Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Sünnipäevatoidud ehk umbrohuhooaega jätku. Ja redistega alga.

Õigel sünnipäeva päeval pidid vanemad külla tulema; mainisin seda möödaminnes eriti just lastega tuttavatele, sest neile meeldib samasugune päevarežiim nagu mu vanematele, tähendab, et pidu hakkab küllalt vara, et ööseks saaks magama. Arvasin, et tulevad siis vanemad pluss veel paar inimest, aga minu üllatuseks oli lõpuks lisaks oma perele veel 8 suurt ja üks väike külaline. Nii et see saaks olla peaaegu lugu stiilis “kuidas Jeesus viie tuhande leivaga viis meest ja kaks kala ära toitis” (kes tunneb tsitaadi ära?), aga õnneks olin ma toiduasju varuga soetanud.

Algne plaan oli teha umbrohupirukat ja kui aega üle jääb, redise-kalasalatit ka; ema oli lubanud rullbiskviiti teha, nii et ma magusa pärast väga ei muretsenud. Umbrohupirukatega läks selles mõttes hästi, et juba enne vanemategi laekumist oli pirukapõhi külmkapis, umbrohi korjatud ja pestud, mõlemad küpsetamise ootel.

Pirukapõhi tuli hapukooremuretainast, kus hapukoort oli ehk küll veidi vähem kui retsept nõuab: umbes kaks klaasi jahu, üks kanamuna (ja üks vutimuna, sest ma tahtsin enne salatiks munade keetmist kontrollida, kas vutimunad on veel korras), umbes 150 g võid, natuke soola ja nii palju hapukoort, kui ühest pakiotsast veel välja tuli. Hakkisin segi, siis mätsisin veel rohkem segi ja litsusin kahe ümara vormi põhja (väikesed vormid, sest väike ahi, tuli kahes jaos teha). Ja viskasin külmkappi.

Naati olin ennist korjanud kaheliitrise kastrulitäie; selle kõrvalt priske peotäie ilusaid võilillelehti. Võilillelehed panin soolase veega seisma, et ähk läheb tarist; naadid pesin-nõrutasin-kuivatasin ära.

Kui vanemad olid juba kohal ja ema hakkas torti monteerima (torti, sest algne plaan rullbiskviidi valmistamise konstruktor kaasa võtta kujunes tordikonstruktori kaasatoomiseks; see tähendas Digestive-küpsiseid põhjaks, biskviiti vahemisteks kihtideks, vahukoore-kohupiimakreemi segu kreemiks, kohvi ja konjakit immutusvedelikuks ning mustikaid-maasikaid kaunistuseks), viskasin mina esimese pirukapõhja ahju (mille olin algul 180 peale pannud, aga kohe pirukat ahju pannes keerasin 160 peale maha, sest ahi on käreda loomuga), hakkisin naadi ära ja viskasin pannile õliga hauduma. Veidike kaapisin muskaatpähklit hulka ja piparrohtu pudistasin ka. Ja hakkisin natuke karulauku.

Kui tundus, et naat saab haudumisega ise hakkama, kloppisin natukese kefiiriga muna lahti (esimesele pirukale läks neli kanamuna, teisele kolm), lisasin ka munasegule veidi soola; võtsin pooleldi küpsenud pirukapõhja välja, kühveldasin pool naadihautist ja natuke hakitud karulauku peale ja valasin muna otsa. Ahjul keerasin kuumust veel vähemaks ja küpsetasin.

Kui muna oli tahe, võtsin välja ja kordasin protseduuri teise pirukaga (ja ise hakkisin taustal rediseid ja keetsin 15 vutimuna).

Etteruttavalt: pirukate maitse tuli hea; naat oleks võinud ehk veidi peenemalt hakitud olla, siis oleks ta munaga ühtlasemalt segunenud.

