Üks kiirsalat ja üks teine kiirsalat ja üleüldse põgusad söögid

A. eelmise postituse baklažaanitoitu kohe ei söönud, tema soojendas seda endale järgmisel päeval. Mina tulin pärast trennist ja tahtsin midagi süüa, aga mitte midagi väga sooja ega rammusat. Kapis oli üks tähtaja ületanud mozzarella. Tükeldasin selle supitaldrikusse, tõin õuest tuusti lehtsalatit, rebisin selle ka sinna ja üritasin segada; lõikusin sinna otsa ühe suure tomati, riputasin soola ja pipart peale, rebisin kõige otsa eilsest itaalia saiast tükke, valasin oliiviõli otsa ja rebisin lõpuks ka ühe basiilikulehe sinna katki.

Õudselt hea oli. Mulle meeldis, kuidas sai tomatimahla ja õli endasse imes. Superlõuna.

Teiseks käiguks sõin kaks suitsukalavõileiba (sellestsamast itaalia saiast, tomati ja lehtsalatiga, sest mul ei olnud kõik õuest toodud lehtsalat ennist taldrikusse mahtunud). Ja magustoiduks ühe nektariini, mis oli küll kõvavõitu, aga maitses juba täitsa söödavalt, ja natuke rosinaid ja pähkleid.

Ja kui kedagi huvitab, siis hommikusöögiks sõin vahepeal kaks päeva järjest kaerakliiputru – veega keedan, pärast panen mett ja võid peale. On kuidagi pudruisu olnud ja kaerakliipuder tundub jätkuvalt kõige parem puder (tatart ma ei oska enam päris pudruks lugeda, see on rohkem nagu kartuli, riisi ja makaronide rubriigis). Päriselt ka, see, et nime sees on “kliid”, on eksitav, tegelikult tuleb puder pehme ja väga hea maitsega. Olen kuulnud, et mõni keedab sama putru piimaga ja kiidab, ju on siis tegemist inimesega, kellele meeldib keedetud piima maitse, mina nende hulka ei kuulu.

Aga reede hommikul oli palav, keetmine ei tulnud kõne alla ja ma tükeldasin lihtsalt taldrikusse pool suurt tomatit, rebisin veidi lehtsalatit otsa, valasin oliiviõli peale, siputasin soola. Pärast tuli meelde ka natuke oliive juurde lõikuda.

Teiseks hommikusöögiks peaaegu sama, aga spagettidega, sest A. sõi neid lõunaks ja tal jäi üle; ma lasin siis ülejäägi koos paari chorizo-killu ja tükeldatud tomatiga panni peal veidi soojemaks.

Ja õhtusöögiks tuli meelde, et eelmisel päeval olin kogemata liiga palju putru teinud ja ülejäägi kaussi kõrvale pannud. Panin panni kuumama, praadisin seal pudrutükke läbisegi chorizo-kildudega (ma ei usu elu sees, et praetud polenta oleks parem kui praetud kaerakliipuder, sest kaerakliipuder on ju ise parem kui polenta), pärast panin tomatitükke ja majoneesi peale, nämm-nämm.

Ja täna sõin hommikusöögiks majoneesi-juustu-tomatisepikut ja tarretist; jalgpallisöögiks tarvitasime ep toodud kartulikrõpsu ja jäätist (EV 100 sinimustvalget jäätist, mis osutus üllatavalt söödavaks); ning pärast tegin endale jälle tomati-saiasalatit – pool suurt tomatit taldrikusse tükkideks, peaaegu kuivanud saiakuubikuid otsa, lõikasin noaga kõvast juustust laastusid peale ja hakkisin natuke chorizo‘t, jahvatasin pipart ja soola otsa, valasin oliiviõli peale, segasin, sõin. (A. sõi palavusest hoolimata vankumatult maksakotlette.)

Teeksin tomatisalatit endale nüüd öösöögikski, ainult et unustasin tomatit juurde osta. See viga tuleb lähemas tulevikus parandada, sest pmst pole mul midagi selle vastu, et kasvõi järgmised paar nädalat tomatisalati variatsioonidest elada. Ainult et kui ma turule peaks sattuma, siis nagunii näen seal veel miljonit asja, mida ma süüa tahan, värskeid kartuleid näiteks. Nii et näis.

Vbla pean endale nüüd samuti maksakotletti soojendama, praegu pole enam palav ja äkki läheb sissegi.

Advertisements

Jalgpallikõrvane 7 – kiire kalasupp ja üks baklažaanitoit

Kalasupp oli siis, kui mul oli ikka veel kõht imelik ja isupuudus. Siis oli mul tunne, et ainus asi, mida ma maa peal süüa tahan, on kalasupp, ja õnneks oli meil veel poolteist ammuostetud heigirümpa sügavkülmas.

Panin pool potti vett keema, puhastasin-viilutasin ühe porgandi ja viskasin selle vette juba enne keemaminekut. Siis puhastasin ja lõikasin enam-vähem kuubikuteks 3 kartulit, paar tilli- ja leeskputkevart lühikesteks juppideks ja hakkisin 1 sibula; kui vesi keema läks, viskasin ka need kõik sisse. Tundus liiga vedel, lisasin ka peotäie riisi. Maitseks panin natuke apteegitilli-, natuke päristilliseemneid ja valge pipra teri.

Sellega paralleelselt panin teise potiga ühe muna keema.

