Kanatoitude nädal oli. Põhjalikumalt: kanasupp ja kananass.

A. tõi poest 3 euro eest ühe kana.

Esimesel õhtul mäkerdas ta kanakoivad karripastaga kokku, lõikas kartulid paksudeks viiludeks ja küpsetas selle kõik ahjus ära. Mina tegin hiljem õunast, päevalilleseemnetest, juustust, küüslaugust ja majoneesist salati juurde.

Teisel päeval eraldas ta kana küljest filee ja pani kananassitoidu jaoks kõrvale, siis praadis endale kiirlõunaks kanatiibu ja kartulit, mina siis veel ei tahtnud, ta sõi kõik ise ära, pärast sõin mina hoopis üht allah. letist leitud kala, mille tähtaeg oli alles homme. (Oli väga hea kala, heigifilee juustukattega.)

Kõht kala täis, asusin ma kanarümbast suppi keetma. Õigemini, kõigepealt lugesin oma kala kõrvale tükk aega seda supiraamatut ja veel mitut raamatut ja internetti ja lõpuks mõtlesin ikka ise välja, kuidas teha (aga nii see mul tavaliselt käibki, raamatud on insipratsiooni jaoks, mitte täpse õpetuse saamiseks).

Tegin seekord suure hoolega, nii et see ei ole minu tavaline laisa inimese toit: kõigepealt panin rümba külma veega keema (viieliitrine pott sai umbes poole maani täis, vedelikku võis olla ligi 2 liitrit) ja korjasin pingsalt vahtu. Siis lasin nii veerand tundi keeda, kurnasin kogu kupatust, lammutasin kana laiali, katkusin sealt küljest nii palju liha ära, kui sain, panin liha ootele, valasin kurnatud puljongi potti tagasi, viskasin kondid sinna sisse tagasi ja hakkasin maitsevilju lisama.

Maitseviljadest: mul oli jupp aega dilemma, kas teha suppi (juur)selleriga, mille ma olin ekstra supi tarvis poest toonud, või apteegitilliga, millest mul ikka veel pool alles oli; pikkade kõhkluste järel otsustasin, et mõlemaga, sest apteegitill tuleb küll ära teha, aga temast üksi on liiga vähe. Loopisin apteegitilli kuivanumad ja puisemad osad kohe koos kontidega potti; lisaks neile ühe pooliku, samuti veidi kuivanud sibula koos koorega (ilusa värvi pärast), mitu pipratera (neist mõni selle eriliselt hea kollase pakiga pipra oma, mida Biomarket müüb – aga mitte kõik, ma läksin ihneks ja panin muist pipart ikka tavalist), näputäie apteegitilliseemneid, poolteist lehte loorberit ja ühe vürtsitera.

Tiksusin internetis, panin pesu pesema, puljong samal ajal muudkui kees ja kees. A. hakkis vahepeal telekavaatamise kõrvalt kaks hiidporgandit ja puhastas pool sellerijuurikat (see oli üks massiivne seller); ma hakkisin selle selleri, ühe ilusa sibula ja kõik apteegitilli ilusad krõmpsuvad osad. Pärast tuli meelde ja koorisin veel kaks kartulit, mille A. ära hakkis.

Kui enam ei viitsinud puljongi järel oodata ja maitseviljad nägid juba enam-vähem lahustunud välja, kurnasin puljongi uuesti ära. Nokkisin kontide küljest sellegi liha ära, mida nüüd pärast sellist keetmist kätte sai, ja panin ülejäänud keedulihaga samasse kaussi ootele; lödiks (ja maitsetuks) keenud maitseviljad-terad viskasin komposti; puljong läks potti tagasi, porgand sinna sisse keema. Kui oli keema tõusnud, läks ka seller, sibul ja kartul ja apteegitillipudemed sisse. Ja siis kees veel natuke, vbla veerand tundi.

