Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Advertisements

Kalakonservi-kiirsupp ja moosikook

Kui A. jäi haigeks ja mina olin kah nohusevõitu, aga teisest küljest oli tööd päris palju, tegin sellist suht barbaarset kiirtoitu.

Konservisupi jaoks: tükeldasin 2 sibulat, paar juppi ingverit ja oma pool hiina küüslauku (sibulad jämedamalt, ingver-küüslauk peenemaks), valasin 1 pooliku ja 1 terve skumbriakonservi pealt õli ettevaatlikult poti põhja ja hautasin neid maitseasju seal õli sees. Tükeldasin sellerit ja sorteerisin puisemateks ja õrnemateks tükkideks. Kui oli natuke haudunud, panin puisemad selleritükid sinna juurde ja lõikusin potti ka ühe tšillikauna; lasin ka neil natuke haududa, pudistasin veidi apteegitilliseemneid ka, siis loputasin tühjaks saanud konservikarbi natukese valge veiniga potti ära; ja lisasin umbes liitri vett. Kui see keema läks, lisasin ka natuke köögiviljapuljongipulbrit ja paar peotäit munanuudleid (ühed ilusad saksa munanuudlid, mis olid palju odavamad kui aasia toidu osakonna omad). Umbes viie minuti pärast lisasin ülejäänud selleri; siis terve kalakonservi kalatükid, loputasin ka seda karpi valge veiniga; kui jälle kippus keema minema, keerasin tule ära ja lisasin veel veerand sidruni mahla. Söömise ajaks hakkisin rohelist sibulat peale.

Ei olnud loomulikult küll nii peen nagu viimati tehtud päris kanasupp, aga ikkagi suhteliselt supi moodi supp.

*

Moosikoogi tegemine oli ajendatud sellest, et meil on palju moosi, retsepti leidsin siit.

Aga ma mitte ei sulatanud võid (umbes 125 g, st pool 250st pakki), vaid vahustasin suhkruga, sest ei viitsind sulatada, tegin siis pmst nagu keeksi: või suhkruga (veidi alla 1 klaasi, sest mu käsi lihtsalt ei tõusnud tervet klaasitäit panema, kui ma tavaliselt panen ühe plaadikoogi peale ainult pool) enam-vähem ühtlaseks, 3 muna ükshaaval juurde, siis klaas hapupiima ja väike purk tuvastamata puuviljadest hapukat-mõrkjat tükilist moosi (vaidlesime A.-ga, kas see purgike võrdub umbes ühe klaasiga või on rohkem, aga mind väga ei huvitanud ka – natuke rohkem, siis rohkem) juurde; ja siis kuivad asjad (ligi 3 klaasi jahu, millest viimasesse segasin ka 2 tl soodat sisse, ja kaneeli; ja paar-kolm spl kakaod). Hapupiima esindas rjaženkapära. Ja originaalretseptiga võrreldes oli ka see erinevus, et lisasin veidi nelki (uhmerdasin seda koos soodaga).

Ahju keerasin millalgi moosi sissesegamise eel 160 peale; kui kook oli lõhnama hakanud ja ma pöörasin tal tagumise külje ette (siis oli ta veel vedel), lasin veel üks 5 minutit olla, siis keerasin kuumust vähemaks. Täpselt ei oska öelda, kaua küpses, keerasin kuumuse päris maha, kui küpsuse katsumise tikk tuli koogi seest puhtalt tagasi ja lasin jahtuvas ahjus veel veidi olla, et ära ei vajuks.

Tulemus? nagu šokolaadikook ikka. Hoolimata sellest, et moosipurk oli ehk tõesti suurem kui klaas, millega ma muid asju mõõtsin, oleks minu poolest võinud moosi rohkemgi olla, teinekord tean (A. oli nõus: tema ei hinda küll hapusid maitseid nii palju kui mina, aga talle meeldib jälle, kui kook tuleb nätske, ja moos võiks nätskemaks teha küll).

