Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Veel paar palava ilma toitu

Mul on kuumaga väga vähe isu, nähtavasti saab mu kõht aru, et keha soojas hoidmiseks pole praegu suurt midagi süüa vaja.

Lisaks tüüpilisele näksimisele stiilis “panen tomatit, leivatükke ja lehtsalatit taldrikule, juustu natuke peale, ning kutsun seda salatiks” tegin korra enam-vähem sama, aga niitnuudlitega (keetsin ära, tükeldasin tomatit ja juustu peale).

Eile ilmusid poodi väidetavalt Eesti suvikõrvitsad, praadisin suvikõrvitsaviile kergelt koos suitsupõse ja leivatükkidega (tume ciabatta), hakkisin tomatit peale, võtsin lehtsalatit juurde, natuke majoneesi ja sõin. See oli öösel ja esimene korralik söök pärast hommikusööki (mis koosnes 2 võileivast).

Täna tegin peaaegu sama, ainult et suitsupõske ei olnud, lõin muna suvikõrvitsatükkidele peale ja ajasin segamini, taldrikus lõikusin tomatit ja pudistasin Saida juustu otsa. A. tuli seejärel poest ja tahtis ka, ma panin ka talle praadima, seejärel kombineeris tema seda pannirooga tomati ja ühe fetasarnase lambajuustuga (poes oli vahepeal mingi kampaania).

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Sõstra-vaarikakook

Mul oli üks rjaženka kapis vanaldaseks jäänud, otsustasin proovida, kas hapupiima-õunakoogi retseptiga marjakooki saab teha ja korjasin pool väikest kastrulit sõstraid ja vaarikaid (kokku midagi poole ja terve liitri vahel).

Võtsin kaussi pool väikse klaasi täit pruuni suhkrut (valge oli otsas), spl mett (sest tglt oleks retsept suuremat suhkrukogust nõudnud, aga ega mul seda pruuni ka hirmus palju ei olnud), suure spl võid ja sortsasin silma järgi umbes pool klaasitäit õli juurde. Ja üritasin segi nühkida. Kui enam ei viitsinud, lisasin 1 muna ja nühkisin edasi.

Ahju panin kuumenema.

Plaanis oli lisada 2 väikese klaasi täit jahu (ma arvan, et see klaas on 200 ml) ja segada neist kahest klaasitäiest teise sisse iseuhmerdatud küpsetuspulbrit – 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Aga ei tea kuidas oli uhmrinui märjaks saanud, küpsetuspulber hakkas uhmris tormiliselt kihisema ja ma viskasin ta kähku taina sisse, enne kui kõik ära kihiseb, ja ülejäänud jahu sinna otsa ja üritasin võimalikult segi ajada. Ja veidi üle ühe klaasitäie toda rjaženkat. Tuli välja, et jahukogusest oli selle vedelikukoguse kohta vähe, nii et saputasin veel jahu, kuni tainas tundus paras, selline, et on veel kuigivõrd valatav, aga on pehme ja ühtlane, mitte vedel ja hüsteeriliselt mullitav.

Määrisin ahjupanni, panin taina pannile ja puhastasin paanilise kiirusega marjad (tavaliselt on mul oidu marjad kõige alguseks ära puhastada), puistasin koogi peale, ajasin enam-vähem ühtlaselt laiali ja saputasin 2 tl suhkrut peale. Ja siis küpsetasin – minu käreda ahjuga alguses 180 näidu juures, siis 160 näidu, siis 140 ja lõpuks veel 120 juures ja siis keerasin tule üldse maha.

Kui oli jahtunud, siis siputasin läbi sõela vanillisuhkrut peale, et ennetada A. kaebusi, et hapu. Minu arust oli hapu ikka tunda (mis mulle sobib), aga vanillisuhkru kavalus õnnestus, sest A. ei kurtnud. Pigem olin ise veidi pettunud selles, et marjaseemned jäid kuidagi liiga palju tunda – st marjad küpsesid nagu liiga läbi.

Teisest küljest, järgmisel-ülejärgmisel päeval häiris see justkui vähem, konsistents oleks nagu ühtlustunud.

Üks kiirsalat ja üks teine kiirsalat ja üleüldse põgusad söögid

A. eelmise postituse baklažaanitoitu kohe ei söönud, tema soojendas seda endale järgmisel päeval. Mina tulin pärast trennist ja tahtsin midagi süüa, aga mitte midagi väga sooja ega rammusat. Kapis oli üks tähtaja ületanud mozzarella. Tükeldasin selle supitaldrikusse, tõin õuest tuusti lehtsalatit, rebisin selle ka sinna ja üritasin segada; lõikusin sinna otsa ühe suure tomati, riputasin soola ja pipart peale, rebisin kõige otsa eilsest itaalia saiast tükke, valasin oliiviõli otsa ja rebisin lõpuks ka ühe basiilikulehe sinna katki.

