Veel primitiivsem oatoit

Kiirtoit pmst, ameerika toiduvalmistamisstiilis: “Võta üks purk ja kalla potti tühjaks. Võta teine purk ja kalla sinnasamasse. Palju õnne, sa tegid süüa.”

Sama tüüpi nagu eelmine, aga mõnevõrra kiirtoidum.

Ehk siis haarasin poest jälle purgi õlleube kaasa (see Salvesti konserv noh – ja oleks siis, et ma saaks nende käest tasuta ube, mh?), purk tomatit (kooritud, omas mahlas) oli juba kodus olemas, sibulat ka. Ja Taliesin tuli külla ja haaras mingi paki sojaplönne kaasa.

Hakkisin (lohakalt) sibula, panin pannile õliga praadima – siis tuli tahtmine lisada natuke A. praetegemisest väljasulanud searasva, mis külmkappi seisma oli jäänud. Natuke seda ka.

Ja spagettide keetmiseks panin vee tulele (natukese soolaga).

Kui leidsin, et sibul on küllalt klaasjas, tühjendasin pannile õlleubade purgi, tomatipurgi, loputasin mõlemat purki vähese veega ja valasin ka selle pannile; lisasin seda tšillit, mis mul oli, nimelt A. ema tehtud tšillihoidist; kui keema läks, viskasin sojaplönnid sisse; segasin, maitsesin, leidsin, et tahan magusat elementi ka ja lisasin natuke rosinaid, sest mis toit siis rosinatest paremaks ei lähe.

Selle aja sees, mis ma selle hautise/kastme/mögina keemaminekut ootasin, oli spagetivesi keema läinud, ma murdsin spagette lühemaks ja viskasin sinna keema. Kui enam liiga kõvad ei tundunud, kurnasin spagetid ära ja lisasin nad kastmele ja segasin ära. Natuke pudistasin ka provansaali maitseainet peale (selline ürdisegu, kunagi mingil maitseaineallahindlusel ostsin, sest seal pidavat piparrohtu sees olema ja puhast piparrohtu ei müüda peaaegu kunagi – aga mul on ebausuni küündiv veendumus, et piparrohi hoiab oasöömisel kõhuvalu ära).

Mulle täitsa meeldis – sojaplönnide maitseaine, mis tundus küpsetamata peast liiga naatriumglutamaadine, läks hautise sees laiali ega häirinud enam; ja igasuguste sojaproduktide konsistents on mulle alati meeldinud.

Taliesin kiitis, et searasv annab mõnusat lõhna.

A. seevastu kaebas, et searasva lõhn segab, ja sõi seetõttu hästi vähe.

Tähelepanuväärne on siinjuures see, et Taliesin üldiselt väldib lihasöömist, A. sööb seevastu meeleldi liha – ja nüüd siis hoopis sedaviisi.

Kohupiima-õunakook

Inspireerusin Ragne blogi retseptist ja selle algversioonist Toiduteo blogis – niiviisi, et kogused võtsin pigem Ragne järgi, täidise pigem Toiduteo moodi, aga modifitseerisin lõpuks ikka enda käe järgi. Näiteks ei viitsinud ma võid sulatada, vaid tegin puru nii, nagu teeks tavalist riputist külma võiga, ja vanillisuhkrut ma reeglina pigem väldin (välja arvatud rabarberiga, kus ma olen hakanud tal isegi mingit funktsiooni nägema).

Kõigepealt puhastasin 5 plekilist antoonovkat ja lõikasin viiludeks.

Siis panin kaussi 2,5 klaasi jahu ja umbes 2/3 klaasi suhkrut, tükeldasin sinna otsa suvaliste tükkidena 150 g külma võid ja hakkisin kausis noaga ringi, kuni võitükid läksid peenemaks ja ma ei viitsinud rohkem hakkida, siis näppisin edasi, kuni ebaühtlus ei olnud enam liiga suur. Viimasel hetkel tuli meelde, et ka küpsetuspulbrit oli vaja – segasin kähku 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest, uhmerdasin üle ja segasin ülejäänud puruga. Õigem oleks olnud kohe jahu ja suhkruga segada, aga etteruttavalt võin öelda, et sellest hilinemisest midagi halba ei sündinud.

Valasin pool puru teise kaussi ootama; esimesse kaussi lõin juurde 1 muna ja mõõtsin pool klaasi vanavõitu kefiiri. Segasin selle tainaks, määrisin oma kõrge servaga, aga väikesevõitu formaadiga ahjupanni võipaberiga üle, puistasin maisipulkadest jäänud puru riivsaia asemel peale ja mätsisin taina pannile. Õunad ladusin peale, puistasin neile heldelt kaneeli.

