Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Advertisements

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Läätse-tomatisupp

Mul istub tegelikult mustandites üks hiidpostitus, kus on põgusalt üles märgitud kõik vahepealsed toidud, mis pole just päris põhimõttel “tõin poest kotletti ja praadisin ära”. Aga selle vormistamine võtaks nii palju aega, et vahepeal hakkan uusi toite jälle üles laskma, selle asemel, et neid mammutpostituse sappa lisada ja lisada ja lisada.

Niisiis. A. tegi viimati kanasuppi (mina panustasin niipalju, et pärast vahukorjamist ja kana kerget keetmist nokkisin liha karkassi küljest ära, panin kondid tagasi vette ning lisasin 1 poolekslõigatud sibula, vürtsi, pipart, loorberit, viilu kalganit, natuke värsket ingverit, koriandriseemneid, apteegitilliseemneid ja pool tähtaniisi, ühesõnaga – panin puljongikeetmise asjad keema); sinna sisse pani ta porgandi-selleri-kartuli kõrval ka lillkapsast ja lillkapsast ümbritsevad lehed, mis nägid täitsa head välja, jäid üle. Suurem osa sellerit samuti.

Täna mõtlesin, et ei viitsi poodi minna, peab vist mingitest konservidest süüa tegema, aga sahvrisse uudistama minnes avastasin selleri ja need lillkapsalehed.

Ja siis tegin sellise toidu: hakkisin 2 viilu suitsupeekonit ja 1 sibula peeneks, panin poti põhja hauduma; tükeldasin 1 sellerisüdamiku ja selle varreköndid (varte ülemised otsad olid A. supi sisse läinud) sinna otsa; tükeldasin 1 suure porgandi sinna otsa ja segasin. Lõikasin lillkapsalehtedel-vartel koledad kohad ära ja tükeldasin ära; hakkisin 1 küüslauguküüne ja panin ka need kõik sinna juurde. Lasin natuke aega haududa ja lugesin tv-troope. Siis tühjendasin sinna 1 purgi tomatikonservi (see tavaline väike purk, vist 250 ml), lisasin 1 l vett ja umbes 100 g läätsi ja lasin keema. Keetsin tükk aega. Kui veel porgand ega lääts päris pehme polnud, tükeldasin umami heaks 3 kuivatatud tomatit supi sisse. Ja 1 rukkileiva viilu sisu (koorukesed sõin niisama ära). Lasin veel keeda. Kui lõpuks oli piisavalt pehme, lisasin natuke köögiviljapuljongi pulbrit, 3 näputäit peenikesi lühikesi niitnuudleid, lisasin veidi pruuni suhkrut, provanssaali maitseainet, majoraani ja musta pipart (otse supi sisse jahvatasin) ja keerasin tule ära. Lõpuks lisasin natuke soola ka, sest kuivatatud tomatid ja köögiviljapuljong polnud ikkagi terve supi jagu soola andnud.

Jäin rahule. A. jaoks oli kell liiga palju, tema sööb seda homme (tema sõi täna maksakotlette, mida ma eile poest tõin ja millest mina sõin oma jao eile).

Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Jalgpallikõrvane 2

Teisipäeval: esimese mängu kõrvale sõime võileiba; teiseks oli Ep toonud mustikaid ja kaerapiima, rääkis, et need sobivad hästi. Proovisin, sobisid tõepoolest. Ma hakkasi kohe mõtlema, et peaks ise kaerapiima tegema. St leotama kaerahelbeid vees. Selline päris mõnus hommikune amps oli.

Hiljem: kuna A. tõi mäletatavasti kana, siis tegime suppi. Mis käis selliste etappide kaupa, et A. pani kana keema ja korjas vahu ja võttis kana välja; mina nokkisin liha kana küljest ära ja panin kõrvale ning viskasin leeme sisse paar kuivanumat sellerivart, pool sibulat (lõikasin veidi peenemaks), jupi ingverit (samuti viilutasin veidi peenemaks), näputäie valge pipra teri, ühe vürtsitera, ühe loorberilehe, näputäie koriandrit ja näputäie apteegitilli seemneid – ja kanakondid kah uuesti tagasi.

Seejärel läksime ise tantsuproovi, jätsime Ep. jalgpalli vaatama ja puljongi keemist valvama.