Praegu panen süües moosi peale, pohlamoos sobib oma hapukuse ja mõrkjusega väga hästi. Ja türgi jogurt ka (hetkel Saaremaa oma, mis on rasvasem kui mõne teise firma oma). Kui on nii moosi kui ka jogurtiga, on nagu hullult peen magustoit.

Vahepealsed koogid

Teine vahekokkuvõte – kõik koogid, mis ma vahepeal olen teinud, peab kähku ära kirjutama, enne kui ma veel mõne jõuan teha.

Alustuseks tahtsin teha punasõstra-muhavalgekooki, tegingi – ja esimest korda elus tuli sinna peale päriselt besee, mitte see pisaratega vaht, mis tavaliselt.

Tegin pehmevõitu muretaina 1 2/3 klaasist jahust, 3 munakollasest, 125 g võist, poolest klaasist suhkrust ja tibakesest soolast (tee või tina, enam ei mäleta, kas või oli soe või külm – tähendab, kas ma alustasin või ja suhkru vahustamisest ja lisasin siis tasapisi muud ained – või hakkisin hoopis kõik asjad niuh-näuh segi ja mätsisin lihtsalt kokku); mätsisin selle ümmarguse koogivormi põhja ja avastasin, et tainast on minu arust liiga palju. Panin umbes kolmandiku järgmiseks päevaks kõrvale; koogivormi pistsin koos tainaga külmkappi, praeahju panin sooja ja läksin sõstraid korjama.

Korjasin õuest punaseid sõstraid, kuni ma arvasin, et on umbes pool kilo. Tulin tagasi, ahi oli kuum, pistsin vormi ahju, ise hakkasin sõstraid puhastama.

Võtsin siis koogipõhja ahjust välja ja keerasin ahjul kuumust vähemaks, vahustasin 3 munavalget, mis ennist tainateost üle olid jäänud, poole vahustamise pealt lisasin umbes kolmveerand klaasi suhkrut, vahustamise järel segasin sinna hulka 1 spl tärklist ja sõstrad. Panin põhja peale ja küpsetasin tükk aega hästi madalas kuumuses (õige natuke üle 100 kraadi), kuni helepruuniks läks

Ja tuligi peale besee! See meeldis mulle väga; natuke vähem meeldis see, et sõstrad olid kuidagi üleküpsenud, seemned liiga kõvasti tunda. Leiaks ometi hea lahenduse, kus sõstrad ei küpseks liiga läbi, aga munavaht läheks krõbedaks.

*

Ülejäänud muretainast tegin jälle marja-hapukoorekooki. Tainast oli natuke vähe, puistasin suht suvaliselt jahu, suhkrut ja võitükke juurde, nagu hakkaks riputist tegema, ajasin segi ja lootsin parimat. Mätsisin vormi põhja ja küpsetasin seekord ette ära. Marjadeks panin seekord ainult musti sõstraid. Täidisesse läks 2 muna, 200 g hapukoort ja 1 spl pruuni suhkrut, nagu kord ette näeb; marjadega segasin pool klaasi suhkrut ja 4 spl tärklist, panin need eelküpsetatud põhjale ja valasin täidiseplaga otsa.

Seekord küpses ilusti, jäi koogi konsistents; paljalt söömiseks vänge (eriti A. arust), jäätisega aga just paras. Aga Taliesinile maitses niisama, kiitis just, et hea tugev maitse.

*

Siis tahtsin teha isa sünnipäevaks šokolaadikooki ja kuna juba on see aeg, siis just nimelt õuna-šokolaadikooki. Leidsin sellise prantsusekanada retsepti ja mõtlesin, et prooviks.

