Loomaliha-tomati-oahautis süldist, mis mulle ei maitsenud

Ostsin ühe kalli ja peene kirjeldusega süldi – muudkui et lihaveise puljongist kallerdises lihaveise liha. Aga ei maitsenud eriti.

Otsustasin, et kasutan hautises ära, et äkki sobib sellele lihale pikem haudumine ja tomatiga.

Praadisin vokkpanni põhjas hakitud porgandit ja sibulat ja natuke üht vinnutatud vorsti. Kui sibul oli klaasjas, lisasin hakitud küüslaugu, natuke garam masalat, tühjendasin sinna ühe 400 g tomatipurgi (ja selle loputusvee tilgakese), sama suure tšillikastmes ubade purgi (samamoodi). Lasin keema, siis lisasin süldi (mille hakkisin enne kindluse mõttes kergelt üle, et lihatükid väiksemad tuleks) ja 1 peeneks hakitud tšillikauna; lasin nii 10 minutit podiseda, siis lisasin ka mustade ubade konservi (seekord nõrutatult), teelusikatäie kakaod ja hakitud petersellivarsi. Keerasin tule ära ja lisasin veel natuke provansaali maitseainesegu (sest seal on piparrohtu, ilma milleta mina ei julge kaunvilju süüa). Lõpuks viimistlesin natuke soolaga. Serveerimisel panin hakitud petersellilehti peale, sõin rukkileiva ja punase veiniga.

Väga maitsev tuli, aga ma sõin kogemata liiga palju ja nüüd on raske tunne. 😦

Sellegipoolest meeldib mulle endiselt väga see, kuidas mustad oad sooja ja vedelamapoolse toidu sees käituvad.

Uskumatult hea tervenemis-kiirsupp tomatimahla baasil

Olen siin üht koroonaringi lõpetamas. Veetsin päevi magades, huvitaval kombel söögiisu päris ära ei kadunud, ainult korraga mahtus väga vähe sisse. See oli hea, sest A. on samuti haigeks jäämas, aga meil pole niiviisi vaja olnud poest tellima hakata.

Enne mu haigeksjäämist olid meil olnud veel suured plaanid, kuidas küpsetame ahjus peeti ja siis sööme heeringa ja kodujuustuga. A. küpsetaski peedid ära, mina keetsin potitäie kartulit. Ja siis samal õhtul jäin haigeks ja küll oli siis hea, et neil täiesti ennustamatutel hetkedel, mil ma vahepeal ärkasin ja kõht tühjaks osutus, sain kohe peeti ja/või kartulit võtta. Samamoodi oli kasu heade kiirnuudlite tagavarast, mida ma rikastasin kausis hiina kapsa ja ingveri ja küüslauguga, peterselli veel peale. Kuigi kuna palju sisse ei mahtunud, jaotasin need portsud mitmeks söögikorraks (peenem moodus selle ütlemiseks, et “pool kaussi jäi järele ja ajasin selle pärast uuesti soojaks”).

Aga nüüd on palavik vist lõpuks üle jäänud ja kohe on mul rohkem energiat ja suuremad ambitsioonid ja ma olin kiirnuudlite kohta juba mitu korda mõelnud, et puljong on hea, aga nii palju nuudleid ei jaksa hästi. Vaatasin kodus olevaid purgisuppe, mis ei äratanud isu, ja leidsin lõpuks, et ma tahan tomatimahlast suppi teha. Meil oli ka hulgem kaunviljakonserve, mida mul on aeg-ajalt kombeks koju vedada, poolik hiina kapsas, peedi-kartuliplaanist alles jäänud viimane üksik keedukartul; valisin veel supi jaoks purgi maisi ja maitseviljadeks ingverit, kollajuurt ja küüslauku.

