Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Kaks kiirtoitu veel

A. ostis vahepeal viimase kuupäeva tõttu allahinnatud kana, pani pärast ahju kütmist malmpotis süte kõrvale küpsema. Sõime seda eri moel, mina esialgu peamiselt võileiva peal

Aga ühel õhtul tulin koju ja tahtsin midagi sooja. A. oli eelmisel päeval kana tatraga söönud, ka mulle jätnud, aga mul pole siis tatraisu olnud, nii et ta sõi lõpuks kõik tatra ise ära. Nüüd oli mul 1) vaba väike kastrul ja 2) teadmine, et ei pea A. maitsega arvestama, sest tema juba sõi tatrast kõhu täis. Tegin niisiis bulgurit (võtsin pool tassitäit, pesin sealsamas tassis, panin kastrulisse, lisasin terve tassitäie vett, tiba soola, lasin keema, seejärel nõrgal kuumusel haududa, kuni vesi oli tangudesse sisse imbunud). Bulgur on minu ekvivalent kanasöömisele ja televiisorivaatamisele.

Bulguri haudumise ajal panin pannile tilga oliiviõli ja praadisin sibulat ja küüslauku; tükeldasin sinna kaks antoonovkat; lisasin kanakribalaid ja rohelisi oliive, maitsestasin hästi natukese safrani, veidi rohkema kollajuure ning sidrunikoore ja veel julgemalt ingveriga. Et mahlasem saaks, lisasin sellesama kana küpsetamisel tekkinud kallerdist puljongiks.

Soola polnud vaja lisadagi, oliivid ja kallerdis andsid seda ise.

Tuli imehea. Tähelepanelik lugeja sai juba aru, et see oli väga laisk variatsioon araabia moodi kanahautisest. Näiteks ei olnud mul sidrunit ja haput tuli anda antoonovkatega, rääkimata sellest, et kana oli ise juba enne valmis küpsetatud. Aga maitse sai ikka väga hea. Süües tundsin ainult, et tahaks midagi värsket ja niisket juurde, võtsin toorest hapukapsast ja ka see töötas hästi.

Meelde jätta: sidruni puudumisel võib julgelt antoonovkat kasutada, eriti kui kuivatatud sidrunikoort maitseaineks pruukida

*

Eile oli A. ühe loomalihakonservi lahti teinud. Need ei ole väga head konservid, sees on suured rasvakänkrad, aga ma avastasin juba kunagi varem, et kehva maitsega lihakonservist ja kehvast punasest veinist saab kokku täiesti korraliku kastme teha.

Niisiis keetsin spiraalikujulisi makarone; samal ajal praadisin pannil kõigepealt küüslauku, siis lisasin seda lihakonservi; lasin rasval ilusti ära sulada, siis lisasin pool klaasi suhtkoht peedikat punast veini; lõikasin sinna ühe väikese tšillikauna; lisasin 400 g purgi kooritud tomateid ja sonkisin segi; siis tõin õuest natuke sellerit, natuke iisopit, natuke aed-liivateed ja paraja peotäie münti. Mündil eraldasin varred tee jaoks, siis hakkisin mündilehed muu rohelisega koos ära. Lisasin soustile kõigepealt veidi kuivatatud sellerit, keerasin tule ära, maitsestasin soolaga; kurnasin makaronid, segasin kastmesse; riivisin taldrikule hunniku kõva juustu; kui pannil olev enam liiga palju ei podisenud, lisasin hakitud värske maitserohelise.

Ja tuli väga hea toit!

Kordasin seda paar päeva hiljem.

(Pärast seda tegi A. üleni oma käe peal kanasupi – puljongi keetis kanakerest, porgandist, sibulast ja spargelkapsavartest, gemüüseks pani sisse porgandit, spargelkapsast, porrulauku; maitsestas vist köögiviljapuljongi kuubikuga ja pani sinna ka kanaküpsetamisest jäänud puljongikallerdise sisse. Minu panus piirdus sellega, et tõin õuest supi peale natuke värsket estragoni.)

