Läätse-tomatisupp

Mul istub tegelikult mustandites üks hiidpostitus, kus on põgusalt üles märgitud kõik vahepealsed toidud, mis pole just päris põhimõttel “tõin poest kotletti ja praadisin ära”. Aga selle vormistamine võtaks nii palju aega, et vahepeal hakkan uusi toite jälle üles laskma, selle asemel, et neid mammutpostituse sappa lisada ja lisada ja lisada.

Niisiis. A. tegi viimati kanasuppi (mina panustasin niipalju, et pärast vahukorjamist ja kana kerget keetmist nokkisin liha karkassi küljest ära, panin kondid tagasi vette ning lisasin 1 poolekslõigatud sibula, vürtsi, pipart, loorberit, viilu kalganit, natuke värsket ingverit, koriandriseemneid, apteegitilliseemneid ja pool tähtaniisi, ühesõnaga – panin puljongikeetmise asjad keema); sinna sisse pani ta porgandi-selleri-kartuli kõrval ka lillkapsast ja lillkapsast ümbritsevad lehed, mis nägid täitsa head välja, jäid üle. Suurem osa sellerit samuti.

Täna mõtlesin, et ei viitsi poodi minna, peab vist mingitest konservidest süüa tegema, aga sahvrisse uudistama minnes avastasin selleri ja need lillkapsalehed.

Ja siis tegin sellise toidu: hakkisin 2 viilu suitsupeekonit ja 1 sibula peeneks, panin poti põhja hauduma; tükeldasin 1 sellerisüdamiku ja selle varreköndid (varte ülemised otsad olid A. supi sisse läinud) sinna otsa; tükeldasin 1 suure porgandi sinna otsa ja segasin. Lõikasin lillkapsalehtedel-vartel koledad kohad ära ja tükeldasin ära; hakkisin 1 küüslauguküüne ja panin ka need kõik sinna juurde. Lasin natuke aega haududa ja lugesin tv-troope. Siis tühjendasin sinna 1 purgi tomatikonservi (see tavaline väike purk, vist 250 ml), lisasin 1 l vett ja umbes 100 g läätsi ja lasin keema. Keetsin tükk aega. Kui veel porgand ega lääts päris pehme polnud, tükeldasin umami heaks 3 kuivatatud tomatit supi sisse. Ja 1 rukkileiva viilu sisu (koorukesed sõin niisama ära). Lasin veel keeda. Kui lõpuks oli piisavalt pehme, lisasin natuke köögiviljapuljongi pulbrit, 3 näputäit peenikesi lühikesi niitnuudleid, lisasin veidi pruuni suhkrut, provanssaali maitseainet, majoraani ja musta pipart (otse supi sisse jahvatasin) ja keerasin tule ära. Lõpuks lisasin natuke soola ka, sest kuivatatud tomatid ja köögiviljapuljong polnud ikkagi terve supi jagu soola andnud.

Jäin rahule. A. jaoks oli kell liiga palju, tema sööb seda homme (tema sõi täna maksakotlette, mida ma eile poest tõin ja millest mina sõin oma jao eile).

Advertisements

Vahepealsed kiirtoidud: porgandi-läätsehautis, spagetid kalakastmega, omlett ja praekartulid õuntega

Hirmus kiire on olnud – tööd teha, hankel kandideerida, ja toidu eest hoolitses pigem A. (mis tähendas reeglina kas tatart millegagi või purgisuppi). Aga paar korda tuli kas mingi konkreetne isu või vajadus midagi ära lahendada. Kõik need toidud olid sellised, et said möödaminnes tehtud või max paarikümne minutiga valmis.

Porgandi-läätsehautis

Esiteks: A. tegi porgandisalatit ja praakis kaks porgandit välja, sest need olid tema arust liiga tossud. Mul hakkas porganditest kahju ja ma tegin sõna otseses mõttes möödaminnes kiire hautise – ise jõin samal ajal hommikukohvi ja käisin duši all ja panin riidesse.