Õudselt hea oli. Mulle meeldis, kuidas sai tomatimahla ja õli endasse imes. Superlõuna.

Teiseks käiguks sõin kaks suitsukalavõileiba (sellestsamast itaalia saiast, tomati ja lehtsalatiga, sest mul ei olnud kõik õuest toodud lehtsalat ennist taldrikusse mahtunud). Ja magustoiduks ühe nektariini, mis oli küll kõvavõitu, aga maitses juba täitsa söödavalt, ja natuke rosinaid ja pähkleid.

Ja kui kedagi huvitab, siis hommikusöögiks sõin vahepeal kaks päeva järjest kaerakliiputru – veega keedan, pärast panen mett ja võid peale. On kuidagi pudruisu olnud ja kaerakliipuder tundub jätkuvalt kõige parem puder (tatart ma ei oska enam päris pudruks lugeda, see on rohkem nagu kartuli, riisi ja makaronide rubriigis). Päriselt ka, see, et nime sees on “kliid”, on eksitav, tegelikult tuleb puder pehme ja väga hea maitsega. Olen kuulnud, et mõni keedab sama putru piimaga ja kiidab, ju on siis tegemist inimesega, kellele meeldib keedetud piima maitse, mina nende hulka ei kuulu.

Aga reede hommikul oli palav, keetmine ei tulnud kõne alla ja ma tükeldasin lihtsalt taldrikusse pool suurt tomatit, rebisin veidi lehtsalatit otsa, valasin oliiviõli peale, siputasin soola. Pärast tuli meelde ka natuke oliive juurde lõikuda.

Teiseks hommikusöögiks peaaegu sama, aga spagettidega, sest A. sõi neid lõunaks ja tal jäi üle; ma lasin siis ülejäägi koos paari chorizo-killu ja tükeldatud tomatiga panni peal veidi soojemaks.

Ja õhtusöögiks tuli meelde, et eelmisel päeval olin kogemata liiga palju putru teinud ja ülejäägi kaussi kõrvale pannud. Panin panni kuumama, praadisin seal pudrutükke läbisegi chorizo-kildudega (ma ei usu elu sees, et praetud polenta oleks parem kui praetud kaerakliipuder, sest kaerakliipuder on ju ise parem kui polenta), pärast panin tomatitükke ja majoneesi peale, nämm-nämm.

Ja täna sõin hommikusöögiks majoneesi-juustu-tomatisepikut ja tarretist; jalgpallisöögiks tarvitasime ep toodud kartulikrõpsu ja jäätist (EV 100 sinimustvalget jäätist, mis osutus üllatavalt söödavaks); ning pärast tegin endale jälle tomati-saiasalatit – pool suurt tomatit taldrikusse tükkideks, peaaegu kuivanud saiakuubikuid otsa, lõikasin noaga kõvast juustust laastusid peale ja hakkisin natuke chorizo‘t, jahvatasin pipart ja soola otsa, valasin oliiviõli peale, segasin, sõin. (A. sõi palavusest hoolimata vankumatult maksakotlette.)

Teeksin tomatisalatit endale nüüd öösöögikski, ainult et unustasin tomatit juurde osta. See viga tuleb lähemas tulevikus parandada, sest pmst pole mul midagi selle vastu, et kasvõi järgmised paar nädalat tomatisalati variatsioonidest elada. Ainult et kui ma turule peaks sattuma, siis nagunii näen seal veel miljonit asja, mida ma süüa tahan, värskeid kartuleid näiteks. Nii et näis.

Vbla pean endale nüüd samuti maksakotletti soojendama, praegu pole enam palav ja äkki läheb sissegi.

Jalgpallikõrvane 7 – kiire kalasupp ja üks baklažaanitoit

Kalasupp oli siis, kui mul oli ikka veel kõht imelik ja isupuudus. Siis oli mul tunne, et ainus asi, mida ma maa peal süüa tahan, on kalasupp, ja õnneks oli meil veel poolteist ammuostetud heigirümpa sügavkülmas.

Panin pool potti vett keema, puhastasin-viilutasin ühe porgandi ja viskasin selle vette juba enne keemaminekut. Siis puhastasin ja lõikasin enam-vähem kuubikuteks 3 kartulit, paar tilli- ja leeskputkevart lühikesteks juppideks ja hakkisin 1 sibula; kui vesi keema läks, viskasin ka need kõik sisse. Tundus liiga vedel, lisasin ka peotäie riisi. Maitseks panin natuke apteegitilli-, natuke päristilliseemneid ja valge pipra teri.

Sellega paralleelselt panin teise potiga ühe muna keema.

