Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Advertisements

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Läätse-tomatisupp

Mul istub tegelikult mustandites üks hiidpostitus, kus on põgusalt üles märgitud kõik vahepealsed toidud, mis pole just päris põhimõttel “tõin poest kotletti ja praadisin ära”. Aga selle vormistamine võtaks nii palju aega, et vahepeal hakkan uusi toite jälle üles laskma, selle asemel, et neid mammutpostituse sappa lisada ja lisada ja lisada.

Niisiis. A. tegi viimati kanasuppi (mina panustasin niipalju, et pärast vahukorjamist ja kana kerget keetmist nokkisin liha karkassi küljest ära, panin kondid tagasi vette ning lisasin 1 poolekslõigatud sibula, vürtsi, pipart, loorberit, viilu kalganit, natuke värsket ingverit, koriandriseemneid, apteegitilliseemneid ja pool tähtaniisi, ühesõnaga – panin puljongikeetmise asjad keema); sinna sisse pani ta porgandi-selleri-kartuli kõrval ka lillkapsast ja lillkapsast ümbritsevad lehed, mis nägid täitsa head välja, jäid üle. Suurem osa sellerit samuti.

Täna mõtlesin, et ei viitsi poodi minna, peab vist mingitest konservidest süüa tegema, aga sahvrisse uudistama minnes avastasin selleri ja need lillkapsalehed.

Ja siis tegin sellise toidu: hakkisin 2 viilu suitsupeekonit ja 1 sibula peeneks, panin poti põhja hauduma; tükeldasin 1 sellerisüdamiku ja selle varreköndid (varte ülemised otsad olid A. supi sisse läinud) sinna otsa; tükeldasin 1 suure porgandi sinna otsa ja segasin. Lõikasin lillkapsalehtedel-vartel koledad kohad ära ja tükeldasin ära; hakkisin 1 küüslauguküüne ja panin ka need kõik sinna juurde. Lasin natuke aega haududa ja lugesin tv-troope. Siis tühjendasin sinna 1 purgi tomatikonservi (see tavaline väike purk, vist 250 ml), lisasin 1 l vett ja umbes 100 g läätsi ja lasin keema. Keetsin tükk aega. Kui veel porgand ega lääts päris pehme polnud, tükeldasin umami heaks 3 kuivatatud tomatit supi sisse. Ja 1 rukkileiva viilu sisu (koorukesed sõin niisama ära). Lasin veel keeda. Kui lõpuks oli piisavalt pehme, lisasin natuke köögiviljapuljongi pulbrit, 3 näputäit peenikesi lühikesi niitnuudleid, lisasin veidi pruuni suhkrut, provanssaali maitseainet, majoraani ja musta pipart (otse supi sisse jahvatasin) ja keerasin tule ära. Lõpuks lisasin natuke soola ka, sest kuivatatud tomatid ja köögiviljapuljong polnud ikkagi terve supi jagu soola andnud.

Jäin rahule. A. jaoks oli kell liiga palju, tema sööb seda homme (tema sõi täna maksakotlette, mida ma eile poest tõin ja millest mina sõin oma jao eile).

Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Jalgpallikõrvane 2

Teisipäeval: esimese mängu kõrvale sõime võileiba; teiseks oli Ep toonud mustikaid ja kaerapiima, rääkis, et need sobivad hästi. Proovisin, sobisid tõepoolest. Ma hakkasi kohe mõtlema, et peaks ise kaerapiima tegema. St leotama kaerahelbeid vees. Selline päris mõnus hommikune amps oli.

Hiljem: kuna A. tõi mäletatavasti kana, siis tegime suppi. Mis käis selliste etappide kaupa, et A. pani kana keema ja korjas vahu ja võttis kana välja; mina nokkisin liha kana küljest ära ja panin kõrvale ning viskasin leeme sisse paar kuivanumat sellerivart, pool sibulat (lõikasin veidi peenemaks), jupi ingverit (samuti viilutasin veidi peenemaks), näputäie valge pipra teri, ühe vürtsitera, ühe loorberilehe, näputäie koriandrit ja näputäie apteegitilli seemneid – ja kanakondid kah uuesti tagasi.

Seejärel läksime ise tantsuproovi, jätsime Ep. jalgpalli vaatama ja puljongi keemist valvama.

A. läks pärast minu trenni kohe koju, minul oli veel võimlemine ja veel üks tants. Kui koju jõudsin, olid nad kahe peale supi valmis teinud: A. oli lõikunud kartulit ja porgandit ja kogu selleri värskema osa, mida ma ei olnud puljongikeeduse sisse pannud; Ep. tahtis klimpe ja segas need munast ja jahust kokku. Tainas tulnud veidi vedel, nii et kaubanduslik välimus kannatas. Aga maitse oli hea. Lisaks kartulile-porgandile-sellerile-klimpidele ja värskele kanalihale, mida me puljongi keetmise ajal ei olnud keetnud, läks supi sisse veel tomatit.

Pärast rääkis A. veel, et tal juhtunud äpardus – kui ta porganditükke keema pani, ei olnud tal meeles, et puljongi sees olnud ained võiks välja võtta või kurnata. Seepeale üritas ta vahukulbiga porgandit kähku uuesti nii palju kokku korjata, kui suutis, ja seejärel kurnas puljongi ikkagi ära, aga jättis väljakurnatud kraami mulle sorteerida, sest päris kogu porgandit ta välja õngitseda ei suutnud.

Niisiis tuleb sellest edasi veel porgandisem supp, sest ma sorteerisin neid sodi seest päris hea hunniku välja. Lihasem ka, sest puljongitegemise hakul kontide küljest lõigatud liha jäi samuti supi sisse panemata.

Magusaks oli üks allah. kook (rabarberi-kohupiima šarlott).

Järgmisel päeval oli mul kuidagi õige kasinalt isu, nii et ma sõin kõigepealt hommikusöögiks tarretist, pärast jalgpalli kõrvale õlut ja leivakrõpsu. Öösöögiks soendasin igaks juhuks suppi (A. oli seda juba enne teinud) – igaks juhuks selles mõttes, et nälja pärast uni tulemata ei jääks.

Nüüd oli vahepeal veel ema sünnipäev, nii et õige mitu päeva ongi läinud kas eilse toidu vms ülejääkide peal. No ja regulaarselt mureleid, vahepeal maasikaid ja mustikaid ka.

(Kas teate, et Maxima iseteeninduskassas ei ole murelid mitte luuviljaliste, vaid marjade rubriigis? Võtke heaks.)