Niisiis tükeldasin need porgandid ja viskasin pannile õliga hauduma. Tükeldasin ka natuke sibulat ja vist ka küüslauku ja panin porgandile sekka. Kaks kartulit samamoodi. Siis tuli mõte, et teeks väheke tummisema toidu ja ma viskasin ka peotäie musti läätsi pannile. Natuke köömneid ja koriandrit (seemneid) kah. Segasin kõike ja panin klaasikese vett peale, kui millalgi vahepeal ära kippus kuivama, panin vett juurde.
Ja siis ta haudus mu toimetuste kõrvalt. Kui tundus, et hakkab valmis saama, lisasin kuivatatud basiilikut ja piparrohtu ja sellerilehti (kah kuivatatud) ja natuke seda ausat supimaitseainet, mis koosneb soolast ja supijuurikatest.

Nii oli mul õhtuks söök olemas; kui pärast trenni koju jõudsin, soojendasime üles ja sõime. Lisasime fetat, mulle meeldis nii (ma lisasin veel oliiviõli ka); ja väheke naadilehti ka. A.-le maitses toit ise rohkem kui mulle (ma oleks tahtnud, et läätsed oleks pehmemaks keenud, tema just kiitis läätsi), aga feta seal peal talle ei meeldinud. Kui ta järgmisel päeval soojendas, sõi ta ilma fetata.

Hoiatus: kui te samamoodi mustade läätsedega teete, siis tuleb hästi kole toit. Lootsin, et naadilehed lisavad veidi erksamat värvi, aga läätsemustaga nad võidelda ei suutnud.

*
Spagetid kalakastmega (seekord naadiga)

Paar päeva hiljem jäi mulle kapis ette poolik kalakonserv (oli ta nüüd skumbria või heeringas omas mahlas), mis ei tundunud niisama isuäratav, nii ma siis tegin spagette ja oma tavalist kalakastet. Ainult et mul ei olnud värsket apteegitilli ja midagi värsket oleks nagu tahtnud, nii et korjasin õuest nii palju naati, kui viitsisin.

Kastmetegemisprotsess: praadisin sibulat (mul oli 1, aga oleks võinud rohkem olla); viskasin selle juurde apteegitilliseemneid, tükeldasin sinna natuke mandleid (tavaliselt panen päevalilleseemneid, aga parajasti oli mul just mandleid), loopisin huvi pärast ka kanepiseemneid, et saaks teada, kuidas nad jäävad, natuke tšillit; panin rosinaid veiniklaasi ja valasin valge veini neile peale, et liguneks; suskisin ja segasin sibulaid, kui enam ei viitsinud, valasin pooliku kalakonservi sinna otsa. Seejärel tuli vist see moment, kus ma spagetivee keema panin. Hautamise ajal pesin naadid ära ja üritasin sorteerida õrnemateks ja vintskemateks; vintskemad (mis on praegusel aastaajal ikkagi päris õrnad) hakkisin ära ja panin kohe kalakastme sisse. Ja valasin ka rosinad koos leotusveiniga sinna otsa. Ja pigistasin ühest nässakast sidruniveerandikust viimased mahlatilgad peale.

Siis see haudus, kuni ma spagetid keedetud sain; kõige lõpuks, kui olin juba tule alt ära keeranud, segasin spagetid panni peal kastme sisse ja hakkisin kõige õrnemad naadilehed sinna otsa ja segasin veel korra läbi.

Tuli hea nagu ikka, naat andis peamiselt massi, tunda teda eriti ei jäänud. Kanepiseemned olid harjumatult krõmpsuvad (st päevalilleseemnetega võrreldes harjumatult), ilmselt edaspidi panen ikka midagi vähem krõmpsuvat.