Keerasin ahju soojenema (oma ahju käredust arvestades 160 C peale).

Tainasesse kaussi lõin 2 muna, veidi üle poole klaasi suhkrut ja kloppisin segi; siis lisasin ühe 300-grammise topsitäie kohupiima ja pigistasin hapukoorepakist ebamäärase koguse, millest oletasin, et võiks olla umbes 100 grammi. Pigistasin sinna poole sidruni mahla ja segasin kõik ära. Maitsesin ja lisasin tiba suhkrut veel.

Mätsisin kohupiimasegu koogi otsa õunakihi peale, puistasin ootele pandud puru kõige peale; avastasin, et praeahi ei ole veel valmis, sest tuli kustub alles siis ära, kui ma nupu 120 peale keeran; otsustasin, et mis siis, küpsebki rahulikumalt läbi ja ei kipu ära kõrbema, keerasin nupu 160 peale tagasi ja panin koogi ahju.

Küpsetasin niiviisi umbes 30 minutit, siis uurisin; pealt oli juba pruun; keerasin tagumise külje ette ja panin ahju tagasi; üks 5 minuti pärast keerasin tule täitsa maha ja lasin koogil ahjus edasi taheneda, ise läksin välja.

Tuli täitsa hea mahlane pehme maitsega ja toitev kook. Palju ka: see sügav pann oli ääreni täis. Ometi sõime ta selle õhtu ja järgmise päeva peale täitsa ära.

Põhi oli huvitava maitsega, meenutas nagu pärmitainast. Mõtlesin, et huvitav, kas see maitse tuleb kefiirist (kefiirikultuur peaks minuteada mingit pärmseent sisaldama) või annab kohupiima happesus tunda ja ma ajan selle pärmitaina hapukusega segi.

Hakkliha ubade ja tomatiga

A. oli juba paar päeva tagasi hakkliha toonud, aga see jäi vahepeal kalasupi varju. Nüüd sai supp otsa ja hakkliha kohta tuli midagi välja mõelda. Algul kaalusin teha mingit spagetikastet, aga lõpuks tundus ahvatlevam ubadega.

Nii et tõin poest purgi õlleube ja purgi konservtomatit (kooritud, maitsetamata, omas mahlas); A. puhastas-viilutas 2 porgandit, mina puhastasin ja A. viilutas 1 sibula, mina puhastasin ja A. kuubistas 1 paksu viilu päris suurest juursellerist. Panin panni tulele, kui kuum oli, panin nii palju hakkliha praadima, kui mahtus (ja andsin kassile ka ja panin kassi jaoks kõrvale ka); kui liha ei olnud enam punane, lisasin 2 tl marineeritud tšillit (sest see oli see tšillivorm, mida mul parajasti oli), lisasin porgandi-sibula-selleri, hakkisin otse sinna otsa ühe priske küüslauguküüne, segasin ja jätsin hauduma.

Mõneteist minuti pärast uurisin, porgand oli pehme; nüüd lajatasin purgi õlleube (400 ml) ja purgi tomatit (selle tavalise purgi, vist 300 ml või 250) pannile muu kraami sekka, mõlemat purki loputasin tilga veega ja loputusvesi läks kah pannile.

Lõpuks lisasin maitseks veel natuke kaneeli ja natuke provanssaali ürdisegu (sest mul on piparrohuga kitsas, aga see segu sisaldab piparrohtu ja muud komponendid – igasugused liivateed ja puned – peaks samuti ubade ja tomatiga sobima).

Soola ei olnud vaja panna, sest oad olid isegi soolased.

Väga hea toit tuli.

Kalasuppi tegin

Olen olnud haige, haige, haige, tähendab, nädalavahetus otsa sõin peamiselt kiirnuudleid, sest mul on nende suhtes mingi ebausk, et need aitavad. Ja pealegi oli mul lisaks haigusele ka kole kiire.

Esmaspäeval võtsin vaba päeva, mis viis selleni, et õhtul hakkasid kalasupi ideed pähe tulema. A. oli millalgi ostnud külmutatud kala (kassile külmutatud räimi ja enda tagavaraks argentiina merluusi rümpasid), ma kirtsutasin mõttes natuke nina, sest uih külmutatud ja aih kauge maa kala, aga avalikult ei hakanud nägusid tegema, sest tal ei pea olema täpselt samad toidupõhimõtted nagu minul ja kui ma hakkaks virisema, siis saaksin võib-olla tulemuseks mehe, kes jätab toiduga tegelemise puha minu hooleks. Mõtlesin ka, et okei, las nad siis olla seal sügavkülmas, äkki kunagi läheb vaja.

