Tofu riisinuudlitega ja jälle üks kapsasalat

Kopeerin siia Ritsiku toidusoovituste alt omaenda kommentaari:

“Tegin hiljuti tofusousti või -plaga – marineerisin tofut sojakastme, kuiva šerri, riivitud ingveri, küüslaugu, natukese pipra, pruuni suhkru, aniisi ja apteegitilliga, praadisin tofutükid läbi, praadisin sama panni peal sibulat ja hiina seeni; segasin marinaadi ja seeneleotusvee natukese tärklisega ja valasin soustiks peale, lõpuks panin ka tofu sisse tagasi ja sibulate rohelise osa kõige otsa. Minu jaoks oli veidi liiga magusavõitu. Kui teinekord teen, jätan suhkru panemata; ja ingverit-küüslauku oleksin võinud rohkem panna (praegu oli 1 küüslauguküüs ja vbla 2 korda suurem kogus ingverit).”

Lisainfoks: mulle meeldis see toit pärast soojendamist rohkem (nuudlid olid nagunii kokku kleepunud, aga soojendades läks kõik toredasti krõbedaks); peale selle lisasin soojendamise käigus natuke kaneeli ja vähemalt kuivanud basiilikut – tegelikult oleks pidanud olema värske. Aga nii või teisiti oleks ma kokkuvõttes eelistanud vürtsisemat ja vähem magusat. Katsetamist jätkan kindlasti; supi sees mulle juba meeldib, kuidas tofu maitseid omaks võtab, nüüd tahaks ta ka kuivemates toitudes ägedaks teha.

No ja siis vaadata, kuidas ta käituks komplektis värskete seentega…

*

Tegin uuesti punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega (maitseks veidi aed-liivateed ja estragoni, kastmeks õli); kahjuks oli natuke tunda, et kapsas oli eelmisest salatist üle jäänud teine kapsapoolik, tähendab, enam ei olnud päris NII krõmpsuv. Ja ka pähklite vanadus oli veidi rohkem tunda. Ma olen jõudnud järeldusele, et kui sõltuda poepähklitest ja neid asendavatest seemnetest (tähendab, kui isiklikku pähklidiilerit ei ole), siis kõige usaldusväärsemad on päevalilleseemned – need pole mul veel kunagi rääsunud olnud. Ka sarapuupähklid on suht usaldusväärsed, aga isegi need võivad vahel imelikud olla. Päevalilleseemned on nagunii kõige odavamad ka. Nii et järgmine kord teen sama salatit sihvkadega.

NB, see kapsasalat on üldiselt hea, aga teda tohib teha ainult ühe söögikorra jagu (või maksimaalselt nii palju, et selle söögikorra järgse kiirampsuga otsa saab), sest ta läheb pikalt seistes kibedaks.

Advertisements

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Veel primitiivsem oatoit

Kiirtoit pmst, ameerika toiduvalmistamisstiilis: “Võta üks purk ja kalla potti tühjaks. Võta teine purk ja kalla sinnasamasse. Palju õnne, sa tegid süüa.”

Sama tüüpi nagu eelmine, aga mõnevõrra kiirtoidum.

Ehk siis haarasin poest jälle purgi õlleube kaasa (see Salvesti konserv noh – ja oleks siis, et ma saaks nende käest tasuta ube, mh?), purk tomatit (kooritud, omas mahlas) oli juba kodus olemas, sibulat ka. Ja Taliesin tuli külla ja haaras mingi paki sojaplönne kaasa.

Hakkisin (lohakalt) sibula, panin pannile õliga praadima – siis tuli tahtmine lisada natuke A. praetegemisest väljasulanud searasva, mis külmkappi seisma oli jäänud. Natuke seda ka.

Ja spagettide keetmiseks panin vee tulele (natukese soolaga).

Kui leidsin, et sibul on küllalt klaasjas, tühjendasin pannile õlleubade purgi, tomatipurgi, loputasin mõlemat purki vähese veega ja valasin ka selle pannile; lisasin seda tšillit, mis mul oli, nimelt A. ema tehtud tšillihoidist; kui keema läks, viskasin sojaplönnid sisse; segasin, maitsesin, leidsin, et tahan magusat elementi ka ja lisasin natuke rosinaid, sest mis toit siis rosinatest paremaks ei lähe.

Selle aja sees, mis ma selle hautise/kastme/mögina keemaminekut ootasin, oli spagetivesi keema läinud, ma murdsin spagette lühemaks ja viskasin sinna keema. Kui enam liiga kõvad ei tundunud, kurnasin spagetid ära ja lisasin nad kastmele ja segasin ära. Natuke pudistasin ka provansaali maitseainet peale (selline ürdisegu, kunagi mingil maitseaineallahindlusel ostsin, sest seal pidavat piparrohtu sees olema ja puhast piparrohtu ei müüda peaaegu kunagi – aga mul on ebausuni küündiv veendumus, et piparrohi hoiab oasöömisel kõhuvalu ära).

Mulle täitsa meeldis – sojaplönnide maitseaine, mis tundus küpsetamata peast liiga naatriumglutamaadine, läks hautise sees laiali ega häirinud enam; ja igasuguste sojaproduktide konsistents on mulle alati meeldinud.