Niisiis: ajasin umbes 200 g pehmet võid ja paar spl päevalilleõli (mul ei olnud rohkem võid, noh) 2 klaasi suhkruga puunoaga (mis mul puulusika aset täidab) vahtu – sellest suhkrust osa oli kusjuures pruun suhkur ja osa moosisuhkur, sest mul sai tavaline poole pealt otsa. Kui oli küllalt kreemjas, lisasin ükshaaval 3 muna, ajades iga muna järel uuesti võimalikult ühtlaseks.

Puhastasin-tükeldasin õunu, kuni sain 2 klaasitäit õunatükke ja tükeldasin ühe 100-grammise 70% Bitteri šokolaadi nii väikesteks tükkideks, kui viitsisin. Ja panin ahju huugama.

Siis mõõtsin kaussi või-suhkru-munasegu otsa (sest eraldi kaussi ma selle jaoks võtta ei viitsinud) 2 1/2 klaasi jahu, 2 spl kakaod, 1 tl soodat, 1 tl kaneeli ja kaapisin tublisti muskaatpähklit (retsept nõudis ka seda 1 tl); ajasin kuivained seal peal kõigepealt õrnalt omavahel segi, ja siis segasin põhjalikult. Lisasin õuna- ja šokolaaditükid ja segasin need kah sisse.

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle ja kühveldasin taina sinna sisse (see on NII tülikas, aga see-eest küpseb rõngasvormis väga hästi).

Ja küpsetasin – algul oma ahju 160 näidu peal, hiljem 140, lõpuks 120 peal, kokku mingi tunnikese, lõpuks lasin üldse jahtuvas ahjus seista.

Alles küpsetamise ajal tuli meelde, et retsept nõudis ka poolt klaasi vett (mis oleks tulnud lisada samas etapis kui munad), aga lootsin parimat.

Tuli väga hea ja maitserikas, aga nii tummine, et üle ühe tüki korraga ei jaksanud. Ei tundunud küll, et liiga kuiv oleks olnud.

Niisiis läks see retsept kasutusse ja ma tegingi sama kooki isa sünnipäevale ka (seekord isegi lisasin tainale natukene vett, tulemuses erilist vahet ei märganud – no võib-olla oli ilma veeta variant veidi krõbedam ja veega variant pehmem). Tundub, et läks ka seal peale.

*
Järgmiseks tuli üks ahjupannkook. Meie tänaval poetas üks pealtnäha peremeheta alõtšapuu oma vilju maha. Mul oli kahju vaadata, kuidas kollased mammud muudkui autorataste alla jäävad ja ma korjasin neid mitu päeva, iga päev väikese kausikese, kuni viimaks tüdisin niisama söömisest ja proovisin nendega ahjupannkooki teha (clafoutis). Ma ei mäleta enam täpseid koguseid, aga igatahes kloppisin 3 muna hapukoore ja paari spl jahu, paari spl suhkruga segi, nii et sai veel valatav tainas. Alõtšad lõikasin pooleks ja puhastasin kividest, ladusin võitatud koogivormi põhja peale ritta ja taina valasin otsa. Tuli selline soe toitev toit, veidi nätske, pigem magustoit kui päris kook, kangesti munane muidugi; A. arust mõttetu (“sa oled alõtšadega omletti teinud”), aga talle ei meeldigi muna maitse – kui ma pärast küsisin, kas biskviidi kujul oleks etem olnud, ütles, et ei. Möönan siiski ise, et küpsetamata peast on alõtšad maitsvamad.

*

Järgmiseks tegin viimaks tavalist hapupiima-õunakooki, sedapuhku ümmarguses vormis, seetõttu küpsetasin kauem kui plaadiga. Vbla tuli seetõttu ka veidi kuivem. Retsepti vt selle postituse lõpust – selle hea külg on praeguses võidefitsiidis see, et selle võib puhtalt õliga teha, kui võid ei ole. Nagu arvata, läks see A.-le paremini peale kui munane ahjupannkook.

