Seisma jäänud külma kanapraeliha rakendusi ja üks tarretis

Nüüd olime seda kana juba ei tea mitu päeva eri lisanditega (kord tatraga, kord makaronidega, kord lihtsalt õunasalati vormis – kana, õun, praetud sepikutükid, majonees) söönud. A. enam ei tahtnud, sõi parem pelmeene.

Mina leiutasin siis mitu kanasisaldusega toitu.

Seene-kana-makaronitoit: üks meie trupi tantsija oli enne sotsiaalset distantseerumist mulle soolaseeni toonud (riisikad, vist männi-). Ma panin paar seent koos makaronidega keema (makaronid olid kas mingid torukesed või sarvekesed; soola ma keeduvette ei pannud, selle arvestusega, et seened on isegi soolased) ja ka kurnasin koos, jätsin korraks ootele; samale pliidirauale tõstsin panni, praadisin sibulat (1 hakitud sibul) ja veidi külma kana, siis riivisin 1 porgandi ja lisasin pannile, kühveldasin sinna ka makaronid ja seened ning segasin ära. Taldrikus riivisin juustu peale. Kuna maitstes tundus, et midagi hapukat kuluks ära, lisasin hääästi ettevaatlikult sortsu ketšupit. Kõlab nagu pühaduseteotus, aga minu arust toimis.

Kuna üks rukkileib ähvardas käest ära minna, tegin endale hõrgu sooja salati: pudistasin selle rukkileiva tükkideks, praadisin oliiviõliga, siis lisasin kanatükke, et need natuke soojeneks, ja hakkisin panni peale ühe küüslaugu. Värsketeks komponentideks sai väike nutsak hapukapsast ja 1 hakitud õun; kastmeks majoneesi ja sorts rjaženkat, maitseks uhmerdasin veidi kardemoni peale. Imeline!

Järgmiseks tegin kanajäägist, selle küpsetamisel tekkinud, kõrvale pandud ja tarretunud leemest, seentest, mis ähvardasid pahaks minna ja naadist risoto: kõigepealt korjasin paar peotäit naati, pesin ära, jätsin sõelale nõrguma. Panin või ja oliiviõlitilga sisse praadima hakitud sibulat ja küüslauku, hakitud soolariisikad, mingi paar-kolmsada grammi arborio riisi, segasin; lisasin tasahaaval selliseid vedelikke nagu natuke kuiva heerest (mingi odav Fino), natuke kuiva valget veini, kanaküpsetamisel tekkinud leemest tehtud puljongi, iga natukese aja tagant segasin (selles risoto erimenetlus seisnebki: vedelikku lisada sortsuhaaval ja palju segada, et tärklis riisi seest välja tuleks ja justkui koorekastme moodustaks, ilma et päris koort peaks panema). Kui riis oli peaaegu pehme, hakkisin need varem korjatud naadipeotäied ja segasin sinna sisse. Maitsestasin soola, muskaatpähkli, musta pipra, aed- ja nõmmliivatee, salvei, majoraani ja leeskputkega, kõige lõpus natuke puju ka (see kasvab õues umbrohuna ja oli talvel varte külge ära kuivanud). Riivisin sinna otsa veidi sidrunikoort ja pigistasin sidrunimahla, riivisin parajasti olemas olevat kõva juustu peale (see juhtus olema pecorino romano), võtsin pliidilt ja jätsin natukeseks seisma. Ning värsket sidrunpuju (see imetaim elas õues ületalve ja tal on ikka haljaid oksi) hakkisin oma taldrikus kõige peale, sest tundus, et võiks sobida.

Tegin ühe vea: kanatarrendi pealt oleks enne puljongi tegemist pidanud rasva eemaldama, see rikkus natuke üldpilti. Lootsin, et järgmisel päeval soojendades enam ei häiri. Jep, pärast soojendamist maitseski palju paremini ja kolmandal päeval VEEL paremini. Hea toit järelikult, mida pikaks ajaks ette teha.