St potti läks natuke üle liitri tomatimahla (õigemini selle seerumit, sest mul ei õnnestunud juba avatud purgis nii hästi segi loksutada, paksem tomat jäi joogiks või mingiks tulevaseks kastmeks), seni, kuni see keemaminekuga tegeles, hakkisin ingveri, kollajuure ja küüslaugu ära ja viskasin kohe sisse ka, järgmiseks läks tükeldatud hiina kapsas, siis konservmais (koos kogu oma vedelikuga), siis nõrutatud mustad oad ja tükeldatud keedukartul ja hakitud petersellivarsi (lehed jätsin pärast pealepuistamiseks). Asja käigus timmisin maitset kättejuhtuvate asjadega (natuke realiseerimiskeskusest ostetud soolast ja just suppidele-soustidele mõeldud vürtsipastat, natuke köögiviljapuljongi pulbrit, natuke mingit puravikkudega maitsesoola, tavalist soola, musta pipart ja pruuni suhkrut ja itaalia maitsetaimesegu ja paar tilka tabascot, sest nii tundus vähem riskantne kui päris tšillikaunaga, mis paistavad supi sees alati kangema toimega kui nt mingi praetoidu sees).

Kartuli sissepanemise ajaks kees ta juba korralikult ja siis võtsin kohe tulelt ära ka; lasin tal natuke oodata ja sedaaegu praadisin pannil natuke hakitud veisesinki (sest see oli see vorsti rubriigist toode, mida parajasti oli) ja musta leiba, et kah supile peale panna (olin kindel, et niiviisi on maitsvam kui keemise ajal sisse pannes).

Suppi ennast oli ilma nende krõbuskiteta tulnud 2 liitrit (see pott on kaheliitrine ja ta oli triiki, kaant ei saanud enam hästi peale panna, enne kui osa oli söödud).

Ja kui see tehtud, sain lõppsupi oma kaussi valmis komplekteerida – tubli kogus suppi, natuke praetud liha- ja leivakrõbuskeid peale, hakitud peterselli ka, hapukoort ka (parim enne oli haiguse ajal mööda läinud, aga õnneks korras, kuigi lahtine hapukoor).

Ja sellest sai täpselt selline toit, mis ma tahtsin! Ma sõin seda kohe kaks kausitäit, siis magasin, siis sõin veel ühe kausitäie. Kui A. ruttu üles ei ärka, siis tekib risk, et ta ei saagi.

Ma olen mh väga rahul sellega, kuidas mustad oad seal sees jäid – neil on muidu komme supp inetuks värvida, aga tomatimahla punakal taustal tuli just kena sügav ruuge toon. Ja kui muidu meeldivad mulle samast konservisarjast punased oad maitse poolest rohkem, siis siin maitses kõik nii täiuslikult, et võib-olla mustad oad ongi lihtsalt head supioad (ja punased oad head salatioad).

See supp oli ka täpselt parasjagu vänge, et hapukoor tasakaalustaks ilusti ära.

Juurvilja-panniroog ülejääkidest

Üle tüki aja tegin jälle süüa (viimasel ajal teeb muudkui A., aga seekord ta koristas kuuri ja palus, et ma midagi välja mõtleks).

Meil oli natuke nässakaks tõmmanud kartuleid, porgandit, ühe spargelkapsa jäme vars ja nii umbes tosina jagu hästi vanu vutimune, mille headuses ma polnud enam kindel.

Kõigepealt koorisin kartulid ära (5 tk, keskmise suurusega) ja veendusin, et nad ei ole roheliseks läinud. Seejärel võtsin need vutimunad ja hakkasin kompostinõu kohal poolitama, et kohe õigesse kohta saaks suunata, kui on mädamuna.

Trummipõrin – mitte ükski polnud mädamuna! Paar tükki olid ainult pikapeale koore külge kinni ja pisikeseks kuivanud, need panin komposti. Aga isegi nendel oli veel kollane ja valge ilusti eristatav. Pmst käis jaotus siis selle põhjal, mida õnnestus koore seest kätte saada: kui koore seest välja voolas, võtsin kasutusele.

Te mõistate, kui vägev värk see on, kui ma ütlen, et need olid enne aastavahetust ostetud, munetud kas novembri lõpus või detsembri alguses, ja praegu on juuli algus. Kogu see aeg olid nad seisnud kõikuva temperatuuriga sahver-esikus. Mitte ühtegi mädamuna!