Kui juurikad hakkasid juba otsast pehmenema, panin kalarümbad kah potti. Ootasin, millal nad küllalt läbi kuumenevad, et rootsu kätte saaks. See oli selle söögi tegemise kõige vaevalisem osa, aga keema nemad läksid ja siis oli ka varsti liha luudelt lahti kukkunud ja sai luud supi seest välja õngitseda.

Kala ootamise ajal jõudis muna piisavalt kaua (keemaminekust mingi 7 minutit) keeda ja ma ehmatasin ta ära. Ja tükeldasin

Enne söömist lisasin hakitud tilli ja leeskputkelehti ja 1 spl võid ning tükeldatatud muna.

Tuli jube hea, täpselt see, mida vaja, kõht lakkas kohe nõmetsemast. A.-le ja Ep-le meeldis ka.

Kõrvale proovisin kõigepealt pehmet rukkileiba – Fazeril oli mingi uus suitsumaitsega rukkitasku, aga see oli supi kõrvale liiga magus (võileibade jaoks see-eest väga hea); võtsin selle asemel parem finncrispi.

Ja magustoiduks jogurti-kefiiritarretist (poe oma, piinlik küll). Kohe samal õhtul tegin ise tarretist, seekord apelsinitarretisepulbrist ja vahukoorest. St pulber kuuma veega vedelaks ja kui on jahtunud, vahustatud koor sekka. Selle vastu, et ta fraktsioonidesse tahab jaguneda, ei aita päris täielikult nagunii miski, aga segamisega õnnestub saavutada vähemalt nii palju, et ka koorene osa on mõnusalt tarretisene, mitte lihtsalt vaht seal peal.

Järgmisel päeval sõime ikka seda suppi ja magustoiduks ohjeldamatult Ep toodud mureleid – ja marju, mida mu aed on nüüd produtseerima asunud – vaarikaid, punaseid ja musti sõstraid; ja valgehallitusjuustu (Ep tõi Prantsuse-Belgia mängu tähistamiseks valgehallitusjuustu ja Krieki, mis mh sobivad omavahel väga kenasti). Selgus, et mustsõstrad ja valgehallitusjuust moodustavad hea kombinatsiooni.

*

Siis tuli mul tahtmine U. toodud oliive kuhugi paigutada. A. pooldas pigem sooja toitu, tõin seepeale 1 baklažaani ja 2 noort suvikõrvitsat. Tomatit juba oli. Hakkisin 1 sibula ja panin oliiviõliga praadima; siis tükeldasin baklažaani ja panin kah praadima ja segasin (ja keerasin kuumust vähemaks); baklažaani praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsad. Valasin need pannile kõige otsa, esialgu ei seganudki, ja lõikusin hoopis natuke chorizo vorsti peeneks. Lisasin selle kah pannile, nüüd segasin. Siis tükeldasin veel 1 tomati, lisasin ka selle pannile ja pudistasin provanssaaali ürdisegu peale ja jahvatasin musta pipart ka. Võtsin peotäie oliive ja lõikusin jalgpalli vaadates peenemaks ja lisasin pannile ning kõige lõpuks natuke kappi seisma jäänud fetat ka. Soola ei pannud eraldi üldse, sest oliivid ja feta olid nagunii soolased (vorst ka, aga seda oli vähe).

Olin alustanud enne mängu (nii 20 min), aga päris kõike ei jõudnud valmis, nii et osa tükeldamist käis mängu ajal (Ing-Horvaatia). Päris terve esimene poolaeg õnneks selle nahka ei läinud ja osa tükeldamist saab teha nii, et võib rahulikult mujale vaadata, näiteks oliivide tükeldamise ajal ei vaadanud ma oliive üldse.

Kui kõik oli pannil, siis keerasin kuumuse alt ära ja jätsin läbi maitsestuma. Poolaegade vahel saime siis süüa võtta. Kõrvale võtsime itaalia tüüpi valget leiba, sellega oli hea osa leent kokku riibuda. Ja juurde jõime odavat Moldova valget kuiva veini, mis osutus üle ootuste maitsvaks. Kusjuures ka pähe justkui ei hakanud.

Magustoiduks sõime jõhvikatega inglise juustu, see esindas matši Inglise poolt ja oli tõtt-öelda parim puuviljadega inglise juust, mis ma seni saanud olen. Horvaatia esindamiseks ei leidnu poest midagi, Balkanile üldse lähim toode oligi see Moldova vein. Aga see baklažaanitoit koos fetaga oli kah natuke Balkani ooperist, nii et keegi ei või öelda, et me poleks püüdnud.

