Paar õunakooki

Praegu tuleb palju õunakooki teha, sest õuntega uputab. Lisaks on mul kuidagi palju võipabereid kuhjunud ja nendega võiks ju panni määrida. Kuidas ma viskan täiesti võise paberi ära.

Viimase kahe nädalaga olen niisiis teinud viis õunakooki. Ma oleks nad esitanud kronoloogilises järjekorras, aga kõige populaarsemat kooki jõudsin ma selles vahes kaks korda teha, nii et ma ei teaks, mitmendaks teda lugeda, ja kompositsioon ninck intriig nõuavad, et ma kuulutaks võitja viimasena välja.

Esiteks purukook, mis kukkus välja pigem magustoit, aga oli väga hea. Pmst ma tahtsingi õunu võiga, aga üritasin seda teistele miskipärast reklaamida kui lihtsat tagurpidikooki. Nii et määrisin panni võiga, loopisin õunaviilud natukese suhkruga pannile, tegin sinna jahust-suhkrust-võist hunniku riputist peale ja lükkasin ahju.

Ei tulnud eriti koogi moodi (nt oli seda üsna võimatu tükikaupa panni pealt kätte saada, pudises laiali, tuli lusikaga kühveldada), aga maitses enam-vähem nagu see, mis ma tahtsin: õunad võiga. Veel parem: õunad võiga, aga mitte üleni pehme plöga kujul, vaid krõbedalt. Jäin rahule.

Kook number kolm oli kohupiimatainaga tagurpidikook. See retsept tundus kõige põnevam. Päriselt tuli kook küll toitev ja söödav, aga suurem osa headust läks arvatavasti minu lolluse nahka.

Võtsin nimelt selle prantsuse retsepti, sest see tundus nii ahvatlev: tagurpidikook, mis on iseenesest äge, aga ühtlasi veel laisa inimese kook, ei mingit tainarullimist ega muud tüütust, eelkõige köögikoristamist. Rullimiseks peaks ju piisavalt palju vaba horisontaalpinda tekitama, kesse viitsib.

Igatahes lugesin ma retsepti esimese hooga natuke liiga diagonaalis. Kes oskab prantsuse keelt lugeda, näeb, et seal on suurem osa koostisosi antud ühikuga nimega “barquette”, mis tähendab paadikest või korvikest (seda söödavat korvikest, kuhu nt salatit sisse pannakse) või topsi. Ja mina, kes ma lugesin diagonaalis, imestasin, mis pagana jahu- ja suhkrutopsid neil küll on. Seal oli küll näha, et võtke üks 200-grammine barquette kohupiima, aga kuna järgmised kogused olid ” 2 barquette’i suhkrut ja 3 barquette’i jahu”, siis sain ma aru, et seda 200 grammi küll niiviisi mitmekordistada ei anna, nii tuleks ainult mingi pudi, sest selle tasakaalustamiseks oli ainult 1 barquette õli ja kolm muna.

Ma ei tea, mis kehaosaga ma mõtlesin ja järeldasin, et äkki tuleb jahu ja suhkrut ja õli mõõta supilusikaga. Sest nii tundusid need pmst usutavad kohupiimavormikogused. Et pakk kohupiima ja natuke muid aineid ka.

No ja siis ma tükeldasingi vormi põhja (kuhu tuli pudistada suhkrut) õunu – ametlikult 5 suurt õuna, aga ma täpselt ei teagi, palju mul neid oli, sest osa oli plekkidega. Ma arvestasin nii, et suure plekiga õun oleks nagu pool õuna ja väikse plekiga õun nagu kaks kolmandikku õuna, aga kuskil maal ei viitsinud ma enam neid murdõunu lugeda ja vaatasin lihtsalt, et vormi jääks ka taina jaoks natuke ruumi.

Segasin paki kohupiima (suurema, kui retseptis, sest ma mõtlesin, et mida rohkem kohupiima, seda parem), 3 muna, 3 spl jahu, 2 spl suhkrut ja 1 spl õli ära, näpuotsaga soola ka. Ahjaa, küpsetuspulbrit ka. Panin külma ahju, nagu kästud, keerasin termostaadi selle peale, mis minu ahju arust on 160 (mis võrdub tavalise ahju “mõõduka kuumusega”) ja küpsetasin ära.

Tulemus ei meenutanud mitte niivõrd tagurpidikooki, kui ee, õunamoosi, mille otsas on kohupiimavorm. Ära me ta muidugi sõime, aga tundus nagu palju jändamist nii triviaalse tulemuse jaoks. Pealegi kui tavaline hapupiimakook on parem. Ja ausalt öeldes oleks ka õuntega kohupiimavorm vähema jahuga või üldse ilma jahuta parem.