Loomalihakonservist tomatikaste spagettide juurde; seenerisoto ja selle pikendamine

Spagetikaste: praadisin sibulat-küüslauku, kui need olid ära haudunud, lisasin tšillit, loomalihakonservi ja purgitäie (tavalise (400-grammise?)) tomatit pluss sortsu seda joodamatult halba punast veini, millega mul on juba õige mitu problemaatiliste koostisosadega toitu heaks õnnestunud teha (praegu oli lahendamist vajav probleem see, et konserv oli üsna rasvane); hautasin-hautasin-hautasin (kuni makaronid – spiraalikujulised ehk fusilli – keesid); maitseks panin igavesti mitut kuivatatud ürti: natuke salveid, natuke aed-liivateed, natuke majoraani, natuke sellerit, natuke basiilikut. Lõpuks viimistlesin soola ja natukese pruuni suhkruga ja süües maitses nagu täitsa korralik toit, mitte konservikas.

*

Seenerisoto juhtus nii, et ma tõin poest “parim enne möödas” poole hinnaga šampinjone, aga tol päeval olime enne juba otsustanud, et sööme tatart ja kalakonservi; kui ma koju jõudsin, oli A. juba tatra valmis keetnud ja ei pooldanud ideed, et teha sinna kõrvale hoopis seenekaste. Nii jäid seened järgmiseks päevaks.

Järgmisel päeval olin nad juba ära unustanud ja mõtlesin, et teen midagi mehhiko munaroa taolist, aga õnneks jäid seened õigel hetkel silma – tähendab, kui ma olin munaroa tegemisega alles sealmaal, et olin sibula ära hakkinud. Ja siis oli üksnes loogiline suunata hakitud sibul risotosse.

Nii et panin poti põhja veidi õli ja veidi võid, sibula ja pool viimast küüslauguküünt (tervet enam polnud, sellest küünest oli pool pahaks läinud) sinna sisse hauduma, ise tükeldasin hoolega seeni. Kui leidsin, et sibul on juba klaasjas, lisasin riisi (Arborio), segasin hoolega, et riisiterad rasvaga kokku saaks, lisasin seened, segasin veel ja lisasin sortsu valget veini (odav ungarlane). Kõige selle segamise vahepeal panin keedukannuga veidi vett keema ja tegin sellega pulbrist kruusitäie puljongit. Ja edasi sortsutasin riisisegule vaheldumisi puljongit ja veini juurde ja segasin iga kord ära ja natuke vahepeal ka. Kuskil poole segamise peal tuli idee lisada näputäis kuivatatud tomateid (päris kuivi, mitte õliga), lõikusin neid mingi 3-5 tükki kääridega toidu sisse, ja segasin-segasin-segasin.

Puder sai üllatavalt kiiresti valmis. Lisasin veel noaga natuke võid, riivisin üht kivikõvaks kuivanud juustu (mingilt ammuselt allahindluselt ostetud ja ära kuivanud Grana Padano tükike) peale ja lasin hea maitsta. Oli hea puder küll.

Seda jätkus meile mõlemale järgmisekski päevaks; ülejärgmiseks ka, aga siis oleks juba olnud ainult ühele. Mul oli ikka veel mehhiko munaroa plaan meeles ja alguses mõtlesin, et teengi seda, ainult et maisi asemel panen selle risotopära ära. Aga siis hakkasin Aasia kokaraamatut sirvima ja ette jäi hoopis toredaid praetud riisi retsepte.

Nii et lõpuks tegin nii: praadisin-hautasin panni peal ühe hakitud sibula klaasjaks; lõikusin kääridega ühe kuivanud tšillikauna juurde; tükeldasin sinna järgmiseks peotäie lödimaid kirsstomateid (olin teinud sellise ekstravagantse kulutuse), mis enam niisama süüa head ei tundunud; kloppisin kaks muna lahti, valasin pannile, lasin nii pool minutit olla, ise kangutasin sedaaegu risotopära kastruli põhjast lahti (risoto on suur kleepija); siis sonkisin muna-tomati-sibula segi ja lisasin risoto ja sonkisin veel rohkem segi, nii et kõik nägi väga kole välja. Ja sonkisin veel natuke ja veel natuke, keerasin tule ära ja sonkisin veel natuke.

Lõpuks viimistlesin natukese soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Ja ka sellest tuli täitsa hea puder, aga täiesti teistsugune.

Mitterosolje ja mitteborš (ehk veel peeditoite)

Veel enne jõulu küpsetas A. toakütmise ahjus veel ühe prae, seekord sea oma – see kuivas küpsedes mõnevõrra kokku, aga oli maitsev.