Munad sorteeritud, tükeldasin kartulid ja 1 porgandi, panin kuivatatud tomatitest jäänud õliga praadima-hauduma;

puhastasin ja tükeldasin-hakkisin ja saatsin veidi hiljem sinna seltsiks ka spargelkapsa varre, 2 küüslauguküünt ja 1 sibula (see oli kasvama läinud, aga veel ilus kõva, laugud lõikasin ära, et pärast värskelt toidu peale panna);

tõin õuest mitmesugust maitserohelist (leeskputke, aed-liivateed, melissi ja estragoni, eriti palju oli estragoni, sest see lihtsalt kasvab hirmsa kiirusega).

Hakkisin leeskputkevarred ja koledamad lehed ning vintskemad melissi- ja liivateelehed, kloppisin munad natukese airaaniga lahti ja kui juurikad olid juba peaaegu pehmed, lisasin munasegu ja need kõvemad maitseainetükid, segasin, kuni oli tahenenud ja keerasin tule maha. Maitsestasin natukese soola, musta pipra, kaneeli ja muskaatpähkliga. Muskaatpähkliga, sest mul on veendumus, et see sobib nii kapsaliste, porgandi kui ka munaga; kaneeliga, kuna ühes Araabia või Lähis-Ida retseptis pandi seda praekartuli-suvikõrvitsa-munatoidu peale, mulle meeldis ja tundus, et võiks ka muude kartuli-muna-gemüüsekombinatsioonidega sobida; ning pipraga, et natuke krehvtisem oleks.

Õrnemad maitsetaimelehed hakkisin koos sibulalauguga eraldi, need panime taldrikus peale.

Tuli meeldiv, toitev ja maitseained sobisid! A. oli ka rahul.

Vale-kisirr ja peediga riisiroog

Esimene sai tehtud hilissuvel-varasügisel.

Keetsin pruuni riisi; samal ajal puhastasin peaaegu terve granaatõuna, hakkisin veidi üle ühe sibula, pool antoonovkat, tõin õuest murulauku, münti, natuke naati ja võilille. Vintskemad mündilehed segasin riisi sisse kohe, kui ta valmis oli, samamoodi lisasin veel kuuma riisi sisse natuke tomatipastat ja hakkisin 1 tšillikauna (mitte eriti kange). Seejärel segasin riisi granaatõuna ja sibulaga, hakkisin sinna 1 suure kollase tomati, maitsestasin sumahhi, musta pipra, soola, veidikese granaatõunasiirupiga, kõige lõpuks hakkisin kogu õrnema rohelise ja segasin ära.

Tuli mõnus, sõime fetalaadse lambajuustuga.

***
Teine tekkis sellest, et A. oli peete küpsetanud, osa tegi ta kohe küüslauguga tatra juurde salatiks, osast tegin mina hapukapsa ja heeringaga salatit ja üks peet jäi üle. Ühtlasi oli üle ühest A. lihaküpsetamisest jäänud leemekallerdist ja natuke värsket sellerit.

Niisiis praadisin sibulat (klaasjaks), samal ajal hakkisin sellerit ja lisasin selle kah pannile (ainult kõige ilusamad õrnemad lehed jätsin garneeringuks üle), samuti küüslauku, värsket ingverit ja värsket (niivõrd-kuivõrd) kollajuurt ehk kurkumit. Siis lisasin apteegitilli seemneid, koriandriseemneid, india köömneid, mitu peotäit riisi ja vett. Kui keema läks, panin leemekallerdise sinna sulama. Hakkisin 1 suure antoonovka ka sinna hulka ja lasin keeda. Vahepeal puhastasin peedi ära, tükeldasin, lasin paari tilga palsamiäädika ja supilusikatäie meega seista.

Kui riisindus enam väga vesine ei olnud, lisasin ka peotäie rosinaid ja selle peedisegu, natuke kaneeli ja jahvatatud ingverit. Tõstsin panni kõrvale ja röstisin sama pliidiplaadi peal mitmesuguseid seemneid ja hakitud pähkleid, mis tahtsid ärategemist, et elu sisse ei tuleks. Tõin õuest natuke maitserohelist, hakkisin koos kõrvalepandud sellerilehtedega garneeringuks, seemned-pähklid võtsin kah garneeringuks. Natuke riivjuustu veel peale, kokkuvõttes väga mõnus. A. oli samuti üllatavalt rahul, ma kartsin, et järsku need paar palsamiäädika tilka teevad tema jaoks liiga hapuks, aga ei. Rahuloldav.