Millalgi samal perioodil tegin tarretist (1 pakk sidrunitarretisepulbrit suure, ligi pooleliitrise kruusi põhja ja kuum vesi peale, nii, et umbes 2/3 kruusi sai täis; segasin hoolega, uhmerdasin veidi kuivatatud sidrunikoort juurde; siis valasin sinna kruusi niipalju, kui mahtus, rjaženkat, et vedelik rutem jahtuks; siis vahustasin paki (200 ml) koort 1 tl moosisuhkruga; segasin ka sinna rjaženkat sisse, valasin selle segu sisse tarretisevedeliku, segasin kõik ära ja panin külma.

Kohe mitu päeva oli head tarretist süüa.

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).

Paar porgandiga toitu ja üks peediga lihasalat

Ühel päeval ei jõudnud ma poodi, tahtsin õhtul midagi süüa teha, mitte poolfabrikaati, leidsin, et mul on praktiliselt kõike köögiviljaraguu jaoks. Makaronide kõrvale. Puhastasin hulga porgandeid (kõik need, mis ähvardasid käest ära minna, aga mida sai veel päästa), ühe sibula, natuke küüslauku; panin peotäie rosinaid alkovaba valge veini sisse likku (see ei ole eriti hea maitsega vein, edaspidi ostan alkovabaks analoogiks pigem mingit tsitrusemahla või joon lihtsalt sidrunivett, aga selliseks leotusvedelikuks käras küll); tükeldasin varsselleririismeid (selleri süda ja paar vart ka). Kõige selle puhastamise viimases etapis panin panni tulele.

Siis veidi kuivanud tomatite õli pannile ja sibula-porgandi selleri sinna madala kuumusega hauduma, ise tegin muid asju. Ja makaronivesi üles ja kui keema läks, makaronid sisse (ei mäleta, mis sorti, igatahes midagi lühemat ja jämedamat – mingid torud, sarvekesed või teokarbid, vbla olidki teokarbid). Gemüüse hakkas pehmenema, lisasin peotäie päevalilleseemneid, lasin veidi pruunistuda, seejärel veinised rosinad (vedelik kuluski ära, muidu oleks kuivale jäänud).

Lõpuks kurnasin makaronid lohakalt ära ja lisasin koos keeduvee jäägiga pannile (nii just selleks, et kokku liiga kuiv ei tuleks). Ja tühjendasin kõige otsa pooliku riivjuustu (Dziugas vist) paki ja segasin ära.

Sai hea ja toitev toit. Peale lõikusin värsket basiilikut ja münti.

*

Varsti pärast seda küpsetas A. jälle pärast ahjukütmist süte juures ühe lihatüki. Me ei ole kuigi kiired lihasööjad ega suuda ka süüa toitu, kus kõige rohkem on liha, nii tegin ühe Tai salati ainetel Tai-Eesti fusioonsalati. Originaalis käis salatisse lisaks lihale porgandit, maapähkleid, münti, laimi, tšillit ja kalakastet; mul ei olnud laimi ega maapähkleid (ja ega ma maapähkleid hästi ei seedi ka); tšillit oli ainult kuivatatud kujul. Ja kalakastme asemel tuli mulle pähe, et lihaküpsetamisest jäänud kallerdisega saaks sama edukalt umami-maitset anda.

Niisiis: riivisin 2 jämedat porgandit; tükeldasin 2 paksu lihaviilu. Leidsin, et haput maitset sobib selliste koostisosade juurde väga hästi lisada ka hapukapsaga ja võtsingi mitu prisket näputäit hapukapsast, lõikusin kääridega veel veidi peenemaks, panin väikesesse kaussi ja segasin ära 1 kuivatatud tšilli tükkidega (et vürtsine maitse kapsamahla sisse laiali läheks, enne kui ma ta salati sisse segan) ja 1 tl fariinisuhkruga. Praadisin 1 sibula viilud ja 1 küüslauguküüne tükid; röstisin peotäie päevalilleseemneid.

Segasin suures kausis liha, riivporgandi ja hapukapsa ning paar teelusikatäit lihakallerdist ära; puistasin praesibula-küüslaugu ja päevalilleseemned sinna peale, tõin õuest münti ja võtsin aknalaualt basiilikut, hakkisin ära ja puistasin peale. Lisaks hakkisin ja puistasin peale kõik veel värsked osad seisma jäänud porrulaugujupist.

