Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Advertisements

Biskviitkattega rabarberikook

Tegingi jälle kooki!

Kõigepealt tõin 1 suure ja 1 väiksema rabarberivarre, koorisin ja tükeldasin.

Põhja tegin seekord – kuna eelmine puru oli minu arust liiga kuiv – 1,5 klaasist jahust, 2 spl suhkrust, poolest pakist (st 100 grammist) võist, näppisin riputise moodi segi ja kui oli juba küllalt ühtlane puru, lörtsasin hapukoort juurde, et tainaks kokku hakkaks. Väga põhjalikult segi ei näppinud, jätsin ebaühtlaseks pudiks. Tõstsin selle pudija taina pannile, panin ahju huugama ja kui hakkas juba mingi arvestatav temperatuur olema (näidik oli vist 140), pistsin eelküpsema.

Ahju kuumenemist ja pärast taina eelküpsemist oodates lõikusin kõigepealt rabarberi peale ühe sügavkülma ununenud igivana jäätisepära ja lisasin veidi moosisuhkrut. Ja kaneeli.

Siis lahutasin 3 muna – valged mikserikannu, kollased esimesse ettejuhtuvasse kastrulisse, panin kollase peale kaks kõhnukest spl suhkrut ja valgele ehk ühe (suhkur hakkas otsa saama), mikserdasin valged kõvaks vahuks ja natuke kollasesegu ka.

Siis tõstsin kollasesegu peale 2 kõhna spl jahu ja 1 spl tärklist, ajasin segi.

Siis segasin selle kõik ettevaatlikult munavalgevahuga.

Nüüd leidsin, et põhi on eelküpsenud küllalt, võtsin välja, ajasin rabarberi-jäätisesegu põhja peal laiali, valasin-tõstsin biskviittaina sinna peale ja panin ahju (nüüd keerasin juba teadlikult 140 peale).

Selle ajaga, kui ma toiduained kappi ära panin ja nõud pesin, oli kook juba jumet võtnud, keerasin tal tagumise külje ette, käisin vetsus ja sõin ühe sünnipäevast jäänud koogitüki ära.

Uurisin uuesti, oli juba päris tõmmu, keerasin tule maha ja tulin tööd tegema.

Tulemus: minu arust oleks põhi võinud rohkem kuumust saada, võib-olla oleks pidanud madalama siini peal lõpuni küpsetama. A. seevastu leidis, et väga hea tuli.

Rabarberi-purukook

Vana postitus üles (Pineau de Charentes’i probleem lahenes vahepeal juba, tee või jälle kooki).

Kuigi mu esimese maailma probleem jätkub ja mul pole ikka veel Pineau de Charentes’i koogi kõrvale, tegin ikka uue rabarberikoogi. Lugesin koogiraamatuid ja lõpuks kombineerisin-improviseerisin.

Ühte kaussi puru: umbes 1 2/3 klaasi jahu, 2 spl suhkrut, pool pakki (st 100 grammi) külma võid. Lõikusin jahu sees võid, kuni enam ei viitsinud, siis näppisin sõrmedega peenemaks, kuni väga suuri võitükke enam ei olnud. Mõtteuiu ajel lisasin ka isetehtud küpsetuspulbrit (pool tl soodat, pool tl sidrunhapet), et vaataks, mis ta teeb (muidu ma muretaina ega purutaina puhul küpsetuspulbrit reeglina kuigi vajalikuks ei pea).

Ahi kuumenema.

Täidis: puhastasin igavesti suure rabarberivarre (pikem kui mu küünarvars ja peaaegu sama jäme kui mu ranne), hakkisin teise kaussi ja lisasin 3 spl moosisuhkrut. Pigistasin talle otsa ühe külmkappi seisma jäänud pooliku hapukoore, kloppisin ühes kruusis muna lahti ja lisasin sellele (ilmselt oleks saanud nõudepesuga kergemalt, kui ma oleks kohe taibanud sealsamas kausis muna hapukoorega lahti lüüa ja rabarberid sinna otsa tükeldanud). Mõtlesin natuke ja pudistasin ka sellesse kaussi veidi puru.

Panin suurema osa puru ümmarguse vormi põhja, nii et sai korralik paks kiht, sinna peale täidise, sinna peale siputasin supilusika abiga ülejäänud puru (supilusikas aitas ühtlasemalt doseerida). Ahju – alguses termostaat 180 peal; kui olin nõud ära pesnud, siis 160; kui hakkas juba helepruuni näitama, keerasin 140 peale ja lõpuks keerasin üldse kuumuse ära ja lasin jääksoojuses taheneda.

Üldiselt tuli hea, aga minu maitse jaoks oli põhi veidi liiga purune. Maitses natuke nagu klassikaline juubelitordi pulbrist kook. Järgmine kord lisan ehk purule ka 1 munakollase.

A. ei kurtnud millegi üle ja kook sai väga ruttu otsa.

Rabarberitarretis

Eksperimenteerin siin, mida oma sünnipäevaks teha, peenemalt öeldes tegelen tootearendusega.

Võtsin ühe suure jämeda rabarberivarre (peaaegu mu randme jämedune), koorisin-hakkisin ära, lasin väikese veesortsuga keema. Uhmerdasin natuke kuivatatud sidruni- ja apelsinikoort ja puistasin sinna juurde. Samal ajal sulatasin väikese kausi sees teise kuumaveesortsuga želatiini (20 grammi).

