Köögivilja-panniroog

Ajend: vaja ära lahendada veerand hiina kapsast, pakk “parim enne” möödas tofut, otsast pahaks minev suvikõrvits ja natuke ilma väga hea plaanita tehtud keedukartuleid. Juhtumisi olin ostnud ka aedube ja porrulauku, lisaks oli mul porgandit, sibulat, küüslauku.

Kõigepealt segasin tofule maitseained kokku: uhmerdasin 2 tl india köömneid ja 1 väikese kuivatatud tšilli, segasin selle kausis kokku natukese paprika, 1 tl ingveri, 2 tl tuhksuhkruga. Lõikasin tofu kuubikuteks ja segasin maitseainetega ära, jätsin seisma.

Panin aedubadele keeduvee üles, edasi keetsin neid paralleelselt asjade praadimisega.

Praadisin kõigepealt seda maitsestatud tofut; siis puistasin panni kuivemale osale ka natuke päevalilleseemneid praadima. Praadisin kokku mingi 4-5 minutit, siis kühveldasin kõik sinna kaussi, kus alguses tofu maitsestunud oli, ja pühkisin panni üle (riideräbalaga – ma olen katkiläinud puuvillastest asjadest, nt padjapüüridest, jätnud kõige räbalamad osad köögipaberi rolli täitma, mul on köögis väike karp, kus sellised pannipühkimise ribad on sees). Panin sinna tilgakese õli, praadisin sibulat ja küüslauku. Kogu tofu- ja sibulapraadimise aja olin palavikuliselt hiina kapsast hakkinud ja porrulauku viilutanud, viilutasin ka 1 porgandi, puhastasin õnnetu suvikõrvitsa koledaks läinud osast ja tükeldasin. Kui sibul oli väheke juba klaasjas, lisasin ülejäänud gemüüse ja täiendava krehvtisuse huvides natuke tšillihoidist. Kokku mingi 5-6 minutit. Segasin paar korda, siis lisasin ka tükeldatud keedukartulid (vist sai 5 tükki), keedetud aedoajupid, praetud tofu ja päevalilleseemned. Segasin kõik ära, lasin veel mõne minuti küpseda (aeg-ajalt segades), Lisasin soola, jahvatasin musta pipart, pigistasin natuke laimimahla ja tükeldasin ühe väikese tomati sinna hulka.

Kokkuvõttes sai selline kena vürtsine krõmpsuv toit.

Täna pikendasin seda munanuudlitega (need keetsin eraldi ära, siis segasin panni peale ja lasin kogu kupatuse soojaks).

Vahelduva eduga köögiviljatoite ja üks toimiv lahendus ärajahtunud soojale salatile

Esiteks tegin läinud nädalal sellist eksootilist toitu nagu köögivilju kookosekastmes. Tükeldasin mitu porgandit, panin pannile rohelise karripasta pära ja kui see oli juba natuke praadima hakanud, purgitäie kookospiima, sinna sisse panin porgandid, siis hakkisin ühe suvikõrvitsa ja pool hiina kapsast ja viskasin need sinna sekka. Lasin siis natuke aega podiseda, kõige lõpuks viskasin natuke purgiherneid sisse. Maitsestasin laimimahla, natukese kalakastme ja soolaga. Ma ei mäleta enam päris täpselt, aga apteegitilli seemneid võis kah sinna sisse minna. Spagette tegime juurde.

A. oli väga rahul ja mainis veel järgmisel päeval, et see oli hea toit; mina olin natuke pettunud, sest ma olin küll tule ära keeranud, aga see pliidiplaat annab uskumatult kaua pärast väljalülitamist sooja ja nii olid köögiviljad pehmemaks läinud, kui ma tahtsin. Mh, suure tõenäosusega on see üks põhjus, miks A.-le nii väga meeldis.

Järgmisel päeval (õigemini öösel, päeval oli veel seda kookosekastmes toitu järel) tahtsin midagi enda maitse järgi teha; mõtlesin, et õunu on, pirne ka ja õige natuke maapähklivõid, teeks õige gado-gadot või midagi sarnast. Hakkasin maapähklivõist sousti tegema ja taipasin, et ma olin ju kookospiima eile ära pannud; leidsin, et miks ma ei võiks selle asemel kookosrasva panna, saabki rammusam. Ühesõnaga, kaste tuli paarist-kolmest spl maapähklivõist, umbes sama paljust kookosrasvast, sinna sisse pudistatud kuivadest tšillidest ja laimimahlast, mida ma kõiki koos soojendasin. Natuke hakkisin mandleid sisse – idee järgi oleks pidanud maapähkleid hakkima, et oleks üldiselt ühtlane maapähklikaste üksikute tükkidega, aga mul ei olnud maapähkleid.

Salatiks hakkisin paar õuna, paar pirni, eelmisest päevast üle jäänud hiina kapsa pooliku, ühe apelsini (need punased Itaalia apelsinid on praegu väga head) ja ühe keedumuna. Purgiherneid läks ka. Ühe sibula praadisin garneeringuks ära; ja ühel pakil kiirnuudlitel lasin tõmmata ja segasin hulka. Lõpuks segasin kõik kastmega ära. Sõin kõrvale võiga röstsaia ja minu arust oli krõmpsuv võine röstsai selle salati juurde vaimustav.