*

Edasi tahtsin ühel päeval marja- või puuviljakooki teha, aga jäin leedukate retseptiajakirja (Kööginurka) lugema, leidsin sealt ühe hästi imeliku teekoogi-nimelise retsepti ja tahtsin kohe järgi proovida – kõiki koostisosi oli olemas ka. Vaja läks kanget teed, suhkrut, õli, soodat, moosi, jahu – ja ainult vormi määrimise jagu võid, st võipaki paberist piisas. Arvatavasti kannataks seda ka õliga asendada A. oli oma teejoomisest just vajaliku klaasitäie järele jätnud ja moosi on meil lademes; pealegi tundus praegusel ajal üks võivaba retsept väga praktiline.

Retsept käis nii, et 4 spl moosi tuleb segada 1tl soodaga ja lasta 5 minutit kihiseda, siis lisada klaasitäis teed, 2 spl õli, 1 kl suhkrut, näputäis soola ja 1 1/2 klaasi jahu ja segada segamini, siis küpsetada 200 Celsiuse juures kuldpruuniks.

Mul oli poolik purk mingit hoidist, mis oli hästi vähemagus ja veidi mõrkjas, tundus olevat mingi mahlapressimise jääk, aga vbla ma mäletan valesti – igatahes olime seda kasutanud nagu pohlamoosi verivorsti juurde ja pool oli üle jäänud. Seda oli ehk üle 4 spl, aga mitte oluliselt, nii et panin kõik kihisema. Kihisemise ajal panin praeahju tööle (kogemuste põhjal kõigest 180 peale), otsisin vormi, määrisin võiga kokku, uhmerdasin sooda ära ja mõõtsin, kas teed on ikka õige kogus. Siis leidsin, et on kihisenud küll ja segasin kõik ained ära, valasin vormi, pistsin ahju; niipea, kui kuumenemistuluke oli ära kustunud, keerasin kuumust veel vähemaks. Ja siis küpsetasin, kuni tundus, et kook hakkab vormi küljest lahti lööma – kuldpruunsuse kohta oli raske midagi öelda, sest moos tegi taina algusest peale pruuniks.

Lasin jahtuda ja sõin. Maru veider oli, aga mulle meeldis – välja nägi nagu kook, aga konsistents meenutas mingit muud maiust, sefiiri või pastilaad või linnupiimakommi – ja maitses hapuka aktsendiga karamelliselt ja kleepus pealt kergelt siirupiselt, meenutades veidi mesikooki (seda piparkoogitainast tehtud kooki, mitte toda tänapäeva oma). Kuna sisse polnud võid üldse kulunud, priiskasin ja määrisin süües koogi vahele.

A.-le ei meeldinud, aga mitte sufleeliku konsistentsi, vaid vänge maitse pärast.

Minu jaoks muutus ta teisel-kolmandal päeval sõltuvusttekitavaks – tähendab, kui ühe tüki võtsin, tuli õudne tung võtta ka teine ja kolmas. Mis on minu kohta ebatavaline.

Ma arvan, et teen seda kooki veel ja katsetan eri moosidega. Äkki mõnega maitseb ka A.-le ja kui ka ei maitse, mis seal ikka. Ma olen teinud ka kooke, mille tema on pea üksi ära söönud, sest mul pole huvi olnud.

*

Ja võivabade kookide lainel jätkates proovisin Evelini retseptide mustasõstra-kohupiimakooki, ainult et veidi rammusama kohupiimaga, kuskilt tahan ma oma piimarasva maitse ju kätte saada.

Ainult et ma olin hajameelne, lugesin tainast tehes “dl” asemel “kl” ja niiviisi tuli mul poole rohkem tainast. Tähendab, tuli teha plaadikook. Õnneks oli mul ka rohkem kohupiima, nii et katet jagus terve koogi peale, ja mustsõstraid on õues ju nii palju, kui korjata viitsib.

