Kaks salatit ja mida ma muidu kõhuviiruste hooajal söön

Meid nimelt kummitas mingi kõhuviirus nõrgal kujul – mõlemal seest keeras natuke.

Selle iiveldamise ajal ei olnud mul mingit liha ega kala isu. Alguses sõin lihtsalt hapukapsast, natuke õli ja kreeka jogurtit sisse, ja näkileiba või riisivahvlit kõrvale.

Siis tegin hapukapsast salati: keetsin kartuleid, tükeldasin, hakkisin sinna juurde poest toodud keedupeeti (aurutatud, kui täpne olla), lisasin hapukapsast; röstisin maitseks juurde köömneid ja koriandrit; tekstuuri huvides praadisin esimesel päeval kõrvale ka leivatükikesi ja suitsupeekonit. Lisasin õli, veidi mingit hapupiimalist ja veidi majoneesi. Järgmistel päevadel (salat tuli suur) ei viitsinud enam midagi juurde praadida ja peekon oli otsas ka. Lisasin edaspidi lihtsalt majoneesi, vahel ka kodujuustu; ja millalgi tuli ületamatu krabipulgaisu, siis lisasin makra-asjandusi ka.

Hapukapsasalatitega on see häda, et kui nad esimesel päeval otsa ei saa, hapnevad nad järgmistel päevadel enam-vähem ühtlaselt läbi, kuni kõik komponendid on hapukapsa maitsega. Aga selle viirusega see mulle isegi sobis. Väike hapendatud gemüüse sisse ja oligi kõht tükk aega õnnelik.

Ning pidevalt mingit kergitamata leivapoolist kõrvale.

Täna oli kõht juba nii hea, et lihatooted hakkasid vähemalt maitseaine koguses huvi pakkuma: tegin makarone (penne lisce), tükeldasin paar viilu suitsupeekonit ja praadisin läbi, kurnatud makaronid valasin neile pannile seltsiks; sinna sisse segasin purgi maisi; ja lõpuks jämedalt hakitud spinatilehti (poes oli miskipärast rohelise kraami kampaania, kuigi pole üldse hooaeg. Vbla kartsid, et läheb kätte pahaks). Ja majoneesi.

See tuli maitsev, me võtsime mõlemad mitu taldrikutäit, aga homseks jäi ka. Oletan, et homme tuleb majoneesi juurde panna, sest makaronidel on komme salatikastmed enda sisse ära imeda.

Magusaks tegin külmkappi seisma jäänud hapukoorest kooki (segasin pool kl suhkrut 5 vutimunaga, seejärel segasin sisse umbes spl võid ja paar spl õli; siis sortsu mandlijahu; siis selle seisma jäänud hapukoore, mida võis olla mingi 200 g; siis natuke alla 2 klaasi jahu, millest viimase sisse segasin ka 1 tl isetehtud küpsetuspulbrit (võrdses koguses soodat ja sidrunhapet). Kuidagi tihke tainas tuli nende umbmääraste kogustega, niisiis lisasin ühe kreeka jogurti pära. Siis läks jälle justkui vedelaks ja selle tasakaalustamiseks panin rosinaid.

Tuli päris hea maitsega, aga veidi kuivavõitu. Selline kook, millele sobiks mingi immutusvedelik, peab mõtlema. Häda selles, et mina tahaks immutada sidrunimahlaga, aga siis A. ei sööks, sest hapu. Vbla peame kumbki oma taldrikus immutama, siis saan mina rahus sidrunimahla panna ja A. leotagu minu poolest piimas, kui tahab.

Advertisements

Kooreta keedetud muna tomatikonservis, plögane kartulisalat ja üks Caesari salati modifikatsioon

(Ikka veel minevikus, eelmise nädala märkmete järgi.)

Kiirtoit: külmkapis vajas poolik kirsstomatipurk (omas mahlas) äralahendamist. Tükeldasin pannile 1 sibula, 1 küüslauguküüne, kolm samuti lahendamistvajavat kotletti, viskasin sinna 2 samuti lahendamistvajavat chorizo-viilu, pudistasin punet ja majoraani, piserdasin tabascot, tühjendasin pooliku tomatipurgi ja lisasin lõpuks ka purgi maisi, sest selgus, et A. tahab ka süüa (haigusest ja hilisest kellaajast hoolimata) ja kogust oli vaja suurendada. Selle sisse lõin kummalegi ühe muna, teine teise panniserva, ja lasin sousti sees hüübida. Mulle väga maitses ja A. kah ei nurisenud.

