Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Advertisements

Juurvilja-tomatisupp

Hullusin poes ja tulin hunniku toiduainetega koju, nende hulgas jälle purk tomatit. Nädala eelarve juba reede õhtul lõhki. A noh, nüüd on see-eest süüa lademes.

Nende asjadega – ja juurikatega, mida A. on vahepeal koju toonud – oleks saanud teha väga palju variante – makarone mingi kastmega. Makarone juustuga. Pilaffi, olgu riisist või tatrast. Salatit. Suppi.

Küsisin A. käest, mis tema eelistab, ja tema tahtis muidugi suppi. Miks ma üldse küsisin.

Lappasin supiraamatut ja avastasin, et mul on vist esimest korda kodus kõik ühe supiretsepti jaoks vajalikud asjad olemas. Tähendab, kui otsustada, et seller on seller, mis siis, et retseptis oli rangelt võttes varsseller (tõtt-öelda mulle maitsebki juurikas rohkem). Ma olen seda retsepti ennegi teinud, aga alati midagi millegagi asendanud, äkki prooviks, kuidas õpetuse järgi on (või peaaegu õpetuse järgi)?

Nii et puhastasin ühe suure sibula, ühe küüslauguküüne, ühe suure ja posu väikesi porgandeid (retsepti 3 porgandi asemel – sest väikesed porgandid hakkasid imelikuks minema ja mis kogus see 3 porgandit üldse on – need võivad ju jube erineva suurusega olla ja igatahes ei ole ma nagunii kohanud toitu, kus porgandit liiga palju oleks), pool suurt kaalikat (retsepti 3 väikese kaalika asemel, sest minu kaalikas oli igavesti jurakas ja teiseks ma natuke kardan kaalikat, mis siis, et ta maitseb hästi – mu kõht ei armasta väga ristõielisi) ja pool suurt sellerijuurikat.

Panin poti tulele ja potipõhja oliiviõli ja hakkisin sibula ära. Viskasin potti praadima; hakkisin küüslaugu ja saatsin sibulale järele. Keerasin tuld vähemaks, et ma saaks rahus ülejäänud asju hakkida, ilma et midagi kõrbema läheks. Kuni sibulad-küüslaugud praadisid, lõikusin porgandi viiludeks. Läks samuti potti, segasin sibulaga ära. See segu praadis edasi, kuni ma kaalikat hakkisin. Ja kaalikaga täiendatud segu praadis, kuni ma sellerit hakkisin; ja siis haudus see kõik veel natuke, kuna mul tuli meelde, et chorizo vorsti võiks kah panna, ja ma seda hakkisin.

Siis keerasin uuesti tuld juurde, pudistasin punet ja natuke rosmariini peale (punet dikteeris retsept, rosmariin oli minu täiendus, sest kaalikas justkui hüüdis selle järele) ja panin potti umbes liitri vett, ootasin, et keema läheks, ja piinlik küll, aga lisasin puljongikuubiku (ja hiljem ka ühe kiirnuudlite kõrvalt üle jäänud puljongipulbri – nuudlid ise olid kunagi varem läinud ühe korralikult isetehtud puljongiga supi sisse).

Kui puljongikuubik ilusti ära segunes, valasin tomatipurgi sisu supi sisse ja segasin ära (retsepti järgi oleks tomati pidanud kohe koos juurikatega sisse viskama, aga ma olin veidi umbusklik, ega tomati happelisus juurikaid pehmenemast ei takista). Siis keerasin tule uuesti väiksemaks ja läksin teise tuppa tööd tegema.

Retsepti järgi oleks pärast puljongi lisamist pidanud keema 20 minutit; mina unustasin end natuke tööd tegema ja jõudsin vast poole tunni pärast uurima, mis seis on, aga kaalikas tundus ikka veel üsna kõva. Aga mõtlesin, et päris sodiks ei taha ka keeta ja keerasin tule päris maha, las tiksub jääksoojuses edasi. Segasin, maitsesin, lisasin soola ja pipart ja läksin tagasi tööd tegema, kuni nälg tahtis silmanägemist ära võtta ja ma läksin sööma.

Kaalikas tundus lusikaga katsudes ikka parasjagu tugev, kuigi süües selgus, et ilmselt on ta nii pehmeks keenud, nagu oskab, ta lihtsalt oligi selline tugeva struktuuriga (et mitte öelda puine). Vbla oleks pidanud ta peenemaks hakkima või riivima (selleks oleks muidugi A-d vaja läinud, sest mina ei viitsi), sest kuigi ta oli valmis, olid need kuubikud veidi liiga karused. Teisalt mine tea, kas peenemaks hakkimine oleks tema karusust muutnud.

Aga ma ei kahetse, et ma oma ristõielisehirmust hoolimata kaalika sinna sisse panin, sest see andis leemele hästi jõulise mõnusa maitse. Sellise sooja tugeva ja tummise. Või noh, võib-olla tegid seda kaalikas, tomat ja chorizo kolme peale kokku. Igatahes ilma kaalikata suppides pole sellist olnud (aga lapsepõlve ühepajatoidus oli ja seal ju oligi kaalikat sees). Kuna kõht ikka veel ei valuta, siis ilmselt võin kaalikat maitseainena edaspidigi pruukida.
Kokkuvõttes olen rahul.