Kui juurikad hakkasid juba otsast pehmenema, panin kalarümbad kah potti. Ootasin, millal nad küllalt läbi kuumenevad, et rootsu kätte saaks. See oli selle söögi tegemise kõige vaevalisem osa, aga keema nemad läksid ja siis oli ka varsti liha luudelt lahti kukkunud ja sai luud supi seest välja õngitseda.

Kala ootamise ajal jõudis muna piisavalt kaua (keemaminekust mingi 7 minutit) keeda ja ma ehmatasin ta ära. Ja tükeldasin

Enne söömist lisasin hakitud tilli ja leeskputkelehti ja 1 spl võid ning tükeldatatud muna.

Tuli jube hea, täpselt see, mida vaja, kõht lakkas kohe nõmetsemast. A.-le ja Ep-le meeldis ka.

Kõrvale proovisin kõigepealt pehmet rukkileiba – Fazeril oli mingi uus suitsumaitsega rukkitasku, aga see oli supi kõrvale liiga magus (võileibade jaoks see-eest väga hea); võtsin selle asemel parem finncrispi.

Ja magustoiduks jogurti-kefiiritarretist (poe oma, piinlik küll). Kohe samal õhtul tegin ise tarretist, seekord apelsinitarretisepulbrist ja vahukoorest. St pulber kuuma veega vedelaks ja kui on jahtunud, vahustatud koor sekka. Selle vastu, et ta fraktsioonidesse tahab jaguneda, ei aita päris täielikult nagunii miski, aga segamisega õnnestub saavutada vähemalt nii palju, et ka koorene osa on mõnusalt tarretisene, mitte lihtsalt vaht seal peal.

Järgmisel päeval sõime ikka seda suppi ja magustoiduks ohjeldamatult Ep toodud mureleid – ja marju, mida mu aed on nüüd produtseerima asunud – vaarikaid, punaseid ja musti sõstraid; ja valgehallitusjuustu (Ep tõi Prantsuse-Belgia mängu tähistamiseks valgehallitusjuustu ja Krieki, mis mh sobivad omavahel väga kenasti). Selgus, et mustsõstrad ja valgehallitusjuust moodustavad hea kombinatsiooni.

*

Siis tuli mul tahtmine U. toodud oliive kuhugi paigutada. A. pooldas pigem sooja toitu, tõin seepeale 1 baklažaani ja 2 noort suvikõrvitsat. Tomatit juba oli. Hakkisin 1 sibula ja panin oliiviõliga praadima; siis tükeldasin baklažaani ja panin kah praadima ja segasin (ja keerasin kuumust vähemaks); baklažaani praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsad. Valasin need pannile kõige otsa, esialgu ei seganudki, ja lõikusin hoopis natuke chorizo vorsti peeneks. Lisasin selle kah pannile, nüüd segasin. Siis tükeldasin veel 1 tomati, lisasin ka selle pannile ja pudistasin provanssaaali ürdisegu peale ja jahvatasin musta pipart ka. Võtsin peotäie oliive ja lõikusin jalgpalli vaadates peenemaks ja lisasin pannile ning kõige lõpuks natuke kappi seisma jäänud fetat ka. Soola ei pannud eraldi üldse, sest oliivid ja feta olid nagunii soolased (vorst ka, aga seda oli vähe).

Olin alustanud enne mängu (nii 20 min), aga päris kõike ei jõudnud valmis, nii et osa tükeldamist käis mängu ajal (Ing-Horvaatia). Päris terve esimene poolaeg õnneks selle nahka ei läinud ja osa tükeldamist saab teha nii, et võib rahulikult mujale vaadata, näiteks oliivide tükeldamise ajal ei vaadanud ma oliive üldse.

Kui kõik oli pannil, siis keerasin kuumuse alt ära ja jätsin läbi maitsestuma. Poolaegade vahel saime siis süüa võtta. Kõrvale võtsime itaalia tüüpi valget leiba, sellega oli hea osa leent kokku riibuda. Ja juurde jõime odavat Moldova valget kuiva veini, mis osutus üle ootuste maitsvaks. Kusjuures ka pähe justkui ei hakanud.

Magustoiduks sõime jõhvikatega inglise juustu, see esindas matši Inglise poolt ja oli tõtt-öelda parim puuviljadega inglise juust, mis ma seni saanud olen. Horvaatia esindamiseks ei leidnu poest midagi, Balkanile üldse lähim toode oligi see Moldova vein. Aga see baklažaanitoit koos fetaga oli kah natuke Balkani ooperist, nii et keegi ei või öelda, et me poleks püüdnud.

Nädala ringvaade suvikõrvitsaga ja kiirsalat küpsepeediga

Nüüd on aeg, mil saab odavalt head värsket noort suvikõrvitsat – ma ostsin vähem kui 50 sendi eest sellise hunniku, et.

Teadsin, et kodus on ootamas eilset riisi tomatikastmes – sellessamas tomatikastmes, mis alguses kana ümber oli ja mida me seejärel nuudlite kõrvale pikendasime – järgmiseks jõudis A. paar kanakintsu karripastaga ahjus ära küpsetada, keetis riisi juurde ja tomatikastet sõime selle kõige juurde kastmeks; ning selle tulemusel oli veel järgmisel päeval üle tomatikastmega segatud riisi, sest kui ma taipasin, et ma ei jaksa kogu riisi ära süüa, tundus mõistlikum see viimase kastmejupiga ära segada, ei kuiva vähemalt ära.

Sibulat ja muna pidi kah kodus olema; ja teisest poest sain boonuspunktide eest allahinnatud chorizo-viile. Nii et läksin panniroa peale välja.

