Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Advertisements

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Sõstra-vaarikakook

Mul oli üks rjaženka kapis vanaldaseks jäänud, otsustasin proovida, kas hapupiima-õunakoogi retseptiga marjakooki saab teha ja korjasin pool väikest kastrulit sõstraid ja vaarikaid (kokku midagi poole ja terve liitri vahel).

Võtsin kaussi pool väikse klaasi täit pruuni suhkrut (valge oli otsas), spl mett (sest tglt oleks retsept suuremat suhkrukogust nõudnud, aga ega mul seda pruuni ka hirmus palju ei olnud), suure spl võid ja sortsasin silma järgi umbes pool klaasitäit õli juurde. Ja üritasin segi nühkida. Kui enam ei viitsinud, lisasin 1 muna ja nühkisin edasi.

Ahju panin kuumenema.

Plaanis oli lisada 2 väikese klaasi täit jahu (ma arvan, et see klaas on 200 ml) ja segada neist kahest klaasitäiest teise sisse iseuhmerdatud küpsetuspulbrit – 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Aga ei tea kuidas oli uhmrinui märjaks saanud, küpsetuspulber hakkas uhmris tormiliselt kihisema ja ma viskasin ta kähku taina sisse, enne kui kõik ära kihiseb, ja ülejäänud jahu sinna otsa ja üritasin võimalikult segi ajada. Ja veidi üle ühe klaasitäie toda rjaženkat. Tuli välja, et jahukogusest oli selle vedelikukoguse kohta vähe, nii et saputasin veel jahu, kuni tainas tundus paras, selline, et on veel kuigivõrd valatav, aga on pehme ja ühtlane, mitte vedel ja hüsteeriliselt mullitav.

Määrisin ahjupanni, panin taina pannile ja puhastasin paanilise kiirusega marjad (tavaliselt on mul oidu marjad kõige alguseks ära puhastada), puistasin koogi peale, ajasin enam-vähem ühtlaselt laiali ja saputasin 2 tl suhkrut peale. Ja siis küpsetasin – minu käreda ahjuga alguses 180 näidu juures, siis 160 näidu, siis 140 ja lõpuks veel 120 juures ja siis keerasin tule üldse maha.

Kui oli jahtunud, siis siputasin läbi sõela vanillisuhkrut peale, et ennetada A. kaebusi, et hapu. Minu arust oli hapu ikka tunda (mis mulle sobib), aga vanillisuhkru kavalus õnnestus, sest A. ei kurtnud. Pigem olin ise veidi pettunud selles, et marjaseemned jäid kuidagi liiga palju tunda – st marjad küpsesid nagu liiga läbi.

Teisest küljest, järgmisel-ülejärgmisel päeval häiris see justkui vähem, konsistents oleks nagu ühtlustunud.

Vahepealsed koogid

Teine vahekokkuvõte – kõik koogid, mis ma vahepeal olen teinud, peab kähku ära kirjutama, enne kui ma veel mõne jõuan teha.

Alustuseks tahtsin teha punasõstra-muhavalgekooki, tegingi – ja esimest korda elus tuli sinna peale päriselt besee, mitte see pisaratega vaht, mis tavaliselt.

Tegin pehmevõitu muretaina 1 2/3 klaasist jahust, 3 munakollasest, 125 g võist, poolest klaasist suhkrust ja tibakesest soolast (tee või tina, enam ei mäleta, kas või oli soe või külm – tähendab, kas ma alustasin või ja suhkru vahustamisest ja lisasin siis tasapisi muud ained – või hakkisin hoopis kõik asjad niuh-näuh segi ja mätsisin lihtsalt kokku); mätsisin selle ümmarguse koogivormi põhja ja avastasin, et tainast on minu arust liiga palju. Panin umbes kolmandiku järgmiseks päevaks kõrvale; koogivormi pistsin koos tainaga külmkappi, praeahju panin sooja ja läksin sõstraid korjama.

Korjasin õuest punaseid sõstraid, kuni ma arvasin, et on umbes pool kilo. Tulin tagasi, ahi oli kuum, pistsin vormi ahju, ise hakkasin sõstraid puhastama.

