lisaks piparmündile paar näputäit hommikutee nimelist segu (seal on lisaks piparmündile veel kibuvitsamarju, ingverit ja midagi veel, arooniat ehk).

Märkused: must leib jäi ilma ubadeta toidus sellisteks kuubikuteks, millena ma ta sinna panin, kõigi teiste kuubikute vahel; see toit oli pmst soe salat. Oatoidus muutus leib osaks soustist. Kes tahab vähem tummist sousti, peaks vähem leiba panema (või üldse mitte). Mulle must leib soustina meeldib – palju rikkalikuma maitsega kui tavaline jahukaste.

Ja kõiki neid suvikõrvitsatoite saaks pmst teha ka ilma lihata – suitsuliha ei läinud sinna teab mis palju, pigem maitseaineks. Ilma lihata lisaks ma ehk muna. Sooja salati moodi toidule ehk ka juustu, olgu muna asemel või kõrval, kui juba priiskamiseks läheb.