Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Advertisements

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Sõstra-vaarikakook

Mul oli üks rjaženka kapis vanaldaseks jäänud, otsustasin proovida, kas hapupiima-õunakoogi retseptiga marjakooki saab teha ja korjasin pool väikest kastrulit sõstraid ja vaarikaid (kokku midagi poole ja terve liitri vahel).

Võtsin kaussi pool väikse klaasi täit pruuni suhkrut (valge oli otsas), spl mett (sest tglt oleks retsept suuremat suhkrukogust nõudnud, aga ega mul seda pruuni ka hirmus palju ei olnud), suure spl võid ja sortsasin silma järgi umbes pool klaasitäit õli juurde. Ja üritasin segi nühkida. Kui enam ei viitsinud, lisasin 1 muna ja nühkisin edasi.

Ahju panin kuumenema.

Plaanis oli lisada 2 väikese klaasi täit jahu (ma arvan, et see klaas on 200 ml) ja segada neist kahest klaasitäiest teise sisse iseuhmerdatud küpsetuspulbrit – 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Aga ei tea kuidas oli uhmrinui märjaks saanud, küpsetuspulber hakkas uhmris tormiliselt kihisema ja ma viskasin ta kähku taina sisse, enne kui kõik ära kihiseb, ja ülejäänud jahu sinna otsa ja üritasin võimalikult segi ajada. Ja veidi üle ühe klaasitäie toda rjaženkat. Tuli välja, et jahukogusest oli selle vedelikukoguse kohta vähe, nii et saputasin veel jahu, kuni tainas tundus paras, selline, et on veel kuigivõrd valatav, aga on pehme ja ühtlane, mitte vedel ja hüsteeriliselt mullitav.

Määrisin ahjupanni, panin taina pannile ja puhastasin paanilise kiirusega marjad (tavaliselt on mul oidu marjad kõige alguseks ära puhastada), puistasin koogi peale, ajasin enam-vähem ühtlaselt laiali ja saputasin 2 tl suhkrut peale. Ja siis küpsetasin – minu käreda ahjuga alguses 180 näidu juures, siis 160 näidu, siis 140 ja lõpuks veel 120 juures ja siis keerasin tule üldse maha.

Kui oli jahtunud, siis siputasin läbi sõela vanillisuhkrut peale, et ennetada A. kaebusi, et hapu. Minu arust oli hapu ikka tunda (mis mulle sobib), aga vanillisuhkru kavalus õnnestus, sest A. ei kurtnud. Pigem olin ise veidi pettunud selles, et marjaseemned jäid kuidagi liiga palju tunda – st marjad küpsesid nagu liiga läbi.

Teisest küljest, järgmisel-ülejärgmisel päeval häiris see justkui vähem, konsistents oleks nagu ühtlustunud.

Tegin marjakooki ja praekartulit ja pistot

Tahtsin juba tükk aega marjakooki (“100 koogi” raamatust) teha ja ükskord jõudsin ka selleni, et taipasin marjad enne korjata, kui pimedaks läks. Mis tähendas ülehelikiirusel noppimist süvenevas hämaruses.

Korjasin vaarikaid-sõstraid (nii musti kui ka punaseid) veidi vähem kui pool kaheliitrise kastruli täit. Puhastades jäi neid veel vähemaks, nii et kokkuvõttes võiski tulla see 6 dl, mida retsept nõudis.

Panin kaussi pool klaasi jahu ja 4 spl suhkrut, hakkasin külma võid sinna otsa mõõtma, kui A. hakkas nõudma, et ma võtaks pehmet võid, sest see ähvardab muidu vanaks jääda.

Soostusin, kuigi kõhklustega: pehmest võist tuleb pehme muretainas, aga pehmet muretainast hakkaks ma hoopis teisest otsast tegema, segaks kõigepealt suhkru ja munaga ära, nagu hakkaks keeksi tegema, ja alles siis lisaks jahu.

No igatahes panin selle või (umbes 100 g) jahule otsa, ühe munakollase ka, tiba soola ja segasin ära. Mätsisin määritud koogivormi põhja külge, mis oli sellise pehme tainaga väga raske: sõrm läks sellest kogu aeg läbi, märja käega kuidagi hädaga sai. Sinna juurde rääkisin dramaatilist juttu stiilis “kas viskan minema ja teen uue taina?”. Dramaatilise jutu ajamine ei ole retseptis kohustuslik, see oli rohkem selleks, et oleks intriig, paatos ja metafüüsiline vihje.

Pistsin tainaga vooderdatud koogivormi vähemalt nüüd külmkappi, et see tainas ahjus kohe esimese asjana üles ei sulaks. Ahju panin huugama (180 näidu peale, mis peaks olema vähemalt normaalse ahju 200 kraadi).

Kloppisin munakollasest üle jäänud munavalge ja veel ühe muna umbes 200 g hapukoore ja poole klaasi suhkruga segi; alles siis avastasin, et suhkru oleks retsepti järgi pidanud hoopis marjadega segama ja hapukoorele ainult 1 spl pruuni suhkrut panema. No mis seal ikka. Lisasin selle 1 tl pruuni suhkrut ja segasin marjad lihtsalt 4 dessertlusika tärklisega, mille tulemusel marjadest sai mingi ködi.