*
Kiire kartuli-juustuomlett

Vahepeal elasin siis jälle A. tehtud vms valmistoidu peal, tehes möödaminnes ainult suupisteid, nagu pirni-juustusalatit (oligi ainult pirn, juust ja majonees). Ja siis tulime ühel õhtul koos kassiga loomaarstilt, väsinud ja murelikuvõitu, ja vajasime midagi kosutavat, midagi valmis ei olnud. Nii tegime ülikiire omleti – A. hakkis ühe sibula, ma leidsin külmkapist pool toorest kartulit ja lõikasin selle imeõhukesteks viiludeks, hautasime neid koos näputäie pune ja veidikese marineertšilliga pannil, kuni hakkasid juba pehmeks minema ja siis valasin neile selga munasegu: neli muna, mis olid törtsu hapukoore ja näputäie soolaga kergelt kahvliga lahti löödud. Ja jätsin madalale tulele kaane alla ja varsti keerasin üldse tule ära. Kui oli hüübinud, pudistasin juustu peale. Ideaalne lohutustoit: soe, toitev, vürtsine.

*
Praekartul õuntega (ja sibula ja lihaga)

Eilseks oli A. toonud poest mingid allahinnatud minutipihvid; ta praadis oma lõunaks endale kaks tükki ära ja valmistas sellega peaaegu et kuuma võileiva (st soojendas ka leiba natuke pannil). Kui mina koju tulin, tahtsin midagi vähem kuiva. Nii et tükeldasin neli kartulit viiludeks ja praadisin suht rahulikul tulel, kuni tükid olid igalt poolt panni näinud ja hakkasid isegi krõbedaks tõmbuma (aga olid veel kõvad); siis lõikusin sinna veel ühe sibula ja ühe suure õuna tükid. Punet panin vist ka, kui ma õigesti mäletan. Ja segasin veel ja ootasin, kuni kartul oligi enam-vähem pehme. Ja siis lükkasin selle kõik panni ühte serva, et lihale ruumi teha, praadisin liha ühelt poolt natuke aega, et ta kergelt värvi võtaks, pöörasin ringi ja ootasin veel veidi. Ahjaa, karbi põhja nõrgunud lihamahlad valasin kartulitele leemeks otsa, huvitaval kombel käitus see umbes nagu muna ja muutus kartulite vahel millekski munapudrutaoliseks. Siis pudistasin nii lihale kui ka kartuli-õuna-sibulasegule soola peale, keerasin pliidil tule päris ära ja jätsin kaane alla hauduma. Lõpuks söömiseks panin natuke oliiviõli juurde.

Seda tuli nii palju, et A. sai sel päeval ka teist korda sooja süüa. Ja maitsev oli.

*

Ääremärkus liha juurde: sellest, kui A. endale leiva juurde liha praadis, jäi pann lihaseks või lihaleemeseks või igatahes mingi maitsva sodiga kokku. Kui ma endale võileiba tegin, nühkisin sepikut kõigepealt mööda seda panni. Nii oli juustusepikul äkitselt omajagul vürtsine aktsent juures, väga maitsev.

Pühadetoidud

Olen vahepeal väga laisk blogija olnud, aga nüüd tuleb küll pühade kokkuvõte ära teha, enne kui meelest läheb.

Vana-aastaõhtuks tegime oma traditsioonilisi asju: vürtsises sojamarinaadis seamaksa, ingveri-küüslaugu-kana, pirni-juustusalatit, “puuvillasalatit”. Nendega oli plaan selge, vajas ainult mõtlemist, mida lisaks. Ja kuna selgus, et meil on veel väga haput hapukapsast (sellist paar aastat laagerdunut), siis tuli loogiliselt hapukapsasalati plaan, mis teisenes selle peale, kui A. öösel vastu vana-aastaõhtut ahjus paar peeti ära küpsetas, peedi-hapukapsasalati plaaniks; ja teiseks nõudsin mina porgandisalatit, sest ma olin pähe võtnud, et see on kindlasti maksa kõrvale õudselt hea, aga miks mitte ka kana kõrvale.