Pirukad said vist ahjust välja umbes samal ajal kui tort valmis, nii et pmst olime nüüd valmis selleks, et ka keegi muu peale omainimeste võib uksest sisse astuda. Aga kuna keegi kohe ei astunud, hakkasin redise-kalasalati jaoks kala puhastama. Poole salatiteo pealt tuli üks külaline kohale ja asus appi rediseid hakkima ja kui ma õigesti mäletan, jõudis järgmine külaline kohale, kui meil oli see salat juba segamisfaasis ja sai varsti ette kanda.

Sisse läks: kolme pundi jagu rediseid (veerandikviiludeks); kaks kuumsuitsuskumbriat; umbes pool punti karulauku (hakitult); ja neli suurt keedukartulit (suuremate kuubikutena kui tavalises eesti kartulisalatis). Segasime selle ära ja panime majoneesi (peaaegu terve pooleliitrise purgi).

Siis meenus, et me olime vutimunad salatist välja unustanud; vastsaabunud külaline tuli appi, koorisime munad ära ja kuna salat oli juba muidu valmisserveeritud, lõikasime need lihtsalt pooleks ja ladusime ilusasti salati peale, karulauku puistasime veel ümber ja megailus sai.

Nüüd me siis natuke aega lihtsalt sõime; kõige viimaste külaliste tulles oli salatist ainult paar lusikatäit järel, mispeale ma hakkasin mõtlema, et neli väiksemat keedukartulit jäid veel üle (sest tol hetkel kalasalati kaussi rohkem lihtsalt ei mahtunud) ja kaks punti rediseid on kah veel alles. Ja kogu see kausitäis prepareeritud võilillelehti. Teeks õige veel ühe salati. Keetsin veel umbes tosina vutimune (st nii palju, kui mul neid veel üldse oli), võtsin kartulid-redised elutuppa kaasa ja nii me neid seal lobisemise kõrvale hakkisime. Võililli käisin küll köögis tükeldamas, seda on ilma lõikelauata tülikas teha.

Sellesse kartuli-redise-umbrohusalatisse läks niisiis kõigepealt neli väiksemat kartulit; kahe pundi jagu rediseid; tubli punt nõrgalt soolases vees ligunenud (ja kuivatatud) võilillelehti; natuke murulauku, karulauku ja küüslaugupealseid, mis ma meie enda õuest leidsin. Siis natuke soola peale, valge veini äädikat (äkki oli cava-äädikas?) ja oliiviõli ja sorts kefiiri ka. Tundus, et on juba valmis, kuni meenus, et me oleme JÄLLE vutimunad välja unustanud. Koorisin ka need seltskondlikult ära; kui mul selle käigus üks vutimuna kompostinõusse kukkus ja ma ütlesin “ups, ma söön selle ise ära, “(kompostis olid all ainult nendesamade munakeste koored ja rediselehed, nii et mitte midagi hirmuäratavat), ärkas järsku ka teistel selle tegevuse vastu suur huvi (“sa tegid seda nagunii meelega! kui see munakoorimine niiviisi käib, tahan mina ka koorida”) ja edasi läks kähku.

Sellest tuli samuti väga hea salat, kuigi hoopis teistmoodi kui eelmine.

Siis sündis, et tort sai samuti otsa, aga maasikaid oli veel; nii läksin ma ja segasin kaks pakki Eesti ricotta-kohupiima natukese kefiiri ja suhkruga ära ja serveerisin niisama maasikate kõrvale. Osutus populaarseks. Järgmiseks tuli idee, et sulatan ka tordist ülejäänud šokolaadi kausiga ära, et maasikaid sinna sisse kasta. Mõeldud-tehtud (veevannil: tähendab, kastrulis oleva vee peale panin plekk-kausiga šokolaadi loksuma ja kogu kupatuse panin pliidile kuumenema). Edasi järgnesid vaidlused: kellele meeldis kõige rohkem maasikas toorsingiga, kellele šokolaadiga, kellele kohupiimaga.

