Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Lihtsad toidud vahepeal

Oleme siin söönud selliseid kiiresti või lihtsalt tehtavaid asju nagu purgisupp, pelmeenid, tatar kalakonserviga (skumbria), makaronid sprottidega (veidi ketšupit kõrvale), lihtsalt tatrapuder võiga, krabipulgad kodujuustuga jms.

Ükspäev tegin endale kiirsöögiks spagette ülejääkidega: sedamoodi, et juba keeduvette lõikusin spagettide kõrvale kuivatatud tomateid (neid päris kuivi, ilma õlita), piserdasin selle kõik pärast keetmist taldrikus selle vürtsika õliga üle, mis oli juustutäidisega tšillide purki üle jäänud, pudistasin ühe soolase valge juustu pära ja kuivanud basiilikut (paari taime küljest, mis vahepealses igaveses novembris aknalaual pimedussurma surid) peale, hakkisin mingi pooliku seismajäänud värske tomati ka sinna hulka (neid tomateid ei tasu tegelikult praegu osta, loll olin) ja kokkuvõttes tuli päris korralik toit.

Eile panime malmpotti juurikaid: 1 tükeldatud kaalika, mingi 5 kartulit ja vist 3 porgandit + poolteist sibulat, natuke soola, natuke provanssaali ürdisegu, sorts seda tšillipurgist tulnud õli ja sorts oliiviõli. Ahju. Söed olid veidi kuumad, nii et mõni tükk tõmbas ühest küljest õige tumedaks, aga maitset ei rikkunud.

Kui söömiseks läks, lisasin sinna potti paar praemaksa tükki, mis A. oli meie kiirsöögiperioodil poest toonud ja mis olid seisma jäänud; sõin siis koos maksaga ja veidi majoneesi võtsin kõrvale. Sellise toidu kõrvale sobib õlu väga hästi (alkovaba sedapuhku, nagu meil viimasel ajal kipub olema, sestsaadik, kui normaalse maitsega alkovabasid õlusid müüma hakati).

Tegin seismajäänud hapukoorest saiade-pirukate-kookide retsepti järgi hapukoorekooki (retsepti järgi on 1 muna, 50 g rasvollust, 100 g ehk umbes pool klaasi suhkrut, 2 spl hakitud pähkleid, klaas hapukoort, poolteist klaasi 2 tl küpsetuspulbriga segatud jahu, natuke kardemoni), ainult et hapukoort oli mõnevõrra rohkem; pähklite asemel oli mandlijahu; nisujahu asemel speltajahu; peale selle puhastasin ja tükeldasin mingi neli plekilist õuna sinna taina sisse ära ja õunte mahlasuse tasakaalustamiseks panin peotäie rosinaid; ja kuna ma esialgu kartsin, et järsku on tunda, et hapukoor on veidi seisnud, siis lisasin igaks juhuks ka natuke piparkoogimaitseainet. Kokkuvõttes sai tainas jube maitsev, juba toorest peast oli hea. Kuna hapukoort oli rohkem ja tainas sai vedelavõitu, lisasin tasapisi jahu, kuni tundus, et on adekvaatses paksuses tainas, kühveldasin rõngasvormi ja õnnistasin uue praeahju sisse.

Uus praeahi küpsetas ilusasti ja kook tuli hea; speltajahu töötab sellises vormikoogis hästi just nagu ka täisterajahud: need teevad koogi kobedamaks, vbla sellepärast, et jämedam jahu võtab koogi sisse rohkem õhku kaasa, aga vbla sellepärast, et sõredam jahu ei saagi lihtsalt nii kokku vajuda nagu püül.

Moosi-kohupiimakook

Leiutasin ühe koogi, sest olin moosipurgi lahti teinud, aga kartsin, et ei jõua nii suurt purki enne tühjaks süüa, kui hallitama läheb. Moos oli vaarika-punasõstra. Teiseks oli kapis üks “parim enne möödas” hapukoor ja kolmandaks üks “parim enne möödas” vanillikohupiim.

Retsepti miksisin mitmest kokku – üks oli vist pisikese “Kookide” raamatu biskviitkattega mustikakoogi retsept, teine võis olla Maire Suitsu retseptiraamatust kohupiimakattega marjapirukas.