Maksamarinaad oli seekord selline: pool klaasi sojakastet, sorts saket (A. viimatisest sushitegemisest jäänud lahtisest pudelist, muidu olen sama toidu sisse heerest või vahel isegi vermutit pannud), 1 hakitud sibul, hakitud ingverit, kaneelikoort, nelki (võtsin piparkoogitegemisest üle jäänud kaneeli-nelgi-ingveri ja panin natuke värsket juurde). Piprateri ka. Selle sisse panin maksa juba eelmisel õhtul seisma, las marineerib. Vana-aastaõhtul haudus ta muu toidutegemise kõrval rahulikult omaette, pärast lõikusin tükkideks, kõige lõpuks tõi H-V maitserohelist peale (tilli ja peterselli). Ma kardan, et vahepeal oli tuli natuke liiga äge, sest maks tuli veidi teraline (tavaliselt olen teinud puupliidi peal, aga tänavune aastavahetus oli ju nii soe, et ei tahtnud nii pikalt puupliiti kütta, ja elektripliit on selle töö jaoks harjumatult äkiline). Ep ja U. seevastu leidsid, et just nii ongi hea, et selline teraline neile just meeldibki, sest siis on hea kindel tunne, et on ikka korralikult läbi küpsenud. Tõsine bien cuit koolkond.

Ingverikana tähendas seda: keegi (ep? A.?) hakkis kanafilee tükkideks, selle panime ingveripasta pära ja natukese päris värske riivitud ingveri ja hakitud küüslauguga ning õliga segamini seisma, kuni me salateid hakkisime. Kui salatitega hakkas enam vähem ühele poole saama ja tundus, et “rahvas on juba kogunema hakanud”, läks kana pannile, pigistasin sinna poole sidruni mahla peale, hakkisin sinna otsa ühe värske ilusa tšilli ja posu rohelist sibulat. Ja siis tuli seda ilu panni peal natuke segada, lõpuks soolaga maitsestada. See kana tuleb kuidagi lollikindlalt maitsev ja süüakse tavaliselt hästi ruttu ära.

Peedi-hapukapsasalatisse läks ka kartuleid, sest ma olin ilma mingi kindla plaanita eelmisel õhtul ka nii seitse-kaheksa-kümme kartulit keetnud. Nii oligi: tükeldatud peet ja kartulid pluss hapukapsas. Maitseks panime vist köömneid, kastmeks veidi tavalist rapsiõli, veidi heledat seesamiõli (ettevaatlikult, et A. aru ei saaks). Ja natuke seda õli, mis ma olin hiljuti salati sisse läinud heeringa pealt purki valanud, sest see tundus liiga maitsev, et raisku lasta. Kas õunu ja/või sibulat läks ka, ei mäleta, vbla ep. mäletab. Võis olla ka selline minimalistlik salat, kus oligi ainult peet, kartul ja hapukapsas. Soola lisaks hapukapsa enda soolasusele ei pannud, sest arvestasime, et maks on oma sojakastmega nagunii suht soolane.

Puuvillasalat” on salat, mille me kunagi juhuslikult leiutasime ja millest on saanud meie aastavahetuse traditsioon. Sinna läheb riisikujulisi makarone (või muid tillukesi nuudleid, seekord olid igatahes riisitera kujulised), granaatõuna seemneid, värsket kurki, makrat (seekord oli krabiliha nimega “Pidulik”, see ongi salatisse panemiseks mumst kõige parem makratoode – lihakam ja vähem jahune kui krabinuudlid, sama hea nagu korralikud krabipulgad, aga ilma lahtiharutamise vaevata), apelsini, purgiananassi, peenestatud küüslauku, hakitud värsket ingverit (panime siia oma ingverist kõige õrnema ja vähem kiulise osa, veidi vanema osa olime riivinud kanamarinaadiks ja kõige vintskemad tükid läksid maksaga koos hauduma); kastmesse läks hapukoort ja majoneesi, täiendavaks maitseaineks veidi hapukoore sees leotatud safranit. Muidu on siia mu mäletamist mööda muudki läinud, nt ma olen enam-vähem kindel, et mõni aasta on ka herneid olnud. Aga granaatõuna seemned, värske kurk ja apelsin, enamasti ka ananass, ning makra on raudpolt.