*

Tulin koju, haigel A.-l pole söögiisu, nii et minul tuleb jälle välja mõelda, mida süüa.

Meil oli natuke odavat punast kala (lõhe “lõiked”, kõhuääred arvatavasti), leidsin, et tahan kartuliga.

Keetsin 5 kartulit, mis läksid veidi liiga pehmeks, keemise ajal hakkisin suure küüslauguküüne peeneks, 3 väikest värsket kurki veerandikviiludeks, 3 vart rohelist sibulat viiludeks või rõngasteks või mis nad on, natuke lillepotist piparmünti ka (mis ta laiutab ja ronib teiste taimede pottidesse); leidsin, et poolik oliivipurk pole sugugi uusi eluvorme kasvatama hakanud ja tükeldasin ka 5 head musta oliivi. Pigistasin poole sidruniviilu mahla peale.

Kui kartul oli pehme, kirusin ja vandusin, et ei leia üht pajalappi (ühes käes oli pajakinnas, aga potti oli vaja ka teise käega hoida), leidsin lõpuks ühe tuhase (A. liha- ja peediküpsetamiste tagajärg) pajalapi, kurnasin kartulid ära (teest parkunud tasside otsa: kartulikeeduvesi on tähelepanuväärselt hea puhastusvahend), koorisin nii kiiresti kui sain ja lõikusin (mis kukkus kohati pudistamise moodi välja) kaussi muu gemüüse juurde. Riputasin tibake soola juurde, valasin sortsu oliiviõli peale, lisasin paar-kolm spl türgi jogurtit ja segasin ära.

Tulemus oli nagu kurgi- jms rohelise lisandiga kartulipuder, aga maitses õudselt hea. Panin otse taldrikus lõhetükke peale; pärast võtsin juurde ja proovisin vürtsikiluga ka, aga lõhega oli parem.

Ja lehtsalatit, mida mul oli samuti plaan kasutada, unustasin üldse panna.

Järgmisel päeval enam nii hea ei olnud (värske kurgiga salatid vettivad ruttu läbi), aga siiski söödav (aga ikkagi soovitan seda salatit teha nii, et ühe päevaga söödud saaks – miks leppida söödavaga, kui võiks süüa jumalikku sööki). A. ei söönud nii või teisiti, sest tema arust oli keedukartuli ja toore kurgi kombo liiga imelik.

Õhtul tegin hoopis midagi Caesari salati ainetel, et see lehtsalat ometi ära lahendada: tegin äratahkunud ciabatta tükkideks ja sellest panni peal oliiviõliga krõbuskeid, krõbenemise ajal kuhjasin lehtsalatitükke vaagnale, segasin kausikese sees poole sidruniviilu mahla, sortsu Worcesteri kastet ja palju suurema sortsu oliiviõli natukese majoneesi, 1 hakitud küüslauguküüne ja 1 hakitud vürtsikilufileega, riivisin sinna sisse ärakuivanud Grana Padanot ja jahvatasin musta pipart; salatiliblede otsa tükeldasin 1 avokaado ja 7 kirsstomatit (õigemini datteltomatit, need pikergused on mumst paremad kui ümmargused) ning natuke lõhelõikeid; ja selle aja peale olidki krõbuskid valmis. Valasin kastme vaagnal oleva hunniku otsa, võtsime sealt kumbki salatit ja panni pealt krõbuskeid juurde. Kena õhtusöök, toitev ka (pealtnäha nagu polegi midagi, aga see kaste on väga toekas). Sellist salatit sööb A. õnneks ka (tema ettekujutus salatist on laias laastus, et seal kombineeritakse kas keedetud või tooreid toiduaineid, aga mitte keedetuid ja tooreid omavahel – on erandeid, aga mitte palju).

Kanasupp; sõrnikud

Pühadearuande teen kunagi hiljem, praegu kirjutan viimase aja toidud üles.

A. tõi jälle ühe kana; rinnafilee pani ta edaspidiseks kananassi tegemiseks sügavkülma; koivad praadis ära ja nende söömisest alustasime; ülejäänud liha jättis ta skeleti külge ja agiteeris, et ma teeksin suppi.

