Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kalakonservi lahendamine makaronidega, nisupuder Türgi ainetel ja midagi paella-laadset

Kalakonserviga (skumbria omas mahlas) oli nii, et olime üle poole ära söönud, kalavõileibadest veidi tüdinud ja ülejäänud poolega tuli midagi ette võtta. Sama lugu oli ühe tillikimbuga, osa olime võileibadega ära söönud, aga viimane ots kippus närbuma.

Niisiis panin peotäie rosinaid likku, hautasin pannil õlis hakitud sibulat ja küüslauku, praadisin seal vahel veidi seesamiseemneid ja apteegitilliseemneid, pudistasin hetke ajel ka veidi musta leiba ja praadisin veel; siis kummutasin sinna selle kalakonservi ning loputasin selle küljest veega ka viimased riismed pannile (nagunii oleks pidanud vett lisama). Millalgi selles etapis panin ka makaronivee keema.

Pannile lisasin aga rosinad koos leotusveega, hakkisin närbunud tilli peeneks ja lisasin samuti, kõige otsa pigistasin veerandi sidruni mahla ja katkusin noaga selle koore küljest helbeid; lõpuks otsustasin, et panen ka tühjakspigistatud koore pannile keema.

Pärast urgitsesin selle välja, küllap maitset ikka andis.

Selle kõrval oli makaronivesi keema läinud, ma olin makaronid sinna sisse pannud ja nad olid valmis saanud. Kurnasin ära ja segasin pannile muu ködi hulka.

Tulemus: üldiselt hea. Must leib andis head maitset, kahjuks tegi kastme veidi liiga paksuks (võib-olla oleks rohkema veega pidanud tegema).

Järelmõju oli see, et ma olin küll poest saiakesi toonud, aga pärast seda sööki üldse ei tahtnud enam. Niigi jahu juba söödud täna, ütles organism.

***

Vürtsine nisupuder: olin ostnud odavat nisutangu, mõtlesin, et äkki teeks samamoodi, nagu ma bulguriga olen teinud. Üks granaatõun oli kah kodus jupp aega ärategemist oodanud.

Niisiis pesin kõigepealt nisutangu (tang potti, vesi peale, solberdan sees, valan ettevaatlikult vee pealt ära; kordan paar korda) ja panin ta siis keema (külma vähese soolaga veega, ei hakanud ootama, et vesi enne keema läheks).

Ise tõin õuest posu naati, pesin põhjalikult ära ja hakkisin (paar võilillelehte sattus ka sekka, mis siis). Puhastasin 1 väikese punase sibula ja 2 küüslauguküünt, hakkisin mõlemad ära. Tegin granaatõuna katki, muist kohti olid koledaks läinud, sorteerisin ilusad ja koledad osad eraldi.

Selle aja peale oli tang potis keema läinud ja juba mõnda aega podisenudki. Lisasin sinna potti hakitud naadilehed ja varsti ka küüslaugu, las tõmbab. Ja pigistasin sinna ka 1 väikese paki tomatipastat.

Veidi enne keemise lõppu, kui ma juba kuumuse maha keerasin, lisasin ka 2 tl tšillihoidist (mingilt jõulumüügilt ostsin paar aastat tagasi ja see lööb muidugi kaua ette) ja natuke sumahhi. Esimest korda, kui mul päris sumahhi oli (lõunakas on üks türgi lett, sealt sain)! muidu olin sellele toidule happesust sidrunimahlaga lisanud. Sidruni küljest kaapisin koort ikka maitseks juurde. Natuke ka koriandripulbrit ja mingit rohekat gruusia maitseainet, mille nime ma enam ei tea, aga mille mõrkjus tundus sobivat.

Kui vesi oli ilusti tangude sisse tõmmanud ja enam ei keenud ka, lisasin hakitud punase sibula ja granaatõunaseemned. Nüüd hakkisin ka 3 rohelise sibula valged osad ja segasin hulka. Rohelise hakkisin ka, aga jätsin garneeringuks. Tõin õuest värsket münti, hakkisin samuti garneeringuks ära.