A. hakkas sama salatit jupp aega hiljem (vbla järgmisel päeval) sööma ja küsis kahtlustavalt, kas ma olen oma suitsuõli sisse pannud. Ma olin pannud tegelikult natuke äsja otsa saanud sprottide õli, aga ei hakanud teda liiga palju valgustama, ütlesin napisõnaliselt jah, las mõtleb, et seesamiõli, sest sprotiõli suhtes oleks ta nagunii veel umbusklikum. Tegelikult viriseski ta kõige rohkem kastme konsistentsi üle, et nagu mingi hangunud loomarasv oleks. Ma maitsesin ise uuesti ja tõsi: nüüd, kus salat oli täitsa külm (alguses, kui mina sõin, olid nuudlid ja sibulad ja kaste kõik soojad olnud), oli kookosrasv ära hangunud ega olnud enam kuigi hea. Hmm. Sellest järeldus: kookosrasva saab kasutada ainult kuumas kastmes (võimalik, et see kehtib ka kookospiima kohta). Proovisin salatit hästi ettevaatlikult soojendada, nii et puuviljad keema ei läheks; see parandas A. arust natuke asja, aga minu arust oli halvem kui enne soojendamist.

Lõpuks lahendasin sooja salati külma ülejäägi niiviisi ära: tõin järgmisel päeval tavalisi pisikesi niitnuudleid ja kõige odavamat sinihallitusjuustu, keetsin nuudlid ära ja segasin kohe kuumalt salatipäraga, sinihallitusjuustu samuti sisse, mandleid hakkisin vist juurdegi. Nuudlite kuumuses oli salatikaste uuesti piisavalt soe, et hea maitsta ja sinihallitusjuust sobis jälle puuviljadega maru hästi kokku.

Järgmisel päeval ei hakanud kulinaaritsema ja sõime lihtsalt heeringat, kartulit ja kodujuustu. Sibulaga. Siis sai kodujuust otsa, aga heeringat oli veel minu suupiste jagu olemas ja ma tegin ühest kartulist, toorest hapukapsast, sibulast ja heeringajäägist kiiresti väikese salati.

Ja nädalalõpuks tegi A. porgandist, sellerist ja paksendamise eesmärgil ka ühest kartulist toorjuustuga püreesuppi, Maire Suitsu kokaraamatu retsepti järgi. Minu panus piirdus ütlemisega, kus riiulis see kokaraamat täpselt on, retsepti väljaotsimisega (kui A. seda üles ei leidnud, sest ta ei uskunud, et porgandi-juustusupp tähendab toorjuustuga suppi) ja maitsestamisega. Olgu siis öeldud, et maitseks panin tibake muskaatpähklit ja näputäie salveid. Tuli päris hea, kuigi ma ei mõista päris hästi A. püreesupivaimustust. Mulle meeldib, kui midagi on närida ka. Eks ma tegin siis endale röstsepikut või kuumi juustuleibu kõrvale.

Jälle hapukapsasalatid ja üks kiirsupp

Meil on veel A. ema tehtud hapukapsast, igavesti hapu juba, aga ikka hea. Keetsin 5 kartulit; esimesel päeval tegin salati kolmest kartulist, paarist-kolmest rohelisest sibulast, hapukapsast ja koos köömnetega praetud peekonitükkidest; kastmeks hapukoor ja majonees. Teisel päeval oli õunu ka, aga rohelist sibulat oli vähe alles, panin lisaks sellele veel pool sibulat. Õuntega oli parem. Kuna õunad olid niigi mahlased ja kartuleid oli seekord vähem, läks salatile kastet vähem vaja, hapukoort ei pannud, ainult majoneesi.

Hapukapsasalati isu tuli sellepärast, et mul hakkab vist mingi kõhuviirus tunda andma – pole õieti hullu midagi, aga iiveldab aeg-ajalt. Täna tegin täpselt samal põhjusel kerget ja lihtsat kalakonservisuppi – panin vee keema (umbes liitri); kui oli kuum, üks viiludeks lõigatud porgand sisse; natuke apteegitilliseemneid, tilliseemneid ja tibake aniisi; seejärel kaks suurt kartulit kuubikuteks ja potti; üks sibul peeneks ja potti. Ma tahtsin ka koriandrit panna, aga avastasin, et poltergeist on meie koriandripurgi kuhugi ära peitnud. Sellise tõbisena on mul raske asju prioriteetsuse järjekorda seada, nii et mul jooksis koriandri või õigemini selle puudumise peale juhe kokku ja ma ei saanud enam midagi tehtud; A. hakkis pool hiina kapsast ja pani potti teiste asjade juurde. Ma sain sellest julgust ja pigistasin poole laimi mahla potti juurde. Lasin keeda, kuni kartul oli pehme, siis panin omas mahlas skumbria sinna otsa, loputasin vähese vee (ja laimikoorega) karbi üle ja valasin ka selle tilgakese potti, maitsesin, kuidas soolasusega on, panin natuke soola ja tiba kalakastet juurde ja siis lihtsalt ootasin, et korraks uuesti keema tõuseks. Kõige lõpuks lisasin ka lusikatäie võid.

Tuli päris hea toit, pärast söömist olin märksa leebem ja rahulikum. Õigust öelda läksin juba paari esimese suutäiega leebemaks ja rahulikumaks, nii et suutsin söögilauas juba poltergeisti harjumuste üle arutada (mõtlesime, et kui talle meeldib asju ära viia, siis kas teda prügiveo peale ei saa panna, viiks näiteks ehitusprahi kuhugi teise dimensiooni. Narniasse?). Ahjaa, kõrvale sõime head musta leiba võiga. Paadi Pagari vormileib, kui keegi veel ei tea, mis on üks hea leib.

Suppi tuli (kahe peale) piisavalt, et jäi homseks ka, mis on samuti hea.