A. läks pärast minu trenni kohe koju, minul oli veel võimlemine ja veel üks tants. Kui koju jõudsin, olid nad kahe peale supi valmis teinud: A. oli lõikunud kartulit ja porgandit ja kogu selleri värskema osa, mida ma ei olnud puljongikeeduse sisse pannud; Ep. tahtis klimpe ja segas need munast ja jahust kokku. Tainas tulnud veidi vedel, nii et kaubanduslik välimus kannatas. Aga maitse oli hea. Lisaks kartulile-porgandile-sellerile-klimpidele ja värskele kanalihale, mida me puljongi keetmise ajal ei olnud keetnud, läks supi sisse veel tomatit.

Pärast rääkis A. veel, et tal juhtunud äpardus – kui ta porganditükke keema pani, ei olnud tal meeles, et puljongi sees olnud ained võiks välja võtta või kurnata. Seepeale üritas ta vahukulbiga porgandit kähku uuesti nii palju kokku korjata, kui suutis, ja seejärel kurnas puljongi ikkagi ära, aga jättis väljakurnatud kraami mulle sorteerida, sest päris kogu porgandit ta välja õngitseda ei suutnud.

Niisiis tuleb sellest edasi veel porgandisem supp, sest ma sorteerisin neid sodi seest päris hea hunniku välja. Lihasem ka, sest puljongitegemise hakul kontide küljest lõigatud liha jäi samuti supi sisse panemata.

Magusaks oli üks allah. kook (rabarberi-kohupiima šarlott).

Järgmisel päeval oli mul kuidagi õige kasinalt isu, nii et ma sõin kõigepealt hommikusöögiks tarretist, pärast jalgpalli kõrvale õlut ja leivakrõpsu. Öösöögiks soendasin igaks juhuks suppi (A. oli seda juba enne teinud) – igaks juhuks selles mõttes, et nälja pärast uni tulemata ei jääks.

Nüüd oli vahepeal veel ema sünnipäev, nii et õige mitu päeva ongi läinud kas eilse toidu vms ülejääkide peal. No ja regulaarselt mureleid, vahepeal maasikaid ja mustikaid ka.

(Kas teate, et Maxima iseteeninduskassas ei ole murelid mitte luuviljaliste, vaid marjade rubriigis? Võtke heaks.)

Jalgpallikõrvane

Ep kolis jalgpalli ajaks poole kohaga meile, nii et nüüd on vahepeal olnud kolme inimese toidud ja vahel natuke teise käekirjaga ka.

Jalgpalli kõrvale söömise toidud on sellised kiired, mida jõuab kahe mängu vahel valmis teha või vahel lausa kahe poolaja vahel.

Reedel: Ep tõi meile kurki, tomatit, mureleid, krabipulki ja rukkitaskuid (õlut ja krõpsu ka, aga seda ei pea valmistama)

Keetsin pool pakki spiraalikujulisi makarone, tõin õuest lehtsalatit ja võilillelehti ja tükeldasin ühe Saida farmi valge juustu ära; võtsime kõik makarone, hakkisime sinna kurki-tomatit juurde ja rebisime rohelisi lehti ka, lõikusime veel suitsuliha lõikamisjääke (väga head odavad lõikamisjäägid, otsatükid) juurde ja võtsime juustu ja majoneesi otsa. Juust ja liha oleks muidu soolased olnud, aga kuna makaronid olid magedavõitu ja värske gemüüse päris mage, siis kokku oli paras.

Laupäeval oli kõigepealt oode: rukkitasku peale majoneesi, sinna peale kaks kurgikangi (rukkitasku pikkusest kurgijupist pikkupidi lõigatud veerandikku), nende vahele krabipulk. Mina panin veel eilsest üle jäänud rohelisi liblesid otsa.

Lõunaks tõi ep kodust ka värskeid kartuleid, keetsime need ära, siis hakkisin-praadisin veel ühe tüki seda odavat suitsuliha ja Dzintarsi praejuustu (“parim enne” möödas) kõrvale, kühveldasime seda kartulite otsa ja ladusime jälle kurki, tomatit, rohelisi lehti peale ja lörtsasime majoneesi juurde.

Magustoiduks sõime mõlemal päeval mureleid.