Mina kaebasin, et olen haige ja ei viitsi vahtu riibuda, mispeale tema teatas, et vahtu võib ta ise riibuda, kui ainult mina maitsestan. Oot, mis mõttes? Vahu riibumine on ju kõige tüütum osa supitegemisest ja maitsestamine on puhas lõbu? Tuleb välja, et mõne jaoks on vastupidi.

Niisiis panigi A. kana keema, riibus vahu ja kui kana oli natuke aega keenud, nii et liha sai juba kerge vaevaga kontide küljest enam-vähem kätte, kurnas puljongi ka ära (metallsõelale pandud linase lapiga) ja pani potti tagasi.

Mina kangutasin suurema liha kontide küljest lahti, loopisin kondid potti tagasi, viskasin sinna veel pool sibulat (koos koorega), 1 loorberilehe, 1 vürtsitera, paar pipratera ja mitu head tükki ingverit (ingveri nässakamast kiulisemast otsast) ja lasin sellel kõigel kaua-kaua keeda. Kui leidsin, et varsti võiks hakata ka suppi ennast tegema, asusin tükeldama: 1 porgand viiludeks. 3 sellerivart viiludeks. Poolteist sibulat ribadeks (pooleks, viiludeks ja siis veel ristviilu kolmeks). Poolteist paprikat (neist maagiliselt majapidamisse ilmunuist) lühikesteks ribadeks.

Lõpuks kurnasin puljongi uuesti (jõhvsõelaga), viskasin maitseained minema, kaapisin kontide küljest selle liha, mis sealt nüüd veel lahti tuli, ülejäänud lihahunniku otsa ja panin puljongi keema tagasi. Niipea kui uuesti keema läks, porgand sisse. Natuke hiljem seller ka. Seejärel sibul. Kui porgand oli enam-vähem pehme, lisasin veidi vett (sest puljong oli kõige keetmisega väga tummiseks muutunud), kui uuesti keema läks, panin liha sisse; ja kui liha oli natuke veel keenud, valasin sisse purgitäie maisi (koos vedelikuga), keerasin tule ära, lisasin soola, jahvatasin pipart sisse, riivisin veel natuke ingverit (ingveri värskemast õrnemast otsast) sisse ja lisasin paprikatükid ning väikese sortsukese kuiva heerest (finot).

Imeliselt hea tuli.

(apropoo: niiviisi sõime üht kana neli ja pool päeva. Esimesel päeval praekana ja mina alustasin juba supiga (A. juba magas); teisel-kolmandal päeval suppi; neljandal päeval tegi A. kana ananassiga ja viiendal päeval jagus seda veel talle soojendamiseks (samal ajal kui mina teenimatut mälumänguauhinda tarvitasin.)

*

Pühadeks olin kohupiima ostmisega hoogu sattunud, tegin ülejäägist sõrnikuid.

Läks umbes pool kilo kohupiima (head rammusat). Panin alguses pool veiniklaasitäit rosinaid apelsinimahlaga likku, siis segasin kohupiima, 2 muna, 3-4 spl suhkrut ja 3/4 klaasi jahu ära; jõin üleliigse mahla rosinate pealt ära ja segasin ka rosinad sisse. Ja jätsin taina seisma, et jahu paisuks.

Pärast praadisin kõigepealt nii, et suht kuumal tulel minut ühelt, pool minutit teiselt poolt. See jättis minu arust seest veidi liiga vedelaks ja väljast jälle liiga kõvaks. Järgmised tegin õrnemal tulel ja küpsetasin kauem – ning jäin tulemusega rohkem rahule.

Esimesel õhtul jõin teed kõrvale (ja võtsin mandariinimoosi juurde). Teisel õhtul katsetasin Pineau des Charentes’iga (mida mu kodupood arusaamatult odavalt müüb) ja sobis oivaliselt – ainult et sel juhul tasub pigem ilma moosita süüa, sest see vein on ise paras kleepekas.

Jälle üks Mehhiko munaroa variatsioon

Ma ei ole veel sel nädalal söögitegemisega lõpetanud!