Jahvatasin selle pudru hulka veel musta pipart ja nüüd oli valmis serveerimiseks.

Serveerisin taldrikusse punase pudru peale kitsejuustu (ikka seda odavat fetalaadset), oliiviõli ja värsket rohelist sibulat ning münti. Mm, maitsev.

A. oli pärast ka täitsa rahul.

Ainult selle poolest oleks võinud vähem tšillihoidist lisada, et kõht pahurdas pärast. Tšilli on minu jaoks ilmselt liiga paprika.

 

***

A. küpsetas eelmisel nädalal kana, mida me mitu päeva sõime. Kana küpsetamise käigus tekkis hulk päris maitsvat leent, millest pärast sai kallerdis. Sisuliselt puljongikontsentraat. Leidsin, et tahan selle kuhugi riisitoidu sisse panna, enne kui halvaks läheb.

Lugesin retsepte ja inspireerusin ühest kuivatatud tomatitega paella‘st. Lõikusin kääridega kausikese sisse 9 kuivatatud tomatit väiksemateks tükkideks ja valasin odavat kuiva heerest leotamiseks peale (selline asi tasub täitsa koju hankida, heerese hea külg on see, et ta ei karda nii palju hapnikku nagu tavalised veinid, ei lähe äädikaks, ja suppidele-kastmetele-riisiroogadele annab ta vahel täitsa head maitset; see konkreetne pudel on mul vist juba aasta ette löönud, kui mitte rohkem).

Siis panin pannile õliga hauduma 2 hakitud küüslauguküünt ja 1 viilutatud porrulaugu (see oli üks päris priske porrulauk); seejärel tükeldasin (veerandviiludeks) ja lisasin 1 suvikõrvitsa; segasin ja lisasin umbes veerand kilo või veidi rohkem risotoriisi. Segasin veel, et riis õliga kokku saaks. Ajasin kähku keedukannuga poole liitri ringis vett kuumaks ja valasin suurema osa sellest pannile juurde ning kummutasin sinna otsa kanakallerdise sulama. Valasin sinna otsa ka tomatileotise. Nüüd oli pannil päris palju vedelikku. Enne, kui see kõik riisi sisse jõudis tõmbuda, puistasin kähku natuke safranit, et see jõuaks vedelikus laiali minna.

Ise läksin tõin jälle natuke naati, pesin, hakkisin ja lisasin toidule. Paar oksa aed-liivateed tõin ka.

Siis lugesin internetti läbi ja munesin üldse niisama. Läksin uurisin, riis oli juba peaaegu pehme ja vesi peaaegu sisse imbunud. Lisasin näputäie basiilikut ja keerasin kuumuse maha.

Leidsin, et toit tahab veel veidi värvi ning tükeldasin sinna sisse pool suurt punast tomatit ja ühe hommikusöögist üle jäänud kollase tomati veerandiku. Nii sai ilusam ja ilmselt ka mahlasem.

Sõin alguses koos juustuga, pärast ilma. Maitse oli hea; riis ehk plaanitust pudrusem, ju ma segasin uusi komponente lisades liiga palju. Nii et välja kukkus pigem risoto kui paella.

Või oligi asi selles, et risotoriis ja see tekitabki paratamatult sellise kreemja kastme. Aga noh, maitse on hea.

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Oa-läätsesupp

Tahtsin kiiresti suppi saada, panin korraga väikesesse potti läätsed keema (kuivalt ehk 100 g?) ja seal kõrval praadisin-hautasin panni peal sibulat (1, hakitud), natuke vorstikribalaid (chorizo, tõesti hästi vähe, rohkem ei olnud), küüslauku (2 jämedat küünt, hakitud) ja silma järgi võetud 2 tl koriandriseemneid ja 3 tl köömneid (uhmerdatult, niipalju kui jaksasin – ja siis röstisin neid uhmerdatud seemneid sellel panniosal, mis ei olnud veel õliga kokku saanud, ja hoidsin sibulatükke panni õlisemal osal; kui juba tuli head lõhna, segasin kokku).