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, lõikus A. supi sisse natuke seda rinnafileed, mille ta ise natuke aega tagasi eraldanud oli; kui see oli natuke keeda saanud, panin kogu selle puljongi tegemise käigu skontide küljest saadud kanaliha sisse. Kõige lõpuks lisasin natuke võid ja hakitud tilli.

Tuli väga peene maitsega supp.

*
Kananass käis nii.

Eile oli meil veel suppi süüa, aga et kogu ülejäänud filee ei jõuaks vahepeal pahaks minna, praadis A. selle tükkidena soola ja pipraga ära.

Täna hakkisime ingverit, vist 4 küüslauguküünt, ühe pooliku sibula (sest retsept ütles “väike sibul”) ja panime selle pannile praadima; siis panin ma kohe ka spagetivee üles. Mina inspekteerisin rohelisi sibulaid, viskasin koledad kohad minema ja separeerisin valge osa rohelisest; A. hakkis valge osa ära. Siis mökerdas A. tolle praetud kanaliha pannile ja lisas vist selles etapis ka natuke tärklist (tglt oleks seda pidanud juba enne liha praadimist tegema, aga ta alguses arvas, et meil ei ole tärklist). Segas ära. Viskas sinnasamma pannile ühe väikese purgitäie konservananassi, lasi natuke haududa ja viskas rohelise sibula valged jupid sinna juurde. Millalgi selles vahes läks spagetivesi keema ja ma panin sinna spagetid sisse. A. aga läks hakkis rohelise rohelise sibula (või kuidas selle kohta peaks ütlema). Lõpuks lisas pannile sojakastet ja pool hakitud rohelist sibulat. Siis me vaidlesime natuke aega, kas kaste on liiga paks või liiga vedel, mis päädis minu võiduga (st ma võtsin panni tulelt ära), A. kurnas spagetid ära ja võiski süüa, peale pudistasime seda rohelist sibulat, mis ei olnud veel toidu sisse läinud.

Pmst vastas see peaaegu täpselt ühele “Aasia köögi” raamatu (see on üks tore raamat) retseptile, ainult et retsepti järgi oleks liha tulnud praadida nii vahetult enne kõige muu tegemist, et ta poleks jõudnud vahepeal ära jahtuda. Ja sel juhul oleks liha läinud uuesti pannile kõige viimaste asjade hulgas, pärast ananassi lisamist. Teiseks see tärkliseasi – tglt oleks liha pidanud enne praadimist soola, pipra ja tärklisega segama, aga sellega läks, nagu läks. Hea toit tuli ikka.

Veel üks redise-kalasalat

Seekord tegin makaronidega (penne). Lisaks makaronidele endile keetsin kaks muna, keetmise ajaga hakkisin ühe kimbu jagu rediseid, veerand sibulat ja pudistasin neile kaussi juurde kahvlitäie kappareid ja konservkala – natuke eile lahti tehtud skumbriat, niipaljukest, kui teda järel oli, natuke täna avatud sardinellat (mis oli parem). Segasin makaronidega ära ja lisasin suure vaimustusega mädarõigast ning hakkisin tilli juurde.

Tulemus: mulle meeldis väga-väga-väga, aga A. arust oli liiga mädarõikane. Mis ilmselt näitab, kellel kui suur mädarõikalembus on. Pole hullu, A. sõi päeval kogu eilsest jäänud kartuli-kalasalati ära (mis talle maitses), nii et tema oli juba korraliku lõuna söönud. Tegelikult saimegi niiviisi kumbki lõunaks süüa seda kalasalatit, mis kõige rohkem maitses.

PS: kui ma järgmisel päeval üles tõusin, oli varatõusja A. juba kogu järgmiseks päevaks jäänud salati ära söönud, kui ma imestasin, et “sulle ju ei maitsenud,” siis ütles ta, et seistes oli vähem vängeks läinud. Ei tea siis, kas maitsestus ühtlasemaks (makaronid on iseenesest kõvad vürtsikuse sissevõtjad küll) või lahtus osa sinepiõlisid lihtsalt õhku ära.