Jalgpallikõrvane 6 – lehtsalat ja suitsukala

Oli üks päev, kus mul ei olnud peaaegu millegi isu. Esialgu oli ainus asi, mis üldse sisse läks, lehtsalat, millele tegin rammu mõttes oliiviõlist, Worcesteri kastmest, küüslaugust, riivitud kõvast juustust ja majoneesist kastme juurde; pärast leidsin, et tahan hapumat ja piserdasin veidi heledat veiniäädikat ka. Ep arust oli kaste liiga vänge (ja tema sõi siis lihtsalt kausist salatilehti), aga mulle sobis.

Hiljem õhtul tõin poest ühe kuumsuitsuskumbria ja leidsin kõigepealt, et tahan seda lihtsalt niisama makaroni peale panna. Ep. puhastas kala ära, mina keetsin spiraalikujulisi makarone; ep sõi saiaga, mina makaronidega.

A. ei tahtnud sel päeval enam süüa (tema oli lahendanud kanasupi lõpu) ja osa makarone ja hulk kala jäi seega üle. Millalgi õhtul tõin õuest veel lehtsalatit, aga osa jäi alles, panin rätiku sees külma ja kala ka. Ja pool avokaadot, mille Ep. oli lahti teinud.

Järgmisel õhtul oli pärast üht järjekordset esinemist ikka makaroniisu, mõtlesin, et suitsukalasalat. Keetsin makaraone juurde, et saaks rohkem; leidsin kapist ka ühe kõvaks keedetud muna, mis ei olnud kuigi vana (kontrollisin gustatiiv-olfaktoorselt). Seni, kuni makaronid keesid, panin eilsed külmad makaronid kauss, hakkisin otsa avokaado ja muna, tõin õuest muru-, karulauku ja tilli, tükeldasin poolteist tomatit (ja kaussi), loputasin peotäie oliive (ja kaussi), panin kala kah kaussi; hakkisin pool sibulat hästi peeneks (ja kaussi); hakkisin õuest toodud rohelise ära (ja kaussi); lõpuks kurnasin keenud makaronid ära, lisasin niisama soojalt kaussi kõige otsa, hakkisin salatilehed ära, segasin kõik ära ja lisasin majoneesi ning mädarõigast.

Kokku tuli hästi hea, meeldis kolmele piisavalt erineva maitsega inimesele, nii et õnnestumine.

Jalgpallikõrvane 5 – veel üks kanasupp

Ausalt öeldes ei tea, mida me vahepeal muud oleme söönud, sest mul oli vahepeal tantsimisega paras hullumaja ja vahepeal tuli ka väljas süüa (näiteks Pärnus ja Viljandis). A. ostis vahepeal kanakintse ja praadis, ma mäletan, et ühe neist sõin ma ära; siis tegi ta tatart ja praadis mingeid poekotlette ja ma sõin ka sellest osa ära; ja vahepeal ep. toodud mureleid ja saiakesi. Paar päeva võis mööduda üleni võileivasöömise tähe all. Ah jaa, pärast tantsumaratoni, kui olin esimest korda välja maganud, tõin poest allah. täidetud mune ja me sõime need peaaegu kõik ära.

Nüüd tegime kanasuppi – A. pani kana (miinus kintsud, tiivad ja rinnafilee) keema ja kooris vahu; puhastas ja tükeldas mitu porgandit ja 1 suure sibula ja paar kartulit; mina panin seejärel puljongisse 2 vürtsitera, 1 loorberilehe, näputäie valge pipra teri, natuke apteegitilli, natuke päristilli seemneid, natuke koriandriseemneid, hakkisin mitu küüslauguküünt ja panin paar sibulatükki ka (neist, mille A. oli supi sisse panekuks lõi, kõige vintskema välimusega), siis tuli meelde õuest tilli tuua ja panin tillvarsi ka; nokkisin kontide küljest liha lahti ja panin kondid tagasi leeme sisse. Nii kees see puljong terve Rootsi-Šveitsi mängu teise poolaja; kahe mängu vahel nokkis A. vahukulbiga sodi puljongist välja; mina panin kartuli-porgandi supi sisse ja tükeldasin lillkapsa; kui kartul-porgand keema läksid, lisasin sibula ja lillkapsa. Kõige lõpuks, vahetult enne uut mängu, lisasin A. tükeldatud filee ja keerasin tule ära; hakkisin veel 1 küüslauguküüne ja lisasin supile; kõige lõpuks panin ka selle keedetud liha, mille ma olin ennist kontide küljest ära nokkinud. Tahtsin hapukust ja tükeldasin seepärast ühe pooliku tomati supi sisse juurde; lisasin 1 suure tl võid ja hakkisin tilli, millest osa panin kohe supi sisse, osa jätsin taldrikus garneerimiseks.

Magustoiduks sõime saiapoest ostetud rabarberistritslit ja maasikaid.

Tuleb märkida, et nii keevalise mängu ajal nagu Inglise-Columbia on ohtlik süüa, kurku võib tõmmata. Ma natuke tõmbasin, aga õnneks õigesse kurku.