Makaroni-makrasalat

Keetsin makarone (teokarpe), samal ajal panin kaussi konservherneid, lumekrabiliha, 1 hakitud mandariini (see oli kole hapu, niisama poleks saanud süüa), 1 hakitud marineeritud kurgi, pool hakitud väikest õuna, natuke hakitud ingverit, 1 hakitud küüslauguküüne, majoneesi ja hapukoort, milles olin natuke safranit laiali ajanud. Maitseks natuke piparrohtu ka, nagu ma kaunviljadega pea alati teen.

Kui makaronid olid peaaegu valmis, viskasin nende juurde potti 1 sellerivarre tükid elik viilukesed, sest minu arust on päris toores seller salatis liiga vintske. Kurnasin ära, segasin ülejäänuga kokku. Maitsesin, lisasin natuke artišokikonservist üle jäänud õli, sest muidu tundus kuidagi lahja.

Muidu oli hea, aga see mandariin oli isegi salati jaoks natuke liiga hapu. Või oli mul seekord midagi hapu vastu, sest A. ei kaevanud ja tavaliselt on just tema see hapukaebaja.

Improviseeritud seapraesalat

A. tegi ühe oma järjekordse prae. Ma otsustasin seda süüa mõõdukalt, sest ma üritan esimest korda elus kontrollida, kui palju mul suust sisse läheb – sest ma hakkasin võtma rohtu, mis peaks ainevahetust aeglustama ja ma oletan, et ennetada on lihtsam kui pärast maha võtma hakata, pealegi jääb mõni pekivolt mulle juba praegu konkreetselt ette ja segab elu – aga tahtsin ometi korralikku taldrikutäit saada.

Eile tõid külalised palju puu- ja köögivilju; osa oli tänagi alles, muuhulgas peaaaegu terve karp rukolat.

Niisiis võtsin taldrikule ühe suurema ja ühe väiksema viilu seapraadi, tükeldasin sinna kõrvale ühe mandariini või klementiini, tõstsin igavese posu rukolat juurde ja segasin niivõrd-kuivõrd ära. Väikese kausi sees segasin natuke mädarõigast, natuke palsamiäädikat, natuke oliiviõli ja valasin peale. Maitsesin, taipasin, et tahan, et liha oleks soolasem, ja sortsasin natuke sojakastet kõige otsa.

Sa juudas, kui hea see kõik kokku oli. A. ise, kes oli juba enne söönud, kaebas, et võttis liigsest ettevaatusest liha liiga vara ahjust välja (sest eelmine läks mäletatavasti kuivaks) ja et see küpses läbi küll, aga ei tulnud krõbe. Aga minu salatikombos ei seganud see küll absoluutselt. Jube hästi tasakaalus toit tuli – pekine liha, taine liha, veidi kirbe rukola, magushapu mandariin ja krehvtine kaste. Natuke sepikut sõin kõrvale, eriti selleks, et taldrik maitsvast kastmest pärast puhtaks riibuda.

Kusjuures pärast sööki olin palju vähem uimane kui tavaliselt.

Kalasalat; lihtne juurviljasupp; vastlapäevane oaleemeke

Laupäeval tõi A. ootamatult suure hunniku suitsukala, mis arvatavasti oli merluus (ma küsisin, mis kala? A. vastas, et “Argentiina”), me sõime seda kõvasti võileiva peale, aga õhtul hakkasin ma salatit tahtma, keetsin üks pool potitäit (2 l pott oli) pikateralist riisi (ei mäleta täpselt, palju ma panin, aga ju toorest riisi siis umbes kolmandik liitrit oli) ja kolm muna. Puhastasin salatisse ühe merluusi (?), hakkisin pool klementiini, mis A.-l hommikusöögist üle oli jäänud (jube hapud klementiinid on), pool viilu sidrunit, ühe õuna, ühe väikese sibula, kaapisin sinna kogu mädarõikapära, mis veel purgikese põhja oli jäänud, siis tükeldasin munad, segasin riisiga ära ja panin veel kõvasti majoneesi ka. Nii lihtne oligi. Tuli väga maitsev.

*

Pühapäeval tulin trennist, tahtsin suppi ja mõtlesin panna porgandi-kaalika-pastinaagi-püreesupi hakkama, et sinna ka Frenchi pissast ülejäänud kartulipudrupulber sisse ära panna. Tükeldasin 4 suurt porgandit, kutsusin A. kaalikat puhastama-tükeldama ja siis selgus, et seal koti sees, kus mina arvasin, et on kaalikas, oli hoopis seller, mis hakkas käest ära minema. Okei. Selleriga ma pastinaaki segada ei tahtnud, tuli plaan ümber teha lihtsalt porgandi-selleri-püreesupiks.