Taliesin kiitis, et searasv annab mõnusat lõhna.

A. seevastu kaebas, et searasva lõhn segab, ja sõi seetõttu hästi vähe.

Tähelepanuväärne on siinjuures see, et Taliesin üldiselt väldib lihasöömist, A. sööb seevastu meeleldi liha – ja nüüd siis hoopis sedaviisi.

Kerged taastumistoidud laisale inimesele: kiirsupp ja kolm kiiret suvikõrvitsatoitu

Kui ma pärast haigust juba midagi muud kui sülti, tarretist ja meremarja tahtma hakkasin, tuli meelde, et olin kunagi impulssostuna paki tofut soetanud. Lisaks oli mul külmkappi pool pakki krabipulki seisma jäänud, sest olin haigena avastanud, et nad on minu peene maitse jaoks liiga jahused. Sellised keskmises odavuses krabipulgad, noh – tuleb välja, et haigena oleks ma tahtnud kõige kalasemaid. Jahused krabipulgad on teadagi keedetult paremad kui toorelt, nii et päris loogiline oli teha kiirsuppi “500 supi” magushapu krabisupi ainetel.

No tõsine kiirsupp, mitte mingi korralik toit, aga ajas asja ära ja maitses tegelikult hästi.

Ühesõnaga. Hakkisin ühe suure sibula, ingverijuurika värskemad otsad, 2 küüslauguküünt, uhmerdasin ühe tillukese kuivanud tšillikauna ja viskasin kõik selle kastrulisse külma vette, millele olin just tule alla keeranud; koukisin ühe nässaka pooliku sidruni seest sisu alustassile ja panin ka sidrunikoore sinna vette ulpima (lootuses, et see korvab kuidagi kahvrilaimilehtede puudumist). Ja loputasin ühe vana tšillikastme (vt “ketšup 1956. aastast”) viimase tilga samuti sinna potti ära.

Lasin selle keema ja puistasin potti kaks ainsat puljongipulbrit-kuubikut, mis mul oli (üks kiirnuudlitest üle jäänud kanapuljongipulber ja üks kuubik loomalihapuljongit). Paar koriandritera lisasin ka.

Lasin keeda (millalgi poole pealt koukisin sidrunikoore välja) ja hakkisin selle keetmise ajal tofu ja krabipulgad kuubikuteks resp. juppideks. Keerasin tule ära, lödistasin tolle nässaka sidruni sisu leeme sisse, maitsestasin veel ettevaatlikult kalakastmega ja panin tofukuubikud potti; veidi hiljem ka krabipulgajupid. Jätsin tõmbama ja hakkisin paar rohelist sibulat.

No ja siis sõime. Esialgu oli leem väga vürtsine ja tofu veel suht mittemidagiütlev. Aga ma olin nagunii hambaarstilt tulnud, tuimestusest poolsegane, hammas tuikas ja ma otsustasin, et ei söögi, vaid lähen veel paariks tunniks magama. Pärast magamist sõin kohe esimese asjana seda suppi, mis oli nüüd paremini läbi maitsestunud ja kannatas muide ka külmalt täitsa kenasti süüa.

*

Ülejärgmisel päeval avastasin, et poodi on jälle neid õrnu Läti suvikõrvitsaid toodud, mille koor saab kergesti kannatada ja mis seetõttu ka üsna odavalt maha püütakse müüa. Tõin kohe mitu tükki koju pluss purgi aedube tomatikastmes ja tüki suitsuribi. Mõtlesingi neist koos ühe kiirtšilli teha; A. hakkis 1 sibula (kuubikuteks) ja 2 suvikõrvitsat (veerandviiludeks), mina hakkisin 1 suure küüne küüslauku (peenikeseks) ja kaks viilu musta leiba (kanepiseemnetega) ja suitsuribi (mõlemad kuubikuteks). Ja loopisin sibulaid ja suvikõrvitsat sedamööda pannile, nagu nad hakitud said, pärast küüslaugu, peki ja leiva takkajärgi. Ja lõikusin sinna kääridega ühe kuivatatud tšilli otsa ja puistasin veidi nõmm-liivateed. Aga kui see kõik seal läbisegi praadis, tundus see nii ilus ja lõhnas nii hästi, et ei tahtnudki sinna enam mingit oaplöga otsa; tundus ka piisavas koguses olevat, nii et sõimegi niisama ja väga hea oli. Ma tegin lugejate soovil isegi pilti, kunagi laen ehk isegi üles ja siis ei taha keegi enam kunagi mingit pilti.

*

Järgmisel päeval – päev enne “Amori ja Marsi” kontserti – tahtsin ikkagi ubadega teha ja tegingi pmst sama toitu ja lisasin kangekaelselt lõpuks ka pool purki tomatiube (ja natuke vett, sest see Salvesti oakonserv on üsna tihke ja lihtsalt niisama minu arust ka liiga soolane; purk on pooleliitrine, kui kedagi huvitab). Ubade auks lisasin ka veidi piparrohtu. Kartsin, et ubade konservimaitse jääb liiga tunda ja lisasin seepärast lõpuks soustile sortsu toda halba punast veini, mis ma kunagi ammu ostsin ja mis juua ei kannata, aga muudab liiga konservimaitselised konservid või liiga kopitanud vürtsid maagiliselt paremaks. Töötas ka seekord. Tänu ubadele tuli nii palju rohkem, et midagi jäi ka järgmiseks päevaks üle.