Niisiis: võtsin juba lahtitehtud sibula (umbes 2/3), hakkisin ära, panin pannile praadima; tükeldasin umbes kaks suvikõrvitsat (“umbes”, sest tegelikult oli 4 suvikõrvitsajuppi – ma võtsin allahindluskorvist, nähtavasti oli muist koledaks läinud, poodnikud olid koledad kohad ära lõiganud ja järelejäänud jupid poole hinnaga müüki pannud, kusjuures jupid ise olid väga ilusad!), puistasin ka need tükid pannile; pudistasin veidi provansaaali ürdisegu peale ja siis meenus, et kapis on närbumas pool punti tilli. Noh, fusioon, siis fusioon. Hakkisin ka selle tilli muu kraami juurde. Katkusin kolm-neli chorizo-viilu ribadeks, lisasin pannile; siis ka riisi ja tomatiplaga; lõpuks hakkisin ühe närbuma kippuva tomati mahlasuse huvides juurde ja pool tl marineeritud tšillit; veel lõpumaks lõpuks segasin ühe muna sinna sisse, et toitvam oleks (tahtsin algul kaks muna panna, aga kass noris ühe endale); ja kõige lõpuks, kui tuli oli juba alt ära keeratud, riivisin ühe vana hea laagerdunud juustu kontsu riisisegu peale.

Väga tore toit, ainult veidi soolane: ma siputasin enne muna lisamist soola, aga unustasin arvestada, et vorst on ju ise soolane. Teisalt – maitse asi vist ka, A. ei saanud millestki aru.

Maitse meenutas mulle millegi poolest seljankat, aga eks seljanka ongi samasugune nädala ringvaate tõugu toit.

Täna sõi A. oma lõunaks selle riisiroa ülejäägi ära, aga mina tegin endale tõelist kiirtoitu. A. oli üleeile ahju küttes (august või asi) peedid malmpotiga ahju küpsema pannud, ta tegi neist tookord oma kanaprae juurde salati, aga neid oli veel mitu tükki järel; võtsin ühe väikese peedi, puhastasin ja tükeldasin taldrikule ära; panin pannile tule alla, rebisin kaks chorizo-viilu ribadeks ja katkusin kaks sepikuviilu tükkideks, panin praadima, tule keerasin kohe madalamaks, kui kõvasti särisema hakkas; siis puistasin veel päevalilleseemneid pannile lisaks.

Keerasin nüüd tule ära ja läksin korjasin õuest tuusti rohelist – noori võilillelehti, pisikesi naate (muruniitmine omandab täiesti uue väärtuse, kui see varustab mind pidevalt umbrohu maitsva noore järelkasvuga), murulauku ja lehtsalatit; hakkisin ära, puistasin peedi otsa (hämmastavalt suur hunnik sai, arvestades, kui vähe aega ma korjasin); tükeldasin sinna veerandi Lätist toodud sõira ja (hästi õhukesteks väikesteks liistakateks) ka ühe pooliku valge klaari, mis A. oli oma võileivateost järele jätnud; piserdasin peale veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli, veidi üht magusat sinepit, mis oli tänu vahepealsele öömajalisele meie külmkappi siginenud; 1 tilga seesamiõli ka, aga seda ei jäänud tegelikult tunda, nii et sama hästi oleks võinud panemata jätta.

Segasin ära, puistasin panni pealt krõbinad otsa, võtsin odavat valget veini ja läksin nautisin veranda peal elu. Isegi kui tervis liiga kahtlane, et sel nädalavahetusel blogikokkutulekule sõita, siis vähemalt õhuvanne saab ikka võtta!

Täitsa lõpp, kui hästi see maitses. Selline osalt keedetud/küpsetatud köögiviljast (ja/või kartulist), osalt värskest heinast, osalt panni peal tehtud krõbuskitest salat on mul üks lemmiktoit (eriti kui juustu on sisse panna), kusjuures ma oletan, et paljude teiste arust poleks see üldse mingi toit. Aga ikkagi nii hea! ja nii lihtne teha!

Aed, kus on priipärast söödavat umbrohtu, on selle jaoks muidugi üks vajalik luksus.

Ma olin enne kartnud, et äkki õun jääb liiga hapu – nad on tänavu sellised parajad vissid – aga nii natuke, nagu seda seal oli, mõjus küll ainult hästi.

Sünnipäevast saadik: soolased toidud

Esiteks oli üks kiire hapukapsahautis, sest mul tuli meelde, et külmkapis on poolik pangeke hapukapsast, mis ei taha enam kaua seista, ja suitsuvorst (idem). Inspiratsioon tuli Kööginurga ajakirja Baieri hapukapsasalatist – mina ka ei tea, miks ta nimi salat on, tegelikult on hautis mis hautis.

Tähendab, lõikasin pool pangekesetäit hapukapsast natuke peenemaks, panin paksu malmpotti, keerasin tule juba alla, ise keetsin veekeedukannuga kuuma vett, et kuubikust pool kruusi puljongit teha (retsept ütles 125 ml). Valasin selle hapukapsale otsa, lisasin 2 väikest loorberilehte ja näputäie aed-liivateed ja jätsin kaane alla hauduma. Umbes 25 minuti pärast lükkasin malmpoti kõrvale ja võtsin kaane pealt, et vedelikku vähemaks jääks (see on nii paks pott, et seal keeb omapead veel tükk aega edasi), loorberilehed õngitsesin välja ja viskasin ära; kuuma pliidiplaadi peale panin panni ja praadisin selle peal poolteist hakitud sibulat (originaalis oli 2, aga mul ei olnud nii palju) ja umbes 2/3 latti hakitud suitsuvorsti (orig. oli peekon), köömneid puistasin kah vahele. Kui sibul oli klaasjas, valasin hapukapsa potist pannile, segasin ära, panin maitseks veidi pruuni suhkrut, ja kuna mulle tundus toit nii vähehapu kui ka magedavõitu, lisasin veel soola ja sortsu palsamiäädikat.