Ja siis, ja siis hakkas mind vaevama, miks mu kook ei näinud ikka üldse välja nagu retsepti juures pildil. Lugesin seekord korralikult läbi. Ja raalisin siis ometi kord välja, et kui seal kästakse pärast kohupiima kaussipanekut tops puhtaks pesta ja kuivatada, siis see ei ole ilmaasjata. Tops läheb mõõteriistana uuesti kasutusse! Nii et “tops jahu” tähendab täpselt sedasama kohupiimatopsitäit jahu!

Ja topsi kui mahuühikuga korrutamine annab tunduvalt usutavama tulemuse kui 200 grammi korrutamine (sest tops jahu ei kaalu kaugeltki nii palju kui tops kohupiima)! Ma oleks pidanud võtma topsi kohupiima, kolm muna, kaks topsi suhkrut (kuigi see tundub paljuvõitu, ma panen tavaliselt suhkrut koogi sisse poole vähem kui jahu, aga eks saab katsetada, no ja äkki see õunahunnik neelab kah natuke suhkrut), kolm topsi jahu ja topsi õli! Mis minu hinnangul annab enam-vähem kohupiimamuretaina konsistentsi ja tagurpidikoogi jaoks on muretainas täitsa loogiline tainas. Ainus erinevus muretainast on õli ja nähtavasti see õli teebki ta piisavalt pehmeks, et saab lihtsalt õuntele peale valada.

Ma oleks kohe tahtnud uuesti ja õigete kogustega katsetada, aga A. mõjutas mind tagasihoidlikult, et äkki ma vahepeal teeks mingit muud kooki, näiteks oma tavalist hapupiimakooki, mida ma tema poolest võiks alati teha.

Kui ma olin selle hapupiimakoogi teinud ja me olime ta ära söönud, tahtsin ma midagi uut katsetada ja hapupiim oli otsas. Ja kuna ma olin just guugeldanud, mis õunakooke veel õliga saab teha (sest mul oli ikka vaja võipabereid ära kasutada, ilma et kohe uus tühi võipaber sigineks!), siis proovisin ma viimaks seda õli-muna-õunakooki.

Tavaliselt ma teen uusi retsepte esimest korda näpuga järge ajades; seekord tundus suhkrukogus mulle ulmeliselt suur – jahuga üks ühele? nagu öeldud, panen ma tavaliselt jahust poole vähem suhkrut ja ei ole kunagi liiga vähemagus kook tulnud. Õunad on ise ju ka natuke magusad.

Nii et paningi kohe ülbelt 12 spl jahu kohta ainult 6 spl suhkrut ja muidu nagu retseptis – 4 muna, 2 tl küpsetuspulbrit, 12 spl õli ja nii palju õunu, kui ma viitsisin hakkida (see oli sama päev, mil ma tegin sardiinikonserviga salatit, A. tuli kööki, vaatas lauale ja küsis üllatunult, kas ma teen tervelt kaht salatit korraga, sest tainas nägi välja nagu õunasalat). Ametlik järjekord: munad ja õli; jahu, küpsetuspulber ja suhkur; õunad. Mina tegin vales järjekorras, sest ma ei tahtnud õunte tükeldamiseks eraldi kaussi võtta ja kartsin, et kui ma olen juba jahu ja küpsetuspulbri vedelate asjadega ära seganud, siis ei kannata tainas enam kogu selle õunahunniku tükeldamist oodata, vaid peaks rutem ahju saama. Niisiis panin muna ja õli järel suhkru ja siis kohe õunad, ja jahu koos küpsetuspulbriga kõige viimaseks. Toimis küll.

Mina olen tulemusega rahul – õunamaitse on mõnusasti tunda. Ja isegi A., kes haput üldse ei salli, ei ole kaevanud, et hapu. Isegi kui naaatukene siiski on hapu. Aga selles ei ole süüdi õunad, vaid see, et ma hakkasin viimasel hetkel küpsetuspulbri koostist lugema, muutusin murelikuks, kas seal hapet ei olegi sees ja lisasin igaks juhuks pool teelusikatäit sidrunhapet. Tglt andis see meeldiva maitsenüansi, aga oleks ehk pidanud natuke vähem lisama, nii näpuotsaga ainult. Aga noh, kui isegi A. ei kaeba, siis ta ilmselt väga hapu ikkagi ei ole.

A. kaebas hoopis selle üle, et muna maitsega, aga tal on munaga samamoodi mingi eriteema nagu hapu maitsegagi. Tema pooldab jätkuvalt seda, et ma teeks pigem hapupiimakooki.

Ja nüüd trummipõrin, fanfaarid ja võitja: tavaline hapupiimakook, viiest koogist esimene ja neljas.