Kuna eile lahti tehtud tomatipurk oli veel pooleli ja mul oli ikka veel hulk vutimune, tõin poest purgi konservmaisi mehhiko munaroa vms tarbeks. Kodus praadisin kõigepealt sibulat (2 keskmist) ja küüslauku (3 prisket küünt) ja natuke chorizo vorsti; pudistasin hetke ajel pannile ka natuke riisi, sest leidsin, et las tuleb seekord tummisem toit (algses retseptis, millest ma enam ei mäleta, kust ma selle võtsin, sellist paksendust ei olnud), natuke ka kuivatatud tšillit, segasin ära ja panin kogu tomati (veidi üle poole pooleliitrise purgi) plöts pannile, purgi loputusvee lisaks ja jätsin hauduma. Pudistasin salveid ja basiilikut ka ja viimasel hetkel oli meeles A. kanaküpsetamisest üle jäänud kanakallerdis lisada, jess. Maitseks veel soola ja natuke pruuni suhkrut. Edasi ma ei mäletagi, millega ma aega sisustasin, võib-olla tegin boilerile tule alla, sest millalgi ma seda kindlasti tegin. Äkki pesin isegi nõusid. Kui riis oli peaaegu valmis, siis valasin maisipurgi samuti pannile tühjaks, kontrollisin maitset ja segasin (sest pärast munade lisamist enam ei saa hästi segada) ja lõin esimese muna igaks juhuks (nad on mul detsembri keskel ostetud, needsamad, millest ma osa lömmi lõin (nagu ma praegu linkides näen, tegin ka lömmis munadest enam-vähem sama toitu), ja praegu on ikkagi juba veebruari keskpaik) kaussi välja: korras, niisiis poetasin ta pannile tomatiplaga sisse. Niiviisi kausi vahendusel poetasin neid pannile seni, kuni enam ei viitsinud ja tundus, et ega väga palju vaba vedelikku enam ei ole ka; ma ei lugenud, aga arvatavasti läks neid sinna nii kümmekond.

Kõige lõpuks tükeldasin sinna peale ühe tüki lambajuustu, mille olin millalgi poest “parim enne möödas” riiulist haaranud. Selle toidu peale ma muidu ei riskiks otse panni peal juustu panna, kardaks, et vedela tomati peal tõmbab nahkjaks, aga seekord võis loota, et riis võtab piisaavalt palju niiskust sisse, et juust käitub pigem nagu kuuma võileiva peal – või risoto sees. Lootus õigustas ennast, juust sulas väga mõnusaks (ilmselt saaks veel pitsalikuma, tähendab, krõbeda tulemuse, kui sama toit lõppfaasis praeahju lükata, aga siis peaks teistsugune pann olema).

Kokkuvõttes tuli jälle väga hea, riisiga oli küll hoopis teistmoodi konsistents kui niisama, aga hetkel see sobiski – tahtsin, et miski tõmbaks happesust natuke tagasi.

Magustoiduks tegin endale vahukoort, alguses sõin lihtsalt moosiga, siis panin teda huvi pärast musta leiva viilu peale (Paadi pagari vormileib, ikka, ikka), sobis küll. Vehkisin oma vahukoorevõileivaga ja kiitlesin A.-le “vaata, vaata, milline vastlakukkel mul on!” A. ütles “mhmh.” Tema nagunii vahukoort ei tahtnud. Tomatitoit maitses talle aga küll.

Mehhiko munaroog

Ma lugesin selle algversiooni kunagi mingist kokaraamatust, aga olen seda vahepeal modifitseerinud, nt jätan tavaliselt ära paprika, kui tšillit mitte paprikaks lugeda, sest paprika ei saa mu kõhuga hästi läbi.

Täna tulin, umbes 7 km punktide a, b, c jne vahel maha kõndinud pluss kaks tantsutrenni jalges, ilgelt väsinud – ja siis tahab inimene, tähendab, mina, midagi sooja, tomatist ja niisket. Pealegi olin ma eile ostnud hunniku vutimune ja kohe pärast nende kottipakkimist kukkus kott põrandale. Vutimunadel on selline komme, et isegi kui ülemine kõva koor mõraneb, ei juhtu nahkja sisekoorega naljalt midagi. Kui tahta kooreta mune keeta ja neid õrnalt katki koksida, on see ilge tüütus, sest koksides ei saa sa sealt midagi kätte, aga praegu oli see õnnistus: mahakukkumise tagajärjel oli mul küll ligi kolmkümmend mõlkis muna, aga auk oli päris sisse tulnud ainult viiel-kuuel. Need päris katkised lõin eile enamjaolt kohe pannile välja ja sõin verikäki kõrvale ära (ääremärkus: praetud verikäkk oli tšillise pohlamoosi ja hakitud õuntega, mille ma lõpuks salatiks segasin, vaimustav), aga eks ka mõlkis munad tule lähemas tulevikus ära lahendada.