*

Järgmisel päeval selgus, et A. ei saanudki torti, sest ta hoidis oma introvertsel moel nii põhjalikult seltskonnast kõrvale, et magas tordisöömise aja sõna otseses mõttes maha. Mul oli temast natuke kahju ja selle jutu peale tuli ka endal uuesti tordi-isu, niisiis küpsetasin rabarberi-munavalgekoogi.

Põhjaks läks pehme muretainas: poolteist klaasi jahu, 2 spl suhkrut, 100 g võid, 2 munakollast (hakkisin segamini ja mätsisin natuke kätega ka, et oleks rohkem tainas ja vähem puru). Mätsisin selle vormi ja segasin tainakausis täidise: tükeldasin poolteist rammusat pikka rabarberivart (retsept ütles “pool kilo”) ja segasin eilsest ülejäänud ricotta‘ga (seda oli mingi 3 spl), lisasin veel umbes 2 spl moosisuhkrut ja siputasin kaneeli peale. Panin täidise koogipõhja sisse ja pistsin 160 märgini kuumutatud ahju küpsema.

Ise vahustasin 3 munavalget (üks kollane jäi niisiis üle, selle peaks lähemas tulevikus kuhugi ära paigutama); vahepeal jätsin vahustamise katki ja puistasin munavahu sisse 3 spl suhkrut, siis lasin edasi.

Õngitsesin koogi ahjust välja ja vaatasin kahtlustavalt: rabarberitäidis oli väga vesiseks muutunud. Lasin natuke veel küpseda, siis lõin käega ja panin munavahu koogi peale, keerasin ahju algul 120 peale, siis 80 peale; kui pärast veerandit tundi oli kook pealt ikka täitsa valge, keerasin uuesti 120 peale ja lasin helepruuniks. Keerasin tule maha ja jätsin koos ahjuga jahtuma.

Kui ma sõin, selgus, et mu kahtlused olid põhjendatud: keskelt oli põhi nätske. Ei tohi ikka kokaraamatu juttu uskuda! Oleks pidanud oma sisehäält kuulama, mis ütles, et “küpseta põhja enne eraldi ka, ära pane kohe rabarberit peale”.

Mõtlesin, kuidas asja päästa, keerasin lõpuks ahju altkuumusega kuumama ja küpsetasin seda puuduva sektoriga kooki veel.

Selles mõttes läks korda, et pärast uut küpsetamist oli põhi igalt poolt tahkeks saanud. Ainult kahjuks ei olnud nii krõbe, kui ma oleks tahtnud. A., kes maitseski alles pärast järelküpsetamist, leidis, et hea kook on. Ja järgmise päeva esimesed külalised, kellele seda veel jagus, kiitsid ka. Aga ma arvan, et kogu kiitusest hoolimata küpsetan ma järgmine korda põhja eraldi ette.

*

Sellest järgmiseks õhtuks kutsusin kohe ametlikult külalised. Neid tuli sama palju kui eelmine kord (miinus mu vanemad, kes olid ära sõitnud): 8 suurt ja üks laps. Ma ei mäletagi, kas ma olen mingil aastal eksperimenteerinud, mis siis juhtuks, kui ma üldse ei kutsuks ja vaataks, kui paljud stiihiliselt kohale ilmuvad (või kui paljud ise midagi välja pakuks).

Igatahes mõtlesin, et seekord teen kohe neidsamu kaht salatit, mis üle-eelmisel päeval: redise-kalasalatit ja kartuli-umbrohusalatit. Kalasalat tuligi nagu eelmine, ainult et 15 vutimuna asemel läks seekord 3 kanamuna.