Pühapäeval käisin mina vahepeal trennis ja magasin kõige parema mängu (Saksa-Mehhiko) maha, ka söögimajanduseks ei jäänud eriti aega. Meenus, et külmas on veel arbuusi viimane otsa ja laupäeval olin ostnud väikese tüki valget kitsejuustu (sellist pudedat ja soolakat nagu feta). Haarasin tee pealt poest rohelist sibulat kaasa (3 sibulat, millel oli ka sibulaosa päris ümarik – ja suured laugud küljes). Lõikasin arbuusil närbunumad kohad maha, hakkisin korraliku osa ära, lisasin kitsejuustu, tõin õuest tuusti värsket münti, hakkisin münti ja seda noort sibulat, pigistasin paarist sidruniviilust mahla peale ja piserdasin oliiviõli juurde. Pipart jahvatasin ka. Kõrvale võtmiseks tõin veel lehtsalati lehti ja lõikasin ühe tahedaks tõmmanud ciabatta viiludeks. See oli üllatavalt täitev söök.

Sõime veel mureleid, aga tglt on mul nüüd ka veel üht magustoitu: olin laupäeval avastanud, et pühapäevase kuupäevaga vahukoor on külmkapis pooleli. Tegin keedukannuga kuuma vett, võtsin seda kaks tassitäit (ca pool liitrit), panin kaussi, valasin paki sidrunitarretise pulbrit (paki suurust ei mäleta, aga igatahes oli ettenähtud veekogus pool liitrit) otsa ja segasin. Mikserdasin koore koos veidikese suhkruga vahtu. Pigistasin tulevase tarretise sisse ka paar sidruniviilu ja riivisin natuke sidrunikoort otsa, et oleks ikka päris sidrunit ka. Ja kui tundus, et enam ei ole tuline, segasin vahukoore tarretisevedeliku hulka; kui oli päris maha jahtunud, segasin uuesti (vahukoor oli muidu kõik peale kogunenud) ja viisin külmkappi.

Pärast tardumist selgus, et ta oli ikkagi fraktsioonideks jagunenud – koorevaht peal, sidrunitarretis all – aga sidrunitarretis oli siiski veidi koore mahedust ja koor tardainet saanud. Nii või teisiti maitses ülihea ja tegemise vaev oli mikroskoopiline: vahustamine võttis koos mikseri kokkupanekuga vast kaks minutit, tarretisepulbri lahustamine koos veekeetmisega umbes samapalju, pärast pidi ainult ootama ja esiotsa ka aeg-ajalt läbi segama.

Ma olen seda tarretist juba kaks päeva järjest hommikuks söönud – hea söök neile, kellel hommikul tahke toit hästi kurgust alla ei taha minna.

Esmaspäeval tegi A. oma lõunaks (mille ajal mina veel magasin) praekana (koibi ja tiibu) ja tatart. Mõlemat jäi üle. Kui kahe mängu vahel oli paus, läks Ep poodi magusa järele (ta ei kannata hästi tatart, kui midagi magusat lisaks ei saa); mina hakkisin 1 sibula, riivisin 1 juraka porgandi, lõikasin 1 sellerivarre väikesteks juppideks, hakkisin 1 väikese küüslauguküüne; siis praadisin kõigepealt sibulat, siis lisasin selleri-küüslaugu; siis A. kanapraadimisest kõrvale pandud nahakribalad ja üritasin need enam-vähem kõrnesteks praadida; lisasin koriandriseemneid, kollajuurt e. kurkumi, jahv. ingverit, mingit Meira broilerimaitseainet (tahtsin paprikapulbrit lisada ja see oli ainus maitseaine, mis seda sisaldas, ja ka muud koostisosad tundusid head), lisasin riivporgandi, segasin, ja natuke hiljem ka tatra. Segasin segamini; kui Ep tagasi tuli ja hakkas tavaari külmkappi laduma, ilmus selle käigus välja marineeritud tšilli purk ja ma lisasin natuke seda ka ja pigistasin veidi sidrunimahla peale. Kõige lõpuks tegin kanatükkidele panni peal ruumi ja jätsin soenema (ise asutasin natukeseks ajaks veel tööle); enne teise tuppa tööleminekut keerasin kanatükkidel külge ja tule maha.

Ja tuli täitsa hea. Magustoiduks tõi Ep sedapuhku viinamarju, sest poes olid murelid otsas. Ja kummikomme ja šokolaadiga riisivahvlit.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.