Siis hakkisin 1 suure ja 3 väiksemat tomatit ja lisasin pannile ja keerasin pannil kuumuse ära, hakkisin sinna veel kääridega 1 väikese tšillikauna ja puistasin natuke kaneeli.

Siis taipasin, et sinna väiksesse läätsekeedupotti ei mahu supp ära.

Keerasin suurele plaadile uuesti kuumuse alla, ajasin kähku veekeedukannuga veidi üle liitri vett kuumaks, valasin suuremasse potti ja tõstsin selle sinna juba kuumale pliidile. Lisasin sinna puljongipõhjaks ühe väikese kallerdise, mis oli tekkinud nädal tagasi, kui A. poešnitslite küpsetamise järel lihaleeme kaussi ära valas. Kantisin pannil oleva segu sinna ümber ja tühjendasin sinna ka 1 purgi õlleubade konservi (esialgu panin umbes 2/3, aga siis tundus vedel ja panin kõik ära, tilga veega loputasin purgi üle ja lisasin ka selle tilgakese).

Tõin õuest maitsestamiseks natuke iisopit, natuke aed-liivateed – mis läksid supi sisse – ja hiljem värskelt hakkimiseks estragoni. Äkitselt tuli ka õnnelik mõte panna supi sisse keema piparrohuvars (tervelt, pärast hea lihtne välja õngitseda) ja puistata natuke piparrohulehti ka.

Umami huvides hakkisin ka 1 kuivatatud tomati sisse.

Keerasin kuumuse jälle ära ja jätsin jääksoojuse peale podisema, käisin vaatasin jupikese “Shakespeare’i ja Hathaway” sarja.

Siis läksin ja vaatasin, tundus olevat läbi maitsestunud, võtsin endale suppi, panin hapukoort ja estragoni peale, kõrvale röstisin ciabatta-kukli poolikuid ja sõin seda edasi sarjavaatamise kõrvale.

Oli suht OK supp, eriti nii kiire tegemise kohta.

Ja siis! läksin kööki tagasi ja avastasin selle väikese läätsekastruli vaguralt kapi pealt ootamast. Ahaa, sellepärast oligi supp kuidagi üllatavalt vedel olnud. Tühjendasin ka läätsepoti supipotti ja hakkisin igaks juhuks 1 kuivatatud tomati veel sinna sisse, sest läätsed ise olid täiesti maitsestamata.

Homme saan siis teada, kuidas läätsedega on. A. jõudis jaole siis, kui läätsed olid juba sees, tema oli põhimõtteliselt rahul (ilmselt juba sellega, et üle tüki aja sai suppi).

Ühtlasi panin külma ilma puhul neli peeti malmpotis ahju küpsema, või kui nüüd täpne olla, siis külma ilma puhul A. küttis ja mina jälle küpsetasin kuuma ahju puhul peete. Eks siis hiljem saab paar päeva peeditoitu süüa.

PS: läätsedega on tõepoolest tummisem ja mulle tundub pealegi, et see on supp, mis läheb seistes aina paremaks.

Mulle meeldib, et köömne-koriandri maitset on mõnuga tunda.

Mis ma tegin kõvadest tomatitest ja väga ammusest boršipõhjahoidisest

Ostsin kogemata kõvu vintskeid tomateid (varem oli sama sort päris söödav olnud). Kiireks õhtu-/lõunasöögiks praadisin pannil 1 hakitud sibula klaasjaks, tükeldasin sinna otsa 3 seda vintsket tomatit ja 5 kuivatatut tomatit, jätsin kaane alla hauduma; kuna kippus kuivaks jääma, lisasin pärast veidi vett, siis soola, pipart ja basiilikut. Kui uuesti podisema läks, poetasin sinna 5 vutimuna, mille olin juba enne koore seest kaussi löönud.