Üks kevadine kalasalat

Üle tüki aja oli põhjust süüa teha (eile veel ei olnud, siis tegi A. kartuliputru). Eile olin leidnud “pehkinud puuviljade korvist”, nagu ep. seda kutsub, ühe suhteliselt viisaka apteegitilli ja mõtlesin sellega mingit kalatoitu teha. Mõtlesin, et suppi või kastet, aga täna leidsin sama sorti kastist suure hunniku veidi närbunud lehtedega, aga muidu ilusaid rediseid, 18 senti punt. Järelikult salat.

Keetsime kartuleid ja kui ma ei eksi, siis läks salatisse 2 keedukartulit (A. hakkis ja ma ei süvenenud, palju ta ära tükeldas ja palju homseks jättis); pool veel korra pooleks lõigatud ja siis õhukeselt viilutatud sibulat; üks punt rediseid (ja need lehed, mis olid ilusamad ja krõmpsud, läksid samuti sisse); pool väikest apteegitilli; karp konservskumbriat (seekord õlis, kõige õliga tükkis); maitsesin ja tahtsin krehvtisust juurde, niisiis otsisin külmkapist pooliku kapparipurgi ja õngitsesin sealt paar kahvlitäit salatisse; maitsesin ja tahtsin toitvust juurde ja lisasin paar spl majoneesi ja hästi natuke soola ka; maitsesin ja leidsin, et see salat tahab siiski ka midagi haput, ja nii läks sinna lõpuks ka üks väike veriapelsin (lõikusin sektorid peos väiksemateks juppideks).

Täitsa kena toit. Tuli küll veidi liiga palju, plaan oli teha nii, et üle ei jää, sest selline värskete asjadega salat ei seisa ju, aga nii umbes pool portsu jäi ikkagi üle.

Mulle meeldis sinna juurde süüa õhukesi näkileibu, A. eelistas tavalist rukkileiba.

(Magustoiduks ja vahepaladeks pistan muudkui moosi ja kreeka jogurtiga vahvleid, ma olen endale nähtavasti lemmikkoogi leiutanud, aga varsti peaks ise midagi küpsetama, A. teeb ka juba vihjeid.)

PS: täna tegin enam-vähem samasuguse salati, v.a paar muudatust: seekord oli kolm kartulit (eile ainult kaks); skumbria oli omas mahlas ja ma ei pannud seda mahla salatisse, sest see ei olnud sama maitsev kui eilse skumbria õli; apteegitilli, sibula ja apelsini jätsin ära, see-eest panin salatisse kaks muna; kastmesse läks majonees nagu eilegi, aga lisaks natuke valge veini äädikat (et ka seekord natuke happelisust oleks), tavalist rapsiõli ja sinepit. Ühesõnaga, põhikoostis: kolm kartulit, kaks muna, pool karpi skumbriat omas mahlas, punt rediseid; maitseained ja kaste: paar kahvlitäit kappareid, natuke soola, natuke sinepit, paar-kolm lusikatäit majoneesi, natuke valge veini äädikat ja sorts õli. Mulle maitses rohkem kui eilne. A. arust olid mõlemad head.

Magustoiduks tegin tavalist hapupiimakooki (vt siit postitusest viimast kooki), seekord läks sisse õunu (3 õuna), aga mitte rosinaid, peale läks natuke suhkrut, kaneeli ja seesamiseemneid.

Magustoidumaitsed

Ma ei ole tükk aega postitanud, sest pole lihtsalt vajadust olnud süüa teha: pärast viimatist valegumbotegu sõimegi mitu päeva sedasama suppi; siis tegi A. kotlette; ja siis sõin ma korra kiiruga lihtsalt pelmeene ürdivõiga, mis oli maitsev, aga pärast hakkas kõht valutama (ja ma tõesti ei tea, kas ka sellepärast või lihtsalt pärast seda); ja siis oli mitu seltskondlikku üritust, kus anti süüa (meelde jätta: ep juures oli väga hea kartulisalat, kus oli peale kartuli veel konservherneid, toorest sibulat ja valget redist, õliga), ja siis olin ma vahepeal teises linnas ja sõin üldse kohvikus.