Kala-nõgesesupp

A. peenest kalaroast jäid rootsud ja pead üle, kõvasti liha küljes. Keetsin need puljongiks – algul omaette, pärast vahu võtmist nokkisin suuremad lihatükid lahti ja panin luud koos natukese sibula, tilli- ja leeskputkevartega (lehed olin enne küljest katkunud) ja piprateradega pikemalt podisema (odava elektri kellaajal) ja ise tegin samal ajal tööd; kui enam ei viitsinud oodata, kurnasin sodi välja, lisasin 3 kuubikuteks lõigatud kartulit ja 1 tükeldatud sellerivarre; kui need hakkasid pehmeks saama, 4 ilusa mitte liiga väljaveninud lopsaka nõgese lehed ja lasin natuke veel keeda; kõige lõpuks panin ka muid umbrohulehti (naadi ja võilille omi peamiselt, mõni meelespea võis ka hulka sattuda) ja need leeskputkelehed, mis ma ennist oli varre küljest katkunud. Viimistlesin maitset soola, või, natukese sidrunikoore ja natukese valge veiniga. Keetsin ka muna juurde, et sisse hakkida, tõin natuke melissi, taldrikusse võtsingi siis supile hakitud muna, hakitud tillilehti (puljongi sisse läinud varte küljest) ja hakitud melissi. Väga been.

Hea taimetoitlik riisipann

A. kokandushobi on siinsele blogile laastavalt mõjunud, sest selle kõrval teen tavaliselt ise midagi tsiuh-tsauh kiiret, umbes et pärast trenni praen endale jõusöödaks muna või siis keedan mingi A. tehtud toidu kõrvale riisi või kartulit.

Aga eile tahtsin taimetoidupäeva teha ja olemasolevad toidud olid puha kooresed või juustused, niisiis oli põhjust ise kokandada. Mul oli pruuni riisi (ükspäev oli itaalia pruun riis poes üks odavamaid riise, mis on ebatavaline), kaunviljakonserve ja õues oli ootamatult palju tindikuid kasvanud, millest osa olid veel ilusad. Tõin poest sibulat juurde ja talitasin nii:

praadisin sibulat-küüslauku-sellerit, kuni sibul hakkas klaasjaks minema;
lisasin paar-kolm peotäit riisi ja lasin samuti õliseks saada;
lisasin pisut suitsupaprikat ja pisut tšillit;
lisasin hakitud tindikud ja lasin ka natuke olla;
lisasin 3 klaasi vett ja natuke puljongipulbrit ja hakkisin ka ühe pooliku õuna sinna juurde;
puistasin vedelikku paar safraniniiti ja siis lasin tükk aega keeda.

Kui riis hakkas valmis saama, hakkisin juurde ühe värske küpse tomati ja 5 kuivatatud tomatit, lisasin purgi kaunviljasegu (kikerherned ja 3 sorti oad), segasin selle kõik sisse, lisasin piparrohtu ja majoraani ja lasin uuesti keema. Seda oodates tõin õuest värsket maitserohelist (melissi, aed-liivateed, natuke vist estragoni ka, natuke piparmünti) ja hakkisin pealepuistamiseks valmis. Kui oli uuesti keema käinud ja liigne vedelik kadunud, siis hakkisin veel seismajäänud artišokikonservist paar artišokki sinna sisse.

Kõige lõpuks tõstsin panni pliidilt ära ja röstisin sellesama kuuma raua peal kuiva panniga natuke pähkleid lisandiks juurde, siis puistasin ka need sisse.

Ja siis sõingi, maitsestades natukese soolaga (sest selgus, et kõigist lisatud soolastest asjadest oli siiski väheks jäänud) ja oliiviõliga ja puistates värsket maitserohelist peale.

Kuidagi väga maitsev tuli. Aromaatne, sooja tundega (isegi hiljem jahtunud peast), mõnusate tekstuuridega.