Tuli äärmiselt maitsev.

*
Teise lihasalati tegin peediga. Sinna läks 3 väikest keedupeeti, 3 keedukartulit, paar viilu sellest praest, paar prisket näputäit hapukapsast, 1 väike purk konservherneid, veidi hakitud sibulat (pool väikest sibulat) ja kaks hakitud õuna. Hapukoort ja majoneesi, tugevama lihamaitse jaoks ka veidi lihakallerdist. Maitseks veidi piparrohtu.

Ka see tuli väga maitsev ja jagus kaheks päevaks, aga ajas kangesti peeretama, hoolimata piparrohust. Kui meil just kuskilt mujalt mingit lüheldast peeruhaigust ei olnud tulnud, sest kui ma nüüd meenutan, siis teisel salatisöömise päeval käituski seedimine juba paremini.

*

Nüüd tegi A. suure potitäie kanasuppi, mille protsessi ma ei oska kirjeldada, sest minu panus piisas sellega, et soovitasin tal puljongi keetmise ajal seekord apteegitilli ja koriandriseemneid sisse panna ja näitasin enne barokitundi lippamist kätte, kus need asuvad. Juurikatest läksid tal supi sisse seller, porgand ja kartul, sibul muidugi ka. Maitsev on ja sobib hästi Lätist toodud tumeda raske tihke rukkileivaga.

Lihtne risoto ja keerulisem supp

A. küpsetas siin vahepeal sealiha, mida me pärast mitmel moel tükk aega sõime. Sellest jäi üle kausike kallerdist.

Niisiis tegin ühel päeval risoto – panin sibulat ja veidi sellerit poti põhja praadima, lasin klaasjaks; seejärel tükeldasin kaks suvikõrvitsat (ja erandkorras ühe kartuli – viimati, kui ma praekartulit tegin, unustasin ühe kooritud kartuli lõpuks tükeldada ja pannile panna, nüüd tuli ta kuhugi integreerida, no saab siis veidike nagu Itaalia moodi mulgi putru) sinnasamasse ja lisasin paar peotäit risotoriisi; siis segasin ja lasin veidi praadida; siis lisasin umbes kruusitäie kannuga kuumaks aetud vett ja tühjendasin kallerdisekausi sinna otsa. Edasi nagu risotoga ikka – peab tihti segama, et põhja kinni ei hakkaks. Kui kuivale kippus jääma, lisasin valget veini (ja segasin, segasin, segasin).

Seda sõime mingi kolm päeva. Riivjuustuga.

Täna pani A. supi hakkama, tähendab, lõikas kanafilee kana küljest ära, pani ülejäänu keema; kui oli natuke keenud ja vaht riibutud, lõikas ta veel omajagu liha luudelt lahti ja pani kõrvale; siis läksid kondid tagasi keema. Selleks ajaks jõudsin mina koju ja lisasin puljongikeedusele 1 loorberilehe, paar pipratera, paar kuivetanud ingverijuppi, 1 poolekslõigatud sibula, 1 nässakavõitu porgandi ja 1 küüslauguküüne. Sellel lasime tükk aega madalal tulel podiseda, A. läks selleks ajaks korraks magama ja mina tööd tegema. A. jõudis enne seda veel kolm porgandit tükeldada ja mina kolm kartulit pluss kaks sibulat koorida.

Kui mul töö tegemine üle viskas ja tuli “peseks-või-sokke” sündroom, tulin tagasi kööki; ka A. oli hiljaaegu üles ärganud, puljongi ära kurnanud, porgandi keema pannud, ka kartuli-sibula ära hakkinud ja supile lisanud. Tõin sahvrist veel ühe spargelkapsa ja porrulaugu (ma ise ei oleks ehk nii grandioosselt teinudki, A. valik), tükeldasime ka need ära; tükeldamise järjekorras läksid potti.

Kui uuesti keema tõusis, lisasime liha ja mina lisasin veel lonksukese kuiva heerest (Fino).

Ja kui see kõik uuesti keema tõusis, lisasin ometi kord soola.

