Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Üks peaaegu kedgeree

Kurjast kanast jäi riisi üle.

Leidsin, et kui suitsukala sobib riisi ja india vürtsidega pannile panna, siis sobib kalakonserv ka.

Keetsin kaks muna (panin külma vette, keemaminekust läks midagi 5 ja 10 minuti vahel, kuni ära ehmatasin); leotasin keeduriisi natukese kuuma veega, et ta kämbust uuesti lahti pudiseks.

Panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku.

Hakkisin kaks sibulat, panin pannile hauduma (sellesama kalakonservi õliga – sel konservil on juhtumisi väga hea maitsega õli); pudistasin juurde lahtiligunenud riisi, puistasin tandoori masalat ja natuke puhast kollajuurt juurde, kalatükke ka, jätsin kaane alla korraks hauduma, ise tõin õuest leeskputke. Hakkisin leeskputke varred ja viskasin koos veinirosinatega pannile; siis hakkisin ka muna, leeskputkelehed ja ühe kappi seisma jäänud tillikimbupooliku. Tule keerasin ära ja ootasin, et enam ei podiseks; viimasel hetkel meenus, et kappi on jäänud ka natuke nässakakstõmbunud rediseid ja hakkisin need süüdimatult toidu juurde. Kõige lõpuks lisasin muna ja maitserohelise.

Seda toitu tuli üllatavalt palju (keeduriisi oli alguses olnud ainult peotäis) ja üllatavalt korraliku toidu moodi oli see ka.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Kerged taastumistoidud laisale inimesele: kiirsupp ja kolm kiiret suvikõrvitsatoitu

Kui ma pärast haigust juba midagi muud kui sülti, tarretist ja meremarja tahtma hakkasin, tuli meelde, et olin kunagi impulssostuna paki tofut soetanud. Lisaks oli mul külmkappi pool pakki krabipulki seisma jäänud, sest olin haigena avastanud, et nad on minu peene maitse jaoks liiga jahused. Sellised keskmises odavuses krabipulgad, noh – tuleb välja, et haigena oleks ma tahtnud kõige kalasemaid. Jahused krabipulgad on teadagi keedetult paremad kui toorelt, nii et päris loogiline oli teha kiirsuppi “500 supi” magushapu krabisupi ainetel.

No tõsine kiirsupp, mitte mingi korralik toit, aga ajas asja ära ja maitses tegelikult hästi.

Ühesõnaga. Hakkisin ühe suure sibula, ingverijuurika värskemad otsad, 2 küüslauguküünt, uhmerdasin ühe tillukese kuivanud tšillikauna ja viskasin kõik selle kastrulisse külma vette, millele olin just tule alla keeranud; koukisin ühe nässaka pooliku sidruni seest sisu alustassile ja panin ka sidrunikoore sinna vette ulpima (lootuses, et see korvab kuidagi kahvrilaimilehtede puudumist). Ja loputasin ühe vana tšillikastme (vt “ketšup 1956. aastast”) viimase tilga samuti sinna potti ära.

Lasin selle keema ja puistasin potti kaks ainsat puljongipulbrit-kuubikut, mis mul oli (üks kiirnuudlitest üle jäänud kanapuljongipulber ja üks kuubik loomalihapuljongit). Paar koriandritera lisasin ka.

Lasin keeda (millalgi poole pealt koukisin sidrunikoore välja) ja hakkisin selle keetmise ajal tofu ja krabipulgad kuubikuteks resp. juppideks. Keerasin tule ära, lödistasin tolle nässaka sidruni sisu leeme sisse, maitsestasin veel ettevaatlikult kalakastmega ja panin tofukuubikud potti; veidi hiljem ka krabipulgajupid. Jätsin tõmbama ja hakkisin paar rohelist sibulat.

No ja siis sõime. Esialgu oli leem väga vürtsine ja tofu veel suht mittemidagiütlev. Aga ma olin nagunii hambaarstilt tulnud, tuimestusest poolsegane, hammas tuikas ja ma otsustasin, et ei söögi, vaid lähen veel paariks tunniks magama. Pärast magamist sõin kohe esimese asjana seda suppi, mis oli nüüd paremini läbi maitsestunud ja kannatas muide ka külmalt täitsa kenasti süüa.