Aga kõige selle vahel tuli mul poes pehmete vahvlite isu, ma tulin nendega koju ja proovisin kõigepealt jäätisega süüa.

Ebaõnnestus: kokku oli kõik liiga magus ja LIIGA VANILIININE, sest nad sunnikud panevad vaniliini mõlema sisse, justkui ühest veel vähe oleks. Sõin kohusetundlikult ära, aga magustoit ei peaks olema asi, mida süüakse kohusetundest. Või üleüldse. Mis söömine see niiviisi olgu. süüa tuleb isu ja mõnuga.

Mõtlesin, mis ei oleks magus, aga oleks ometi selline kohev ja lisaks värskust ja niiskust ja välja mõtlesin: panin vahvli peale natuke moosi ja sinna otsa suure hunniku maitsestamata kreeka jogurtit. Ideaalne! Moos andis veidi teravust (see oli vaarika-mustasõstramoos), jogurt tasakaalustas oma hapukusega vahvli-moosi magusust ja pealekauba oli tal selline tore konsistents, seisis ilusti vahvli otsas, ei voolanud kuhugi minema ega leotanud vahvlit läbi.

Järgmiseks vaatasin, kuidas A. võtab samast pakist vahvlit ja määrib sinna šokolaaadi-pähklikreemi peale ja sööb, justkui see oleks kokku mingi hea asi. Kuna ta ei pannud tähele, et mul kisub nägu juba selle vaatamisestki – juba selle maitse ettekujutamisestki – kõveraks, siis jagasin temaga lahkelt seda infot ja uurisin, kas talle päriselt maitseb niiviisi.

Tema kiitis, et hea ja magus ja nii edasi, ja teatas, et tema jälle ei saa aru, kuidas ma saan vahvlit jogurtiga süüa. Või kuidas ma saan üldse maitsestamata jogurtit süüa. See maitseb ju nagu pahaks läinud piim.

Nojah. Mida sa ootadki inimeselt, kes joob regulaarselt piima ja teeb šokolaadikreemi-mee-võileibu.

(Piim maitseb vahel mullegi, aga see on pigem ikka söök kui jook. Selline joodav söök.)

Teisest küljest ei väsi ma hämmastumast selle üle, kuidas ta sööb mõnuga igasuguseid kleepuvaid magusaid möginaid, kui ometi on just tema see, kes lapsepõlves magustoitu ei söönud, sest magustoit on kahtlane veniv plöga. Mina samal ajal pistsin mõnuga karamellkisselli – kui koolis anti, sõin seda õigupoolest kui lahedat eksootikat (nagu ka piima-juurviljasuppi), sest ema kodus midagi sellist kunagi ei teinud, tema suhtumine plögakonsistentsiga magustoitudesse on sama, mis A.-l.

Nädalaülevaade: hapukapsasalat ja munakollasekook; seenerisoto; soolane kiirkartulipudrukook; valegumbo

Kolmapäeval sõime veel oasuppi, neljapäeval vist ka.

Kas neljaba õhtul või reedel tegin hapukapsasalati: keetsin mitu kartulit ja ühe porgandi, mis hakkas käest ära minema. Kui need keesid, tükeldasin sibula ja kaks õuna, pudistasin nii veerand hapukapsapurki sinna otsa. Ja tükeldasin siis musta leiba ja A. ostetud vorstikesi. Kartul-porgand keedetud, jätsin nad jahtuma, ise praadisin sedaaegu leivakuubikuid ja vorstitükikesi. Kui olin tule ära keeranud, jätsin need veel pannile krõbenema ja tükeldasin 4 kartulit ja tolle porgandi salati sisse. Kastmeks läks peamiselt õli, aga pärast taldrikus panin majoneesi juurde. Leiva- ja vorstikrõbeduse lisasin samuti alles taldrikus (A., kes enam nii hilja süüa ei tahtnud, praadis järgmisel päeval sama salati juurde uued krõbuskid, sest salat seisab, aga krõbedus läheb seismisega ära).