Kuna ka selline versioon tuli täitsa ok, siis konspekteerin lühidalt protseduuri: plaadikoogi tarvis korjasin kõigepealt musti sõstraid, siis panin oma käreda loomuga ahju 180 kraadi peale soojenema; siis läks mul tainasse 1 muna, 0,5 kl suhkrut – kausi sees puulusikaga vahtu; siis sinna juurde kõigepealt 1 kl jahu (sest jahu on vähese vedelikuga lihtsam niimoodi ära segada, et klimpi ei jää) pluss veel 1/2 kl jahu, mille sisse ma olin ära seganud veidi alla 1 tl sooda ja umbes veerand tl sidrunhapet (segi uhmerdatult) – ja siis valasin veidi üle poole klaasi rjaženkat täis ning täitsin ülejäänud klaasi õliga, lootes selle peale, et niiviisi ei jää klaas liiga õliseks ja pärast on lihtsam pesta (toimis!) – ning segasin ka selle taina hulka. Ahjupann võipaberiga üle ja tainas peale. Avastasin, et ahi pole veel piisavalt kuum ning ootamise ajal puhastasin sõstrad ära. Ja siis läks koogipõhi ahju.

Selle küpsemise ajal lahutasin 2 muna (valged mikserdamisnõusse, kollased samasse kaussi, mis oli veel koogipõhja tegemisest tainaga koos), ajasin munakollased umbes poole klaasi suhkruga vahtu, tühjendasin sinna otsa Nopri rammusa kohupiima topsiku, lisasin pool klaasi rjaženkat ja 1,5 spl tärklist, nühkisin selle kõik koos lödimate mustsõstardega niivõrd-kuivõrd ühtlaseks; siis võtsin koogipõhja ahjust välja ja keerasin kuumust vähemaks (160 näidu peale), mikserdasin munavalged tiba soolaga vahtu, segasin õrnalt kohupiima sisse ja lõpuks ilusamad mustsõstrad ka, ettevaatlikult, et katki ei läheks. Ja ahju. Küpsetasin maksimaalselt 20 minutit, sest muidu oleks liiga tumedaks tõmmanud.

Üldiselt tuli väga hea – selline pehme, õrn ja mahlane nagu tort; ainult et järgmine kord panen pärast kohupiima pealepanekut kas veel madalama kuumuse või koogi enda madalamale siinile või mõlemat, sest pealt tõmbas kohevamatest kohtadest natuke mustaks (jahtunult lõikasin kõige mustemad kohad ära, ülejäänud tumedad kohad maitset ei rikkunud). Ja nende sõstardega, mis mul on, peab ilmselt vähem suhkrut panema – söömise ajal ei saanud arugi, et jube magus, aga pärast söömist oli tükk aega magus maitse suus ja suhkrulaksu tunne.

Tähelepanuväärne oli, et koogipõhi maitses üpriski nagu biskviit, kuigi seal oli ainult üks muna. Sellise vaese mehe biskviidiga peaks veel eksperimenteerima: kuidas ta näiteks koogi kattena toimiks?

A. hinnang oli rõõmsa häälega “täitsa okei”, mis tähendas vbla enamat kui täitsa okeid, sest esimesel päeval tegi ta sellega endale liiga ja sõi endale kõhuvalu. Teisel päeval oli ettevaatlik, sõi tükikese lõunaks ja tükikese õhtuks, siis kõhuvalu ei tulnud.

PS: kaalun veel proovida seda mustsõstrakoogi retsepti, sest ka siia läheb ainult 60 g võid. Kui tehtud, siis teen aruande ka.

Toorjuustu- ja jäätisejääkidest kook

A. ostis mingit magusat šokolaadiga toorjuustu; kui ma mitu nädalat hiljem ikka peaaegu täitsa täis karbi külmkapist leidsin, andsin talle teada, et tal on üks juust pooleli ununenud, mispeale tema teatas, et “see tuleb minema visata.” Mina uurisin: ei hallita! ja ütlesin: ei hallita! “Mulle ei maitse,” ütles A., justkui see oleks mingi hea minemaviskamise põhjus.