Niisiis: võtsin 100 g pehmet võid ja hõõrusin 4 spl suhkruga segi; äkitselt tuli idee ja lisasin sinna paar-kolm tl tumeda šokolaadiga pähklikreemi, mille purk meil jube aeglaselt tühjeneb (A. jaoks liiga vänge ja mina lihtsalt enamasti ei hooli šokolaadist, v.a vahel harva, kui isu tuleb ja ma terve tahvli reast ära söön). Siis läks sinna veel 1 muna, 3-4 spl hapukoort (hapukoore supilusikasse ajamine ei ole nimelt täppisteadus, ta ei ole päris vedel vedelik) ja veidi alla kahe klaasi isekerkivat jahu (samuti mingil põhjusel alla hinnatud, vbla oli pakk kortsus) ja hästi natuke soola. Tuli ilus šokolaadine mätsitav tainas.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, mätsisin taina pannile (tekitades ka väikese serva), panin ahju kuumenema. Siis tühjendasin moosipurgi tainale, moosi võis olla umbes pool liitrit, kattis põhja ilusti ära.

Kloppisin tainasegamiskausis lahti 1 muna, segasin sinna juurde 1 paki (200 g) vanillikohupiima ja kogu ülejäänud hapukoore (arvatavasti umbes 100 g või veidi rohkem, sest terve pakk oli 200 g ja tainasse oli umbes pool võiveidi vähem ära läinud), lõpuks lisasin paar tl moosisuhkrut. Ajasin moosi peale laiali.

Küpsetasin algul nn keskmise kuumusega ahjus (oma ahju 180 pügalaga, mis päriselt on vist 200), varsti keerasin vähemaks; kui kõvasti lõhnama hakkas ja tainas paistis juba varsti küps olevat, aga täidis veel vedel, keerasin tagumise külje ette ja keerasin veel vähemaks, et ei kõrvetaks, aga täidis saaks taheneda. Ja lasin taheneda, päris viimases otsas keerasin kuumuse maha ja jätsin jahtuvasse ahju. Küpsetamisaeg võis olla poole tunni ringis.

Minu arust tuli väga hea kook, šokolaad ja vaarikad sobisid hästi, kohupiimasegu oli peal õrnaks tardunud ja tasakaalustas vängemaid maitseid. A. oli vähem rahul, talle ei meeldi hapud moosid ja seega oleks moos tema arust võinud seal olemata olla.

Miski koogi maitses ütles mulle, et põhi oleks veel maitsvam tulnud, kui ma oleks sinna pähkleid seganud, teinekord võib katsetada. Vbla jätan A. heameeleks lausa moosi panemata või kasutan mõnd mahedama maitsega moosi.

Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Rabarberi-purukook

Vana postitus üles (Pineau de Charentes’i probleem lahenes vahepeal juba, tee või jälle kooki).

Kuigi mu esimese maailma probleem jätkub ja mul pole ikka veel Pineau de Charentes’i koogi kõrvale, tegin ikka uue rabarberikoogi. Lugesin koogiraamatuid ja lõpuks kombineerisin-improviseerisin.

Ühte kaussi puru: umbes 1 2/3 klaasi jahu, 2 spl suhkrut, pool pakki (st 100 grammi) külma võid. Lõikusin jahu sees võid, kuni enam ei viitsinud, siis näppisin sõrmedega peenemaks, kuni väga suuri võitükke enam ei olnud. Mõtteuiu ajel lisasin ka isetehtud küpsetuspulbrit (pool tl soodat, pool tl sidrunhapet), et vaataks, mis ta teeb (muidu ma muretaina ega purutaina puhul küpsetuspulbrit reeglina kuigi vajalikuks ei pea).

Ahi kuumenema.

Täidis: puhastasin igavesti suure rabarberivarre (pikem kui mu küünarvars ja peaaegu sama jäme kui mu ranne), hakkisin teise kaussi ja lisasin 3 spl moosisuhkrut. Pigistasin talle otsa ühe külmkappi seisma jäänud pooliku hapukoore, kloppisin ühes kruusis muna lahti ja lisasin sellele (ilmselt oleks saanud nõudepesuga kergemalt, kui ma oleks kohe taibanud sealsamas kausis muna hapukoorega lahti lüüa ja rabarberid sinna otsa tükeldanud). Mõtlesin natuke ja pudistasin ka sellesse kaussi veidi puru.

Panin suurema osa puru ümmarguse vormi põhja, nii et sai korralik paks kiht, sinna peale täidise, sinna peale siputasin supilusika abiga ülejäänud puru (supilusikas aitas ühtlasemalt doseerida). Ahju – alguses termostaat 180 peal; kui olin nõud ära pesnud, siis 160; kui hakkas juba helepruuni näitama, keerasin 140 peale ja lõpuks keerasin üldse kuumuse ära ja lasin jääksoojuses taheneda.