Keetsin prosta poepuljongi sees need porgandi- ja selleritükid – ja ühe sibula tükid – ära ja maitsestasin nii, nagu oli plaan püreesuppi maitsestada – veidi vürtsi, nelki, nõmm-liivateed, tšillit, kaneeli, muskaatpähklit, tilliseemneid, musta pipart ja india köömneid, kõik ilusti läbiuhmerdatud (okei, kõik suured maitseained, tähendab – kaneel oli juba enne jahvatatud, must pipar tuli veskist ja muskaatpähklit ma lihtsalt kaapisin noaga, muud asjad uhmerdasin), pluss kaks tükeldatud küüslauguküünt – siis selgus, et A. on jõudnud juba peaaegu et magama minna, ei viitsi püreestada ja et tema poolest võib ka selge supp olla. Noh, mulle üldiselt meeldivadki selged supid rohkem, aga oleks ma seda teadnud, oleks ma esiteks vähem vett pannud, sest selgele supile ju kartulipudrupulber hästi ei sobi; ja teiseks oleks vähem maitsestanud, sest minu arust tahavad tahavad püreesupid miskipärast rohkem vürtsi, vbla üheülbalise tekstuuri tasakaalustamiseks. Nii et minu maitse järgi oli püreestamata jätmise tagajärjel natuke liiga vedel ja ülemaitsestatud – isegi kui mulle vürtsid üldiselt meeldivad, siis seekord oleks ma parema meelega puhast porgandi-sellerimaitset nautinud -, aga kui ma tublisti võid sisse panin ja lisaks veel võiga röstsepikut kõrvale sõin, siis hamba all just ei karjunud.

A. sõi alles järgmisel päeval ja huvitaval kombel oli tema igati rahul, kuigi just tema on meil suur püreesupi fänn. Aga noh, ta on ka vürtsiste toitude fänn, tema arust oli ainult “võib-olla natuke” ülemaitsestatud. Tema sõi sinna vist kalavõileiba juurde, ikka sellesama suitsukalaga.

Esmaspäev oli niisiis sellesama supiga kaetud, A. tegi sellele alles teisipäeva lõunal lõpu peale. Mina aga panin juba esmaspäeval põldoad likku, kogus oli sel hetkel umbes kolmandik kaheliitrisest potist. Pärast ligunemist oli pott muidugi peaaegu ube täis.

Teisipäeval küsisin A. käest, kas ma teen tomatiga ube või pekiga ube, A. ütles “mõlemaga”. Okei, ühest küljest tahtsin ma pekki, teisest küljest oli mul lahtitehtud tomatipurk külmkapis, äkki lähebki muidu pahaks.

Praadisin supipoti põhjas tükeldatud maitsevilju: 1 sibula, 2 porgandit, 1 pastinaagi – ja tublisti suitsupõse tükke, kamaraga. Uhkuse pärast ka 2 laia viilulatakat “parim enne möödas” letist haaratud chorizo-pakist, ikka tükeldatud kujul. Uhmerdasin juurde 2 pisikest tšillikauna (olgu siis juba öeldud ka, et Kotányi, loodetavasti müüvad nad kogu aeg samas kanguses tšillisid, nii et selle järgi saaks orienteeruda), natuke kuivatatud sellerilehti, parajalt priske näputäie piparrohtu ja väikese näputäie salveid. See kõik hakkas õige ruttu täiesti taevalikult lõhnama. Loputasin siis oad üle, valasin peale ja panin nii palju vett, et oad oleks korralikult kaetud, jätsin podisema ja läksin internetti vaidlema. Vahepeal katsusin aeg-ajalt ube. Kui oad olid juba peaaegu jahused, siis katsusin ka porgandit – pehmed, järelikult võis tomati juurde visata. Segasin ära, lasin keema, maitsesin, panin soola, kuni oli paras. No ja siis oligi valmis. Seekord sõin juurde musta leiba. Oli väga hea paks oasupp, ainult et ma ei saa aru, et tomat oleks sinna midagi väga juurde andnud. Ei häirinud ka, aga tunda eriti ei olnud. A noh, vbla pehmendas ube või aitas neid seedida või midagi, üldiselt ju soovitatakse kaunviljadele hapusid lisandeid.

Ma ei saa aru, miks ma tihemini oasuppi ei tee, seda on nii lihtne teha, ja alati on hea. Tegelikult tean küll, miks, selleks peab ju leotama ja mind tabab söögitegemise idee tavaliselt siis, kui juba nälg silmanägemist ära võtab. Kalendripühad on ikka head asjad, panevad ettevalmistusi tegema.