No ja nüüd oligi see moment, kus tuli supiisu ja väga põhjalikult ei viitsinud poode kammida.

Tõin poest kõigest juursellerit ja sidrunit supitäienduseks.

Protseduur oli pärast pikka kaalumist selline: lasin umbes liitri vett veekannuga kuumaks; panin väiksesse potti loorberilehe, mitu valge pipra tera, kaks vürtsitera, näputäie apteegitilliseemneid ja näputäie tavalise tilli seemneid ja valasin neile kuuma vee peale; ja panin siis pliidile; niipea, kui vesi uuesti mulisema hakkas, pistsin kolm külmunud merluusirümpa potti.

Nüüd läks hulk aega, enne kui vesi külmunud kalaga koos uuesti keema läks ja oleks olnud mõtet vahtu riibuda. Selle aja sees lõikasin selleri küljest ühe tüki lahti, puhastasin ja lõikasin kuubikuteks; puhastasin ühe jämeda porgandi, see läks poolviiludeks; puhastasin kaks sibulat – ja veerandviiludeks.

Nüüd oli natuke vahtu tulnud, korjasin ära; kui oli selge, et keeb, lasin paar minutit keeda ja kurnasin leeme läbi jõhvsõela suuremasse potti. Väikest kalakeedupotti loputasin põgusalt ja panin sinna kaks muna keema.

Suurema potiga panin leeme uuesti tulele, niipea, kui keema läks, viskasin selleri ja porgandi sisse; ise puhastasin kaks kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Siis viskasin ka sibula potti; asusin seda keedetud kala puhastama, õnneks ei olnud palju luid. Pärast esimese kala puhastamist viskasin ka kartulitükid potti, siis puhastasin rahulikult edasi, kuni gemüüse supi sees pehmenes, millalgi selles vahes võtsin ka munad keemast ja ehmatasin nad ära.

Aeg-ajalt katsusin, kas porgand-kartul on pehme; kui juba oli, keerasin tule täitsa ära, pigistasin potti poole sidruni mahla, lisasin kogu puhastatud kalaliha ja julge supilusikatäie võid.

Ühe kahest keedumunast hakkisin kahvliga läbi garneeringuks – niipalju, kui isu oli, panin otse oma portsule, ülejäägi supipotti. Teine muna jäi homseks (A. hakkas juba magama minema, tema sööb alles homme ja nii saab ka tema supi peale värskelt hakitud muna).

Natuke pudistasin kõige lõpuks kuivatatud sellerilehepuru ja estragoni kah peale – esimese hooga oleks tilli tahtnud, aga ei olnud ja siis kombineerisin seda, mis veel tundus kalasupiga sobivat.

Jube hea tuli, midagi pole öelda. Must leib sobis hästi kõrvale.

Pealekauba: kassi rõõmuks jäi kala puhastamisest üle palju pehmeid tükke, mida ma ei kartnud talle anda – nahka, sellist liha, kus on imelühikesed luud sees, nii lühikesed, et ma ei kartnud neid kurku kinni jäävat. Üldse maitses see kala kassidele hästi – üks võttis lõviosa tahketest jääkidest, teine lakkus tema järel selle jäägitaldriku puhtaks ja sõi ära kõik supivahu. Ja siis leidis esimene kompostiämbrist üles need selgrood, mida ma polnud julgenud talle anda ja tegi omal vastutusel otsuse üks selgroog katki närida ja osalt mööda köögipõrandat laiali puistata, nagu ma pärast leidsin. Suurem osa lõpetas siiski tema kõhus ja nagu näha, on ta edasi terve ja priske, nii et hästi läks.

Mis ma tegin lillkapsast ja julkmakaronidest: palju ugly food’i.

Kõigepealt tegin õigust öelda lihtsalt lillkapsast risoto: jagasin pool suurt lillkapsast pisemaks, panin poti põhja õli ja natuke võid; hautasin seal sees hakitud sibulat, seejärel lisasin veidi alla poole paki ümarateralist riisi (mida ma igaks juhuks enne pesin, sest ma ei olnud päris kindel, ega mõni koi pole sinna pesa teinud); sibulahautamise ajal olin teinud kannuga kuuma vett ja sellega tegin A. praeküpsetamisest tekkinud kallerdisest puljongi. Hakkasin riisi odava valge veini (Itaalia pakikas – pinot bianco ja chardonnay segu) ja puljongiga tasapisi niisutama, vahepeal segasin; õnneks tuli enne riisi pehmekshautamist meelde, et ma pidin ka lillkapsa sisse panema. No ja siis ta haudus, kuni tundus, et on pehme. Enne päris pehmeks haudumist pudistasin natuke kuivatatud sellerit ja tibake nõmmliivateed sisse; ja enne serveerimist kõvasti riivjuustu (allahindlusega saadud Forte, pmst tahtsin ma kõva juustu osta ja see oli kõige odavam).

