Saiavorm õunte, tikrite ja kohupiimaga

Tegin selle eelmise saiavormi eeskujul – kuivanud sai natukese lambajogurtiga pehmenema, seejärel maitsestasin pisut suhkruga; täidiseks ühe ärakuivanud koorega apelsini sisu (tundus maitsev), tikreid ja õuna, kokku kuhjaga supikausitäis. Maitsestasin seda suhkru, ingveri, kaneeli ja kardemoniga. Katteks pool potsikut Nopri kohupiima veel natukese lambajogurtiga, 1 muna ning tilgakese jogurti- ja kohupiimatotsiku loputamise veega, et kõik kraam kätte saada. Segasin sisse veel paar tl tärklist ja maitsestasin suhkruga, kuni paras tundus (osa oli vanillisuhkrut).

Ahju läksid nii, et saiapudi kõigepealt eelküpsema (sedaaegu tükeldasin õunu ja maitsestasin täidist); tõmbasin ta seejärel kergelt õliga üle ja lükkasin täidisega koos uuesti ahju, selle küpsemise ajal segasin katet; siis valasin selle kõige otsa ja ootasin, kuni tahedaks küpseb.

Tulemus oli päris OK, ainult et apelsin oli muu taustal pisut vänge, õunad ja tikrid omavahel oleks paremini mõjule pääsenud. A. arust polnud aga häda midagi.

Taimetoitlase tikrikook

Mul tuli ükspäev taimetoidupäeval (ma teen kolmapäeviti ja reedeti keskaja vaimus paastupäevi, sest tundub, et see aitab mu vere kolesteroolisisaldust vähendada) koogiisu, tikrid on juba koogiküpsed ja mul oli üks kookospiimast jogurt liiga soojas seismisest tulihapuks hapnenud, tähendab, võis loota, et koos soodaga aitab hästi kergitada. Samuti oli mul üks mandlilaastupakike pooleli ja jahukoid lendasid juba ähvardavalt lõugu lõksutades selle kohal ringi.

Aluseks võtsin tavalise vürtsise hapupiimakoogi retsepti, mis on saiade-pirukate-kookide raamatus. Järjekord selline.

Puhastasin umbes klaasitäie tikreid ja lõikasin pooleks.

Segasin pool klaasi suhkrut õli ja kanepiseemnete kombinatsiooniga, kokku umbes 150 grammi (originaalis oli sulavõi või -margariin; mulle margariin ei meeldi ja ma tahtsin, et oleks midagi tahkemat ka kui puhas õli, äkki aitab koogil vormi hoida). Uhmerdasin ja lisasin sinna näputäie kardemoniseemneid ja natuke vanillisuhkrut.

Lisasin pool klaasi täisterajahu (jällegi selle kaalutlusega, et hoiab ära vajumast, kui loomseid valke tugistruktuuriks ei ole).

Lisasin selle ülehapnenud (väikese) kookosejogurti ja ka topsi loputusvee, et kõik väärt kraam kätte saada ja kokku tuleks umbes kolmveerand klaasitäit.

Segasin ligi klaasitäie peene nisujahu sisse 1 tl soodat ära ja lisasin tainale.

Oli vedela-/vesisevõitu, nii et lisasin veel natuke jahu ja natuke õli, kuni tundus harjumuspärane.

Panin praeahju kuumenema, määrisin ahjupanni võipaberiga üle (leian, et see pole liigne režiimirikkumine, sest lolliks ei saa ka minna – kui mul see võipaber juba oli, ei taha panni määrimiseks õli raisata) ja puistasin natukese täisterajahuga üle.

Ajasin taina sinna laiali, segasin tikrid natukese tärklisega ja loopisin nad niivõrd-kuivõrd ühtlaselt taina peale. Puistasin peale mandlilaastud ja pudistasin ühest kohvikusuhkrutorust sinna suhkrut peale.

Pistsin ahju ja küpsetasin aeg-ajalt piiludes, kuni oli pealt kena kuldpruun ja servast natuke lahti löönud.

Tulemus oli täiesti rahuloldav; minu suureks üllatuseks tundus, et tikreid võiks isegi rohkem olla – ma ei julgenud neid esimesel katsetusel väga palju panna, sest kartsin, et ilma mingi piimatoote või muna mahendava efektita jäävad tulihapuks. Aga tegelikult oleks seda haput aktsenti võinud rohkemgi olla. Teinekord olen targem.