Võtsin siis koogipõhja ahjust välja ja keerasin ahjul kuumust vähemaks, vahustasin 3 munavalget, mis ennist tainateost üle olid jäänud, poole vahustamise pealt lisasin umbes kolmveerand klaasi suhkrut, vahustamise järel segasin sinna hulka 1 spl tärklist ja sõstrad. Panin põhja peale ja küpsetasin tükk aega hästi madalas kuumuses (õige natuke üle 100 kraadi), kuni helepruuniks läks

Ja tuligi peale besee! See meeldis mulle väga; natuke vähem meeldis see, et sõstrad olid kuidagi üleküpsenud, seemned liiga kõvasti tunda. Leiaks ometi hea lahenduse, kus sõstrad ei küpseks liiga läbi, aga munavaht läheks krõbedaks.

*

Ülejäänud muretainast tegin jälle marja-hapukoorekooki. Tainast oli natuke vähe, puistasin suht suvaliselt jahu, suhkrut ja võitükke juurde, nagu hakkaks riputist tegema, ajasin segi ja lootsin parimat. Mätsisin vormi põhja ja küpsetasin seekord ette ära. Marjadeks panin seekord ainult musti sõstraid. Täidisesse läks 2 muna, 200 g hapukoort ja 1 spl pruuni suhkrut, nagu kord ette näeb; marjadega segasin pool klaasi suhkrut ja 4 spl tärklist, panin need eelküpsetatud põhjale ja valasin täidiseplaga otsa.

Seekord küpses ilusti, jäi koogi konsistents; paljalt söömiseks vänge (eriti A. arust), jäätisega aga just paras. Aga Taliesinile maitses niisama, kiitis just, et hea tugev maitse.

*

Siis tahtsin teha isa sünnipäevaks šokolaadikooki ja kuna juba on see aeg, siis just nimelt õuna-šokolaadikooki. Leidsin sellise prantsusekanada retsepti ja mõtlesin, et prooviks.

Niisiis: ajasin umbes 200 g pehmet võid ja paar spl päevalilleõli (mul ei olnud rohkem võid, noh) 2 klaasi suhkruga puunoaga (mis mul puulusika aset täidab) vahtu – sellest suhkrust osa oli kusjuures pruun suhkur ja osa moosisuhkur, sest mul sai tavaline poole pealt otsa. Kui oli küllalt kreemjas, lisasin ükshaaval 3 muna, ajades iga muna järel uuesti võimalikult ühtlaseks.

Puhastasin-tükeldasin õunu, kuni sain 2 klaasitäit õunatükke ja tükeldasin ühe 100-grammise 70% Bitteri šokolaadi nii väikesteks tükkideks, kui viitsisin. Ja panin ahju huugama.

Siis mõõtsin kaussi või-suhkru-munasegu otsa (sest eraldi kaussi ma selle jaoks võtta ei viitsinud) 2 1/2 klaasi jahu, 2 spl kakaod, 1 tl soodat, 1 tl kaneeli ja kaapisin tublisti muskaatpähklit (retsept nõudis ka seda 1 tl); ajasin kuivained seal peal kõigepealt õrnalt omavahel segi, ja siis segasin põhjalikult. Lisasin õuna- ja šokolaaditükid ja segasin need kah sisse.

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle ja kühveldasin taina sinna sisse (see on NII tülikas, aga see-eest küpseb rõngasvormis väga hästi).

Ja küpsetasin – algul oma ahju 160 näidu peal, hiljem 140, lõpuks 120 peal, kokku mingi tunnikese, lõpuks lasin üldse jahtuvas ahjus seista.

Alles küpsetamise ajal tuli meelde, et retsept nõudis ka poolt klaasi vett (mis oleks tulnud lisada samas etapis kui munad), aga lootsin parimat.

Tuli väga hea ja maitserikas, aga nii tummine, et üle ühe tüki korraga ei jaksanud. Ei tundunud küll, et liiga kuiv oleks olnud.

Niisiis läks see retsept kasutusse ja ma tegingi sama kooki isa sünnipäevale ka (seekord isegi lisasin tainale natukene vett, tulemuses erilist vahet ei märganud – no võib-olla oli ilma veeta variant veidi krõbedam ja veega variant pehmem). Tundub, et läks ka seal peale.