Veel 2 lihtsat suvetoitu (külmkapi tühjendamine ja aiaroheline)

1. Keetsin noori kartuleid, korjasin õuest mitmesugust rohelist (salatit, rukolat, harakputke, maltsa, estragoni, tilli, murulauku, leeskputke), keetsin kartulitest jäänud veel kuumas keeduvees ka kaks kanamuna, siis tühjendasin külmkappi: paki-külmsupi (peediga) pära, üks krabipulk, natuke pestot, veerand suurt tomatit, üks A. retseptidest jäänud majoneesitörts ja üks muidu jäänud majoneesitörts, natuke lestherneid ja lehtkapsast – selle otsustasin viimasel hetkel sinnasamma kartuli ja muna kuuma keeduvette kasta, et natuke õrnemaks läheks, ja lõikasin siis ribadeks. Segasin kõik peale kartulite omavahel kokku, taldriku peal kombineerisin kartulit ja salatit.

2. Paar kartulit jäi sellest üle. Ostsin poest ühe suvikõrvitsa, praadisin suvikõrvitsatükke (koos sinna vahele pudistatud kuivanud sepikuga, et vähem vesine oleks), seejärel lisasin 1 hakitud küüslauguküüne, natuke kanepiseemneid ja tükeldasin järelejäänud kartuli pannile ära + viimased lehtkapsaribad, mis külmkapis veel olid. Maitseks natuke soola, musta pipart, natuke Worcesteri kastet (sest mul oli kinnisidee, et tahan sinna natuke anšoovise maitset). Kui oli minu arust piisavalt valmis, puistasin jälle mingist A. retseptist üle jäänud parmesanipuru peale. Praadimise vahepealt tõin õuest veel rohelist ja hakkisin läbisegi ära, lisasin veel neid lestherneid, mis alles olid (osa tuli tavaliste hernestena kasutada, sest kaunad olid juba vintskeks küpsenud, aga tavalised herned on ka head). Taldrikus kombineerisin praetud kraami ja rohelist ning võtsin kastmeks paar lusikatäit üht head toorjuustu juurde (väidetavalt araabiapärane jogurtijuust, poolakad teevad, nimi on labneh).

Kaks suvist pannirooga

K andis lestherneid ja lehtkapsast ja oli selline harukordne moment, kus A. ei teinudki ise süüa ja mul oli võimalus midagi vahele teha.

Tõin poest ühe lillkapsa juurde ja vokkisin: india köömnete ja koriandriga ning kanepiseemnetega läbisegi lehtkapsaribasid ja lillkapsatükikesi, tšillihelbeid, siis natuke värsket tšillit (1 kaun) ja lestherneid ka. Jäi mõnusalt natuke krõmpsuv, tšillit oleks võinud rohkemgi olla (see konkreetne värske kaun polnud eriti kange). Hakkisin veel läbisegi harakputke ja tilli peale.

Teine panniroog: lõikasin 3 porgandit tikkudeks, hakkisin ingverit ja küüslauku. Siis praadisin kõigepealt mandleid ja küüslauku ja tükeldasin paralleelselt (A. abiga) paar suvikõrvitsat pulkadeks ning posu šampinjone tükkideks, võtsin mandlid-küüslaugu pannilt ära, vokkisin ingverit, porgandit, suvikõrvitsat, šampinjone ja jällegi lestherneid, tükeldasin sinnagi hulka 1 neist vähekangetest tšillidest. Segasin paar tl maisitärklist natukese vee ja paari spl sojakastmega, lisasin pannile ja kuumutasin veel natuke, siis segasin mandlid ja küüslaugu tagasi muu toidu hulka. Ka selle peale tõin harakputke ja natuke rukolat ka, sest miks mitte.

Üks nädalaringvaade tatraga ja üks sellega sarnane, aga ilma lihaolluseta pannipilaf (seekord bulguriga)

A. oli tatart teinud ja seda oli järgmiseks päevaks üle jäänud; mina olin paar baklažaani koju toonud. Lisaks ähvardas üks allah. chorizo pahaks minna ja vajas päästmist. Lisaks olin ma liiga ahnelt hummust ostnud ja ühel karbil oli “parim enne” möödas ja ma polnud teda veel lahtigi teinud.

Mulle meenus, et ep. teeb baklažaani kikerhernestega ja hummus noh peamiselt koosnebki kikerhernest.