Ploomikook

Poes oli vastupandamatuid ja nagu kodus selgus, väga magusaid Moldaavia ploome. Haarasin kaasa ka ühe allahinnatud (tänase kuupäevaga) Nopri kohupiimatotsiku (300 g), kodus ees ootas üks poolik veidi lahjema kohupiima pakk (algselt 200 g, järel umbes 100. Kokku seega ca 400 g kohupiima.

Tegin puru: umbes 1,5 klaasi jahu, 4 spl suhkrut, umbes 175 g võid (st 200-grammisest pakist oli osa juba ära söödud), natuke soola.

Puistasin suurema osa puru ahjupanni põhja, vajutasin põhjast natuke kinni, nii et äärtest tõusis kõrgemale. Jätsin jahedasse seisma nii selle panni kui ka ülejäänud puru.

Pesin ploomid ära.

Segasin kokku kohupiima, väikese törtsu paki põhja jäänud hapukoort, umbes 4 spl piima, 2 muna ja 5 spl moosisuhkrut (mulle meeldib seda küpsetistes kasutada seal, kus teised lisaks suhkrule tärklist – aitab taheneda, aga ei jää nii jahune), näputäie vanillisuhkrut ja näputäie kardemoni.

Panin ahju 170 C peale kuumenema.

Valasin kohupiima koogipõhja peale, tegin 8 ploomi pooleks, võtsin kivi välja ja vajutasin ploomipoolikud kohupiima peale/sisse (vajalike ploomide kogus oleneb muidugi panni suurusest).

Puistasin ülejäänud puru sinna peale ja panin koogi ahju. Lasin ca 30 minutit küpseda (25 minuti järel kontrollisin ja keerasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks).

Tulemus: konsistents suurepärane, aga ploomid olid isegi natuke liiga magusad (ma pole iial näinud ploome, mis küpsedes nii vähe hapumaks läheks). Peaks mõne hapuma puuviljaga proovima.

Tikrikoogid

Esimese tegin selle vana Maire Suitsu retsepti ainetel, ainult et asendasin hapupiima kohupiimaga, sest mul oli tekkinud kohupiimapärasid.

Et siis korjasin supipurgitäie tikreid ja puhastasin ära; segasin pool klaasi suhkrut, klaasi jahu, pool tl soodat ja pool tl sidrunhapet (originaalis seda ei olnud, aga eeldasin, et kohupiim on hapupiimast vähem happeline), lisasin pool klaasi õli ja kokku umbes 4 spl kohupiima. Segasin ära ja mätsisin ahjupanni, puistasin veidi kardemoni, panin tikrid peale. Tainakausis segasin ca pool kl suhkrut, 4 spl võid (mis ei olnud sulavõi, sest ma ei viitsinud) ja pool kl kaerakliisid, näppisin segi, nagu teeksin riputist, ja ajasin koogi peale laiali. Küpsetasin 180 C juures, kuni oli pruun ja servad hakkasid lahti lööma (arvatavasti alla 30 minuti, mul küpsevad alati rutem ära kui retseptides).

Kõik kiitsid.

Umbes nädal aega hiljem avastasin, et mul on üks ürgvana kefiir, umbes pool pakki. Arvasin, et ta on pahaks läinud ja hakkasin teda komposterisse valama, aga selle käigus märkasin, et välja näeb ilus. Maitsesin ja tal polnud midagi viga peale selle, et ülihapu. Ühesõnaga hea koogimaterjal.

Otsisin retsepte, lõpuks võtsin selle punasõstra-mannakoogi retsepti, sest see tundus olevat hea hapupiimamahutavusega. Mul polnud küll mannat, aga mõtlesin, et kaerakliid ajavad sama asja ära. Sama lugu hapukoore vs. hapupiimaga.