Pirni-juustusalati tegemise hakul avastasime, et meil ei ole küllalt juustu, vähemalt mitte küllalt head (oli mingi suvaline plamassine hollandi leibjuust, seda ei jää ju pirni kõrval tundagi). Mul oli küll sinihallitusjuustu, aga sellest oli jälle hirm, et äkki on osa inimeste jaoks liiga vänge. Niisiis läks Ep juustu järele ja tuli tagasi kõvemat sorti juustu laastudega – oli ta nüüd Dziugas või Forte, igatahes oli neil just juustulaastukampaania ja ühe paki sai alla euro kätte. Otsustasime, et lajatame kaks pakki kausitäie pirnitükkidega segamini ja vaatame, kas jääb väheks – kui jääb, siis jõuab kelleltki veel juurde tellida. Aga see osutus täitsa piisavaks ja väga maitsvaks. Kastmeks oli majonees ja täienduseks läks sinna parasjagu kreeka pähkleid, sest jälle oli õnnestunud täitsa söödavaid kreeka pähkleid saada.

Porgandisalat tuli minimalistlik – õigust öelda tahtsin ma alguses peaaegu puhast porgandit, ainult natuke õli ja sidrunimahla maitseks juurde. Segasin sidrunimahlaga ka natuke mett ja see õli-mee-sidrunimahla kaste maitses nagu unelm. Ep arvas, et mingid seemned oleks kah head, et huvitavam oleks. Nii ma siis röstisin väikese panni peal sinepi- ja seesamiseemneid ja puistasin salatisse. Kui ma ära segasin ja maitsesin, tuli kohe üks seesamiseemnega suutäis ja see oli nii jumalikult hea, et ma röstsisin veel ühe pisikese pannitäie seesamiseemneid ja panin juurde. See oligi vist seekord minu lemmiksalat, sest ma sõin seda kõige muu vahele, kõrvale ja vahel täitsa niisama.

Meie must kass istus kogu selle söögitegemise aja äraootava moega köögis, sest ta oli vist kogemusest õppinud, et sedasorti tegevuse käigus midagi pudeneb. Kusjuures ta lontrus jättis toorest maksa järele, eriti kui me kanaga tegelema hakkasime, ja üritas hoopis kanatükke virutada. Mõne kelmelisema tüki panin talle maksa juurde kaussi ja nii sõi ta lõpuks ka maksa ära. On alles pursui, niisama maksa tal süüa ei kõlba.

Muidu oli veel Kanni tehtud rosinatega karaski moodi kooki, H-V toodud mozzarellat, mille peale mulle meenus, et ma vedasin ka ühe Saidafarmi valge juustu koju; H-V serveeris selle taldrikul, oliiviõlikausike keskel ja kõik peterselliga garneeritud, väga mõnus. Ja pompelmuus ja melon.

Kana sai tol õhtul peaaegu päris otsa, pirni-juustusalat samuti ja pompelmuus vist ka; muud jäi alles, aga eks me selle arvestusega tegimegi, et järgmisel päeval saaks edasi süüa. Ning jah, järgmisel päeval oligi söögiga hooletu ja sellest sai viis inimest süüa – meie A.-ga pluss veel kolm külalist.

Järgmistel päevadel sõime peamiselt samade toitude pikendusi: kui maksast olid järel vaid kribalad ja marinaad, tegin sellest ühe risoto (praadisin potipõhjas sibulat, lisasin riisi, siis lisasin maksamarinaadi, kust olin puisemad asjad, nt kaneelikoore välja õngitsenud, võimalik, et sinna läks ka rosinaid ja natuke kuiva heerest); ananassikonservist oli puuvillasalatisse läinud ainult pool, teisest poolest tegin koos meloniülejäägi, pisukese hapukapsa ja õuna-pirniga millegi juurde salati. Millalgi küpsetas A. ühe poest toodud õuntega täidetud pardi ahjus ära, võib-olla ma selle juurde tegingi salati. Või panin ma sinna salatisse kohe pardiliha sisse. Mul on meeles, et ühe pardilihasalati tegin raudselt viigimarjadega, ilmselt panin sinna ka apelsini ja muud puuvilja.