*

Ülejärgmisel päeval avastasin, et poodi on jälle neid õrnu Läti suvikõrvitsaid toodud, mille koor saab kergesti kannatada ja mis seetõttu ka üsna odavalt maha püütakse müüa. Tõin kohe mitu tükki koju pluss purgi aedube tomatikastmes ja tüki suitsuribi. Mõtlesingi neist koos ühe kiirtšilli teha; A. hakkis 1 sibula (kuubikuteks) ja 2 suvikõrvitsat (veerandviiludeks), mina hakkisin 1 suure küüne küüslauku (peenikeseks) ja kaks viilu musta leiba (kanepiseemnetega) ja suitsuribi (mõlemad kuubikuteks). Ja loopisin sibulaid ja suvikõrvitsat sedamööda pannile, nagu nad hakitud said, pärast küüslaugu, peki ja leiva takkajärgi. Ja lõikusin sinna kääridega ühe kuivatatud tšilli otsa ja puistasin veidi nõmm-liivateed. Aga kui see kõik seal läbisegi praadis, tundus see nii ilus ja lõhnas nii hästi, et ei tahtnudki sinna enam mingit oaplöga otsa; tundus ka piisavas koguses olevat, nii et sõimegi niisama ja väga hea oli. Ma tegin lugejate soovil isegi pilti, kunagi laen ehk isegi üles ja siis ei taha keegi enam kunagi mingit pilti.

*

Järgmisel päeval – päev enne “Amori ja Marsi” kontserti – tahtsin ikkagi ubadega teha ja tegingi pmst sama toitu ja lisasin kangekaelselt lõpuks ka pool purki tomatiube (ja natuke vett, sest see Salvesti oakonserv on üsna tihke ja lihtsalt niisama minu arust ka liiga soolane; purk on pooleliitrine, kui kedagi huvitab). Ubade auks lisasin ka veidi piparrohtu. Kartsin, et ubade konservimaitse jääb liiga tunda ja lisasin seepärast lõpuks soustile sortsu toda halba punast veini, mis ma kunagi ammu ostsin ja mis juua ei kannata, aga muudab liiga konservimaitselised konservid või liiga kopitanud vürtsid maagiliselt paremaks. Töötas ka seekord. Tänu ubadele tuli nii palju rohkem, et midagi jäi ka järgmiseks päevaks üle.

Vahepeal olin suvikõrvitsaid poest veel juurde toonud – selle vaimustusega, et kuna nende õrn koor oligi kannatada saanud, siis olid nad imeodavaks alla hinnatud, kuigi nad olid veel täitsa värsked.

Kontserdipäeva õhtul A. enam ei tahtnud süüa, oli pidusöögil kõhu täis saanud, aga mina tahtsin, niisiis pikendasin oatoitu veel ühe väikese suvikõrvitsaga.

*

Täna ei viitsinud samuti midagi väga erinevat välja mõelda ja pool purki ube oli nagunii veel üle. Vahelduse huvides otsustasin sinna sisse ära panna ka viimase porgandi ja paar nädalat tagasi poolikuna seisma jäänud selleri. Inspekteerimisel selgus, et porgandi ots oli kole ja seller oli peaaegu üleni koledaks läinud – seep see on, kui poole selleri pealt haigeks jääda ja söök huvi ei paku – , nii et praktikas läks toidu sisse kõigest kaks kolmandikku porgandit (vähemalt oli see suur porgand) ja umbes sama suur jupp sellerit, mis oli kõik, mis mul temast päästa õnnestus.

Hakkisin need õnnetud juurikajupid ära, ühe sibula ja ühe küüslauguküüne ka, ning panin pannile õliga hauduma. Varsti ka suitsulihakuubikud sinna juurde. Lugesin kokaraamatuid ja miskipärast tuli isu Araabia köögist inspireeruda, kuigi searibi ei tohiks sinna juurde käia – poole pealt leiutasin vabanduse, et mul on keskaja maitse järgi toit, noh, et ühest küljest suitsusealiha, teisest küljest idamaised vürtsid ja kolmandast küljest leib toidu sees. Kuigi sellega ei annaks jälle tomatit välja vabandada. Tühja temaga. Ütleme siis, et varauusaeg.

Kokaraamatu lugemise tulemusel pudistasin pannile hauduvate juurikate juurde ka paar tera koriandrit, natuke kardemoni ja natuke jahvatatud ingverit. Ja panin paar safranikiudu tilgakese veega klaasipõhja ligunema.