Tulemus maitses mulle väga ja A. arust oli okei, kuigi tuleb tunnistada, et see toit ajas esiteks janutama (sest nähtavasti oli mu hapukapsahautise maitsestandard häälestatud selle peale, et kõrvale süüakse ilma soolata keedetud kartuleid ja eraldi võttes tuli ta suht soolane – aga mulle maitses), ja teiseks kõhu punni, sest ikkagi kapsas – mulle sobib kapsas eelkõige keetmata hapukapsa kujul, pole midagi teha.

Järgmiseks tegi A. jälle porgandipüreesuppi (porgand-seller-kartul-sibul puljongiga keema, pärast püreerimist toorjuust), mina aitasin seekord minimaalselt (kaapisin supile muskaatpähklit sisse ja tõin pärast õuest leeskputke roheliseks peale). Seda sõime kaks-kolm päeva, või noh, ühest õhtust ülejärgmise õhtuni.

Kui supp viimaks otsa sai, siis avastasin kõigepealt – vist neljapäeval, lastekaitsepäeval – et hapukapsahautist on veel üle ja lisaks on ikka veel üle mingit keedetud tatart, mille A. oli endale juba enne suppi kiireks lõunaks teinud. Mõlemad olid veel korras, segasin kokku, ajasin soojaks ja sõin ära. Hapukapsas oli vahepeal veel soolasemaks läinud ja tatar lahjendas seda tänuväärselt. Tänuväärne oli ka see, et toit vajas ainult soojendaamist – ma ei oleks sel päeval kuidagi viitsinud süüa teha.

Reedel tegin kiiruga veel kord seesama naadi-kalasalatit, mis varemgi (lühikesed niitnuudlid, kalakonserv, blanšeeritud naat, toores sibul, kapparid, tomatid), ainult et seekord oli skumbria omas mahlas ja ma lisasin õli hoopis äsja tühjakssöödud heeringakarbist (hea õli oli, tilliga maitsestatud). See salat on mulle kuidagi sõltuvusttekitav. A. ütles “söödav” ja lisas, et kui seal sees oleks konservi asemel kuumsuitsukala, siis oleks lausa hea. Jätame meelde! Ma küll kahtlen, kas kuumsuitsuskumbria, mida ma tavaliselt salatisse panen, sinna sobiks. On selline tunne, et tugevama lihaga ja lahjemat kala oleks vaja, heiki või merluusi näiteks.

Laupäeval ei teinud süüa – oli suur mälumängulaupäevak, näljaselt koju tulles avastasin õnnelikult, et A. oli grill-liha ja mingeid salatiliblesid toonud, ja sõin õnnelikult liha salatiga.

Pühapäeval pärast trenni ei viitsinud me kumbki midagi leiutada, aga ma arvestasin sellega, et meil on muna, ei suutnud ainult otsustada, kas teha omletti või kalasalatit (ühest küljest hakkas üks juust vanaks minema ja omleti peale sobib juust, teisest küljest oli kalakonserv veel pooleli ja ka heeringat oli); poes leidsin allahinnatud köögivilja korvist ühe suvikõrvitsa, mis oli ainult varre poolt otsast imelik, muidu täiesti ilus, ja see otsustas asja: tuleb suvikõrvitsaomlett. Lõikasin kaks paksu viilu suitsupõske ribadeks (lepasuitsupõske – ma ei mäleta, mis firma seda teeb, aga see on üks parema maitsega suitsulihasid poes ja üks odavamaid ka, tingimusel, et pekk maitseb) ja panin pannile, tükeldasin kaks viilu musta leiba kuubikuteks ja samuti pannile, lõikusin suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kah pannile. Ühe küüslauguküüne hakkisin sinna ka. Siis leidsin pool sibulat ja pärast hingelisi kõhklusi tükeldasin ka selle sinna lisaks. Segasin-hautasin, kuni tundus, et võib juba muna peale panna ja lisasin aed-liivateed; kloppisin kolm muna lahti, valasin otsa, keerasin kuumuse üsna maha ja jätsin tahenema. Ise tükeldasin need kahtlased juustuviilud pisikuubikuteks. Kui muna oli tahe, laotasin juustu sinna peale; ja tegin poolest pikast kurgist ja ühest tomatist salati juurde (tiba soola, tiba musta pipra ja oliiviõliga). Tuli hea ja toitev.

Täna (esmaba) tuli mul järsku ühepajatoiduimpulss (tuli meelde, et meil on porgandit, kartulit ja kapsast korraga); puhastasin porgandid (6 saledat porgandit), kutsusin A. appi tükeldama ja nii me järjest tegime: mina võtsin järgmiseks kapsa pealt koledaks läinud lehed ära ja A. lõikas kapsa pooleks ja pani teise poole kõrvale; siis puhastasin 2 sibulat, siis 3 kartulit; ja A. muudkui hakkis.