*

Küpsetasin ka ühe koogi – A. tahtis munavalgetega ahju võõbata, kollaseid jäi üle ja ma tegin neist ja “väikese keeksi” retsepti järgi ühe veidi suurema plaadikoogi. Panin klaasi rosinaid Becherovkaga likku ja tükeldasin mitu isetehtud liköörist järele jäänud tsitrusekoort. Nühkisin segamini vist 150 g võid ja pool klaasi suhkrut (vähem kui retseptis, aga kartsin, et rosinad ja liköör on kokku nagunii liiga magusad), siis ükshaaval kõik 7 munakollast; veidi üle klaasi, vbla isegi poolteist klaasi jahu (vaatasin, et tuleks selline umbes hapukoorepaksune tainas). Ja rosinad ja tsitrused, natuke rosinaleotislikööri ka, kõike seda leotusalkoholi ei julgenud sisse ära panna.

Jäin kokaraamatut liiga uskuma, see nõudis üle 200-kraadist kuumust, nii et ma panin oma käreda ahju algul tõepoolest 180 kraadi peale (aga niipeal, kui kook ahju läks, keerasin 160 peale). Isegi see oli liiga kuum, nii et küpsemise jooksul jõudis ta pealt kohati liiga tumedaks minna ja neist kohtadest ka kerkis vähem.
Pärast küpsetamist tundus mulle, et ka magusat võiks ikkagi rohkem olla ja valasin rosinaleotamisest üle jäänud rosinase likööri koogi peale immutusvedelikuks. See tegi asja paremaks, aga ma ise olin veidi pettunud. A. oli päris rahul (“see ei ole igatahes üks neid kooke, mida me nädal aega sööme”) ja siis tuli ema külla ja märkis kohe, et väga hea kook on.

Järgmisel päeval oli ka mu enda arust maitsvam, nii et vbla tal oli vaja lihtsalt laagerduda. Üks tõenäoline seletus on veel: arvestades, et ahi oli liiga kuum, läks kook ilmselt liiga küpsiseks kätte ära, aga likööriga seismine pehmendas ta tagasi koogi konsistentsi (mulle meeldib kook pea alati rohkem kui küpsis).

*

Ema ööbis meil; kui ta magama läks, tegin endale õhtusöögiks ja teistele järgmise päeva lõunaks seenerisoto: praadisin oliiviõli ja või segus ühe tükeldatud sibula, ühe tükeldatud pastinaagi, paarsada grammi šampinjone, natuke tükeldatud küüslauku, lisasin veel rasvollust (sest seened olid kõik enda sisse imenud), viskasin siis pannile nii palju riisi, et seda oli sel hetkel umbes sama palju kui kõike muud kokku, segasin ja praadisin veel, lisasin kuivatatud sellerit ja valasin veidi valget veini peale. Edasi niisutasin vaheldumisi vee ja valge veiniga ja sügasin pannilabidaga, et tekiks see õige koorene konsistents; maitseks panin veel toda maitsejuurikatest ja soolast koosnevat maitseainet, mis mulle meeldib. Hästi natuke (1-2 kiudu) safranit ka. Vahetevahel läksin laisaks ega viitsinud segada, panin kohe ühe korraga rohkem vedelikku ja jätsin kaane alla hauduma. Ühel sellisel hetkel oleks äärepealt põhja hakanud, aga õnneks sain õigel ajal jaole ja jõudsin labidaga riisi lahti liigutada. Lisasin siis muidugi kohe veel vedelikku. Nii ta tasapisi valmis sai. Nägi hästi jõle välja, aga maitses hea, riivisin söömiseks juustu peale.