Pärast kühveldasin selle supitaldrikusse, pühkisin panni leivaviiluga üle ja jätsin selle viilu + veel 1 viilu sinnasamma pannile jääksoojusesse krõbenema. Poole söömise pealt võtsin need krõbedaks läinud leivatükid ligi; söömise ajal tundus hea mõte leiba tomatiplaga sisse poetada.

Väga hea söök tuli, mis on imepärane, arvestades, kui halvad tomatid need olid.

*

Hea söök ilmselt aegunud hoidisest: nüüd, kus ma tunnen end suurema ohu allikana, ei taha ma nii tihti poes käia. Võtsin käsile ühe vana boršipõhjahoidise, mille jaoks olin ammu hoogu võtnud – et uurin, kas ta on üldse veel korras ja otsustan, kas visata ära või saab temast veel asja. Ämma tehtud, tundub, et sisaldab riivitud peeti, porgandit ja hapukapsast, kõik veidi hautatud.

Võtsin lahti, otsest riknemist ei täheldanud, aga kaas oli rooste läinud ja hoidis oli seetõttu veidi metalli maitsega. Otsustasin, et võtan selle riski, et teen temast siiski supi, panen tublisti vürtse, siis jääb metallimaitse nende taha. Võimalik, et kuumutades läheb ka ära. Kõige ülemise (ja roostesema) kihi viskasin komposti.

Hakatuseks praadisin poti põhjas punast sibulat, osalt tavalise rapsiõliga, osalt juustutäidisega tšillidest jäänud õliga, et saaks vürtsisem. Viskasin sinna juurde näputäie india köömneid ja veidi garam masalat. Sibula hautamise ajal hakkisin jupikese värsket ingverit peeneks (üks päris kauaseisnud ingver, mis oli üllatavalt värske moega – see võis meil sahvris jõuludest saadik seisnud olla); lisasin potti ka ingveri, seejärel suure kruusitäie vett ja peedi-porgandi-kapsahoidise. Kuna seda hoidist oli üle poole liitri, panin ühe suure kruusitäie vett veel ja jäin ootama, et ta keema läheks. Ühe loorberilehe pistsin kah sinna sisse.

Vahepeal tükeldasin natuke chorizot (põhimõttel, et “liha on maitseaine”), marineeritud kapsast, mille ma olin ükspäev kogemata hapukapsa asemel ostnud, ühe neist pooltoorestest tomatitest ja ühe pisikese kuivatatud tšillikauna. Maitsesin potis olevat ja leidsin, et see vajab midagi tomatipastalaadset ja vist ka rohkem vürtse; niisiis panin natuke adžikat ja natuke ketšupit.

Kui keema hakkas minema, lisasin väikeste pausidega kõigepealt tükeldatud tomati, seejärel chorizo, seejärel marineeritud kapsa ja natuke kuivatatud rosmariini. Kui oli näha, et läheb kohe uuesti keema, keerasin pliidil kuumuse ära ja lisasin kõige viimaks A. tehtud ahjupeetidest ahjupoti põhja valgunud peedimahlatilga, et ilusam saaks (näe, kui hea, et me seda potti liiga ruttu ära ei pesnud).

Olin tulemuse suhtes enne söömist skeptiline, aga supp oli vähemalt hakanud juba päris ilus välja nägema. Võtsin endale kaussi. Hapukoort oli vähe, mõtlesin, et A. hindab seda rohkem kui mina ja niristasin supi peale hoopis skyri (mulle on varem mõne supi peal maitsestamata jogurt meeldinud ja skyr on natuke nagu samast ooperist) ja hakkisin peterselli.