Hautasin edasi, ise tükeldasin ühe järjekordse suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kolm viilu musta leiba kuubikuteks. Siis tuli veel hea mõte, läksin uurisin kuivatatud puuviljade karpi ja leidsin sealt kaks peaaegu kivikõvaks kuivanud aprikoosi. Hakkisin need nii peeneks, nagu viitsisin.

Järgmiseks loopisin suvikõrvitsa pannile, ajasin segi ja ootasin, et jälle särisema hakkaks; siis puistasin leivakuubikud sinna juurde ja segasin jälle; kui jälle särisema hakkas, panin aprikoositükid ja oad pannile, loputasin oapurgi küljest veega tomatikastet lahti ja valasin ka selle sinna juurde; ja segasin. Lõpuks valasin ka safranileotise juurde (ja segasin). Siis oli ka pmst valmis, keerasin tule ära (tglt oleks võinud palju varem keerata, sest see pliit püsib tglt veel kaua soe) ja lisasin maitseks kuivatatud lehtsellerit, näputäie piparrohtu, näputäie basiilikut ja näputäie piparmünti (kah kõik kuivatatud). Segasin ära ja sõime. Oli mahedam ja nüansirikkam toit kui eelmiste päevade tšilli. Ootasin põnevusega, mis A. ütleb, sest tal on aprikooside suhtes eelarvamus, et need on lääged; tema ütles, et hea on. Aprikoose ei pannud ta vist tähelegi.

Juurde ja järele jõin Lähis-Ida joont hoida püüdes (ja keskaja loogikast irdudes – keskaja Euroopas oleks õlut või veini joodud, arvan ma) piparmünditeed, kuhu olin pannud lisaks piparmündile paar näputäit hommikutee nimelist segu (seal on lisaks piparmündile veel kibuvitsamarju, ingverit ja midagi veel, arooniat ehk).

Märkused: must leib jäi ilma ubadeta toidus sellisteks kuubikuteks, millena ma ta sinna panin, kõigi teiste kuubikute vahel; see toit oli pmst soe salat. Oatoidus muutus leib osaks soustist. Kes tahab vähem tummist sousti, peaks vähem leiba panema (või üldse mitte). Mulle must leib soustina meeldib – palju rikkalikuma maitsega kui tavaline jahukaste.

Ja kõiki neid suvikõrvitsatoite saaks pmst teha ka ilma lihata – suitsuliha ei läinud sinna teab mis palju, pigem maitseaineks. Ilma lihata lisaks ma ehk muna. Sooja salati moodi toidule ehk ka juustu, olgu muna asemel või kõrval, kui juba priiskamiseks läheb.

Kanatoitude nädal oli. Põhjalikumalt: kanasupp ja kananass.

A. tõi poest 3 euro eest ühe kana.

Esimesel õhtul mäkerdas ta kanakoivad karripastaga kokku, lõikas kartulid paksudeks viiludeks ja küpsetas selle kõik ahjus ära. Mina tegin hiljem õunast, päevalilleseemnetest, juustust, küüslaugust ja majoneesist salati juurde.

Teisel päeval eraldas ta kana küljest filee ja pani kananassitoidu jaoks kõrvale, siis praadis endale kiirlõunaks kanatiibu ja kartulit, mina siis veel ei tahtnud, ta sõi kõik ise ära, pärast sõin mina hoopis üht allah. letist leitud kala, mille tähtaeg oli alles homme. (Oli väga hea kala, heigifilee juustukattega.)

Kõht kala täis, asusin ma kanarümbast suppi keetma. Õigemini, kõigepealt lugesin oma kala kõrvale tükk aega seda supiraamatut ja veel mitut raamatut ja internetti ja lõpuks mõtlesin ikka ise välja, kuidas teha (aga nii see mul tavaliselt käibki, raamatud on insipratsiooni jaoks, mitte täpse õpetuse saamiseks).

Tegin seekord suure hoolega, nii et see ei ole minu tavaline laisa inimese toit: kõigepealt panin rümba külma veega keema (viieliitrine pott sai umbes poole maani täis, vedelikku võis olla ligi 2 liitrit) ja korjasin pingsalt vahtu. Siis lasin nii veerand tundi keeda, kurnasin kogu kupatust, lammutasin kana laiali, katkusin sealt küljest nii palju liha ära, kui sain, panin liha ootele, valasin kurnatud puljongi potti tagasi, viskasin kondid sinna sisse tagasi ja hakkasin maitsevilju lisama.