Täna võtsin kätte ja tegin kõigepealt puru: klaas jahu, kolmandik klaasi suhkrut, natuke alla poole paki võid (ehk nii palju, nagu ma arvasin, et on 75 grammi) – hakkisin noaga segi, näppisin veel rohkem segi, tõstsin pool (või veidi üle poole) puru ahjupanni põhja, nii et see oli ikka ilusti kaetud (mul on suht väike pann, suurema panniga läheb rohkem puru), ülejäänu tõstsin ajutiselt sinna klaasi, millega ma olin jahu mõõtnud ja otsisin välja tolle peaaegu täis juustukarbi (täis karp oli 175 g) ja ühe külmkapimaitseliseks muutunud jäätisepära – mingi veerand või kolmandik liitrit, vahtrasiirupi ja kreeka pähklitega, kui kedagi huvitab.

Panin ahju selle kuumuse peale, millest ma oletan, et see vastab tavaahju 180 kraadile ja kühveldasin juustu ja jäätise kaussi.

Lisaks tõstsin sinna kaussi 2 või 3 spl jaanikaunajahu (ehk kaarobijahu), 3 spl kakaod (kui mul seda jaanileivajahu ei oleks, oleks pannud rohkem kakaod); umbes 1 spl moosisuhkrut, sest mõtlesin, et äkki toimib pektiin ka koogi sees tardainena ja siis ei pea ma tärklist panema; ja hetke ajel uhmerdasin sinna sisse veel 2 pisikest tšillikauna. Et kui juustu häda on, et läila, siis äkki see aitab. Nühkisin selle puust võinoaga, mida mulle puulusika eest kasutada meeldib, raevukalt kõiki aineid, kuni tundus, et on segamini, siis kloppisin väikeses kausis kaks muna lahti, valasin need ülejäänud segu hulka ja kloppisin seda kõike veel. Siis avastasin, et ahi on juba valmis, valasin segu kähku ahjupannile puru otsa ja siputasin ülejäänud puru nii ühtlaselt, nagu oskasin, kõige peale. Ja ahju. Lasin olla, kuni puru hakkas pealt veidi jumet võtma.

Tulemus? Nii alt kui pealt on krõbe; maitse on hea, enam ei ole üldse läila. Täidis võiks ehk niiskem olla, nii et teinekord võiks ahju jahedama peale panna. Tšillit pole peaaegu tunda, äkki oleks võinud rohkem panna. Aga mõni koht siiski võtab suu õhetama, nii et võib-olla ongi tglt paras. Igatahes usun, et tänu tšillile sai parem.

Nüüd mõtlen, kas soovitada retsepti teistele. Ühest küljest sai läägest toorjuustust igavesti hea koogi; teisest küljest, peab siis just seda lääget juustu ostma? äkki oleks maitsestamata toorjuustuga vähemalt sama hea? kolmandast küljest, läägel juustul oli natuke kakaovõid sees ja äkki lisas see koogile midagi head? Aga seda saaks lisada ka lihtsalt šokolaadi näol.

Ah jaa. Kook tuli kaunis õhukene, nii et ilmselt saaks sama retseptiga palju suuremaid juustukoguseid lahendada. Võib-olla oleks paksema täidisekihi puhul ka soovitud niiskust rohkem – aga paksemat kooki peaks kindlasti madalama kuumusega küpsetama.

Ilmselt ei teeks ka rohkem kreeka pähkleid paha – kui õnnestub leida häid, rääsumata kreeka pähkleid. Kreeka pähkli konsistents meeldib mulle magustoitudes ja kookides enamasti teistest pähklitest rohkem, aga ta on nii kuri rääsuma minema (küllap just selle õrna konsistentsi pärast – läheb kergesti katki ja õhk pääseb ligi), et haruharva leian päris häid.