Tasapisi läksid nad samas järjekorras ka potti – kõigepealt porgand koos suitsupõse (ja natukese koriandri ja köömnetega) potipõhja õliga hauduma; siis sibul sinna juurde; siis kaks klaasi vett peale ja kui keema tõusis, kapsas juurde. Nüüd mõtlesin, et lähen korjan potikesetäie naati ja tagasi tulles on paras aeg kartul sisse visata, aga see oli väike valearvestus: ma alahindasin oma naadikitkumise aega, sest ma ei piirdunud ainult sööginaadi korjamisega, vaid kiskusin ka koledaks suureks kasvanud naate ära, ja kui ma tuppa jõudsin, olid kõik teised asjad juba pehmed. See on see multitaskingu häda.
Enivei, kui naadiga tuppa sain, viskasin ka kartulid potti ja lisasin veel klaasi vett, sest toit hakkas kuivale jääma. Ise pesin-hakkisin naati ja kui kartul oli juba seda nägu, et saab kohe pehmeks, maitsestasin kõike natukese piparrohu, basiiliku ja selleriga, ning pärast väikest järelemõtlemist ka aed-liivateega, sest toidu sees on kapsast ja parem karta kui kahetseda. Nüüd tõin õuest veel oksakese leeskputke, hakkisin ära, puistasin naadid ja leeskputke potti, keerasin tule maha ja segasin kõik läbi; ja siis lisasin veel toorjuustupära, mis ei olnud A. püreesuppi ära läinud. Ja igaks juhuks 1 spl võid ka, sest mis toit siis võist paremaks ei lähe.

Tuli täitsa korralik vana kooli toit, A. oli samuti rahul (kahtlustan mh seda põhjust, et naadikorjamise pärast said porgandid-kapsad parajaks saviks keedetud). Nagu sellise toiduga ikka, on tal see hea külg, et homseks jäi ka.

Juurde tegin kurgi-tomati-hapukooresalatit, mis tuli täitsa hea ja sobis; aga A. pani oma ühepajatoiduportsu supitaldrikusse ega tahtnud sellises konfiguratsioonis enam salatit lisada (et liiga segi lähevad) ja nii jäi pool salatit üle ja sellest omakorda pool jõudis enne hapuks minna, kui mina lõpu peale teha jõudsin. Kurb lugu.

Nädalaülevaade: hapukapsasalat ja munakollasekook; seenerisoto; soolane kiirkartulipudrukook; valegumbo

Kolmapäeval sõime veel oasuppi, neljapäeval vist ka.

Kas neljaba õhtul või reedel tegin hapukapsasalati: keetsin mitu kartulit ja ühe porgandi, mis hakkas käest ära minema. Kui need keesid, tükeldasin sibula ja kaks õuna, pudistasin nii veerand hapukapsapurki sinna otsa. Ja tükeldasin siis musta leiba ja A. ostetud vorstikesi. Kartul-porgand keedetud, jätsin nad jahtuma, ise praadisin sedaaegu leivakuubikuid ja vorstitükikesi. Kui olin tule ära keeranud, jätsin need veel pannile krõbenema ja tükeldasin 4 kartulit ja tolle porgandi salati sisse. Kastmeks läks peamiselt õli, aga pärast taldrikus panin majoneesi juurde. Leiva- ja vorstikrõbeduse lisasin samuti alles taldrikus (A., kes enam nii hilja süüa ei tahtnud, praadis järgmisel päeval sama salati juurde uued krõbuskid, sest salat seisab, aga krõbedus läheb seismisega ära).

*

Küpsetasin ka ühe koogi – A. tahtis munavalgetega ahju võõbata, kollaseid jäi üle ja ma tegin neist ja “väikese keeksi” retsepti järgi ühe veidi suurema plaadikoogi. Panin klaasi rosinaid Becherovkaga likku ja tükeldasin mitu isetehtud liköörist järele jäänud tsitrusekoort. Nühkisin segamini vist 150 g võid ja pool klaasi suhkrut (vähem kui retseptis, aga kartsin, et rosinad ja liköör on kokku nagunii liiga magusad), siis ükshaaval kõik 7 munakollast; veidi üle klaasi, vbla isegi poolteist klaasi jahu (vaatasin, et tuleks selline umbes hapukoorepaksune tainas). Ja rosinad ja tsitrused, natuke rosinaleotislikööri ka, kõike seda leotusalkoholi ei julgenud sisse ära panna.

Jäin kokaraamatut liiga uskuma, see nõudis üle 200-kraadist kuumust, nii et ma panin oma käreda ahju algul tõepoolest 180 kraadi peale (aga niipeal, kui kook ahju läks, keerasin 160 peale). Isegi see oli liiga kuum, nii et küpsemise jooksul jõudis ta pealt kohati liiga tumedaks minna ja neist kohtadest ka kerkis vähem.
Pärast küpsetamist tundus mulle, et ka magusat võiks ikkagi rohkem olla ja valasin rosinaleotamisest üle jäänud rosinase likööri koogi peale immutusvedelikuks. See tegi asja paremaks, aga ma ise olin veidi pettunud. A. oli päris rahul (“see ei ole igatahes üks neid kooke, mida me nädal aega sööme”) ja siis tuli ema külla ja märkis kohe, et väga hea kook on.

Järgmisel päeval oli ka mu enda arust maitsvam, nii et vbla tal oli vaja lihtsalt laagerduda. Üks tõenäoline seletus on veel: arvestades, et ahi oli liiga kuum, läks kook ilmselt liiga küpsiseks kätte ära, aga likööriga seismine pehmendas ta tagasi koogi konsistentsi (mulle meeldib kook pea alati rohkem kui küpsis).