Jätsime tõmbama ja panime jahedasse, sest ega meil tegelikult kohe ei olnud vaja suppi süüa (täna läks mul risoto viimane ots ja A. lahendas makaronidega jälle mingid ähvardava tähtajaga poolfabrikaadid ära), nüüd on lihtsalt jälle paariks päevaks toit valmis.

Kaks kiirtoitu veel

A. ostis vahepeal viimase kuupäeva tõttu allahinnatud kana, pani pärast ahju kütmist malmpotis süte kõrvale küpsema. Sõime seda eri moel, mina esialgu peamiselt võileiva peal

Aga ühel õhtul tulin koju ja tahtsin midagi sooja. A. oli eelmisel päeval kana tatraga söönud, ka mulle jätnud, aga mul pole siis tatraisu olnud, nii et ta sõi lõpuks kõik tatra ise ära. Nüüd oli mul 1) vaba väike kastrul ja 2) teadmine, et ei pea A. maitsega arvestama, sest tema juba sõi tatrast kõhu täis. Tegin niisiis bulgurit (võtsin pool tassitäit, pesin sealsamas tassis, panin kastrulisse, lisasin terve tassitäie vett, tiba soola, lasin keema, seejärel nõrgal kuumusel haududa, kuni vesi oli tangudesse sisse imbunud). Bulgur on minu ekvivalent kanasöömisele ja televiisorivaatamisele.

Bulguri haudumise ajal panin pannile tilga oliiviõli ja praadisin sibulat ja küüslauku; tükeldasin sinna kaks antoonovkat; lisasin kanakribalaid ja rohelisi oliive, maitsestasin hästi natukese safrani, veidi rohkema kollajuure ning sidrunikoore ja veel julgemalt ingveriga. Et mahlasem saaks, lisasin sellesama kana küpsetamisel tekkinud kallerdist puljongiks.

Soola polnud vaja lisadagi, oliivid ja kallerdis andsid seda ise.

Tuli imehea. Tähelepanelik lugeja sai juba aru, et see oli väga laisk variatsioon araabia moodi kanahautisest. Näiteks ei olnud mul sidrunit ja haput tuli anda antoonovkatega, rääkimata sellest, et kana oli ise juba enne valmis küpsetatud. Aga maitse sai ikka väga hea. Süües tundsin ainult, et tahaks midagi värsket ja niisket juurde, võtsin toorest hapukapsast ja ka see töötas hästi.

Meelde jätta: sidruni puudumisel võib julgelt antoonovkat kasutada, eriti kui kuivatatud sidrunikoort maitseaineks pruukida

*

Eile oli A. ühe loomalihakonservi lahti teinud. Need ei ole väga head konservid, sees on suured rasvakänkrad, aga ma avastasin juba kunagi varem, et kehva maitsega lihakonservist ja kehvast punasest veinist saab kokku täiesti korraliku kastme teha.

Niisiis keetsin spiraalikujulisi makarone; samal ajal praadisin pannil kõigepealt küüslauku, siis lisasin seda lihakonservi; lasin rasval ilusti ära sulada, siis lisasin pool klaasi suhtkoht peedikat punast veini; lõikasin sinna ühe väikese tšillikauna; lisasin 400 g purgi kooritud tomateid ja sonkisin segi; siis tõin õuest natuke sellerit, natuke iisopit, natuke aed-liivateed ja paraja peotäie münti. Mündil eraldasin varred tee jaoks, siis hakkisin mündilehed muu rohelisega koos ära. Lisasin soustile kõigepealt veidi kuivatatud sellerit, keerasin tule ära, maitsestasin soolaga; kurnasin makaronid, segasin kastmesse; riivisin taldrikule hunniku kõva juustu; kui pannil olev enam liiga palju ei podisenud, lisasin hakitud värske maitserohelise.

Ja tuli väga hea toit!

Kordasin seda paar päeva hiljem.

(Pärast seda tegi A. üleni oma käe peal kanasupi – puljongi keetis kanakerest, porgandist, sibulast ja spargelkapsavartest, gemüüseks pani sisse porgandit, spargelkapsast, porrulauku; maitsestas vist köögiviljapuljongi kuubikuga ja pani sinna ka kanaküpsetamisest jäänud puljongikallerdise sisse. Minu panus piirdus sellega, et tõin õuest supi peale natuke värsket estragoni.)