Järgmisel päeval olid ka ema ja A. rahul.

*

Esmaspäeval lahendasin Frenchi pissast üle jäänud kartulipudrupulbri ja oaleemest üle jäänud suitsupõsekribalad kartulikoogi sisse ära: kloppisin 4 muna lahti. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pudistasin sinna pannipõhjale 2 viilust mustast leivast lõigatud kuubikud ja suitsupõsetükikesed. Kloppisin muna sisse veel natuke hapukoort, majoneesi, peaaegu 1 ümbriku kartulipudrupulbrit ja mõnevõrra kuiva heerest (kui täpne olla, see üliodav – tavalise odava veini hinnas – Manzanilla, mida ma enam pole kahjuks müügil näinud), et liiga tihedaks ei läheks. Natuke õli panin lõpuks ka. Natuke hakitud mandleid ja nõmm-liivateed. Ja valasin pannile leiva- ja lihakuubikute otsa. Kõige peale puistasin seesamiseemneid ja riivisin juustu. Läks päris kuuma ahju (meie ahju järgi 180, mille keerasin siis kohe 160 peale), küpses mingi 10 minutit ja pärast ahju väljalülitamist veel 5 minutit jääksoojuses. Sõime kurgisalatiga, mille ma seekord tegin meelega üpris soolase. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

*

Teisiba kahtlustas A., et ma tulen näljaselt koju, sest ma läksin välja, ainult üks majoneesivõileib hinge all. Selle kahtlustuse pealt oli ta juba valmis õhtusööki purgiseljankaga lahendama, aga mul oli koju jõudes tunne, et ega mingi gumbolaadse supi tegemine suurt tülikam ei ole. Küsisin A. käest, mis tema arvab, ja tema leidis, et kui ma viitsin ise suppi teha, siis ta on valmis koostisosi tükeldama, sest ega ta tegelikult mingi purgisupi fänn ei ole.

Ma olin juba poes otsustanud, et seekord ei tule klassikaline akaadia köögi kolmainsus (mis on sibul-seller-paprika) ja toonud selleri asemel koju järjekordse pastinaagi. Sest vähemalt silti uskudes on pastinaak poes Eesti oma, aga seller välismaa oma ja toidukilomeetrid noh. Lisaks tõin ühe läheneva tähtajaga suitsuvorsti ja mul oli meeles, et meil on ammust ajast üks allahindlusega ostetud rannakarbikonserv riiulis. Arvasin, et need molluskid on tomatikastmes, aga kodus avastasin, et marineeritud. Et ma olin endale juba tomatise supi isu peale ajanud, tuli mingi tomatikonserv lahti kiskuda – paksust tomatihoidisest oli seekord kahju (äkki on viimane ja ma tahan kunagi mingit hautist teha!), otsustasin panna supi sisse tomatimahla.

Niisiis. A. hakkis 2 sibulat, 1 turske pastinaagi, pärast järelemõtlemist puhastasin talle hakkimiseks ka ühe suure porgandi, sest mis toit ei läheks porgandist paremaks? Sedamööda, kuidas ta hakkis, viskasin tükeldatud asju potipõhja õli sisse (osalt kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud õli, osalt hea maitse pärast oliiviõli) praadima: kõigepealt sibula, siis pastinaagi, lõpuks porgandi.

Puistasin nõmm-liivateed peale, uhmerdasin juurde 3 väikest tšillit (mis pidi esindama akaadia köögi kolmainsusest paprikat), natuke ka panin supimaitseaine nime all müüdavat supijuurikatega-soola ja kuivatatud sellerilehti (nii et tegelikult tuli see triniteet ikka ära, olgugi et kahe kolmandiku ulatuses kuivatatud kujul), sonkisin veel korra segamini ja valasin kaks klaasitäit vett haudumiseks peale. Ja alles siis tuli meelde, et gumbo tegemiseks peaks ju maitsejuurikatega ka jahu kuumutama, nagu jahukastme jaoks (peened inimesed ütlevad selle kohta roux). A no tühja kah, nagunii on mul ka selleri asemel pastinaak.