Vahepeal olin suvikõrvitsaid poest veel juurde toonud – selle vaimustusega, et kuna nende õrn koor oligi kannatada saanud, siis olid nad imeodavaks alla hinnatud, kuigi nad olid veel täitsa värsked.

Kontserdipäeva õhtul A. enam ei tahtnud süüa, oli pidusöögil kõhu täis saanud, aga mina tahtsin, niisiis pikendasin oatoitu veel ühe väikese suvikõrvitsaga.

*

Täna ei viitsinud samuti midagi väga erinevat välja mõelda ja pool purki ube oli nagunii veel üle. Vahelduse huvides otsustasin sinna sisse ära panna ka viimase porgandi ja paar nädalat tagasi poolikuna seisma jäänud selleri. Inspekteerimisel selgus, et porgandi ots oli kole ja seller oli peaaegu üleni koledaks läinud – seep see on, kui poole selleri pealt haigeks jääda ja söök huvi ei paku – , nii et praktikas läks toidu sisse kõigest kaks kolmandikku porgandit (vähemalt oli see suur porgand) ja umbes sama suur jupp sellerit, mis oli kõik, mis mul temast päästa õnnestus.

Hakkisin need õnnetud juurikajupid ära, ühe sibula ja ühe küüslauguküüne ka, ning panin pannile õliga hauduma. Varsti ka suitsulihakuubikud sinna juurde. Lugesin kokaraamatuid ja miskipärast tuli isu Araabia köögist inspireeruda, kuigi searibi ei tohiks sinna juurde käia – poole pealt leiutasin vabanduse, et mul on keskaja maitse järgi toit, noh, et ühest küljest suitsusealiha, teisest küljest idamaised vürtsid ja kolmandast küljest leib toidu sees. Kuigi sellega ei annaks jälle tomatit välja vabandada. Tühja temaga. Ütleme siis, et varauusaeg.

Kokaraamatu lugemise tulemusel pudistasin pannile hauduvate juurikate juurde ka paar tera koriandrit, natuke kardemoni ja natuke jahvatatud ingverit. Ja panin paar safranikiudu tilgakese veega klaasipõhja ligunema.

Hautasin edasi, ise tükeldasin ühe järjekordse suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kolm viilu musta leiba kuubikuteks. Siis tuli veel hea mõte, läksin uurisin kuivatatud puuviljade karpi ja leidsin sealt kaks peaaegu kivikõvaks kuivanud aprikoosi. Hakkisin need nii peeneks, nagu viitsisin.

Järgmiseks loopisin suvikõrvitsa pannile, ajasin segi ja ootasin, et jälle särisema hakkaks; siis puistasin leivakuubikud sinna juurde ja segasin jälle; kui jälle särisema hakkas, panin aprikoositükid ja oad pannile, loputasin oapurgi küljest veega tomatikastet lahti ja valasin ka selle sinna juurde; ja segasin. Lõpuks valasin ka safranileotise juurde (ja segasin). Siis oli ka pmst valmis, keerasin tule ära (tglt oleks võinud palju varem keerata, sest see pliit püsib tglt veel kaua soe) ja lisasin maitseks kuivatatud lehtsellerit, näputäie piparrohtu, näputäie basiilikut ja näputäie piparmünti (kah kõik kuivatatud). Segasin ära ja sõime. Oli mahedam ja nüansirikkam toit kui eelmiste päevade tšilli. Ootasin põnevusega, mis A. ütleb, sest tal on aprikooside suhtes eelarvamus, et need on lääged; tema ütles, et hea on. Aprikoose ei pannud ta vist tähelegi.

Juurde ja järele jõin Lähis-Ida joont hoida püüdes (ja keskaja loogikast irdudes – keskaja Euroopas oleks õlut või veini joodud, arvan ma) piparmünditeed, kuhu olin pannud lisaks piparmündile paar näputäit hommikutee nimelist segu (seal on lisaks piparmündile veel kibuvitsamarju, ingverit ja midagi veel, arooniat ehk).

Märkused: must leib jäi ilma ubadeta toidus sellisteks kuubikuteks, millena ma ta sinna panin, kõigi teiste kuubikute vahel; see toit oli pmst soe salat. Oatoidus muutus leib osaks soustist. Kes tahab vähem tummist sousti, peaks vähem leiba panema (või üldse mitte). Mulle must leib soustina meeldib – palju rikkalikuma maitsega kui tavaline jahukaste.

Ja kõiki neid suvikõrvitsatoite saaks pmst teha ka ilma lihata – suitsuliha ei läinud sinna teab mis palju, pigem maitseaineks. Ilma lihata lisaks ma ehk muna. Sooja salati moodi toidule ehk ka juustu, olgu muna asemel või kõrval, kui juba priiskamiseks läheb.