*

Ema ööbis meil; kui ta magama läks, tegin endale õhtusöögiks ja teistele järgmise päeva lõunaks seenerisoto: praadisin oliiviõli ja või segus ühe tükeldatud sibula, ühe tükeldatud pastinaagi, paarsada grammi šampinjone, natuke tükeldatud küüslauku, lisasin veel rasvollust (sest seened olid kõik enda sisse imenud), viskasin siis pannile nii palju riisi, et seda oli sel hetkel umbes sama palju kui kõike muud kokku, segasin ja praadisin veel, lisasin kuivatatud sellerit ja valasin veidi valget veini peale. Edasi niisutasin vaheldumisi vee ja valge veiniga ja sügasin pannilabidaga, et tekiks see õige koorene konsistents; maitseks panin veel toda maitsejuurikatest ja soolast koosnevat maitseainet, mis mulle meeldib. Hästi natuke (1-2 kiudu) safranit ka. Vahetevahel läksin laisaks ega viitsinud segada, panin kohe ühe korraga rohkem vedelikku ja jätsin kaane alla hauduma. Ühel sellisel hetkel oleks äärepealt põhja hakanud, aga õnneks sain õigel ajal jaole ja jõudsin labidaga riisi lahti liigutada. Lisasin siis muidugi kohe veel vedelikku. Nii ta tasapisi valmis sai. Nägi hästi jõle välja, aga maitses hea, riivisin söömiseks juustu peale.

Järgmisel päeval olid ka ema ja A. rahul.

*

Esmaspäeval lahendasin Frenchi pissast üle jäänud kartulipudrupulbri ja oaleemest üle jäänud suitsupõsekribalad kartulikoogi sisse ära: kloppisin 4 muna lahti. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pudistasin sinna pannipõhjale 2 viilust mustast leivast lõigatud kuubikud ja suitsupõsetükikesed. Kloppisin muna sisse veel natuke hapukoort, majoneesi, peaaegu 1 ümbriku kartulipudrupulbrit ja mõnevõrra kuiva heerest (kui täpne olla, see üliodav – tavalise odava veini hinnas – Manzanilla, mida ma enam pole kahjuks müügil näinud), et liiga tihedaks ei läheks. Natuke õli panin lõpuks ka. Natuke hakitud mandleid ja nõmm-liivateed. Ja valasin pannile leiva- ja lihakuubikute otsa. Kõige peale puistasin seesamiseemneid ja riivisin juustu. Läks päris kuuma ahju (meie ahju järgi 180, mille keerasin siis kohe 160 peale), küpses mingi 10 minutit ja pärast ahju väljalülitamist veel 5 minutit jääksoojuses. Sõime kurgisalatiga, mille ma seekord tegin meelega üpris soolase. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

*

Teisiba kahtlustas A., et ma tulen näljaselt koju, sest ma läksin välja, ainult üks majoneesivõileib hinge all. Selle kahtlustuse pealt oli ta juba valmis õhtusööki purgiseljankaga lahendama, aga mul oli koju jõudes tunne, et ega mingi gumbolaadse supi tegemine suurt tülikam ei ole. Küsisin A. käest, mis tema arvab, ja tema leidis, et kui ma viitsin ise suppi teha, siis ta on valmis koostisosi tükeldama, sest ega ta tegelikult mingi purgisupi fänn ei ole.

Ma olin juba poes otsustanud, et seekord ei tule klassikaline akaadia köögi kolmainsus (mis on sibul-seller-paprika) ja toonud selleri asemel koju järjekordse pastinaagi. Sest vähemalt silti uskudes on pastinaak poes Eesti oma, aga seller välismaa oma ja toidukilomeetrid noh. Lisaks tõin ühe läheneva tähtajaga suitsuvorsti ja mul oli meeles, et meil on ammust ajast üks allahindlusega ostetud rannakarbikonserv riiulis. Arvasin, et need molluskid on tomatikastmes, aga kodus avastasin, et marineeritud. Et ma olin endale juba tomatise supi isu peale ajanud, tuli mingi tomatikonserv lahti kiskuda – paksust tomatihoidisest oli seekord kahju (äkki on viimane ja ma tahan kunagi mingit hautist teha!), otsustasin panna supi sisse tomatimahla.

Niisiis. A. hakkis 2 sibulat, 1 turske pastinaagi, pärast järelemõtlemist puhastasin talle hakkimiseks ka ühe suure porgandi, sest mis toit ei läheks porgandist paremaks? Sedamööda, kuidas ta hakkis, viskasin tükeldatud asju potipõhja õli sisse (osalt kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud õli, osalt hea maitse pärast oliiviõli) praadima: kõigepealt sibula, siis pastinaagi, lõpuks porgandi.

Puistasin nõmm-liivateed peale, uhmerdasin juurde 3 väikest tšillit (mis pidi esindama akaadia köögi kolmainsusest paprikat), natuke ka panin supimaitseaine nime all müüdavat supijuurikatega-soola ja kuivatatud sellerilehti (nii et tegelikult tuli see triniteet ikka ära, olgugi et kahe kolmandiku ulatuses kuivatatud kujul), sonkisin veel korra segamini ja valasin kaks klaasitäit vett haudumiseks peale. Ja alles siis tuli meelde, et gumbo tegemiseks peaks ju maitsejuurikatega ka jahu kuumutama, nagu jahukastme jaoks (peened inimesed ütlevad selle kohta roux). A no tühja kah, nagunii on mul ka selleri asemel pastinaak.