Kuna ma tahtsin teha ahjupannil, mitte koogivormis, võtsin veidi suuremad kogused: kloppisin 4 muna suhkru jms magusate asjadega lahti (mul ei olnud 400 ml suhkrut, niisiis panin selle 1 klaasi, mis mul veel oli pluss natuke roosisiirupit ja natuke mett); lisasin 400 ml kaerakliisid ja oma hapupiima (mida oligi umbes täpselt 400 ml). Kuna hapupiim on vedelam ja käitub teisiti, otsustasin lisada ka soodat, segasin selle 6-7 tl nisujahuga ära ja segasin tainasse, lõpuks puistasin ka paar peotäit rosinaid tikrite happesuse tasakaalustamiseks. Määrisin ahjupanni, kummutasin taina sinna sisse, puistasin kardemoni peale, loopisin tikrid peale, puistasin selle kõik kohviku-suhkrutorukesest üle ja panin 180 C ahju, mille keerasin varsti 170 peale. Enne retseptis ette nähtud 40 min küpsemisaja lõppu keerasin kuumuse hoopis maha ja jätsin niisama tiksuma.

Tuli igavesti palju kooki, U. ja A. olid ikka rahul, minu arust oli eelmine kook parem.

Vürtsikas saiavorm

Ma olin ostnud üle tüki aja valget saia, pagariärist, mõeldes, et äkki selline maitseb mulle rohkem kui tavalise poe oma. Selgus, et ei, valge sai tundub sepikute ja muu täisterakraami kõrval ikka igav süüa, temast oli ligi pool pätsi alles ja see hakkas kõvaks minema.
Võtsin lisaks umbes teist sama palju kuivanud ciabatta-otsi juurde, tegin selle kõik tükkideks.

Lisaks oli mul kapis üks seismajäänud vahukoor (pool 400-grammisest pakist või veidi üle poole), mis veel ei olnud pahaks läinud, aga kartsin, et kohe läheb. Rasv oli pinnale kuhjunud ja pakun, et umbes kohvikoore kanguses vedelik all.

Kolmandaks ähvardas ühe apelsinimoosi viimane ots hallitama minna.

Panin saiatükid koorega likku, ainult väikese sortsu koort jätsin alles, et pärast vormipanekut peale valada.

Otsisin samuti ärategemist vajavaid puuvilju: 1 pirni, mis oli seest pruuniks läinud, aga välimisest kihist sai veel ilusaid tükke; 1 õuna, millega oli sama juhtunud; lisaks võtsin 1 täiesti korraliku õuna. Mulle hakkas tunduma, et kui ma selle apelsinimoosi kah täidisesse panen, siis võiks ka päris värsket apelsini olla, niisiis otsisin sahvrist veel 1 apelsini. Riivisin selle koore ligunevate saiatükkide otsa, pigistasin umbes pooltest sektoritest sinna ka mahla; teised sektorid tükeldasin õunade-pirnide juurde. Sama tegin 1 igiammusest ajast seisnud suure mandariiniga, mis oli ostmise ajal olnud kole hapu ja kinnise koorega. Nüüd pärast paarikuist seismist oli ta vähem hapu, aga ma arvan, et ikkagi tegin õigesti, et ta pigem saiavormi täidisesse arvasin.

Lisasin puuviljakaussi veel paar peotäit rosinaid ja kuna mul hakkas selle peale ingveriisu (pealegi kartsin, et järsku need vanad ciabatta-kontsud on natuke kopitanud maitsega ja vajavad suitsukatet), hakkisin viimase värske ingveri jupikese, mis mul oli. Ja 1 värske kollajuure jupikese ka, sest ma tahtsin rohkem värskeid vürtsiseid maitseid. Ja selle apelsinimoosi pära, mis ärakasutamist vajas. Pmst valmistasin kuhjaga supitaldrikutäie väga maitsvat puuviljasalatit.

Saiapudi sisse puistasin lisaks veel ingveripulbrit ja segasin ära.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pätsisin suurema osa saiapudi selle põhja peale ja panin suht madalal kuumusel (160-170 C) eelküpsema.

Sel ajal lisasin puuviljatäidisele paar tl suhkrut ja kaussi jäänud saiapudile samuti paar tl suhkrut ja pärast maitsmist veel 1 tl mett (ma olin suhkru juba ära pannud, aga mesi oli käepärast). Ning ülejäänud koore. Otsustasin, et kui ma tahan sellest midagi pirukalaadset teha, siis tuleb katet nii õhulisemaks kui ka tugevamaks muuta, niisiis kloppisin ühe muna lahti ning lisasin saiapudile + väikese sortsu viskit (et see funkaks küpsedes kergitusainena).