Võtsin siis rabarberilöga tulelt ja valasin sinna pooleliitrise purgi maasikasiirupit tühjaks. Ja segasin juba vedelaks läinud želatiini samuti sinna sisse. See oli nüüd üks tulihapu ja tulimagus vedelik. Valasin sinna mahendamiseks ja jahutamiseks oma pool pakki skyri tühjaks.

Ja vahustasin siis ühe 200-grammise paki vahukoort ära; valasin keeduse klaaskaussi – tänu külmadele komponentidele oli see õnneks päris kiiresti jahtunud – ja segasin vahukoore sinna hulka.

Edasi tegelesin selle segu toasoojaks jahtumist oodates tolle köögiviljasalatiga, mis pärast vängeks osutus. Kui salat valmis, oli ka tulevane tarretis küllalt jahe, et külmkappi panna, segasin ta viimast korda läbi ja panin tarduma.

Välja tuli üllatavalt kõva tarretis (želatiinipakk väitis, et kõva tarretise jaoks peaks liitri peale kaks korda rohkem želatiini olema ja silma järgi oli mul küll pigem ligi kaks liitrit vedelikku, aga võib-olla paksemad vedelikud nagu skyr ja rabarberiplödi tahavadki vähem), mõnusalt hapu ja väga peene maitsega. Võib-olla võiks siiski veidi vähem magus olla. Ma arvan, et järgmine kord panen hapupiimalist suhteliselt rohkem.

Nuudlid naadi ja juustuga

Lugesin jälle üks päev siin leedukate köögiajakirja, seal oli spinatiga makaronide retsept, aga naat on teatavasti samuti väga söödav ja hea toiteväärtusega ja pealekauba ei sisalda erinevalt spinatist oblikhapet.

Söögitegu: õuest paks peotäis naati (ja maitseaineks paar oblikalehte ikkagi ka las siis olla natuke obblikhapet).

Naat kiiresti pesust läbi (algul nõu sees seisva veega, nii vajub muld vee põhja ja ma korjan veepinnal ulpivad naadid selle kohalt välja, seejärel loputan voolava veega) ja kastruli põhja, natuke keeva vett peale, et õrnemaks muutuks, ja kurnan ära. Kui juba kannatab katsuda, pigistan kuuma vee välja.

Nuudlivesi tulele. Kuni keema läheb, hakin naadi nii peeneks, kui vähegi viitsin. Ja hakkan otsast kõva juustu riivima (A. tuli lõpuks ise riivima, talle käib see tegevus vähem närvidele). Kaks kõva juustu kontsu (mingid dziugased ja forted) sai ära pandud.

Kui vesi keeb, nuudlid vette (mul olid lintnuudlid).

Segan naadipudi riivjuustuga, lisan natuke allah. valget juustu. Ja küüslauku ja pipart; ja ühe inspireeritud lükkena sortsu kuivatatud tomatitest järgijäänud õli. See muutis pudi kohe väga maitsvaks ja hästisegatavaks.

Nuudlid said vahepeal valmis, kurnasin ära, panin kastrulisse tagasi, lisasin natuke kuivatatud tomatitega võid ja segasin naadipudi sinna hulka. Kuna pliit oli veel kuum (kuigi kuumus juba maha keeratud), röstisin jääksoojuses väikese panniga päevalilleseemneid ja puistasin toidu otsa.

Tuli minu arust imemaitsev. Võib-olla oleks olnud ilusam, kui oleks pudi pannud nuudlite peale alles taldrikus, aga maitses ka nii. A. soojendas järgmisel päeval, oli samuti päris rahul.

Soe (pärast ka jahtunud) peedisalat

Üks A. küpsetatud peetidest (paras suur) oli pealt hallitama läinud. Koorisin ta ära, minu arust oli koore alt korras, aga igaks juhuks tahtsin ta läbi kuumutada.

Panin pannile natuke oliiviõli, koriandriseemneid, india köömneid, pärast uhasin päevalilleseemneid ka.

Kui seemned olid veidi jumet võtnud, siis tükeldasin sinna peedi juurde, piserdasin palsamiäädikat peale ja pruuni suhkrut panin ka. Hakkisin sinna juurde 2 küüslauguküünt.

Hakkasin otsima seda india maitseainet, mida mulle vahepeal meeldis igale poole panna, aga otsa oli saanud. Panin siis hoopis natuke piparkoogimaitseainet, eraldi ingverit ja natuke üht tšilliga lihamaitseainet.

Ürtidest puistasin aed-liivateed ja sellerit.

Õuest tõin naati ka, aga selle lisasin alles kõige lõpuks, kui ma toidul kaane all tõmmata lasin: sest naat ei taha praadida, vaid kergelt blanšeerida või hautada.

Algne plaan oli olnud sinna fetat lisada, aga kui see aromaatne peet mul taldrikus oli, hakkas äkitselt tunne, et kõva juust istub paremini. Nii et võtsin siis kõva juustu (mingi allah. Dziugas), veidi kreeka jogurtit võtsin niisutamiseks kõrvale.

Tuli väga maitsev.

Järgmisel päeval, kui ma seda juba jahtunult sõin, võtsin fetat, ka nii oli hea.

(Mulle jäi seda järgmiseks päevaks üle, sest ma olin küll A.-le öelnud, et tegin sellise poolfabrikaadi, mida saab meelepärase juustuga salatiks segada, aga ta unustas ära, leidis, et ei tea, kuidas seda peeti käsitseda ja tegi endale hoopis kalapulki tatra ja porgandisalatiga).

Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.