A. tükeldas pool vorsti, tegi mulle kõrvitsapüree purgi lahti (seda küüslauguga kõrvitsat meil veel on ja see on suppide ja risotode sees jube hea, kui ma ainult teaks, millest ta täpselt koosneb) ja kui ta juba selle töö peal oli, tomatimahla purgi ka, ja tõmbas ise uudiseid vaatama. Ma ootasin, et juurikad natuke pehmemaks hauks, ja lisasin neile kõrvitsapurgi (250 ml) sisu pluss purgi loputusvee, sest kesse head kõrvitsat raisku laseb. Kui porgand oli juba selgelt pehme, valasin juurde ka pool liitrit paksu tomatimahla pluss sellegi purgi loputusvee. No ja siis tuli oodata, et keema läheks, vorstitükid sisse panna, vahetult enne uut mullitamahakkamist tuli ära keerata ja rannakarbikonserv kõige otsa tühjendada.

Kõige lõpuks pudistasin veel õige natuke kuivatatud piparmünti peale.

Mina jäin väga rahule, tuli kuum ja veidi õhetamavõttev supp, just nagu nohusele inimesele vaja on. Näis, mis A. homme ütleb (tal täna polnud enam isu, tema sõi lõunaks eilset kartulikooki), aga ma usun, et talle maitseb ka, sest 1) supp ja 2) vürtsine.

Kalasalat; lihtne juurviljasupp; vastlapäevane oaleemeke

Laupäeval tõi A. ootamatult suure hunniku suitsukala, mis arvatavasti oli merluus (ma küsisin, mis kala? A. vastas, et “Argentiina”), me sõime seda kõvasti võileiva peale, aga õhtul hakkasin ma salatit tahtma, keetsin üks pool potitäit (2 l pott oli) pikateralist riisi (ei mäleta täpselt, palju ma panin, aga ju toorest riisi siis umbes kolmandik liitrit oli) ja kolm muna. Puhastasin salatisse ühe merluusi (?), hakkisin pool klementiini, mis A.-l hommikusöögist üle oli jäänud (jube hapud klementiinid on), pool viilu sidrunit, ühe õuna, ühe väikese sibula, kaapisin sinna kogu mädarõikapära, mis veel purgikese põhja oli jäänud, siis tükeldasin munad, segasin riisiga ära ja panin veel kõvasti majoneesi ka. Nii lihtne oligi. Tuli väga maitsev.

*

Pühapäeval tulin trennist, tahtsin suppi ja mõtlesin panna porgandi-kaalika-pastinaagi-püreesupi hakkama, et sinna ka Frenchi pissast ülejäänud kartulipudrupulber sisse ära panna. Tükeldasin 4 suurt porgandit, kutsusin A. kaalikat puhastama-tükeldama ja siis selgus, et seal koti sees, kus mina arvasin, et on kaalikas, oli hoopis seller, mis hakkas käest ära minema. Okei. Selleriga ma pastinaaki segada ei tahtnud, tuli plaan ümber teha lihtsalt porgandi-selleri-püreesupiks.

