Niisiis jah, pool hiina kapsast ja üks õnnetu väike aurutatud peet olid seisma jäänud, samuti natuke ühe A. tehtud prae leemest tekkinud kallerdist.
Lisaks oli kodus olemas: porgandit, tatart, sibulat, küüslauku, rosinaid, värsket ingverit, värsket kollajuurt, konservkikerherneid ja mitmesuguseid maitseaineid ja oliiviõli.
Tegin sellise pilafi: alguses röstisin natuke koriandriseemneid, apteegitilli seemneid, india köömneid; selle otsas hautasin oliiviõli sees hakitud sibulat-küüslauku-porgandit-ingverit-kollajuurt; panin rosinad natukese käärima läinud apelsinimahlaga likku (ma kõhklen, kas võtta see mahlapära peene apelsinisiidrina joogiks kasutusele, sest maitse on huvitav ja meeldiv, aga mine sa neid looduslikke pärme tea, kas ma ikka julgen neid elusast peast tarvitada?); kui pannil olev hakkas pehmenema, lisasin pannile tatart; valasin sinna otsa rosinad koos oma leotusvedelikuga ja veel kruusitäie vett, pudistasin üle tšillikauna juurde ja jätsin kaane all hauduma.
Hakkisin peedi ja hiina kapsa ära ja tegin vahepeal tõlketööd, aeg-ajalt käisin piilumas, mis panni peal toimub.
Kui tatar oli peaaegu pehme, lisasin kikerherned ja natuke vahemerepäraseid maitseaineid (piparrohtu ja majoraani lisasin eraldi, muidu oli mingi poes müüdav provanssaali segu), lisasin veel natuke vett ja lasin veel haududa.
Kui vesi oli ära tõmmanud, lisasin hakitud peedi ja paar tilka palsamiäädikat, segasin läbi, lasin uuesti keema minna (või noh, särisema või kihisema, igatahes häält tegema); siis segasin ka hiina kapsa hulka ja keerasin kuumuse alt ära, sest see on pika vinnaga pliit.
Hetke ajel võtsin teise väikese panni ja praadisin natuke peekonitükikesi lisandiks juurde (pluss mingi sepiku küljest lahtipudenenud ja alles hoitud seemneid).
Süües võtsingi toidu peale peekonit ja natuke fetat ka, sest ma siis just avastasin, et mul on külmkapis üks pisike feta.
Õudselt rahul olen.
Läbikäigu köök 
Ah SEDA siis tehakse nende tervete seemnetega! Ma ikka mõtlesin, miks neid üldse müüakse, toitu ju paned pulbrit – aga esmalt röstida toidu sisse!
Ma ei ütle, et kohe ostan ja teen. Aga pean meeles.
Ja mul on ilge hunnik seesamiseemneid üle, sest tahtsin proovida mingite supermarketis müüdavate soba-nuudlitega korralikku sobat teha, aga see tuli täiesti maitsetu ja sestpeale pole ma rohkem proovinud. Seemned ja ülejäänud sobaatika (tegelt koosnevad nad peamiselt nisujahust, mingi odav versioon) on aga üle =P
Ma teen tervetest seemnetest (jämedat) pulbrit ka, uhmriga. Mitte miski pole võrreldav kergelt röstitud koriandriseemnete ja köömnete lõhnaga, kui ma neid uhmerdan, sellest saab peaaegu kõhu täis. Jumalik.
Kui ma pidevalt koriandripulbrit kasutaks, siis võib-olla tasuks mul ära seda osta ja oleks lihtsamgi toidule lisada, aga ma alati ei vaja seda, ja see tähendaks, et ostetud pulber jõuaks kasutuskordade vahel ära lahtuda ja lihtsalt mõttetult mõruks muutuda.
ja seesamiseemned on väga paljudesse kohtadesse head. Eriti kui kergelt röstida. Aga koogi või küpsiste peale pole vaja isegi röstida, sest küpsetamine röstib neid ise.
Ma kasutan seesamiseemneid paljudes retseptides, mis nõuavad tükeldatud mandleid, sest ma natuke pipardan mandlite ostmisega (suurem osa mandlikasvatusest on õudne joogivee raiskaja, ma ei viitsi infot taga ajada, kus on õilsalt kasvatatud mandlid ja siis on lihtsam mitte osta) ja pealegi on seesamiseemned odavamad. Ja krõpsuvad toredasti hamba all.
nt üks selleri ja õunaga pilafi retsept oli ühes kokaraamatus, kuhu käis ka mandleid, aga seesamiseemnetega on nagu paremgi. ja nii on ta ka tore odav retsept.
teine hea koht on salatilisandiks. nt röstin seesamiseemneid ja leivapuru.