*
Järgmiseks tuli üks ahjupannkook. Meie tänaval poetas üks pealtnäha peremeheta alõtšapuu oma vilju maha. Mul oli kahju vaadata, kuidas kollased mammud muudkui autorataste alla jäävad ja ma korjasin neid mitu päeva, iga päev väikese kausikese, kuni viimaks tüdisin niisama söömisest ja proovisin nendega ahjupannkooki teha (clafoutis). Ma ei mäleta enam täpseid koguseid, aga igatahes kloppisin 3 muna hapukoore ja paari spl jahu, paari spl suhkruga segi, nii et sai veel valatav tainas. Alõtšad lõikasin pooleks ja puhastasin kividest, ladusin võitatud koogivormi põhja peale ritta ja taina valasin otsa. Tuli selline soe toitev toit, veidi nätske, pigem magustoit kui päris kook, kangesti munane muidugi; A. arust mõttetu (“sa oled alõtšadega omletti teinud”), aga talle ei meeldigi muna maitse – kui ma pärast küsisin, kas biskviidi kujul oleks etem olnud, ütles, et ei. Möönan siiski ise, et küpsetamata peast on alõtšad maitsvamad.

*

Järgmiseks tegin viimaks tavalist hapupiima-õunakooki, sedapuhku ümmarguses vormis, seetõttu küpsetasin kauem kui plaadiga. Vbla tuli seetõttu ka veidi kuivem. Retsepti vt selle postituse lõpust – selle hea külg on praeguses võidefitsiidis see, et selle võib puhtalt õliga teha, kui võid ei ole. Nagu arvata, läks see A.-le paremini peale kui munane ahjupannkook.

*

Edasi tahtsin ühel päeval marja- või puuviljakooki teha, aga jäin leedukate retseptiajakirja (Kööginurka) lugema, leidsin sealt ühe hästi imeliku teekoogi-nimelise retsepti ja tahtsin kohe järgi proovida – kõiki koostisosi oli olemas ka. Vaja läks kanget teed, suhkrut, õli, soodat, moosi, jahu – ja ainult vormi määrimise jagu võid, st võipaki paberist piisas. Arvatavasti kannataks seda ka õliga asendada A. oli oma teejoomisest just vajaliku klaasitäie järele jätnud ja moosi on meil lademes; pealegi tundus praegusel ajal üks võivaba retsept väga praktiline.

Retsept käis nii, et 4 spl moosi tuleb segada 1tl soodaga ja lasta 5 minutit kihiseda, siis lisada klaasitäis teed, 2 spl õli, 1 kl suhkrut, näputäis soola ja 1 1/2 klaasi jahu ja segada segamini, siis küpsetada 200 Celsiuse juures kuldpruuniks.

Mul oli poolik purk mingit hoidist, mis oli hästi vähemagus ja veidi mõrkjas, tundus olevat mingi mahlapressimise jääk, aga vbla ma mäletan valesti – igatahes olime seda kasutanud nagu pohlamoosi verivorsti juurde ja pool oli üle jäänud. Seda oli ehk üle 4 spl, aga mitte oluliselt, nii et panin kõik kihisema. Kihisemise ajal panin praeahju tööle (kogemuste põhjal kõigest 180 peale), otsisin vormi, määrisin võiga kokku, uhmerdasin sooda ära ja mõõtsin, kas teed on ikka õige kogus. Siis leidsin, et on kihisenud küll ja segasin kõik ained ära, valasin vormi, pistsin ahju; niipea, kui kuumenemistuluke oli ära kustunud, keerasin kuumust veel vähemaks. Ja siis küpsetasin, kuni tundus, et kook hakkab vormi küljest lahti lööma – kuldpruunsuse kohta oli raske midagi öelda, sest moos tegi taina algusest peale pruuniks.

Lasin jahtuda ja sõin. Maru veider oli, aga mulle meeldis – välja nägi nagu kook, aga konsistents meenutas mingit muud maiust, sefiiri või pastilaad või linnupiimakommi – ja maitses hapuka aktsendiga karamelliselt ja kleepus pealt kergelt siirupiselt, meenutades veidi mesikooki (seda piparkoogitainast tehtud kooki, mitte toda tänapäeva oma). Kuna sisse polnud võid üldse kulunud, priiskasin ja määrisin süües koogi vahele.

A.-le ei meeldinud, aga mitte sufleeliku konsistentsi, vaid vänge maitse pärast.

Minu jaoks muutus ta teisel-kolmandal päeval sõltuvusttekitavaks – tähendab, kui ühe tüki võtsin, tuli õudne tung võtta ka teine ja kolmas. Mis on minu kohta ebatavaline.