A. tükeldas pool vorsti, tegi mulle kõrvitsapüree purgi lahti (seda küüslauguga kõrvitsat meil veel on ja see on suppide ja risotode sees jube hea, kui ma ainult teaks, millest ta täpselt koosneb) ja kui ta juba selle töö peal oli, tomatimahla purgi ka, ja tõmbas ise uudiseid vaatama. Ma ootasin, et juurikad natuke pehmemaks hauks, ja lisasin neile kõrvitsapurgi (250 ml) sisu pluss purgi loputusvee, sest kesse head kõrvitsat raisku laseb. Kui porgand oli juba selgelt pehme, valasin juurde ka pool liitrit paksu tomatimahla pluss sellegi purgi loputusvee. No ja siis tuli oodata, et keema läheks, vorstitükid sisse panna, vahetult enne uut mullitamahakkamist tuli ära keerata ja rannakarbikonserv kõige otsa tühjendada.

Kõige lõpuks pudistasin veel õige natuke kuivatatud piparmünti peale.

Mina jäin väga rahule, tuli kuum ja veidi õhetamavõttev supp, just nagu nohusele inimesele vaja on. Näis, mis A. homme ütleb (tal täna polnud enam isu, tema sõi lõunaks eilset kartulikooki), aga ma usun, et talle maitseb ka, sest 1) supp ja 2) vürtsine.

Kalasalat; lihtne juurviljasupp; vastlapäevane oaleemeke

Laupäeval tõi A. ootamatult suure hunniku suitsukala, mis arvatavasti oli merluus (ma küsisin, mis kala? A. vastas, et “Argentiina”), me sõime seda kõvasti võileiva peale, aga õhtul hakkasin ma salatit tahtma, keetsin üks pool potitäit (2 l pott oli) pikateralist riisi (ei mäleta täpselt, palju ma panin, aga ju toorest riisi siis umbes kolmandik liitrit oli) ja kolm muna. Puhastasin salatisse ühe merluusi (?), hakkisin pool klementiini, mis A.-l hommikusöögist üle oli jäänud (jube hapud klementiinid on), pool viilu sidrunit, ühe õuna, ühe väikese sibula, kaapisin sinna kogu mädarõikapära, mis veel purgikese põhja oli jäänud, siis tükeldasin munad, segasin riisiga ära ja panin veel kõvasti majoneesi ka. Nii lihtne oligi. Tuli väga maitsev.

*

Pühapäeval tulin trennist, tahtsin suppi ja mõtlesin panna porgandi-kaalika-pastinaagi-püreesupi hakkama, et sinna ka Frenchi pissast ülejäänud kartulipudrupulber sisse ära panna. Tükeldasin 4 suurt porgandit, kutsusin A. kaalikat puhastama-tükeldama ja siis selgus, et seal koti sees, kus mina arvasin, et on kaalikas, oli hoopis seller, mis hakkas käest ära minema. Okei. Selleriga ma pastinaaki segada ei tahtnud, tuli plaan ümber teha lihtsalt porgandi-selleri-püreesupiks.

Keetsin prosta poepuljongi sees need porgandi- ja selleritükid – ja ühe sibula tükid – ära ja maitsestasin nii, nagu oli plaan püreesuppi maitsestada – veidi vürtsi, nelki, nõmm-liivateed, tšillit, kaneeli, muskaatpähklit, tilliseemneid, musta pipart ja india köömneid, kõik ilusti läbiuhmerdatud (okei, kõik suured maitseained, tähendab – kaneel oli juba enne jahvatatud, must pipar tuli veskist ja muskaatpähklit ma lihtsalt kaapisin noaga, muud asjad uhmerdasin), pluss kaks tükeldatud küüslauguküünt – siis selgus, et A. on jõudnud juba peaaegu et magama minna, ei viitsi püreestada ja et tema poolest võib ka selge supp olla. Noh, mulle üldiselt meeldivadki selged supid rohkem, aga oleks ma seda teadnud, oleks ma esiteks vähem vett pannud, sest selgele supile ju kartulipudrupulber hästi ei sobi; ja teiseks oleks vähem maitsestanud, sest minu arust tahavad tahavad püreesupid miskipärast rohkem vürtsi, vbla üheülbalise tekstuuri tasakaalustamiseks. Nii et minu maitse järgi oli püreestamata jätmise tagajärjel natuke liiga vedel ja ülemaitsestatud – isegi kui mulle vürtsid üldiselt meeldivad, siis seekord oleks ma parema meelega puhast porgandi-sellerimaitset nautinud -, aga kui ma tublisti võid sisse panin ja lisaks veel võiga röstsepikut kõrvale sõin, siis hamba all just ei karjunud.

A. sõi alles järgmisel päeval ja huvitaval kombel oli tema igati rahul, kuigi just tema on meil suur püreesupi fänn. Aga noh, ta on ka vürtsiste toitude fänn, tema arust oli ainult “võib-olla natuke” ülemaitsestatud. Tema sõi sinna vist kalavõileiba juurde, ikka sellesama suitsukalaga.

Esmaspäev oli niisiis sellesama supiga kaetud, A. tegi sellele alles teisipäeva lõunal lõpu peale. Mina aga panin juba esmaspäeval põldoad likku, kogus oli sel hetkel umbes kolmandik kaheliitrisest potist. Pärast ligunemist oli pott muidugi peaaegu ube täis.

Teisipäeval küsisin A. käest, kas ma teen tomatiga ube või pekiga ube, A. ütles “mõlemaga”. Okei, ühest küljest tahtsin ma pekki, teisest küljest oli mul lahtitehtud tomatipurk külmkapis, äkki lähebki muidu pahaks.