Seda tuli kuidagi hirmus palju, sest vahepeal tundus mulle, et puljongit on riisi jaoks liiga palju, ja lisasin riisi; ja siis selgus jälle, et ei-ei, vedelikku tuleb muudkui juurde uhada, muidu jääb kuivale. Nii et sõime seda õige mitu-mitu päeva.

Välja nägi muidugi kole – valge ebaühtlane plöga, aga maitse oli hea – ainult et lõpuks hakkas ära tüütama.

*

Teine lillkapsapool oli selle aja peale kohati koledaks läinud, nii et puhastamise käigus tuli suur osa kompostile loovutada. Sellest (korralikust osast, mitte kompostile loovutatust) otsustasin teha makaronisalati, sest ma tahtsin proovida, kuidas ühed “parim enne” möödas seepiatindiga makaronid on. Sellised mustad julgad, põnev. Aluseks võtsin pmst selle spargelkapsasalati retsepti.

Nii et ühes potis keetsin neid makarone, teises hästi vähese veega lillkapsast, mõlemas vees oli natuke soola, lillkapsa hulka segasin pärast kurnamist ka natuke kuivatatud sellerit; siis segasin kokku, piserdasin õli peale ja tilgakese palsamiäädikat – ja pudistasin peale kõvasti riivjuustu (ikka allahindlusega saadud Forte). Kõrvale sõin tomatit. Maitse järgi oleks tahtnud võid peale panna, aga ma ei leidnud seda üles (pärast tuli välja, et A. oli selle sahvrisse toasooja eest ära pannud), eks ma panin siis veel oliiviõli.

Seejärel tuli A. ja kommenteeris: “Lillkapsas näeb välja nagu lima ja makaronid näevad välja nagu nälkjad”. Jah, näe, olen hällõuviinitoidu teinud kogemata, asja eest, teist taga. A. suhtus sellesse toitu nagu sooja toitu, mitte salatisse ja tegi endale panni peal soojaks.

See oli päris hea (ja võiga oleks kindlasti veel parem olnud), aga järgmisel päeval tuli veel kohe eriti hea julkmakaronitoit: ma avastasin sahvrist ühe A. ostetud ja unustatud porrulaugu, tõin poest natuke šampinjone, päästsin porrulaugust, mis päästa andis; hautasin pannil porrulaugu– ja seeneviile võiga, ise keetsin samal ajal neid nälkja moodi makarone; kui makaronid valmis said, kurnasin ära ja segasin pannil muude asjadega kokku. Ja sõime jälle riivjuustuga.

Täna pikendasin seda endale natukese suitsupõsega.

Kaks salatit

A. oli vahepeal jälle oma ahjupraadi teinud, nii et paar päeva sõime seda.

Pühapäeval astusid vanemad mu poolt läbi, pärast mu tädi sünnipäeva, nii et vaja oli midagi kerget süüa. A. oli päeval teinud porgandisalatit rohkem, kui talle endale kulus. Nii et ma võtsin selle porgandisalati (riivporgand õli ja tilgakese palsamiäädikaga, oletan ma); tükeldasin selle sisse seaprae taisemaid tükke ja hakkisin mingi portsu Talvenaudingu õunu, mis ähvardasid käest ära minna (õuna- ja porgandikogus sai silma järgi otsustades umbes võrdne); praadisin ühe sibula (viiludena), röstisin koriandrit ja päevalilleseemneid ja pudistasin salati otsa (koriandri uhmerdasin ära); tõin õuest tuusti piparmünti, varred panin tee jaoks kõrvale, lehed hakkisin ära ja lisasin salatile; segasin kausikeses marineeritud tšillit ja sojakastet ja valasin kastmeks otsa.

Kiideti ja söödi ära.

Esmaspäeval mõtlesin, et töötoas ahju kütta oleks liig, piirdun pliidiga ja löön sellega temperatuuri töö ajaks üles. Järgmiseks leidsin, et kui juba pliit köeb, keedaks õige teevett. Teevesi sai nii ruttu valmis, et tuli mõte, et keedaks midagi veel – ja panin siis kaks suurt porgandit, viis-kuus kartulit ja kolm muna keema, et viimase küpsepeedipoolikuga salatit teha.