Ja teate, jumala heaks supiks osutus. Ma ei tea, kas ämma tehtud supipõhi oli poekonservidest isegi pärast pikka-pikka seismist ja kerge roostelisandiga nii palju parem või oli abi mu tuunimisest või oli asi mõlemas, aga see oli minu arust palju parem kui purgiseljanka, mida A. oli päev varem teinud. Ingver oli väga mõnusalt tunda. Võib-olla tänu värskele ingverile, tomatile ja suht värskele marineeritud kapsale jättiski supp mulje, nagu oleks ta üleüldse palju värskematest asjadest tehtud.

Skyr sobis ka.

Ja A. kiitis ka.

Kaks suppi ja muud lihtsat

Jätkan märtsi alguse mustandi avaldamisega.

Seljanka moodi supp: võtsin poest mingit pitsakatte nimelist asja (keedusingikuubikud). Praadisin poti põhjas sibulat, küüslauku ja neidsamu singikuubikuid, samal ajal tükeldasin paar porgandit; lisasin need porganditükid; siis vett; tükeldasin kartulit, lisasin need kartulikuubikud, tomatikonservi, tükeldatud hapukurki ja hapukapsast (hapukurk, hapukapsas ja porgandid olid kõik sellised asjad, mis ähvardasid muidu pahaks minna). Lisasin veel paar oliivikribalat (mille ma samuti päästsin rikki minemast), natuke tšillit, natuke kuivatatud tomateid. Keetsin, kuni porgand-kartul valmis olid. Sai päris OK; A. oli samuti rahul.

Siis: paar päeva makarone ricotta ja kõrvitsapüreega (üks mu lemmikkiirtoit; kõrvitsapüree on küüslauguga ja tilgakese millegi hapuga, vist äädikaga tehtud). Tuvastasin, et siledad torukesed on sellise kastmega paremad kui soonilised torukesed.

Siis tegin seda tomati-munarooga, et praadisin sibulat-küüslauku, lisasin purgi tomatihoidist, väikese purgi maisi, natuke tšillit, saadud plaga sisse lõin 7 vutimuna (peaks mainima, et need säilivad fenomenaalselt hästi – detsembri lõpus munetud munad on märtsi alguses veel täitsa korras; löön nad küll igaks juhuks kõigepealt kaussi lahti.) Seitse munakest oli mulle isegi paljuvõitu, pärast seda olin tükk aega muna nägu.

Siis avastasin, et mul on enam-vähem kõiki mullagatawny komponente. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku; lisasin 1 tl kurkumit, pool tl kaneeli, uhmerdasin sellele lisaks 1 tl india köömneid ja 1 tl koriandriseemneid; tükeldasin sinna juurde 2 porgandit; lisasin liitrijagu vett, tükeldasin sinna sisse 2 sellerivart ja puistasin peotäie läätsi; kui keema läks, viilutasin sinna ka pool porrulauguvart ja kaks õuna (õigemini, kõik kõlbulikud kohad, mis neil õuntel veel olid, pmst õunapäästmisaktsioon); pooliku tomati ja pärast järelemõtlemist (taipasin, et peaks ka sidrunimahla lisama, aga sidrunit pole) veel 1 tomati, ega need väga head tomatid ei olnudki, nii et oligi parem supi sisse panna. Lisasin paki kreemjat kookospiima (kunagi ammu sai ostetud, sest odav, sest parim enne möödas, aga sellest ammusest parimennest hoolimata oli täiesti hea kookospiim), loputasin pakki vähese veega ja lisasin ka selle vee, et head kraami kaotsi ei läheks.

Keetsin, kuni kartul-porgand-läätsed kõik pehmed olid, maitsestasin soolaga, lisasin söömise ajal taldrikusse sellerilehti, mille olin selleks enne kõrvale pannud, ja veidi piparmünti (otse õuest).

Sai hea, A. kiitis ka. Alles tagantjärele taipasin, et olen täitsa puhta vegantoidu teinud.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.