“Tavaline hapupiimakook” tähendab minu puhul “Saiade, pirukate, kookide” raamatu “vürtsitatud hapupiimakooki”. See on vist maailma kõige odavam koogiretsept (tänapäeval. Keskajal oleks puhtalt vürtside pärast igavesti kallis kook), sinna ei lähe ühtegi muna ja rasvolluseks võib pmst kasutada õli, kui võid ei ole. Tähendab, see ongi mu põhimodifikatsioon, et ma ei pane mitte margariini, vaid mingis iks vahekorras võid ja õli. Iks vahekord oleneb sellest, kui palju mul võid on või kui palju ma raatsin seda ära kasutada. Kuna mul oli juba võipabereid kuhjunud, vaatasin hoolega, et koogitegu ei põhjustaks uut tühja võipaberit ja panin võid ainult natuke maitseks. Ja ma ei viitsi seda võid ilmaski sulatada, sulatamisnõu läheks ju mustaks ja kellel seda vaja. Köögis seisnud või on piisavalt pehme, et teda suhkruga ühtlaseks nühkida.

Teine põhimodifikatsioon on see, et ma loobin sinna olenevalt aastaajast sisse igasuguseid lisandeid. Rabarberiajal rabarberit, õunaajal õuna ja vahepeal oli üks lühike aeg, mil ma puistasin tikreid peale. Mõnikord puistan seesamiseemnetega üle, kui mul on. Mõnikord panen õuntega läbisegi rosinaid. Töötab igas variandis.

Käib nii, et ma võtan 150 g rasvollust, nühin koos poole kuni kolmveerandi klaasi (olenevalt sellest, kui palju ja mida ma sinna taina sisse juurde panen) suhkruga ühtlaseks või vahtu või no nühin igatahes; kui mul on rabarberit või õunu, siis need lähevad nüüd sisse, et nad jõuaks oma vedeliku välja ajada ja ma saaks veel enne küpsetamist aru, kas on vaja rohkem jahu panna; jahvatatud nelki ja kaneeli (ametlikud kogused on pool tl nelki ja üks tl kaneeli, aga ma panen umbes); siis panen praeahju huugama. Tainasse lisan klaasitäie mingit hapupiima (mul oli rjaženka) ja natuke alla kahe klaasi jahu. Tähendab, üks täis klaas ja üks mitte päris täis klaas jahu, selle osalise klaasi sisse segan ühe tl soodat ka. Või siis ajan sooda kausi keskele tekkinud jahuhunnikus laiali. Segan ära, määrin panni, valan pannile (mul on selline väike kandiline pann, ümmargusest vormist ainult natuke suurem, vahel teengi ümmarguse vormiga, siis tuleb veidi paksem kook) ja kui ajastamine õnnestus hästi, on ahi just parasjagu kuumaks läinud (ametliku info järgi “mõõdukas kuumuses”, mis on 180-220 celsiust; ma kasutan mingit grillahju, mis 180 peal ähvardab juba ära kõrvetada, nii et selle peal panen ma mingi väiksema numbri.)

Ja siis küpsetan nii veerand tundi või 20 minutit, vbla katsun tikuga järele, ega enam tainane ei ole.

Kõige oma odavusega on see kook meil kodus vist kõige populaarsem, nii et igasuguste muude katsetuste järel murran ikka pead, miks ma üldse mingeid kallimaid kooke üritan teha, kui see odav kook tuleb ikka kõige paremini välja. Või miks need kallid koogid üldse leiutatud on, kui odav kook on parem. Teisalt mõtlesin välja tarkuse, et kui ma paneks tainasse uraani ja kulda, siis hind tõuseks hüppeliselt, aga maitseomadused ilmselt ei paraneks, nii et ei ole need asjad nii üks-ühele midagi.

Selle koogi tüüphäda on see, et kui ma ta õhtul-öösel valmis teen, natuke servast söön ja magama keeran ja järgmisel päeval uuesti üles tõusen, siis selleks ajaks on A. (kes tõuseb varem) jõudnud peaaegu kogu koogi ära süüa ja ma pean kiiresti tegema, kui tahan ka teisel päeval kooki saada.

Advertisements

8 thoughts on “Paar õunakooki

  1. See tavaline hapupiimakook on minu lemmik ka ja juba aastaid! Küpsetuspulber reageerib minu teada kuumusele ja hapet ei vaja, soodaga retseptides on alati mingi happeline koostisosa oluline.
    Tervitades
    T.

  2. Pingback: Vürtsine kiirsupp; õunakook | Läbikäigu köök

  3. Pingback: Nädalaülevaade: mitu pannitoitu ja üks hapukapsasalat | Läbikäigu köök

  4. Pingback: Üks kevadine kalasalat | Läbikäigu köök

  5. Pingback: Vahepealsed koogid | Läbikäigu köök

  6. Pingback: Läbikäigu köök

  7. Pingback: Mustasõstra-hapukoorekook munavalgevahuga | Läbikäigu köök

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s