Üldiselt tuli hea, aga minu maitse jaoks oli põhi veidi liiga purune. Maitses natuke nagu klassikaline juubelitordi pulbrist kook. Järgmine kord lisan ehk purule ka 1 munakollase.

A. ei kurtnud millegi üle ja kook sai väga ruttu otsa.

Kaks salatit ja mida ma muidu kõhuviiruste hooajal söön

Meid nimelt kummitas mingi kõhuviirus nõrgal kujul – mõlemal seest keeras natuke.

Selle iiveldamise ajal ei olnud mul mingit liha ega kala isu. Alguses sõin lihtsalt hapukapsast, natuke õli ja kreeka jogurtit sisse, ja näkileiba või riisivahvlit kõrvale.

Siis tegin hapukapsast salati: keetsin kartuleid, tükeldasin, hakkisin sinna juurde poest toodud keedupeeti (aurutatud, kui täpne olla), lisasin hapukapsast; röstisin maitseks juurde köömneid ja koriandrit; tekstuuri huvides praadisin esimesel päeval kõrvale ka leivatükikesi ja suitsupeekonit. Lisasin õli, veidi mingit hapupiimalist ja veidi majoneesi. Järgmistel päevadel (salat tuli suur) ei viitsinud enam midagi juurde praadida ja peekon oli otsas ka. Lisasin edaspidi lihtsalt majoneesi, vahel ka kodujuustu; ja millalgi tuli ületamatu krabipulgaisu, siis lisasin makra-asjandusi ka.

Hapukapsasalatitega on see häda, et kui nad esimesel päeval otsa ei saa, hapnevad nad järgmistel päevadel enam-vähem ühtlaselt läbi, kuni kõik komponendid on hapukapsa maitsega. Aga selle viirusega see mulle isegi sobis. Väike hapendatud gemüüse sisse ja oligi kõht tükk aega õnnelik.

Ning pidevalt mingit kergitamata leivapoolist kõrvale.

Täna oli kõht juba nii hea, et lihatooted hakkasid vähemalt maitseaine koguses huvi pakkuma: tegin makarone (penne lisce), tükeldasin paar viilu suitsupeekonit ja praadisin läbi, kurnatud makaronid valasin neile pannile seltsiks; sinna sisse segasin purgi maisi; ja lõpuks jämedalt hakitud spinatilehti (poes oli miskipärast rohelise kraami kampaania, kuigi pole üldse hooaeg. Vbla kartsid, et läheb kätte pahaks). Ja majoneesi.

See tuli maitsev, me võtsime mõlemad mitu taldrikutäit, aga homseks jäi ka. Oletan, et homme tuleb majoneesi juurde panna, sest makaronidel on komme salatikastmed enda sisse ära imeda.

Magusaks tegin külmkappi seisma jäänud hapukoorest kooki (segasin pool kl suhkrut 5 vutimunaga, seejärel segasin sisse umbes spl võid ja paar spl õli; siis sortsu mandlijahu; siis selle seisma jäänud hapukoore, mida võis olla mingi 200 g; siis natuke alla 2 klaasi jahu, millest viimase sisse segasin ka 1 tl isetehtud küpsetuspulbrit (võrdses koguses soodat ja sidrunhapet). Kuidagi tihke tainas tuli nende umbmääraste kogustega, niisiis lisasin ühe kreeka jogurti pära. Siis läks jälle justkui vedelaks ja selle tasakaalustamiseks panin rosinaid.

Tuli päris hea maitsega, aga veidi kuivavõitu. Selline kook, millele sobiks mingi immutusvedelik, peab mõtlema. Häda selles, et mina tahaks immutada sidrunimahlaga, aga siis A. ei sööks, sest hapu. Vbla peame kumbki oma taldrikus immutama, siis saan mina rahus sidrunimahla panna ja A. leotagu minu poolest piimas, kui tahab.

Lihtne suvikõrvitsa-seenekaste ja kartulid

Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.

Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.

Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.

Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.

Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.

Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.

Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.

Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Porgandi-kartulihautis sinihallitusjuustuga (ja selle pikendamine hernestega) ja eelmise päeva lihtne magustoit

Ehk jälle Taani panniroa ainetel – enam-vähem samamoodi nagu eelmine kord, aga teistmoodi maitsestatud ja porgandi-kartulikoguseid ei tea öelda, sest A. küsis kõigepealt, mis ma süüa kavatsen teha, ja kui ma asjaga tegelema mõtlesin hakata, oli ta juba hunniku porgandeid ja kartuleid ära tükeldanud (porgandid viiludeks, kartulid kuubikuteks) – aga tundub, et mõlemat läks seekord umbes ühepalju, ja tükeldatud peast oli porgandikogus selline, et pool kaheliitrist potti oli täis.

Maitsestamise erinevus seisnes peamiselt selles, et otsustasin koos porganditega pannile rasva sisse hauduma panna ka pool sibulat (hakitud kujul); muud maitseained jätsin ära. Ja puljong oli seekord A. mitme nädala tagusest kanapraeküpsetamist jäänud leemekallerdis. Rasv oli samuti selle kana oma.

Nii et: hautasin pannil kanarasvas porgandiviile ja hakitud sibulat (selle aja jooksul tükeldasin ühe kartuli juurde, sest mulle tundus, et vähe sai); siis valasin 1 kruusitäie vett peale ning lisasin paar supilusikatäit kanaleemekallerdist; kui keema läks, panin ka kartulikuubikud sisse; siis lasin kaane all madalal tulel haududa ja vaatasin järelvaatamisest natuke iluuisutamist; siis veensin kassi enda pealt ära minema, uurisin pannil toimuvat ja leidsin, et on pehme küll; lisasin suure törtsu hapukoort, paar lusikatäit kreeka jogurtit ja pudistasin vast 100 g üht “parim enne” letist ostetud sinihallitusjuustu peale. Segasin ära; kui keema läks, keerasin tule üldse maha. Maitsesin enne söömist ja lisasin natuke soola, sest meie kodune kanaleem ei olnud nii soolane nagu poepuljong oleks olnud.

Süües sulas suus; juurde jõime alkovaba õlut, mis sobis kah hästi. A. arvas, et värske krõbeda leivaga oleks olnud hea taldrikupõhjast sousti kaapida, ega ma vastu ei vaidle.

Ja et nüüd võimalikult lähiminevikku jõuda: panin kohe porganditoidu söömise õhtul umbes kruusitäie herneid likku; täna loputasin neid enne trenniminekut (mis aitas ka hulga lahtiligunenud hernekesti eemaldada, need olid nimelt koorimata herned, sama sorti, mida viimati sai kolmekuninga oatoidu sisse pandud) ja panin keema; vahetult enne kodunt väljaminekut keerasin tule ära.

Kui koju tulin, uurisin keedutulemust ja avastasin, et kesti on veelgi rohkem lahti tulnud, nii et loputasin veel ja valasin neid kesti ära. Siis ajasin herned seekord vähema veega uuesti kuumaks ja maitsestasin soolaga. Kõigist veepinnal ulpivatest kestadest lahti ei saanudki, see olgu õpetuseks: neid kestaga herneid on parem kasutada mingis puderjas toidus (nagu kolmekuningapäeval), siis ei jää kestad häirima.

Kaapisin panni pealt porgandi-kartulitoidu kokku ja segasin herneste hulka, mis mõjus toidu väljanägemisele ses mõttes hästi, et nüüd ei olnud nagunii mingit selget leemekest.

Maitseks panin tibakese piparrohtu (appi, appi, mul saab puhas piparrohi kohe varsti otsa, siis on ainult segu sees, kust ma uue piparrohu saan? seda ei müüda ju kuskil) ja provanssaali ürdisegu (sest ka seal on piparrohtu ja ülejäänud komponendid võiks pmst kah kaunviljadega sobida).

Ja siis pesin sama panni puhtaks ja praadisin seal peal koduteel kaasa haaratud suitsuliha, natuke küüslauku ja rukkileivatükke, et pärast oleks hea supi/hautise peale panna.

Kokkuvõttes oli seegi toit maitsev ja hernekestad süües tegelikult ei häirinud. Homseks jäi ka, mis on hea. Algul jäi panni peale üle ka krõbuskeid, aga need tegin ma öösel majoneesi, paari sõiratüki ja kurgiga salatiks, kui kõht töötegemise vahele tühjaks läks.

*

Lihtne magustoit oli tingitud sellest, et vabariigi aastapäeva puhul oli meie majapidamisse palju rukkileiba siginenud.