Ma arvan, et teen seda kooki veel ja katsetan eri moosidega. Äkki mõnega maitseb ka A.-le ja kui ka ei maitse, mis seal ikka. Ma olen teinud ka kooke, mille tema on pea üksi ära söönud, sest mul pole huvi olnud.

*

Ja võivabade kookide lainel jätkates proovisin Evelini retseptide mustasõstra-kohupiimakooki, ainult et veidi rammusama kohupiimaga, kuskilt tahan ma oma piimarasva maitse ju kätte saada.

Ainult et ma olin hajameelne, lugesin tainast tehes “dl” asemel “kl” ja niiviisi tuli mul poole rohkem tainast. Tähendab, tuli teha plaadikook. Õnneks oli mul ka rohkem kohupiima, nii et katet jagus terve koogi peale, ja mustsõstraid on õues ju nii palju, kui korjata viitsib.

Kuna ka selline versioon tuli täitsa ok, siis konspekteerin lühidalt protseduuri: plaadikoogi tarvis korjasin kõigepealt musti sõstraid, siis panin oma käreda loomuga ahju 180 kraadi peale soojenema; siis läks mul tainasse 1 muna, 0,5 kl suhkrut – kausi sees puulusikaga vahtu; siis sinna juurde kõigepealt 1 kl jahu (sest jahu on vähese vedelikuga lihtsam niimoodi ära segada, et klimpi ei jää) pluss veel 1/2 kl jahu, mille sisse ma olin ära seganud veidi alla 1 tl sooda ja umbes veerand tl sidrunhapet (segi uhmerdatult) – ja siis valasin veidi üle poole klaasi rjaženkat täis ning täitsin ülejäänud klaasi õliga, lootes selle peale, et niiviisi ei jää klaas liiga õliseks ja pärast on lihtsam pesta (toimis!) – ning segasin ka selle taina hulka. Ahjupann võipaberiga üle ja tainas peale. Avastasin, et ahi pole veel piisavalt kuum ning ootamise ajal puhastasin sõstrad ära. Ja siis läks koogipõhi ahju.

Selle küpsemise ajal lahutasin 2 muna (valged mikserdamisnõusse, kollased samasse kaussi, mis oli veel koogipõhja tegemisest tainaga koos), ajasin munakollased umbes poole klaasi suhkruga vahtu, tühjendasin sinna otsa Nopri rammusa kohupiima topsiku, lisasin pool klaasi rjaženkat ja 1,5 spl tärklist, nühkisin selle kõik koos lödimate mustsõstardega niivõrd-kuivõrd ühtlaseks; siis võtsin koogipõhja ahjust välja ja keerasin kuumust vähemaks (160 näidu peale), mikserdasin munavalged tiba soolaga vahtu, segasin õrnalt kohupiima sisse ja lõpuks ilusamad mustsõstrad ka, ettevaatlikult, et katki ei läheks. Ja ahju. Küpsetasin maksimaalselt 20 minutit, sest muidu oleks liiga tumedaks tõmmanud.

Üldiselt tuli väga hea – selline pehme, õrn ja mahlane nagu tort; ainult et järgmine kord panen pärast kohupiima pealepanekut kas veel madalama kuumuse või koogi enda madalamale siinile või mõlemat, sest pealt tõmbas kohevamatest kohtadest natuke mustaks (jahtunult lõikasin kõige mustemad kohad ära, ülejäänud tumedad kohad maitset ei rikkunud). Ja nende sõstardega, mis mul on, peab ilmselt vähem suhkrut panema – söömise ajal ei saanud arugi, et jube magus, aga pärast söömist oli tükk aega magus maitse suus ja suhkrulaksu tunne.

Tähelepanuväärne oli, et koogipõhi maitses üpriski nagu biskviit, kuigi seal oli ainult üks muna. Sellise vaese mehe biskviidiga peaks veel eksperimenteerima: kuidas ta näiteks koogi kattena toimiks?

A. hinnang oli rõõmsa häälega “täitsa okei”, mis tähendas vbla enamat kui täitsa okeid, sest esimesel päeval tegi ta sellega endale liiga ja sõi endale kõhuvalu. Teisel päeval oli ettevaatlik, sõi tükikese lõunaks ja tükikese õhtuks, siis kõhuvalu ei tulnud.

PS: kaalun veel proovida seda mustsõstrakoogi retsepti, sest ka siia läheb ainult 60 g võid. Kui tehtud, siis teen aruande ka.