Umbrohusalatisse tuli uuendus: kui redised, kartulid, muna ja võililled olid hakitud, tahtsin teistele maitsta pakkuda, kui hea on piimanõgese latv. Teised kiitsid heaks ja seepeale korjasime lisaks ka posu neid latvu. EL pani õied salati kaunistamiseks kõrvale. Seejärel läks ta hoogu, uuris internetist, et maajalga võib maitsetaimeks kasutada (ma ise uurisin pärast üle, et sisaldab palju C-vitamiini, aga liialdada ei tohi, ta on nõrgalt mürgine, nii et maitsetaimena kasutamine – umbes nagu pipra eest – on just paras. Maitse on tal hea ja huvitav: esimene maitse meenutab piparmünti, järelmaitses meenuvad pune ja majoraan). Ja lõpuks korjas ta kaunistamiseks ka raudrohuvõrseid. Ka need on väga toreda, natuke vaiguse maitsega.

Salatikastmeks-maitseks läks pool purki kappareid (koos vedelikuga), mitu sortsu kefiiri, viimased tilgad valge veini äädikat ja mitu sortsu oliiviõli.

Dekoor sai väga uhke: peal olid maajala- ja piimanõgeseõied, neile rohelise tausta tegemiseks karulauku, raudrohuvõrsed sees püsti ja EL tõi sinna peale ka mustsõstrapungi. Kõik see maitses jälle väga hea (aga eeldab vististi, et sööjale meeldib aeg-ajalt mõru maitset tunda; mulle meeldib, ma võiks iga päev võililli süüa).

Ja kolmandaks salatiks tuli lihtsalt tomati-lehtsalati-feta segu, sest ökopoes olid ühed täitsa küpse väljanägemisega tomatid alla hinnatud, ilmselt just oma küpsuse pärast. Musta pipra, kuivatatud basiiliku ja oliiviõliga.

Kõigi salatite juurde sobisid valged ja roosad kuivad veinid; eriti kui neil oli natuke loomulikku magusust. St roosad nagunii (ma pole veel sellist roosat näinud, millel üldse mingit magusust ei oleks), aga näiteks valge Riesling oli samuti väga mõnus.

Magustoiduks tegin seekord lihtsalt maasikakreemi – sügavkülmas oli veel A. ema tehtud maasikapüreed, olin võtnud kaks karpi sulama; sulatasin ühe väikese ümbrikutäie želatiini (10 g vist) eelmisest peost jäänud õunamahla ja mustikamahla segus (ning sortsasin tilga apelsinimahla juurde, et vedelikku piisavalt saaks); vahustasin kaks pakki vahukoort 6 tl suhkruga, segasin 2 paki kohupiimaga; EL raius ikka veel päris sulamata maasikapüree sinna hulka, segasin kõik ära ja lõpuks ajasin ka želatiinivedeliku sinna laiali. Enne söömist seisis paar tundi külmkapis. Sellesama suure kausiga tõin lauda ka.

JL arvas, et vahukooresem võiks olla, teiste arust polnud häda midagi: EL kiitis, et ei ole liiga magus, Ep leidis, et kreem sobib hästi maisipulkadega. Nõus; eriti just tekstuuride erinevuse pärast.

Kreemi jäi üle, ma arvan, et proovin homme, kuidas pehme vahvliga sobib.

Veel üks redise-kalasalat

Seekord tegin makaronidega (penne). Lisaks makaronidele endile keetsin kaks muna, keetmise ajaga hakkisin ühe kimbu jagu rediseid, veerand sibulat ja pudistasin neile kaussi juurde kahvlitäie kappareid ja konservkala – natuke eile lahti tehtud skumbriat, niipaljukest, kui teda järel oli, natuke täna avatud sardinellat (mis oli parem). Segasin makaronidega ära ja lisasin suure vaimustusega mädarõigast ning hakkisin tilli juurde.

Tulemus: mulle meeldis väga-väga-väga, aga A. arust oli liiga mädarõikane. Mis ilmselt näitab, kellel kui suur mädarõikalembus on. Pole hullu, A. sõi päeval kogu eilsest jäänud kartuli-kalasalati ära (mis talle maitses), nii et tema oli juba korraliku lõuna söönud. Tegelikult saimegi niiviisi kumbki lõunaks süüa seda kalasalatit, mis kõige rohkem maitses.