Tõin selle puhul poest väikese paki (200 ml) vahukoort ja ajasin pool pakitäit 1 tl suhkruga vahtu. Röstisin rukkileivaviilusid. Panin röstleiva peale vahukoort, pihlakamoosi ja veel vahukoort. Imeline! Pihlakamoos tegi oma mõrkjusega leiva justkui veel röstitumaks (mis on hea).

*

Ja veel lihtsam järelroog – ma olin täna hernetoidu kõrvale ühe ciabatta toonud, aga kuna mul oli nagunii leivakrõbuskeid toidu juurde, jäi see peaaegu kõik alles. Kui mulle öösel krõbuskisalatist väheks jäi, murdsin paar tükki lahti, tilgutasin oliiviõli peale ja sõin. Vett jõin kõrvale. Nämm.

Mustasõstra-hapukoorekook munavalgevahuga

Tegin Taliesini sünnipäevaks kahest retseptist hübriidi: sellest marjakoogist ja viimatisest mustasõstrakoogist. Asja mõte oli sellest, et viimane kook tuli nii hea, et tundus kingituseks sobiv, aga ma tahtsin teha laktoosivaba. Ja laktoosivaba hapukoort müüakse, aga kohupiima mitte nii väga (leidsin maitsestatud variante, aga mitte puhtaid).

Põhja tegin peaaegu nii, nagu viimatisel koogil: veidi vähem kui klaasist jahust, 3 spl võist, 4 dessertlusikatäiest suhkrust ja 1 munakollasest puru. Tähendab, veidi vähem suhkrut kui eelmine kord ja seegi oli igasugustest päradest kombineeritud, sest jahu oli mul meeles poest tuua, aga suhkrut unustasin osta – läks natuke pruuni, natuke moosisuhkrut. Puru läks vormi põhja ja 180 pügalaga 5-7 minutiks eelküpsema.

Täidise jaoks lahutasin 2 muna, segasin nende munade kollased 1 spl pruuni suhkruga ja lisasin umbes 200 g hapukoort ja siis veel natuke hapukoort, et rohkem saaks. Üritasin võimalikult korralikult segi ajada.

Segasin kausikesetäie mustsõstraid 2 spl tärklisega (mitte rohkemaga, sest mul ei olnud ka sõstraid väga palju) ja 1 spl suhkruga. See oli märksa vähem suhkrut, kui retsepti järgi oleks pidanud. Nuputasin veidi ja võtsin siis mingi 3 spl kodutehtud maasikasiirupit – et kui mul on marju vähem kui retseptis ja suhkrut samuti, siis maasikasiirup esindab mingil määral mõlemat, annab magusust ja marjasust. Maasikasiirupi segasin hapukoore sisse.

Algne plaan oli marjasegu eelküpsetatud koogipõhjale laotada ja hapukooresegu sinna otsa kallata, aga poole laotamise pealt sain aru, et sellest marjakogusest ei jätku, et neid ühtlaselt jaguks, korjasin koogipõhjalt kokku tagasi ja segasin hapukooresegu sisse. Muist marju jäi terveks, muist läks katki, nägi päris kena välja. Valasin põhjale ja lükkasin ahju, nüüd juba 160 pügala peale.

Lasin mingi 15-20 minutit küpseda, siis oli näha, et hakkab juba tahenema; otsisin kõik kohvikutest suveniiriks võetud suhkrutorukesed ja viimase tuhksuhkru kokku (3 suhkrutorukest ja ehk nii 1 spl tuhksuhkrut); vahustasin 2 munavalget natuke aega, siis lisasin suhkru ja vahustasin päris kõvaks vahuks. Panin vahu hapukooretäidise peale, keerasin kuumuse 140 peale ja panin uuesti ahju.

Ja küpsetasin, kuni oli pealt helepruuniks tõmmanud.

Kook sai kõvasti kiita, et sulab suus ja mis kõik veel; ma ise mõtlesin, et rohkemate marjadega oleks ehk veel parem olnud, aga mis sa teed, kui pole enam päris see hooaeg. Igatahes tundub see purupõhi kuidagi kindlam variant kui korralik muretainapõhi – juba kaks korda on ta erineva täidise all ilus krõbe jäänud ja ausalt öeldes on seda ka lihtsam vormi põhjale laiali ajada.

Paar päeva hiljem tegin koduseks söömiseks tavalist õuna-hapupiimakooki ka (selle koogipostituse viimane retsept). Vähem been kui kõik need vahepealsed marjakoogid, aga ikkagi kindel hea kook ja käe sisse kulunud.