Kolmandaks olin ma paar päeva tagasi hetke ajel Kassi poest purgi kooritud tomateid ostnud, sest see oli öko. Nii et kõik karjus tomatiga munaroa järele: minu isu, mõlkis munad ja tomati olemasolu minu riiulis. Ainult purgikese konservmaisi ostsin juurde.

Hakkisin kodus kohe esimese asjana ühe suure sibula ära ja panin panni pliidile sooja ja õli pannile sooja. Kuni ta soojenes, vahetasin end trennimundrist kodumundrisse ja puhastasin kolm küüslauguküünt. Mõtlesin, kas panna toidu sisse kuivatatud tšillit või seda marineeritud tšillit, mille A. ema on purki pannud. Marineertšilli võitis, sest see purk on juba lahti (kuigi see ei paista õnneks väga riknev kraam olevat) ja teiseks meenutab selle maitse mulle tabascot no ja tabasco on Mehhiko värk. Mitte et ma muidu poleks sama toitu sageli kuivatatud või värske tšilliga teinud.

Selle ajaga oli õli kuum, ma viskasin sibula pannile, hakkisin küüslaugu ära (otse sinnasamasse pannile, sest ma ei viitsinud teisiti), keerasin tuld vähemaks ja jätsin selle hauduma ja uimerdasin ringi – lugesin meilid läbi, venitasin jalgu. Siis uurisin sibulat, leidsin, et võiks klaasjamaks-pehmemaks minna, ja pesin ka jalad ära. Siis lisasin sibulale nõmm-liivateed ja punet ja marineeritud tšillit (kaks tl tšillipastat, millega tuli üpris õhetamapanev toit). Kiskusin tomati ja maisi lahti, panin tomati enne pannile, lükkasin tomateid pannilabidaga väiksemateks tükkideks, siis maisi, loputasin mõlemat purki tilgakese veega ja valasin selle toidu sekka (mõlemad konservid olid ise üsna taheda moe ja vähese vedelikuga). Lõikusin selle hautise sisse kääridega kolm kuivatatud tomatit (sellist päris kuiva, mitte õli sees), keerasin korraks tuld juurde ja ootasin, et keema läheks, ise otsisin mõlkis munad külmkapist välja. Toit läks keema, keerasin tuld jälle maha ja hakkasin mune toidu sisse ajama – paar tükki oli auguga, need pigistasin lihtsalt sisse, mõlkis mune tuli sakilise noaga natuke saagida, et katki läheks, aga see on vutimunade puhul tavaline. Ma ei lugenud, aga arvan, et kokku võis neid toidu sisse kaheksa kuni kaksteist minna, pmst saagisin neid sinna, kuni viitsisin, alternatiivne pidur oleks olnud see, kui pannil oleks ruum otsa saanud. Kanamune läheks loomulikult vähem, neid panen tavaliselt üks kuni kaks per sööja.

Viimasel hetkel tuli meelde, et toidu sisse pole eriti soola saanud, v.a see, millega konservmais oli maitsestatud, ja see, mis kuivatatud tomatite küljest tuleb. Riputasin õige natuke juurde, jätsin podisema ja läksin ise vaatama, mis blogides vahepeal kirjutatud on.

Lugesin vist natuke liiga suure huviga, sest munad tõmbasid natuke liiga tahedaks – mulle meeldivad kõige rohkem sellised, kus valge on kõva ja kollane hakkab servast tahenema, aga keskelt on veel vedel. Aga tegelikult ei anna iriseda, maitsev oli ikkagi. Sõin musta leiba kõrvale ja jõin lahjat õlut. Mõnus.

Sellest kogusest tuli välja nii, et mina sõin kaks väikest kausitäit ja silma järgi tundus, et veidi üle poole pannitäie jäi veel järele. Eks näis, kas A. sööb selle homme kõik ise ära või jääb ka temast üle, sel juhul tuli veidi rohkem kui kahe inimese jagu.

PS: seda OLI veidi rohkem kui kahe inimese jagu, aga A. sõi ikkagi järgmisel päeval kõik ära, esiteks sellepärast, et ta ei tahtnud mingit väikest tilgakest üle jätta, ja teiseks sellepärast, et ka talle maitses.