Põhi oli vahepeal piisavalt tahedaks küpsenud, piserdasin sellele natuke õli, et täidis liiga läbi ei leotaks, pätsisin sinna peale, valasin suhkru, muna ja viskiga täiendatud saiapudi kõige peale ja ajasin laiali (päris nii vedel ta ei olnud, et ise oleks läinud).

Ja ahju tagasi.

Küpsetasin ikka sellel suht madalal kuumusel, kuni enam ka keskelt vedel ei olnud, kui näpuga katsuda.

Mul ei ole vist eluski nii head saiavormi tulnud, seda tuleb kindlasti mingil moel korrata. Põhiline viga, et kole ruttu saab otsa.

Mooni-saiavorm

Meil on jälle kuivanud saia-sepikut kogunenud ja mingid hapukooreülejäägid (A. ostab hapukoort ja keeldub seda söömast, kui see on juba paar päeva lahti olnud), mõtlesin, et teen umgarlaste mákos guba ainetel midagi. Segasin väikesesse kaussi mooniseemneid, suhkruga segatud kakaod (A. kunagi ammu segas ja siis jäi seisma) ja kaarobit (sest mul on), vanillisuhkrut ja natuke piparkoogimaitseainet, juhuks, kui millelgi neist seismajäänud komponentidest peaks natuke vana maitse olema. Suuremasse kaussi lammutasin kuivanud saiatükke, plödistasin peale hapukoored, lisaks mingit seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri ja ühe õuna, mis ei olnud igast küljest enam ilus (tähendab, ära hakkida on lihtsam kui plekke vältides süüa).

Määrisin vormi võiga kokku ja veetsin internetis natuke aega, et sai pehmeneks.

Kui ma olin saiasegu ja moonisegu vaheldumisi võiga määritud vormi kühveldanud, tundus, et äkki jääb kuivaks ja kloppisin kähku saiapudises kausis 2 muna natukese hapupiima ja selle likööriga lahti, valasin peale ja üritasin lusikaga natuke segamini ajada.

Kõige peale puistasin õige natuke suhkrut ja kaapisin võikillukesi.

Ahju panin pöördõhuga 175 peale.

Tuli selline vürtsine, kergelt mõrkjas, mitte liiga magus, pealt krõbe.

Pärast esimese tüki ärasöömist tuleb nentida, et nagu sõltuvusttekitav oleks, a mõni ime, kui sisaldab, ee, mooni, alkoholi ja kakaod, kõik tuntud mõnuained.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

“Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Õuna-kohupiimakook mandli-meekattega

Otsisin retsepte, leedukate Kööginurga nimelises ajakirjas jäi ette üks kookoskaramelliga kook, mille koostisosad olid mul üldiselt olemas, välja arvatud kookoshelbed. See-eest oli mandlijahu, kunagi ammu allahindluselt ostetud igavesti suur pakk.

Niisiis. Korjasin-puhastasin 2 plekilist antoonovkat ja 3-4 plekilist talvenaudingut, lõikasin viiludeks (ametlik kogus oli kokku 4 õuna, aga need minu omad olid tõesti üsna plekilised, omajagu läks raisku).

Võtsin kaussi umbes 50 grammi suhkrut ja umbes 50 g toasooja võid, segasin ära. Segasin sinna ükshaaval juurde 2 kanamuna (st ühe segasin põhjalikult võiplagasse sisse, enne kui teise lisasin). Täitsin joogiklaasi (see kõige tavalisem stakan, ma ei oska öelda, kas 200 või 250 ml) umbes 2/3 ulatuses nisujahuga ja edasi lisasin klaasi tärklist, kuni oli peaaegu täis (retsept nõudis 100 g jahu ja 50 g tärklist). Sõelusin selle või-munaplaga otsa, seejärel segasin poolest tl soodast ja poolest tl sidrunhappest küpsetuspulbri ja lisasin selle sinna otsa.

Nüüd panin ahju soojenema (180 C peale).

Pigistasin ühest kohupiimapasta torust tunde järgi umbes 150 g kohupiima ja saputasin hästi natuke soola peale. Segasin nüüd kõik ära (mitte liiga energiliselt: ei tahtnud, et sõelumisega jahu vahele läinud õhk välja läheks).

Määrisin võipaberiga koogivormi üle, puistasin natuke kama peale, plötserdasin taina vormi ja õunad enam-vähem ühtlaselt sinna otsa.