Nii või teisiti ei jaksanud mitu päeva nii palju nii puhast liha süüa; mul oli keedupeete veel alles ja ma tegin salatit. Rosolje ainetel, aga teistsuguse, näiteks kurki ei läinud sinna mingisugust, see-eest aga hapukapsast.

Salatisse läks kaks viimast keedupeeti; lisaks keetsin mingi viis-kuus nässakaks läinud porgandit, 1 muna ja 1 kartuli (tegin selle vea, et panin porgandid enne kartulit keema, nagu soovitatakse – viga, sest porgandid olid väikesed, aga kartul suur ja tema pehmenemist pidi terve igaviku ootama).

Peedid-porgandid-kartulid läksid enam-vähem ühesuurusteks kuubikuteks. Hakkisin suvaliselt ka selle keedetud muna; praeliha; ja A. hakkis 3 soolaheeringafileed. Ja et maitserikkam oleks, hakkisin mina ühe küüslauguküüne ja A. ühe sibula.

Hapuks maitseks tükeldasin paar õuna ja lisasin umbes peotäie hapukapsast.

Kastmeks läks peale heeringa enda õli koos natukese hapukoore, majoneesi ja mädarõikaga.

Tuli imemaitsev. Ja seisis päris hästi – see sai valmis 23. detsembril; A., kes mu vanemate poolt kohe jõuluõhtul tagasi tuli, sõi seda ka 24. õhtul; ja kui mina 25. detsembri õhtul laekusin ja jälle süüa tahtsin, oli salatipära ikka veel korras. Pikendasin seda veel natukese hapukapsa ja mädarõikaga.

Aga kuna see salat sattus veel lihasemate toitude vahele, hakkas kõht lõpuks pahurdama. Minust eskimot ei saa.

Nii et täna tegin köögiviljadominandiga suppi – A. ema tehtud boršipõhjast, hapukapsast ja loomahakklihast (mu kodupoes maksab ökohakkliha endiselt alla 4 euro kilo), millele lisasin nässakaks läinud porgandite kuubikuid (keetes läheb see nässakus ära), 1 hakitud sibula, 1 hakitud küüslauguküüne ja maitseks köömneid ja koriandrit.

Protseduur: praadisin poti põhjas hakkliha; kui see enam roosa ei olnud, lisasin hakitud sibula-porgandi; segasin natuke, lisasin hakitud küüslaugu, näputäie köömneid ja näputäie koriandriseemneid; segasin ja panin 1 l vett peale; kui see läks keema, lisasin suure peotäie hapukapsast (mida ma hakkisin natuke peenemaks); kui jälle keema läks, lisasin boršipõhja (seda oli 700 ml purgitäis, tundus, et sisaldab köögikombainerdatud peeti, porgandit ja midagi haput, aga kuna kõik on tumepunane, on raske aru saada) ja kuna siis läks liiga paksuks, loputasin seda boršipurki veel üsna heldelt veega ja valasin ka selle potti.

Seni, kuni see keema läks, koorisin-tükeldasin ühe suure kartuli ja viskasin potti. Maitsesin ja lisasin natuke soola.

Ja siis lasin keeda, kuni ma ise teises toas kirjadele vastasin. Pärast sõin hapukoorega.

Kõht paistab rahul olevat.

Peeditoite

Sellal, kui me viimati salatit ja verikäkki sõime, keesid kõrval potis peedid (nad olid juba natuke tossud ja me ei julgenud neid niiviisi ahju panna).

Esimene toit, mis ma neist tegin, oli meie majapidamise klassika – mitu tükeldatud õuna, üks tükeldatud keedupeet, natuke (keetmata) hapukapsast ja kahe viilu jagu praetud musta leiva kuubikuid. Ühe pooliku kartuli, mis A.l oli vahepeal üle jäänud, praadisin kah ära ja lisasin salatile. Kastmeks panin ainult õli. Panin lisaks ära ka tillukese fetapära ja natuke läti sõira moodi juustu, et toitvam tuleks, ja hakkisin värsket münti peale (mida ikka veel õuest sai, on alles tubli münt).