Kabatšoki-kartuli panniroog ja kohupiima-šokolaadikook

Tulin trennist koju, ilgelt näljane ja väsinud, ei suutnud eriti mõelda, aga meeles oli, et poolik kabatšokk tahab äralahendamist.

Panin panni tulele, siis käitusin näljase inimese süüdimatusega ja lõikusin hästi lohakalt ühe suure sibula katki. Sibul praadima. Ma ei olnud eilsest toidust saadik panni pesta viitsinud ja praadimine lõi sealt apteegtilli lõhna üles; see tundus isuäratav, nii et puistasin apteegitilliseemneid sibulaga koos praadima. Nüüd lõikusin enam-vähem viiludeks kolm kartulit; pannile. Lõikusin pooliku kabatšoki katki; praadima. Lõikusin kolm osturallilt soetatud suht odava chorizo viilu peeneks ja panin pannile. Lõikusin sinna peale ka tomativõid.

Nüüd, kus see kõik haudus, ei suutnud ma tegevusetult olla, näljane ja närviline, nagu ma olin, pealegi kummitas mind säilivustähtaja ületanud ja käärima läinud kohupiimakreem, mille ma eile olin külmkapist avastanud (tähendab, seda, et kohupiimakreem on kapis, teadsin ma ennegi; avastus oli selle käärimine). Käärimine lõhnas usaldusväärselt, selles mõttes, et nagu ülihapu hapupiim vms, mitte nagu mürk või keemiakombinaadi plahvatus. Kas piimhappeline käärimine või äärmisel juhul mingi üsna kahjutu pärm; tundus olevat selline, et niisama süües võib põhja alt ära võtta, aga kuumutatud peast peaks OK olema.

Ma olin juba eile otsustanud, et teen sellest kohupiimast šokolaadikooki, sest ta oli kakaokohupiim. Tänaseks olin otsustanud, et võtan aluseks tavalise kohupiima-vormikoogi retsepti (saiade-pirukate-kookide raamatust, aga midagi sarnast on ka raamatus lakoonilise pealkirjaga “Koogid”, mida ma muide samuti soovitan, esiteks on seal asjalikud retseptid, teiseks on raamatul väga hea formaat: ta seisab ise laua peal lahti), aga uhan veel kakaod ja šokolaadi juurde. Korraks käis veel mõte peast läbi, et teeks ikka mõnda sellist peent kooki, mille jaoks tuleb munavalget eraldi vahustada ja šokolaadi sulatada ja… aga siis läks A. magama ja ma ei tahtnud mikseriga müristada, teiseks ei viitsinud hästi mikserdada nagunii ja kolmandaks ei viitsinud ma kohe eriti šokolaadi sulatada. Otsustasin, et hakin niisama sisse, halvim, mis saab juhtuda, on see, et tuleb šokolaadipisaratega kook.

Niisiis. Jätsin panniroa madalal kuumusel hauduma ja hakkasin kooki segama.

Panin kaussi pool klaasi suhkrut, umbes kolmandiku paki võid ja niipalju õli, kui palju ma arvasin vaja minevat, et või vähesust kompenseerida (retsept nõudis 100 grammi võid). Nühkisin ühtlaseks ja kreemjaks. Nühkisin selle seguga koos kreemjaks kaks muna (lõin nad ükshaaval sisse, kõigepealt üks muna ilusti muu mögaga kreemjaks, siis teine ka).