Maitseviljadest: mul oli jupp aega dilemma, kas teha suppi (juur)selleriga, mille ma olin ekstra supi tarvis poest toonud, või apteegitilliga, millest mul ikka veel pool alles oli; pikkade kõhkluste järel otsustasin, et mõlemaga, sest apteegitill tuleb küll ära teha, aga temast üksi on liiga vähe. Loopisin apteegitilli kuivanumad ja puisemad osad kohe koos kontidega potti; lisaks neile ühe pooliku, samuti veidi kuivanud sibula koos koorega (ilusa värvi pärast), mitu pipratera (neist mõni selle eriliselt hea kollase pakiga pipra oma, mida Biomarket müüb – aga mitte kõik, ma läksin ihneks ja panin muist pipart ikka tavalist), näputäie apteegitilliseemneid, poolteist lehte loorberit ja ühe vürtsitera.

Tiksusin internetis, panin pesu pesema, puljong samal ajal muudkui kees ja kees. A. hakkis vahepeal telekavaatamise kõrvalt kaks hiidporgandit ja puhastas pool sellerijuurikat (see oli üks massiivne seller); ma hakkisin selle selleri, ühe ilusa sibula ja kõik apteegitilli ilusad krõmpsuvad osad. Pärast tuli meelde ja koorisin veel kaks kartulit, mille A. ära hakkis.

Kui enam ei viitsinud puljongi järel oodata ja maitseviljad nägid juba enam-vähem lahustunud välja, kurnasin puljongi uuesti ära. Nokkisin kontide küljest sellegi liha ära, mida nüüd pärast sellist keetmist kätte sai, ja panin ülejäänud keedulihaga samasse kaussi ootele; lödiks (ja maitsetuks) keenud maitseviljad-terad viskasin komposti; puljong läks potti tagasi, porgand sinna sisse keema. Kui oli keema tõusnud, läks ka seller, sibul ja kartul ja apteegitillipudemed sisse. Ja siis kees veel natuke, vbla veerand tundi.

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, lõikus A. supi sisse natuke seda rinnafileed, mille ta ise natuke aega tagasi eraldanud oli; kui see oli natuke keeda saanud, panin kogu selle puljongi tegemise käigu skontide küljest saadud kanaliha sisse. Kõige lõpuks lisasin natuke võid ja hakitud tilli.

Tuli väga peene maitsega supp.

*
Kananass käis nii.

Eile oli meil veel suppi süüa, aga et kogu ülejäänud filee ei jõuaks vahepeal pahaks minna, praadis A. selle tükkidena soola ja pipraga ära.

Täna hakkisime ingverit, vist 4 küüslauguküünt, ühe pooliku sibula (sest retsept ütles “väike sibul”) ja panime selle pannile praadima; siis panin ma kohe ka spagetivee üles. Mina inspekteerisin rohelisi sibulaid, viskasin koledad kohad minema ja separeerisin valge osa rohelisest; A. hakkis valge osa ära. Siis mökerdas A. tolle praetud kanaliha pannile ja lisas vist selles etapis ka natuke tärklist (tglt oleks seda pidanud juba enne liha praadimist tegema, aga ta alguses arvas, et meil ei ole tärklist). Segas ära. Viskas sinnasamma pannile ühe väikese purgitäie konservananassi, lasi natuke haududa ja viskas rohelise sibula valged jupid sinna juurde. Millalgi selles vahes läks spagetivesi keema ja ma panin sinna spagetid sisse. A. aga läks hakkis rohelise rohelise sibula (või kuidas selle kohta peaks ütlema). Lõpuks lisas pannile sojakastet ja pool hakitud rohelist sibulat. Siis me vaidlesime natuke aega, kas kaste on liiga paks või liiga vedel, mis päädis minu võiduga (st ma võtsin panni tulelt ära), A. kurnas spagetid ära ja võiski süüa, peale pudistasime seda rohelist sibulat, mis ei olnud veel toidu sisse läinud.

Pmst vastas see peaaegu täpselt ühele “Aasia köögi” raamatu (see on üks tore raamat) retseptile, ainult et retsepti järgi oleks liha tulnud praadida nii vahetult enne kõige muu tegemist, et ta poleks jõudnud vahepeal ära jahtuda. Ja sel juhul oleks liha läinud uuesti pannile kõige viimaste asjade hulgas, pärast ananassi lisamist. Teiseks see tärkliseasi – tglt oleks liha pidanud enne praadimist soola, pipra ja tärklisega segama, aga sellega läks, nagu läks. Hea toit tuli ikka.