Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Jõuluaegsed magusad asjad: pehme piparkook, tšillimoos ja piparkoogiliks

Ma tahtsin piparkooki, aga kõik võiga tehtud piparkoogid olid poes läbi müüdud, ma vihastasin ja ostsin ise paki pruuni pehmet suhkrut ja võid. Kodus tuli reaalsustunne peale ja ma sain aru, et ei viitsi rullimist ette võtta, eriti kui samal õhtul tuleb pruunist suhkrust siirup saada, ja otsisin “Saiade-pirukate-kookide” raamatust pehme pannipiparkoogi retsepti. Veidike modifitseerus, eelkõige maitseainete koha pealt, aga mitte palju.

Leotasin kõigepealt üht äratühjendatud meepakendit -see oli selline lukustatav kilekott, mille A. oli juba lahti lõiganud, aga ta ei saanud sealt kaugeltki kõike mett kätte. Õigupoolest olin selle meekoti juba eelmisel õhtul likku pannud, et äkki ma teen selle meeveega midagi. Nüüd otsustasin, et ma teen sellest pruuni suhkru abiga piparkoogisiirupi, paningi mingi umbkaudse koguse pruuni suhkrut meevette (idee järgi oleks suhkrut ja vett pidanud ühepalju olema, aga esiteks ei olnud ma kindel, kas pruunile suhkrule kehtib sama loogika ja teiseks oli seal vees juba mett) ja keetsin madalal tulel siirupiks, kuni tundus, et on umbes üks klaas järel. Juba keetmise lõpuotsas panin keeduse sisse paar kuivatatud tsitrusekoort, ma kartsin, et nad on liiga kuivad, et palja leotamise peale maitset välja anda. Ja kui olin tule ära keeranud, aga kõik veel õrnalt mullitas, sokutasin sinna sisse ära kõik mullused või tunamullused hõõgveinimaitseaine jäägid, need olid juba hirmus krimpsus ja kuivad ja lahtunud. Nii sai sinna sisse ka nelki ja kardemoni ja suuri ingveritükke.
Võtsin tulelt ära ja segasin veel kaneeli ja ingverit helde käega sisse ning kaapisin ettevaatlikult ka muskaatpähklit.

Siis, enne kui ma mõelda jõudsin, et suured vürtsid oleks mõttekas välja sõeluda, viskasin sinna sisse pool pakki võid sulama. Ja alles siis taipasin, et sõel läheb jube rasvaseks, kui ma seda rammusat segu sõeluma hakkan. Niisiis võtsin vahukulbi ja õngitsesin suuremad jurakad hoopis sellega välja.

Edasi oli lihtne, kui tundus, et siirup on piisavalt leige, kloppisin kaks muna natukese suhkruga lahti (retsept nõudis pool klaasi, ma panin vähem, sest siirup tundus niigi jube magus), siis kloppisin siirupi sinna sisse; nüüd panin vist ahju tööle. Segasin vedeliku kõigepealt klaasi jahuga, siis segasin järgmise jahuklaasitäie sisse 2 tl küpsetuspulbrit ja kloppisin ka selle jahu ülejäänuga segi; ja kõige lõpuks panin 3 spl hapukoort. Tuli täiesti kallatav tainas. Määrisin ahjupanni võiga kokku, pudistasin kaerakliidega üle, valasin taina peale ja ahju tema läks. Kuna mul on äkiline ahi, seadsin 160 peale, mis oligi vist paras, pärast esimest kümmet minutit tuli kook alumisele siinile panna, et pealt ära ei kõrbeks (see äkiline ahi on vist grillahi ja pealtkuumus on hästi kuri). Tavalises ahjus oleks vaja ehk 180 celsiust.

Lõhnas jube hästi, aga maitse tundus süües esialgu natuke igav. Kuni ma tegin, nagu retsept ütles: lõikasin oma koogitüki pooleks ja panin moosi vahele. Ei tea, kas just see moos sobis nii hästi (õuna-pohla või õuna-pihlaka, igatahes midagi mõrkjat seal on), aga äkitselt oli täiesti jalustrabavalt hõrk kook.

A. sõi seda niisama, ilma moosita ega avaldanud mingit moosisoovi, nii et maitse asi nähtavasti, tema jaoks oli ilmselt niisamagi piisavalt huvitav.