PS: kui ma järgmisel päeval üles tõusin, oli varatõusja A. juba kogu järgmiseks päevaks jäänud salati ära söönud, kui ma imestasin, et “sulle ju ei maitsenud,” siis ütles ta, et seistes oli vähem vängeks läinud. Ei tea siis, kas maitsestus ühtlasemaks (makaronid on iseenesest kõvad vürtsikuse sissevõtjad küll) või lahtus osa sinepiõlisid lihtsalt õhku ära.

Üks kevadine kalasalat

Üle tüki aja oli põhjust süüa teha (eile veel ei olnud, siis tegi A. kartuliputru). Eile olin leidnud “pehkinud puuviljade korvist”, nagu ep. seda kutsub, ühe suhteliselt viisaka apteegitilli ja mõtlesin sellega mingit kalatoitu teha. Mõtlesin, et suppi või kastet, aga täna leidsin sama sorti kastist suure hunniku veidi närbunud lehtedega, aga muidu ilusaid rediseid, 18 senti punt. Järelikult salat.

Keetsime kartuleid ja kui ma ei eksi, siis läks salatisse 2 keedukartulit (A. hakkis ja ma ei süvenenud, palju ta ära tükeldas ja palju homseks jättis); pool veel korra pooleks lõigatud ja siis õhukeselt viilutatud sibulat; üks punt rediseid (ja need lehed, mis olid ilusamad ja krõmpsud, läksid samuti sisse); pool väikest apteegitilli; karp konservskumbriat (seekord õlis, kõige õliga tükkis); maitsesin ja tahtsin krehvtisust juurde, niisiis otsisin külmkapist pooliku kapparipurgi ja õngitsesin sealt paar kahvlitäit salatisse; maitsesin ja tahtsin toitvust juurde ja lisasin paar spl majoneesi ja hästi natuke soola ka; maitsesin ja leidsin, et see salat tahab siiski ka midagi haput, ja nii läks sinna lõpuks ka üks väike veriapelsin (lõikusin sektorid peos väiksemateks juppideks).

Täitsa kena toit. Tuli küll veidi liiga palju, plaan oli teha nii, et üle ei jää, sest selline värskete asjadega salat ei seisa ju, aga nii umbes pool portsu jäi ikkagi üle.

Mulle meeldis sinna juurde süüa õhukesi näkileibu, A. eelistas tavalist rukkileiba.

(Magustoiduks ja vahepaladeks pistan muudkui moosi ja kreeka jogurtiga vahvleid, ma olen endale nähtavasti lemmikkoogi leiutanud, aga varsti peaks ise midagi küpsetama, A. teeb ka juba vihjeid.)

PS: täna tegin enam-vähem samasuguse salati, v.a paar muudatust: seekord oli kolm kartulit (eile ainult kaks); skumbria oli omas mahlas ja ma ei pannud seda mahla salatisse, sest see ei olnud sama maitsev kui eilse skumbria õli; apteegitilli, sibula ja apelsini jätsin ära, see-eest panin salatisse kaks muna; kastmesse läks majonees nagu eilegi, aga lisaks natuke valge veini äädikat (et ka seekord natuke happelisust oleks), tavalist rapsiõli ja sinepit. Ühesõnaga, põhikoostis: kolm kartulit, kaks muna, pool karpi skumbriat omas mahlas, punt rediseid; maitseained ja kaste: paar kahvlitäit kappareid, natuke soola, natuke sinepit, paar-kolm lusikatäit majoneesi, natuke valge veini äädikat ja sorts õli. Mulle maitses rohkem kui eilne. A. arust olid mõlemad head.

Magustoiduks tegin tavalist hapupiimakooki (vt siit postitusest viimast kooki), seekord läks sisse õunu (3 õuna), aga mitte rosinaid, peale läks natuke suhkrut, kaneeli ja seesamiseemneid.