Selle koha peal ütles retsept, et lisage maitseained, ja mul tuli meelde, et üks tuttav andis mulle kunagi suure hunniku jaanikaunapulbrit, mis oli talle kingitud ja millega ta midagi pihta ei mõistnud hakata. Seda reklaamitakse sageli kui mittekakaost kakaod, nii et mõtlesin, et mis sellega ikka viltu saab minna. Niisiis lisasin kaussi enam-vähem 3 teelusikatäit jaanikaunapulbrit (tuntud ka kaarobi nime all). Nühkisin segamini; lisasin umbes 3 tl kakaopulbrit või natuke rohkem. Hakkisin sinna sisse natuke mandleid, sest mul oli. Panin ahju kuumama (ja keerasin panniroal kuumuse lõplikult alt ära); segasin tainasse tolle käärinud kakaokohupiima (330 grammi või kui suur see topsik oligi) ja kaapisin sinna noaga Bitteri šokolaadi (mul jagus selleks viitsimist natuke rohkem kui kahe ruudukese jagu; oleks A. üleval olnud, oleks lasknud tal riivida, a ma ise ei viitsi). Mõõtsin sinna natuke vähem kui 2 klaasi jahu; segasin viimasel hetkel jahu sisse ka peaaegu 2 tl küpsetuspulbrit ja siis panin veel pool tl soodat juurde, sest kohupiima vadak tundus küllalt happeline, et sellist neutraliseerijat vajada.

Pärast jahu sissesegamist tundus tainas ootamatult hele, nii et siputasin igaks juhuks kakaod natuke juurde.

Määrisin rõngasvormi selle võipaberiga, mis või alt vabanenud oli, natuke panin õli ka, et ikka kindlasti küllalt rasvane oleks; ja siis tegin enda kohta eriti haruldase liigutuse ja puistasin vormi veel mannaga üle. Paraku oli muist õli jõudnud vormi põhja nõrguda, nii et sinna tekkisid õli-mannapudi hunnikud, mis ei tahtnud enam laiali minna; lapsed, ärge teie nii tehke.

Plötserdasin taina vormi – issand, kui raske on tainast rõngasvormi saada, nii et kuhugi valesse kohta ei lähe! Huvitav, ma lapsena tegin kogu aeg rõngasvormiga kooke, kuidas ma siis hakkama sain ja miks mul üldse meeles ei ole, et see oleks kohutavalt raske olnud?

Kuidagi sain ta sinna sisse ja küpsetasin kuumusel, millest ma oletasin, et see on “mõõdukas kuumus” (intuitiivselt tundus parem eksida pigem jaheduse suunas), umbes 45 minutit, pärast keerasin ahjul kuumuse maha ja lasin koogil seal veel niisama olla.

Selle küpsemise ajal sõin oma pannirooga. Tainasegamise ajal oli ta väga põhjalikult haududa saanud, nii et kartsin, et äkki sai vesine. Aga vesine nägi ta õnneks ainult välja. Taldrikus puistasin talle veel kõva juustu laastukesi peale ja hakkisin veidi tomatit juurde ja läks. Kabatšokk oli täiesti suussulavaks haudunud. Jäin rahule. Ainult chorizo-viilud olid nähtavasti liiga õhukesed – jäid pika haudumise peale kuidagi paberjaks. Suuremad tükid käituvad mu kogemust mööda paremini.

Siis sai ka kook valmis. Lasin natuke aega jahtuda ja kui kohvinälg peale tuli, kummutasin kohviteo ajal koogi vormist välja. Õli-mannasegu oli seal vormi põhjas koogi põhja päris kena dekoratiivse mustri tekitanud.

Kook ise on hea, mure, šokolaadine. Mulle küll tundub, et mandlite asemel oleks kreeka pähklid paremad olnud (õrnemad), aga ka mandlitega on päris hea. Väike mõtteke on peas, et huvitav, kuidas õuntega oleks olnud. Kas mahlasem? ja selle võrra veel parem? või oleks siis keskelt vesine või pooltoores jäänud? eks teinekord saab proovida.

Ma oletan, et seda kooki saab teha ka käärimata kohupiimast, ainult et siis paneks ma kergitusaineks ainult küpsetuspulbrit, soodat eraldi ei lisaks.