*

Muidu tegin natuke kingitushoidiseid: leidsin poest ilusaid ökotšillisid ja -laime ja mõtlesin, et laimi-tšillimarmelaad võiks hea maitsta. Guugeldasin tükk aega retsepte ja jõudsin otsusele, et seda võib ikka õuntega pikendada küll (üks retsept, mis mind mõjutas, oli see õuna-tšilliželee oma, teine oli see väiksemate kogustega variant). Niisiis puhastasin nii palju õunu, et kaheliitrine potike oli umbes 2/3 jagu õunatükke täis; piserdasin sinna juba suht varakult ühest laimipoolikust mahla peale, et pruuniks ei tõmbaks. Panin törtsu vett juurde, panin umbes 3/4 kuni klaasi moosisuhkrut sinna otsa. Ja asusin laimi töötlema. Sellelt poolelt, kust ma mahla õuntele pigistasin, olin rohelist koort juba enne ettevaatlikult õhukeselt maha lõiganud. Lõikasin need kooretükid kääridega pisemaks. Teise pooliku lõikasin õhukestesks viiludeks ja käisin siis samuti kääridega üle, et liiga suuri kooretükke ei jääks, ja viskasin samuti potti. Võtsin umbes pöidlasuuruse tüki ingverit, hakkisin ära, ja viskasin potti. Viimaks hakkisin kaks ja pool tšillikauna – jälle kääridega, see tundub tšilli puhul kuidagi turvalisem, käed ei saa eeterlike õlidega nii kokku – ja panin ka need potti. See oli küll väiksem suhteline kogus kui teises retseptis, mis mu eeskujuks oli, aga mul olid päris suured tšillid ka. Ja tuligi üsna vürtsine ka selle kogusega.

Ma ei viitsinud pärast tšillide sissesegamist väga kaua keeta, villisin varsti purkidesse; vbla oleks kauem keetes marmelaadjam tulnud, praegu jäi konsistents nagu moosil ikka. Aga maitse on väga hea. Ainus asi, millest ma suudan mõelda, et see võiks maitset parandada, on see, et kui paneks järsku ühe laimi asemel kaks. Noh, võib ju proovida.

*

Ja kuna eelmisel aastal kukkus isetehtud liköörindus minu arust päris hästi välja, siis tegin tänavu ka; ja kuna piparkoogisiirup tundus väga maitsev, siis mõtlesin, et teen ka liköörile samade maitseainetega siirupi. Ainult et mitte nii tumedast suhkrust. Ja lisaplaan oli tsitrusemaitse lisamiseks kasutada mh tsitrusekoorte peale seisma pandud viina – ma panin juba eelmisel aastal ühte purki apelsinikoorte, teise purki sidrunikoorte peale viina seisma, et hästi läbi maitsestuks, ja nüüd sügistalvel olin ühte purki pannud ka greibikoortega. Võtsin siirupitegemise aluseks selle tsitruselikööri retsepti, aga muutsin vastavalt sellele, mida mul kodus on – st panin potti klaasitäie suhkrut ja veidi alla klaasitäie vett, siis lisasin peaaaegu klaasitäie agaavisiirupit (sest mul on) ja veel natuke vett. Ja siis keetsin. Poole pealt viskasin sinna kuivatatud greibi- ja apelsinikoori ja oma ingveri kuivanuma otsa; kui olin tule ära keeranud, loopisin sinna veel kardemoni, nelki, paar vürtsitera, kaneelikoore juppe, natuke muskaatpähklit ja ingveri värskema otsa tükke, apteegitilli seemneid, tähtaniisi ja karguse lisamiseks õige natuke salveid, rosmariini ja majoraani. Ja siis tegelesin hoopis muude asjadega, kuni see kõik seal jahtus ja tõmbas.

Lõpuks leidsin, et on tõmmanud küll ja segasin sinna sisse umbes võrdses koguses viina ja rummi, nii et alkoholi läheks kokku mõnevõrra rohkem kui siirupit, aga mitte väga palju rohkem. st ma panin kõigepealt klaasi üht ja klaasi teist, siis maitsesin, leidsin, et kuivem võiks olla, ja panin hästi natuke veel; ja siis panin nendest tsitrusekoorepurkidest maitseviina juurde. Ja siis villisin.

Tuli täitsa tore piparkoogiliköör, kuigi maitse on veel natuke toores, ma arvan, et ajapikku ta ühtlustub.

A. pani oma eksemplarist natuke kohvi ja tee sisse, et nagu grokk või nii.

PS: sõin just oma vürtsimoosi kitsejuustuga ja super. Võileiva peal oli kah hea, aga kitsejuustuga kohe eriti.