Praadisin supipoti põhjas tükeldatud maitsevilju: 1 sibula, 2 porgandit, 1 pastinaagi – ja tublisti suitsupõse tükke, kamaraga. Uhkuse pärast ka 2 laia viilulatakat “parim enne möödas” letist haaratud chorizo-pakist, ikka tükeldatud kujul. Uhmerdasin juurde 2 pisikest tšillikauna (olgu siis juba öeldud ka, et Kotányi, loodetavasti müüvad nad kogu aeg samas kanguses tšillisid, nii et selle järgi saaks orienteeruda), natuke kuivatatud sellerilehti, parajalt priske näputäie piparrohtu ja väikese näputäie salveid. See kõik hakkas õige ruttu täiesti taevalikult lõhnama. Loputasin siis oad üle, valasin peale ja panin nii palju vett, et oad oleks korralikult kaetud, jätsin podisema ja läksin internetti vaidlema. Vahepeal katsusin aeg-ajalt ube. Kui oad olid juba peaaegu jahused, siis katsusin ka porgandit – pehmed, järelikult võis tomati juurde visata. Segasin ära, lasin keema, maitsesin, panin soola, kuni oli paras. No ja siis oligi valmis. Seekord sõin juurde musta leiba. Oli väga hea paks oasupp, ainult et ma ei saa aru, et tomat oleks sinna midagi väga juurde andnud. Ei häirinud ka, aga tunda eriti ei olnud. A noh, vbla pehmendas ube või aitas neid seedida või midagi, üldiselt ju soovitatakse kaunviljadele hapusid lisandeid.

Ma ei saa aru, miks ma tihemini oasuppi ei tee, seda on nii lihtne teha, ja alati on hea. Tegelikult tean küll, miks, selleks peab ju leotama ja mind tabab söögitegemise idee tavaliselt siis, kui juba nälg silmanägemist ära võtab. Kalendripühad on ikka head asjad, panevad ettevalmistusi tegema.

Jälle üks Mehhiko munaroa variatsioon

Ma ei ole veel sel nädalal söögitegemisega lõpetanud!

Kuna eile lahti tehtud tomatipurk oli veel pooleli ja mul oli ikka veel hulk vutimune, tõin poest purgi konservmaisi mehhiko munaroa vms tarbeks. Kodus praadisin kõigepealt sibulat (2 keskmist) ja küüslauku (3 prisket küünt) ja natuke chorizo vorsti; pudistasin hetke ajel pannile ka natuke riisi, sest leidsin, et las tuleb seekord tummisem toit (algses retseptis, millest ma enam ei mäleta, kust ma selle võtsin, sellist paksendust ei olnud), natuke ka kuivatatud tšillit, segasin ära ja panin kogu tomati (veidi üle poole pooleliitrise purgi) plöts pannile, purgi loputusvee lisaks ja jätsin hauduma. Pudistasin salveid ja basiilikut ka ja viimasel hetkel oli meeles A. kanaküpsetamisest üle jäänud kanakallerdis lisada, jess. Maitseks veel soola ja natuke pruuni suhkrut. Edasi ma ei mäletagi, millega ma aega sisustasin, võib-olla tegin boilerile tule alla, sest millalgi ma seda kindlasti tegin. Äkki pesin isegi nõusid. Kui riis oli peaaegu valmis, siis valasin maisipurgi samuti pannile tühjaks, kontrollisin maitset ja segasin (sest pärast munade lisamist enam ei saa hästi segada) ja lõin esimese muna igaks juhuks (nad on mul detsembri keskel ostetud, needsamad, millest ma osa lömmi lõin (nagu ma praegu linkides näen, tegin ka lömmis munadest enam-vähem sama toitu), ja praegu on ikkagi juba veebruari keskpaik) kaussi välja: korras, niisiis poetasin ta pannile tomatiplaga sisse. Niiviisi kausi vahendusel poetasin neid pannile seni, kuni enam ei viitsinud ja tundus, et ega väga palju vaba vedelikku enam ei ole ka; ma ei lugenud, aga arvatavasti läks neid sinna nii kümmekond.

Kõige lõpuks tükeldasin sinna peale ühe tüki lambajuustu, mille olin millalgi poest “parim enne möödas” riiulist haaranud. Selle toidu peale ma muidu ei riskiks otse panni peal juustu panna, kardaks, et vedela tomati peal tõmbab nahkjaks, aga seekord võis loota, et riis võtab piisaavalt palju niiskust sisse, et juust käitub pigem nagu kuuma võileiva peal – või risoto sees. Lootus õigustas ennast, juust sulas väga mõnusaks (ilmselt saaks veel pitsalikuma, tähendab, krõbeda tulemuse, kui sama toit lõppfaasis praeahju lükata, aga siis peaks teistsugune pann olema).

Kokkuvõttes tuli jälle väga hea, riisiga oli küll hoopis teistmoodi konsistents kui niisama, aga hetkel see sobiski – tahtsin, et miski tõmbaks happesust natuke tagasi.

Magustoiduks tegin endale vahukoort, alguses sõin lihtsalt moosiga, siis panin teda huvi pärast musta leiva viilu peale (Paadi pagari vormileib, ikka, ikka), sobis küll. Vehkisin oma vahukoorevõileivaga ja kiitlesin A.-le “vaata, vaata, milline vastlakukkel mul on!” A. ütles “mhmh.” Tema nagunii vahukoort ei tahtnud. Tomatitoit maitses talle aga küll.