Kolmekuningapäeval tegime traditsioonilist oahautist – seekord leotasin sinna poolteist kruusitäit ube-läätsi-riisi (eelmisel õhtul panin likku), õhtul hakkisin paar porgandit, paar sibulat, paar küüslauguküünt, pooliku selleri ja pooliku kaalika, vähemalt ühe tšilli (võis olla ka rohkem) ja panin koos keema. Kannilt tellisin purgi tomateid, sest olin ise unustanud tuua. Lisaks läks toidu sisse pruuni suhkrut, kaneeli, nelki, tiba soola; ja erilise koostisosana purgitäis kõrvitsa-küüslaugupüreed. See ei kuulu originaalretsepti sisse (originaalretsept on Judy Schultzi raamatust nimega “From the Garden”, mis on muide üks paremaid kokaraamatuid, mis mulle elus ette on sattunud), aga mul tuli meelde, et mul on sellist head püreed (A. ema tehtud) ja sellise hautise sisse sobib see nagu valatud. Kuna ma tahtsin kindlasti purgiloputusvee toidu sisse ära panna, siis tuli ta tglt väikest viisi supp. Originaalretsepti sisse ei käi ka kaalikas ega seller, aga mis siis. Need olid mul poolikuna seisma jäänud ja tuli ära panna ja ma ei näinud põhjust, miks nad ei peaks sobima. Sobisidki, kõik olid rahul.

Lihasööjatele praadisin chorizo-vorsti viilusid juurde, sobisid samuti jube hästi.

Ilm oli nüüd külmaks läinud, nii et see toit valmis puupliidil. Mis oli ka ökonoomne, sest kolmekuningapäeval on ju vaja oapresidendi valimise kook küpsetada. Koogiks tegin tavalise hapukoorekoogi (sama retsept nagu selle postituse õunakoogil, ainult ilma õunteta, sest inimesi ei tohi oaleidmise protseduuri juurest eksitada). Oakuningakspresidendiks tuli T.

Vat selline seltskonnakroonika.

Jälle kalakastmega nuudlid; ja läätsesupp.

Kuna ma tahtsin ühe pooliku kalakonservi (skumbria õlis) ära teha, siis tegin jälle neid kalaga nuudleid, ainult seekord olid pikad peenikesed munanuudlid, mitte spagetid. Teine erinevus oli see, et mul ei olnud värsket apteegitilli, vaid ainult seemned. Kolmas erinevus oli see, et lisaks poolikule õliga skumbriale läks pannile ka üks omas mahlas skumbria ja see oli õige otsus: taandas õliga konservipooliku rasvasuse kenasti ära.

Muidu jälle sama menetlus – pool veiniklaasi rosinaid täis ja valge vein peale; praadisin sibulat (seekord poolteist, et apteegitilli vähesust kompenseerida), apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin lisaks pannile pool värsket tšillikauna (sest mul oli meelest ära läinud, et ma hiljuti ostsin kuivatatuid, muidu poleks poest seda värsket kauna toonud). Panin nuudlivee üles, tsipa soola sisse. Siis tühjendasin pooliku konservi pannile, lükkasin kalatükid pannilabidaga väiksemaks, lisasin rosinad ja veini klaasi seest ja segasin. Kallasin tilga veini tühjaks saanud konservikarpi ja see loputis läks kah pannile. Tegin teise konservi lahti, algul panin pool sellest pannile, siis hakkasin mõtlema, et kui juba, siis juba, ja panin kõik ja loputasin ka seda karpi veiniga ja lasin kõike haududa. Soola vist ei olnudki vaja lisada, konservist tuli piisavalt. Kui nuudlid olid valmis, segasin sousti sisse.

Järgmisel päeval sõime lihtsalt ja vagalt hakklihakastmega tatart, mille valmistas hoopis A. Sibula-jahu-hapukoore-hakklihakaste, riivitud porgand salatiks kõrval. Maitses täitsa hea.