Primitiivtoite veel

Modifitseerisin Baieri hapukapsasalatit: panin kastrulisse paar peotäit hapukapsast (rohkem ei olnud). Puhastasin-tükeldasin sinna juurde mingi neli antoonovkat. Lasin veekeedukannuga veidi vett soojaks, tegin sellest köögiviljapuljongi kuubiku nurgakesega veidi üle poole kruusi puljongit (retsept ütles 125 ml) ja valasin selle kapsa peale. Torkasin kapsa sisse 2 loorberilehte ja 4 tüümianioksakest. Jätsin madalale kuumusele hauduma, ise tegin tööd.

Kui oli nii 25 minutit haudunud, tulin korraks kööki, hakkisin 1 sibula, veidi vorsti, veidi mingisuguse suitsuliha pära ja panin praadima. Niipea, kui särisema hakkas, keerasin jälle kuumuse hästi maha, jätsin sibula klaasjaks hauduma ja tegin tööd edasi.

Vahepeal tulin vaatasin, mis saanud on. Võis veel veidi haududa. Lisasin paar näputäit köömneid ja tegin veel tööd.

Siis tulin vaatasin, oli juba krõbedam. Õngitsesin kapsa seest looberid välja ja viskasin ära. Mõtlesin teha sama ka tüümianiokstega, aga lehekesed olid nii isuäratavalt pehmeks läinud, et kaapisin need varrelt ja jätsin toidu sisse, ära viskasin ainult varred. Segasin kapsa ja pannil praetu ära, tõin õuest natuke sellerit ja natuke naati (retsept nõudnuks peterselli), hakkisin, segasin sisse, maitsesin, leidsin, et veidi magusat kuluks ära ja maitsestasin 1 tl pruuni suhkruga.

Päris lõpuks otsustasin, et siia juurde sobiks ka kartul ja keetsin 5 kartulit (ja tegin ka kartuli keemise ajal tööd). Oleks varem taibanud, oleks kartuli näiteks sibulahautamise ajaks keema pannud ja rutem süüa saanud.

Tuli maitsev toit (nii A. kui minu arust), ainult hirmsasti kõhutuult tegi.

Kui sellest oli viimane pära järel, millest üksi enam ei oleks lõunat saanud, kasutasin seda hautist heeringa + veidikese värske sibula kõrvale lisandiks. Mis toimis üllatavalt hästi.

*

Keetsin spiraalikujulisi makarone. Samal ajal riivisin kõva juustu. Kui makaronid valmis, panin neile peale kuivatatud tomatitega võid, küüslauguga kõrvitsapüreed, seda riivitud juustu, natuke ricotta’t ja natuke pehmet juustu. Kokku sai maitsev.

Järgmisel päeval tegin sama lihtsalt ricotta ja pehme juustuga, kõva ei viitsinud riivida. Ikka oli hea.

Nüüd oli A. vahepeal mingit loomalihapihvi praadinud, pool jäi üle. Loomaliha on minu jaoks niisama liiga kange kraam. Ma praadisin oliiviõliga sibulat, küüslauku, pudistasin pool pihvi sinna sekka, tükeldasin sinna juurde ühe tomati, niisutasin veidi valge veiniga, tõin õuest pealepuistamiseks sellerit ja münti. Paralleelselt keetsin ikka spiraalikujulisi makarone. Segasin pannile sousti sekka. Hirmus hea sai.

Täna tegin “Mehhiko munarooga”, kui seda nii võib nimetada: praadisin 1 sibula ja natuke küüslauku, tükeldasin pannile kahe veidi koledaks läinud tomati ilusad osad pluss väikese purgi konservtomatit, 1 tillukese kuivatatud tšillikauna (st selle kah tükeldasin, kääridega) ja 1 väikese purgi maisi. Maitseks veel soola, sellerit ja iisopit. Sinna sisse lõin kaks muna, algul arvasin, et tahan mõlemat, aga kõht sai enne täis, nii et ka A. sai muna tomatis.