Pmst oli okei, aga kahjuks on keedupeet ikka lahjema maitsega kui küpsepeet. Vähemalt see konkreetne keedupeet oli. Ja ma olen vahepeal küpsepeetidega ära hellitatud.

*

Vahepeal jõudsin osta allahinnatud ökohakkliha – 4 eurot kilo, see on ka muidu täitsa normaalne hakklihahind. Guugeldasin täna (õigemini eile) tükk aega retsepte, kus oleks hakkliha ja peeti, ja tegin ühe levinud vormiroa ainetel peedi-hakklihakastet tatraga.

Tatraga polnud muud midagi, kui et alguses kuumutasin poti põhjas (kuivalt), hoidsin silma ja nina peal, et kõrbema ei läheks, siis valasin kruusitäie vett peale, lisasin soola ja keerasin kuumuse madalaks. Edasi podises ta omaette ja mina sain rahus kastet teha.

Kaste: kõigepealt pudistasin umbes 400 g või natuke vähem loomahakkliha pannile kuuma rapsiõli sisse praadima, ise hakkisin sel ajal 1 sibula ja 1 küüslauguküüne. Pöörasin liha ümber, keerasin kuumuse madalaks ja puistasin sibulad-küüslaugud liha otsa, ise asusin peete puhastama – koorisin 2 ümarat keskmist peeti, aeg-ajalt kontrollisin, mis pannil toimub.

Kui liha ei olnud enam eriti punane, lisasin lusikatäie mar. tšillit, näputäie apteegitilliseemneid, näputäie köömneid, veidi koriandriseemneid. Segasin ja lasin edasi praadida, kuni ma peeti hakkisin (kuubikuteks, ennetavalt võin öelda, et minu arust on niiviisi sousti sees mida peenem, seda parem, võiks vbla ehk isegi riivida, kui viitsiks – aga mine tea, äkki see oleks juba liig). Ühe täiendava küüslauguküüne hakkisin ka.

Segasin liha uuesti, nüüd oli pannil üsna kuiv; lisasin peedid ja vahepeal hakitud küüslauguküüne; segasin, siis lisasin maitse pärast sortsukese oliiviõli ja paar tl jahu, segasin jälle, et jahu klimpi ei läheks. Siis otsustasin, et peedile on ikka midagi hapukat vaja ja sortsasin pannile natuke A. ostetud odavat saksa hõõgveini (ka magusus ja hõõgveinivürtsid võiks sobida); ja siis klaasikese vett.

Tatar oli vahepeal pehmeks keenud ja ma keerasin tal kuumuse üldse alt ära.

Kui soust läks podisema, lisasin neli-viis spl toorjuustu (kah millalgi “parim enne möödas” letist haaratud, nüüd oli “parim enne” juba veel rohkem möödas, aga juust oli jumala korras) ja segasin, kuni läks ühtlaselt kooreseks. Pudistasin natuke provanssaali ürdisegu ja kuivatatud sellerit peale ja segasin. Keerasin tule täitsa ära ja jätsin paksenema.

Ja siis sõime tatraga. A.l oli alguses olnud plaanis magama minna ja mitte enam sooja sööki süüa, aga ta proovis ikkagi ja ütles, et täitsa hea oli (mis on tema kohta päris suur kiitus, tavaliselt ütleb ta “okei” ja kui rohkem maitseb, siis “täitsa okei”).

Mulle maitses ka, kuigi järgmine kord tahaks ma teda veidi krehvtisemalt teha, rohkem küüslauku näiteks. Teiseks sain teada, et toorjuust jääb kastmes vedelam kui hapukoor, tuleb kas vähem vett või rohkem jahu ja/või juustu panna.

Üks huvitav asi, et tavaliselt mu kõht väga punast liha ei talu; ma küll maitsestasin selle mõttega, et seeditavam oleks, aga väga vürtsine see toit siiski ei tulnud, ometi ei ole kõhul häda midagi. Kas siis maheveise liha on tõesti seeditavam? või on neil mingi ekstra hea tõug?

Mõeldes sellele, et algne retsept oli vormiroog umbes samadest asjadest (aint et hapukoorega), siis oleks homme kõige loogilisem tatar ja kaste ära segada ja praeahju panna. Aga arvatavasti ma siis, kui A. seda soojendama hakkab, alles magan, nii et see jääb tema otsustada.