Salatisse läkski siis see suure küpsepeedi poolik; need porgandid ja kartulid; üks peeneks hakitud sibul; kaks keedumuna (kolmanda sõi A. niisama ära); kolm soolaheeringafileed; kaks antoonovkat; hästi natuke praeliha; maitseks natuke salveid, natuke basiilikut ja hästi natuke lihtsalt provanssaali maitseainesegu; kastmeks majoneesi, hapukoort, törts sinepit ja paar-kolm spl heeringate peal olnud õli. Paar lusikatäit kappareid koos nende marinaadiga lisasin ka.

Jälle tuli hea.

Kanamaksa-peedisalat

Inspireeritud ühest leedukate Kööginurga ajakirja retseptist. Ja asjaolust, et 1) meil oli eilsest kanamaksa üle; 2) meil oli järel ka üks A. küpsetatud peet; 3) poes oli Forte riivjuustu allahindlus ja 4) õunu on meil nagunii.

Hakkisin 1 sibula, panin panni tulele, puhastasin porgandi ning A. riivis selle ära. Panin pannile kanamaksa (umbes pool poolekilost karbitäit oli järel, soonelised-vintskemad kohad läksid kassile), sibula ja kui need olid natuke aega särisenud, riivporgandi ka. Ja lasin madalal kuumusel haududa, lõpuks keerasin kuumuse täitsa ära. Ise tõin sel ajal õuest paar võilillelehte (neid ikka veel on, aga pimedas on raske üles leida) ja ühe kopsaka ilusa Antoonovka.

Võtsin pool küpsepeeti (retsept ütles “1 keedupeet”, aga meie peet oli väga suur), hakkisin nii peeneks, kui viitsisin, hakkisin ka võilillelehed ja segasin peediga ära. Maitsestasin (leigeks jahtunud) maksa-sibula-porgandisegu soola ja pipraga ning valasin pannilt peetide otsa.

Panin pisema panniga päevalilleseemneid, köömneid ja koriandriseemneid röstima, niipea, kui need vähegi praksuma hakkasid, keerasin tule ära ja jätsin jääksoojuses pruunistuma.

Hakkisin õuna otse kaussi suht peenteks tikjateks tükkideks; tükeldasin 2 prisket küüslauguküünt nii peeneks, kui viitsisin, lisasin need salatile; törtsutasin siis majoneesi peale ja kuna mul oli seda vähevõitu, täiendasin seda ühe mädarõikapära, natukese sinepi, tilgakese palsamiäädika ja sortsukese õliga.

Valasin umbes pool pakki (tähendab, umbes 40 grammi, terve pakk oli 80) riivjuustu salatisse ja segasin ära. Maitsesin ja oli rahuloldav. Lõpuuks garneerisin veel natukese riivjuustu ja kõigi nende röstitud seemnetega.

Sellest tuli üks maitsev ja toitev toit. Homseks jäi ka – kogus polnudki nii suur, aga ju on asi toitvuses.

Väike kanamaksatoit

A. tõi kanamaksa, et siis saab nii kass kui ka meie; kuna ta oli päeval mullegi tatart keetnud, aga mina pole tähele pannud ja tatar jäi niiviisi üle, siis tundus mõistlik teha mingi panniroog, kus saaks selle tatra ära kasutada.

Praadisin pannil nii palju kanamaksa, kui palju lahedalt ära mahtus; hakkisin poolteist sibulat ja A. riivis ühe jämeda porgandi (pärast seda, kui ma hakkasin seda otsast riivima ja siis teatasin, et “ma väsisin juba ära”), need läksid maksale lisaks. Siis hautasin neid madalal kuumusel ja tükeldasin samal ajal 2 õuna, sest mulle tundus, et maksaga sobiks, ja leotasin ürgvana kuiva heeresepära sees natuke rosinaid, sest see tundus kah hea. Pudistasin pannile tükkideks 2 viilu rukkileiba, natuke köömneid ja natuke päevalilleseemneid ning lasin natuke taheneda ning lisasin siis tatra ja rosinad koos leotusheeresega. Segasin läbi, maitsestasin soola, majoraani ja ettevaatliku koguse provanssaali maitseainega (ma tahtsin eelkõige natuke rosmariinimaitset lisada ja puhas rosmariin oli mul liiga suurte tükkidena).

Maitse tuli väga kena; ma oleks ehk ainult soustisemat konsistentsi tahtnud, mingit vedelikku oleks pidanud rohkem panema. Või hapukoort. A. arust polnud viga midagi, ta soovitas mulle, et söögu ma siis hapukoort kõrvale, aga selliste ekstreemsusteni ma ei läinud.

Päevalilleseemned oli ehk overkill – ei seganud, aga midagi juurde ka ei andnud. Võib-olla A. on eriarvamusel.