Eile hakkas mind vaevama, et poolik tšilli vedeleb ikka veel kapi peal ja tegin läätsesupi: panin potipõhja suitsupõsekribalatega kaks hakitud sibulat, neli hakitud küüslauguküünt, kolm viilutatud porgandit ja hakitud pooliku tšilli praadima, koos koriandri ja india köömnetega; hakkisin ühe suure kartuli kuubikuteks; lisasin potis olevale kõigepealt punet, siis umbes liitri vett, kartulikuubikud ja umbes kolmandiku või neljandiku läätsepakist (terve pakk oli poolekilone) ja panin ka ühe loorberilehe. Ajasin keema, keerasin tule väikeseks ja lasin veel jupp aega keeda, kuni kartul oli pehme ja läätsed enam-vähem ka. Siis lõikusin sinna viis soolast kuivatatud tomatit ribadeks (kääridega), pudistasin natuke piparrohtu ja lasin madalal kuumusel (nii et peaaegu ei keenud) maitsestuda; proovisin, leidsin, et soolased tomatid ei ole veel piisavalt soola andnud ja lisasin soola; siis tundus, et ka haput maitset on ikka puudu ja lisasin ühe seismajäänud poolmagusa gruusia veini põhja – see oli sellises olekus vein, et joomiseks oli juba liiga äädikane; üks retsept, millest ma inspireerusin (ei leia enam üles, lugesin veebist igasuguseid “carrot potato lentil soup”-otsinguga üles tulevaid retsepte), ütles, et “lisage punaveiniäädikat või punaveini”, nii et igal juhul oli adekvaatne. Ja vein mõjuski hästi, kaks kärbest ühe hoobiga – supp maitsvam ja ühest peaaegu tühjast pudelist lahti. Keerasin tule täitsa ära ja lasin natuke veel tõmmata. Pärast sõin hapukoorega ja oli päris hea, ainult kõhutuult tuli pärast palju. A. oli vist veel rohkem rahul – ta on ALATI rahul, kui suppi saab – ja pidas vajalikuks ära märkida, et “läätsed olid toredad”.

Läätse-riisihautis

Algas asi sellest, et A. oli koju toonud kaks kanakoiba, mille ta kavatseb ahjus karripastaga kokkumäkerdatult ära küpsetada, aga alles homme. Nii et ühest küljest tuli täna midagi süüa teha, aga teisest küljest kas sellist, mis otsa saab, või midagi sellist, mis sobiks homme kanaga.

Hakkisin pool suuuuurt sibulat, panin pannile praadima, sedaaegu tükeldasin kaks porgandit; samuti pannile. Hakkisin ühe küüslauguküüne ja samuti pannile. Siis läks sinna veel paar peotäit musti läätsi (mitte mingi kindla retsepti pärast, vaid neid mul lihtsalt oli, Taliesin kinkis millalgi) ja pool suure kruusi täit riisi, segasin need õliga läbi ja panin poolteist sellesama kruusi täit vett juurde. Mõtlesin järele, arutasin A.-ga ja panin ka veerand pakki rosinaid sisse, mis mul veel järel olid. Kaks vart leeskputke ka. Siis jätsin madalal kuumusel hauduma, läksin tööd tegema ja palusin A.-l silma peal hoida. Kui ma jälle vaatama tulin, oli A. jõudnud vett juurde panna, muidu oleks vahepeal kuivale jäänud, aga temagi lisatu oli otsa saanud. Panin natuke veel vett ja puistasin sinna sisse kolm kuivatatud tomatit, mille ma olin peeneks hakkinud, ja läksin jälle tööd tegema. Kui tagasi tulin, oli pmst valmis, ainult maitsestamist tahtis – kuivatatud tomatid ei olnud toitu küllalt soolaseks teinud, nii et lisasin ka soola; piparrohtu; ja kui siis ikka mage oli, natuke mingit karriga broilerimaitseainet, sest see pidi lubatavasti ka soola sisaldama. Ja ühe värske tomati hakkisin sinna sisse ka ära – las kuumeneb põgusalt riisi sees läbi. Ja siis oligi valmis.

Mulle tundus süües, et midagi oli nagu puudu, ja jälle oli see puuduolev asi hapukapsas, aga nagu ma seenepirukapostituses ütlesin, vbla on mul praegu mingi hapukapsahaigus peal. Vaatame, mis A. ütleb. Igatahes võiks see karrikanaga sobida küll.