Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Advertisements

Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.