Pätsisin marjaködi võimalikult ühtlaselt taina peale, valasin hapukooreseguga üle ja pistsin ahju. Esialgu alumisele siinile, et las tainas saab rohkem kuumust kui kate; nii kümne minuti pärast tõstsin keskmisele.

Ja vat seekord ei tundnudki vajadust enne päris viimast küpsemisjärku kuumust maha keerata. Alles pärast 20 minutit küpsemist keerasin kõigepealt 140 peale ja siis viie minuti pärast täitsa maha.

Kook tuli väga hea maitsega, aga ma ei tea, kas muretaina valest järjekorrast või ikkagi sellest, et muretainapõhi oleks mõttekam enne eraldi läbi küpsetada, jäi ta esialgu õige pudingjas. Kui ta just ei peagi selline olema. Pärast jahtunud peast oli teda juba võimalik vormist tükkidena kätte saada (mitte ainult supilusikaga kühveldada) ja meenutas juba kooki.

On ka variant, et see kook ongi selliseks pehmeks mõeldud, sest nagu öeldud, maitse oli hea ja jahtunult ta ka käitus koogina, mind ajas lihtsalt segadusse see, et põhja koostis oli muretainas mis muretainas (teisalt – raamat soovitas serveerida soojalt ja koos jäätisega ja minu kooki küll soojalt poleks saanud koogina serveerida). Ma arvan, et peaks proovima eelküpsetatud põhjaga ja võrdlema, kumb paremini maitseb.

*

Salatiteost jäi kartuleid üle – 4 poolikut kartulit. Vaatasin, mida meil on: oli 1 sibul, A. toodud nn Požarski kotlette (tglt mingi tüüpiline poolfabrikaat, mitte päris Požarski), 1 muna oli ka veel. Ajasin lihtsalt läbi: panin kartulid praadima; korjasin õuest õrnemaid võilille- ja naadilehti ja natuke lehtsalatit, pesin ära, panin nõrguma; hakkisin kartulitele selle ühe sibula juurde; tükeldasin kaks kotletti ja viskasin samuti pannile; kuivatasin oma liblesid ja hakkisin ära, samuti paar turult toodud rohelist sibulat, valasin neile peale natuke oliiviõli, natuke türgi jogurtit; kõige lõpuks kloppisin muna koos vanemate külaskäigust üle jäänud vahukoorepäraga ära, valasin kartulid sellega üle ja segasin, et see moodustaks pigem sousti kui omleti; keerasin tule ära, riivisin kõva juustu peale ja segasin veel paar korda.

Ja kõik!

Siis tõstsin taldrikule kartulitoitu ja oma libledest tehtud salatit, valasin veel oliiviõli peale ja siputasin natuke soola otsa, sõin ja olin õnnelik.

Kartul umbrohuga on ikka igas variandis jube maitsev.

*

Täna avastasin, et Rimis müüakse juba Poola baklažaane ja suvikõrvitsaid; tavaliselt ootan suvikõrvitsatega, kuni nad on vähemalt Läti omad, aga kuna ma baklažaane lähemalt ei loodagi saada kui Poolast või Ukrainast, siis murdusin ja tõin mõlemat koju. Ja maitseaineks ühe chorizo vorsti ka (tüüpiline minu toit: liha on maitseaine rollis).

Kodus kaevasin ka ühe ise kasvama läinud küüslaugu üles.

Tükeldasin kaks päris suurt toorest noort kartulit ja panin praadima (kuivatatud tomati õlijäägi ja natukese oliiviõliga); kuni need praadisid, lõikasin baklažaani kuubikuteks. Baklažaan kah pannile, kartuliga segamini. Nüüd tükeldasin ühe suvikõrvitsa. Pannile. Segasin. Tükeldasin jupi vorsti ja paar kuivatatud tšillikauna; pannile, segamini. Hakkisin ühe küüslauguküüne imepeenikeseks ja puistasin pannile, aga ei seganud. Hakkisin ühe tomati; segasin pannil olevaid asju. Hakkisin ka teise tomati. Segasin uuesti; panin tomatitükid pannil oleva peale, et alumised asjad saaks veel natuke praadida, enne kui hauduma hakkavad. Tükeldasin veel ühe hästi suure tomati ja panin kah peale; lisasin soola, pipart ja mingit provansaali maitseainet (rosmariin, piparrohi, aed-liivatee, basiilik, majoraan, vbla midagi veel) ja vat nüüd segasin läbi.

Ja siis lasin haududa, nii 10-15 minutit, kuni ma ise netis hängisin.

Tuli väga maitsev, aga kus ta siis maitsev ei tule, kui kõik head asjad sees. Valasin taldrikus veel veidi oliiviõli peale; sõin krõbeda koorukesega värsket nisuleiba juurde ja jõin suvalist punast veini, mis viimasest aftekast koju seisma oli jäänud (muide, see vein oli enne natuke liiga tummine; nüüd seistes oli kuidagi paremaks läinud). Kõik sobis.

Ainult pärast oli kõht kuidagi punnis. Ma üritan aru saada, kas asi on selles, et ka baklažaan ei ole eriti minu toit (paprikaga on see kindel) – aga ta maitseb mulle nii väga, et ma olen valmis taotise punnkõhuga leppima – või ongi asi selles, et ta maitseb mulle nii väga, et ma söön siis liiga palju.