Kuna ma ei viitsinud karamelli teha ja tavaline suhkur oli enivei otsa saanud, aga mett oli, siis tegin sellise segu: valasin sinnasamma tainasesse kaussi silma järgi 100 g mandlijahu. Lõikusin noaga umbes 100 g võid juurde (seekord külma võid, jõukalt elame, meil on viimasel ajal kogu aeg üks tagavaravõi külmkapis) ja lisasin 5 kuhjaga tl mett.

Segasin selle näppudega kokku (peaaegu peaks siin ütlema, et lapsed, ärge kodus järele tehke, sest kole kleepuv segu tuli) ja plötserdasin nii hästi-halvasti, kui sain, õunte otsa. Limpsisin käed puhtaks, pesin nad üle, pistsin koogi ahju.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 45-60 minutit, mis annab juba isegi suure lõtku, aga mul oli ta juba poole tunniga pealt üsna pruuniks tõmmanud. Keerasin kuumust veidi vähemaks, 165 kraadi peale ja lasin veel veidi olla. Pärast umbes 5 min blogimist tundus, et kook on pealt ikka õige pruun, aga kahtlaselt vetruv, nii et liigutasin ta keskmiselt alumisele siinile. Veel paar minutit ja ma keerasin kuumuse üldse maha, jätsin jahtuvasse ahju tahenema.

Ma ei läbenud oodata, kuni päris ära jahtub, sõin soojalt – taldrikule tõstes vaatasin ehmatusega, et tooreks jäänud, tegelikult olid kuumaks moosiks küpsenud õunad lihtsalt veel voolavad. Pärast jahtudes tahenes ära. Maitse oli täitsa hea, võib korrata, eriti veel arvestades, et ka teha oli suht lihtne. Kuigi iga kord ei pea muidugi mett võtma, suhkruga tuleks sarnane kate ilmselt riputise konsistentsis ja jääks ehk tükilisem (ei oska öelda, oleks see hea või halb või neutraalselt teistmoodi).

Minu suureks üllatuseks maitses ka A.-le, kes tavaliselt eelistab krõbedaid kooke pehmetele. Kiitis just karamellistunud katet koogi peal.

Õunakook, kus ma ülejääke ära kasutasin

Mul oli külmkappi seisma jäänud pool või vähem kohupiimapasta-toru (seega mingi 100-150 grammi), pool järelejäänud mango-kohupiimakreemi, mis hakkas väikest viisi käärima, ja üks mustade ploomide ja leivaga jogurtipära.

Puhastasin-tükeldasin 4-5 õuna (mõni koosnes enamjaolt ussiaukudest, muidu oleks 5).

Segasin pool klaasi suhkrut tükikese pehme või ning 4 spl õliga; lõin sinna sisse järjest 2 muna (kummagi sisselöömise järel segasin kõik jälle ühtlaseks); lisasin need piimatooted; riivisin sinna sidrunikoort otsa; mõõtsin sinna sisse kõigepealt 1 klaasi jahu, seejärel teise klaasi sisse pool jahu, 1 tl soodat, 1 tl sidrunhapet ja täitsin ülejäänud klaasi kaerakliidega. Segasin klaasi sees niivõrd-kuivõrd ära ja kallasin kaussi. Ajasin segamini. Tundus veidi vale konsistentsiga, lisasin veel kaerakliisid ja veel sortsukese õli.

Panin praeahju tööle. Määrisin ahjupanni võiga, puistasin ühe vana kamapuruga üle. Ajasin taina panni peale laiali, ladusin õunad otsa, puistasin ingveriga üle, seejärel suhkruga, seejärel kaapisin sinna võilaastukesi otsa.

Panin küpsema (190 C), lasin tal vast 25 minutit olla (näo järgi vaatasin).

Esimesel õhtul tundus natuke kuiv, mõtlesin, et ikka rohkem kohupiimalisi oleks vaja olnud – või et küllap ma hindasin taina konsistentsi valesti, sest olen harjunud tegema tainaid, kus õunad on juba sees ja eks sellised seesolevad õunad niisutavad rohkem kui pealolevad. Teisel päeval huvitaval kombel enam mitte. Võib-olla hakkas pealolev õunakiht tasapisi ka oma niiskust koogile jagama.