Keetsin prosta poepuljongi sees need porgandi- ja selleritükid – ja ühe sibula tükid – ära ja maitsestasin nii, nagu oli plaan püreesuppi maitsestada – veidi vürtsi, nelki, nõmm-liivateed, tšillit, kaneeli, muskaatpähklit, tilliseemneid, musta pipart ja india köömneid, kõik ilusti läbiuhmerdatud (okei, kõik suured maitseained, tähendab – kaneel oli juba enne jahvatatud, must pipar tuli veskist ja muskaatpähklit ma lihtsalt kaapisin noaga, muud asjad uhmerdasin), pluss kaks tükeldatud küüslauguküünt – siis selgus, et A. on jõudnud juba peaaegu et magama minna, ei viitsi püreestada ja et tema poolest võib ka selge supp olla. Noh, mulle üldiselt meeldivadki selged supid rohkem, aga oleks ma seda teadnud, oleks ma esiteks vähem vett pannud, sest selgele supile ju kartulipudrupulber hästi ei sobi; ja teiseks oleks vähem maitsestanud, sest minu arust tahavad tahavad püreesupid miskipärast rohkem vürtsi, vbla üheülbalise tekstuuri tasakaalustamiseks. Nii et minu maitse järgi oli püreestamata jätmise tagajärjel natuke liiga vedel ja ülemaitsestatud – isegi kui mulle vürtsid üldiselt meeldivad, siis seekord oleks ma parema meelega puhast porgandi-sellerimaitset nautinud -, aga kui ma tublisti võid sisse panin ja lisaks veel võiga röstsepikut kõrvale sõin, siis hamba all just ei karjunud.

A. sõi alles järgmisel päeval ja huvitaval kombel oli tema igati rahul, kuigi just tema on meil suur püreesupi fänn. Aga noh, ta on ka vürtsiste toitude fänn, tema arust oli ainult “võib-olla natuke” ülemaitsestatud. Tema sõi sinna vist kalavõileiba juurde, ikka sellesama suitsukalaga.

Esmaspäev oli niisiis sellesama supiga kaetud, A. tegi sellele alles teisipäeva lõunal lõpu peale. Mina aga panin juba esmaspäeval põldoad likku, kogus oli sel hetkel umbes kolmandik kaheliitrisest potist. Pärast ligunemist oli pott muidugi peaaegu ube täis.

Teisipäeval küsisin A. käest, kas ma teen tomatiga ube või pekiga ube, A. ütles “mõlemaga”. Okei, ühest küljest tahtsin ma pekki, teisest küljest oli mul lahtitehtud tomatipurk külmkapis, äkki lähebki muidu pahaks.

Praadisin supipoti põhjas tükeldatud maitsevilju: 1 sibula, 2 porgandit, 1 pastinaagi – ja tublisti suitsupõse tükke, kamaraga. Uhkuse pärast ka 2 laia viilulatakat “parim enne möödas” letist haaratud chorizo-pakist, ikka tükeldatud kujul. Uhmerdasin juurde 2 pisikest tšillikauna (olgu siis juba öeldud ka, et Kotányi, loodetavasti müüvad nad kogu aeg samas kanguses tšillisid, nii et selle järgi saaks orienteeruda), natuke kuivatatud sellerilehti, parajalt priske näputäie piparrohtu ja väikese näputäie salveid. See kõik hakkas õige ruttu täiesti taevalikult lõhnama. Loputasin siis oad üle, valasin peale ja panin nii palju vett, et oad oleks korralikult kaetud, jätsin podisema ja läksin internetti vaidlema. Vahepeal katsusin aeg-ajalt ube. Kui oad olid juba peaaegu jahused, siis katsusin ka porgandit – pehmed, järelikult võis tomati juurde visata. Segasin ära, lasin keema, maitsesin, panin soola, kuni oli paras. No ja siis oligi valmis. Seekord sõin juurde musta leiba. Oli väga hea paks oasupp, ainult et ma ei saa aru, et tomat oleks sinna midagi väga juurde andnud. Ei häirinud ka, aga tunda eriti ei olnud. A noh, vbla pehmendas ube või aitas neid seedida või midagi, üldiselt ju soovitatakse kaunviljadele hapusid lisandeid.

Ma ei saa aru, miks ma tihemini oasuppi ei tee, seda on nii lihtne teha, ja alati on hea. Tegelikult tean küll, miks, selleks peab ju leotama ja mind tabab söögitegemise idee tavaliselt siis, kui juba nälg silmanägemist ära võtab. Kalendripühad on ikka head asjad, panevad ettevalmistusi tegema.