Seega: praadisin-hautasin kõigepealt hakitud sibulat ja küüslauku, selle ajal tükeldasin baklažaani ära ja lisasin siis pannile, inspekteeerisin chorizo ja hakkisin ära ja lisasin samuti; natuke tšillihoidist, natuke india köömneid, natuke itaalia ürdisegu. Kui baklažaan hakkas valmis saama, lisasin 400 g purgi tomateid, tatra ja hummuse (nimega “pikantne” – seal oli samuti tšillit sees). Tuli õudne plöga, aga üpris maitsev.

***

Teise baklažaaniga läks nii: ma olin selle juurde paar suvikõrvitsast ostnud, oli ka kikerherneid, sellerit ja leedukate kooritud kanepiseemneid ja poolik bulguripakk, kartsin, et koid tulevad sisse.

Pannile praadima-hauduma hakitud sibul, küüslauk, värske kurkum, värske ingver, natuke koriandripulbrit, punast pipart ja mingit gruusia maitseainet (hmeli suneli vbla? sildid on küljest ära tulnud); selle haudumise ajal tükeldasin baklažaani lühikesteks ribadeks ja lisasin pannile; selle haudumise ajal tükeldasin samamoodi suvikõrvitsa, lisasin pannile; lõikusin kääridega sinna otsa 3 sellerivart peeneks, lisasin näputäie kanepiseemneid. Segasin ära, jätsin hauduma-praadima, inspekteerinsin bulgurit, tunnistasin kõlbulikuks ja pesin teda igaks juhuks kolme veega. Siis segasin pannil oleva ära, lisasin purgi kooritud tomateid ja selle purgi loputusvee. Lasin keema, lisasin nõrutatud kikerherned (kah 400 g purk) ja kui uuesti keema läks, siis ka bulguri. Tuli ka idee sinna kuivatatud aprikoose sisse lõikuda. Keetsin natuke lahtiselt, maitsestasin jällegi mingi gruusia soolaseguga (Svani sool järsku?), keerasin tule ära ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast söömise ajaks võtsin hakitud sellerilehti ja oliiviõli juurde.

Muidu hea, aga hetkel on tunne, et järgmiseks söömiseks lisan natuke veel tšillit, tahaks krehvtisust rohkem. Aprikoosid sobisid hästi. Juurde sobis valge vein ka hästi, oli kohe selline tunne, et aitab seedida.

Oasalat ja oasupp

Olin ostnud purgi neid soolaseid õlleube.

Salat mitu päeva tagasi: hakkisin paar õuna, natuke sibulat, ühe tomati, kühveldasin purgist ube (pakuks, et üks kolmandiku sellest pooleliitrisest purgist), lisasin õli, natuke tšillihoidist, natuke Provence’i ürdisegu, peterselli. Taldriku peal kombineerisime mitmesuguste lehtsalatilibledega.

Vastlapäeval supp nendest ubadest, mis veel purki olid jäänud: hakkisin 2 keskmist sibulat, 1 pastinaagi, 1 jämeda porgandi, paar küüslauguküünt, panin poti põhja õliga hauduma, lisasin näputäie köömneid. Kui olid mõnda aega haudunud, kühveldasin oad purgist potti, lasin purgi vett täis ja loputasin samuti sinna potti tühjaks. Maitseks lisasin natuke BBQ kastet, natuke piparrohtu, natuke itaalia ürdisegu (need Provence’i ja Itaalia segu on väga sarnased, põhivahe, et Provence’i omal on estragoni sees, aga Itaalia omal salvei ja majoraan; mõlemad sisaldavad lisaks neile punet, basiilikut, rosmariini ja aed-liivateed, aga Provence’i omal tundub rosmariin rohkem domineerivat, seega maitseb ta vaigusemalt ja itaalia oma heinasemalt).

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, hakkisin ühe jämedama peterselli varre ära ja lisasin, keerasin tule ära. Kui enam üldse ei keenud, lisasin ka hakitud petersellilehed. Selle vahepeal praadisin natuke suitsuliha panni peal juurde (ja soojendasin muuhulgas selle kõrval ahjujuurikaid, mis ma olin 24. veebruariks teinud, neist ei hakka ma eraldi postitust tegema, sest ma lihtsalt koorisin ja tükeldasin malmpotti – ja sedagi mitte kuigi peenelt – kaalikat, kartulit ja porgandit, siputasin soola, Provence’i maitseainet ja õli peale, segasin ära ja pistsin ahju).