Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Advertisements

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.

Jalgpallikõrvane 6 – lehtsalat ja suitsukala

Oli üks päev, kus mul ei olnud peaaegu millegi isu. Esialgu oli ainus asi, mis üldse sisse läks, lehtsalat, millele tegin rammu mõttes oliiviõlist, Worcesteri kastmest, küüslaugust, riivitud kõvast juustust ja majoneesist kastme juurde; pärast leidsin, et tahan hapumat ja piserdasin veidi heledat veiniäädikat ka. Ep arust oli kaste liiga vänge (ja tema sõi siis lihtsalt kausist salatilehti), aga mulle sobis.

Hiljem õhtul tõin poest ühe kuumsuitsuskumbria ja leidsin kõigepealt, et tahan seda lihtsalt niisama makaroni peale panna. Ep. puhastas kala ära, mina keetsin spiraalikujulisi makarone; ep sõi saiaga, mina makaronidega.

A. ei tahtnud sel päeval enam süüa (tema oli lahendanud kanasupi lõpu) ja osa makarone ja hulk kala jäi seega üle. Millalgi õhtul tõin õuest veel lehtsalatit, aga osa jäi alles, panin rätiku sees külma ja kala ka. Ja pool avokaadot, mille Ep. oli lahti teinud.

Järgmisel õhtul oli pärast üht järjekordset esinemist ikka makaroniisu, mõtlesin, et suitsukalasalat. Keetsin makaraone juurde, et saaks rohkem; leidsin kapist ka ühe kõvaks keedetud muna, mis ei olnud kuigi vana (kontrollisin gustatiiv-olfaktoorselt). Seni, kuni makaronid keesid, panin eilsed külmad makaronid kauss, hakkisin otsa avokaado ja muna, tõin õuest muru-, karulauku ja tilli, tükeldasin poolteist tomatit (ja kaussi), loputasin peotäie oliive (ja kaussi), panin kala kah kaussi; hakkisin pool sibulat hästi peeneks (ja kaussi); hakkisin õuest toodud rohelise ära (ja kaussi); lõpuks kurnasin keenud makaronid ära, lisasin niisama soojalt kaussi kõige otsa, hakkisin salatilehed ära, segasin kõik ära ja lisasin majoneesi ning mädarõigast.

Kokku tuli hästi hea, meeldis kolmele piisavalt erineva maitsega inimesele, nii et õnnestumine.

Kooreta keedetud muna tomatikonservis, plögane kartulisalat ja üks Caesari salati modifikatsioon

(Ikka veel minevikus, eelmise nädala märkmete järgi.)

Kiirtoit: külmkapis vajas poolik kirsstomatipurk (omas mahlas) äralahendamist. Tükeldasin pannile 1 sibula, 1 küüslauguküüne, kolm samuti lahendamistvajavat kotletti, viskasin sinna 2 samuti lahendamistvajavat chorizo-viilu, pudistasin punet ja majoraani, piserdasin tabascot, tühjendasin pooliku tomatipurgi ja lisasin lõpuks ka purgi maisi, sest selgus, et A. tahab ka süüa (haigusest ja hilisest kellaajast hoolimata) ja kogust oli vaja suurendada. Selle sisse lõin kummalegi ühe muna, teine teise panniserva, ja lasin sousti sees hüübida. Mulle väga maitses ja A. kah ei nurisenud.

*

Tulin koju, haigel A.-l pole söögiisu, nii et minul tuleb jälle välja mõelda, mida süüa.

Meil oli natuke odavat punast kala (lõhe “lõiked”, kõhuääred arvatavasti), leidsin, et tahan kartuliga.

Keetsin 5 kartulit, mis läksid veidi liiga pehmeks, keemise ajal hakkisin suure küüslauguküüne peeneks, 3 väikest värsket kurki veerandikviiludeks, 3 vart rohelist sibulat viiludeks või rõngasteks või mis nad on, natuke lillepotist piparmünti ka (mis ta laiutab ja ronib teiste taimede pottidesse); leidsin, et poolik oliivipurk pole sugugi uusi eluvorme kasvatama hakanud ja tükeldasin ka 5 head musta oliivi. Pigistasin poole sidruniviilu mahla peale.

Kui kartul oli pehme, kirusin ja vandusin, et ei leia üht pajalappi (ühes käes oli pajakinnas, aga potti oli vaja ka teise käega hoida), leidsin lõpuks ühe tuhase (A. liha- ja peediküpsetamiste tagajärg) pajalapi, kurnasin kartulid ära (teest parkunud tasside otsa: kartulikeeduvesi on tähelepanuväärselt hea puhastusvahend), koorisin nii kiiresti kui sain ja lõikusin (mis kukkus kohati pudistamise moodi välja) kaussi muu gemüüse juurde. Riputasin tibake soola juurde, valasin sortsu oliiviõli peale, lisasin paar-kolm spl türgi jogurtit ja segasin ära.

Tulemus oli nagu kurgi- jms rohelise lisandiga kartulipuder, aga maitses õudselt hea. Panin otse taldrikus lõhetükke peale; pärast võtsin juurde ja proovisin vürtsikiluga ka, aga lõhega oli parem.

Ja lehtsalatit, mida mul oli samuti plaan kasutada, unustasin üldse panna.

Järgmisel päeval enam nii hea ei olnud (värske kurgiga salatid vettivad ruttu läbi), aga siiski söödav (aga ikkagi soovitan seda salatit teha nii, et ühe päevaga söödud saaks – miks leppida söödavaga, kui võiks süüa jumalikku sööki). A. ei söönud nii või teisiti, sest tema arust oli keedukartuli ja toore kurgi kombo liiga imelik.

Õhtul tegin hoopis midagi Caesari salati ainetel, et see lehtsalat ometi ära lahendada: tegin äratahkunud ciabatta tükkideks ja sellest panni peal oliiviõliga krõbuskeid, krõbenemise ajal kuhjasin lehtsalatitükke vaagnale, segasin kausikese sees poole sidruniviilu mahla, sortsu Worcesteri kastet ja palju suurema sortsu oliiviõli natukese majoneesi, 1 hakitud küüslauguküüne ja 1 hakitud vürtsikilufileega, riivisin sinna sisse ärakuivanud Grana Padanot ja jahvatasin musta pipart; salatiliblede otsa tükeldasin 1 avokaado ja 7 kirsstomatit (õigemini datteltomatit, need pikergused on mumst paremad kui ümmargused) ning natuke lõhelõikeid; ja selle aja peale olidki krõbuskid valmis. Valasin kastme vaagnal oleva hunniku otsa, võtsime sealt kumbki salatit ja panni pealt krõbuskeid juurde. Kena õhtusöök, toitev ka (pealtnäha nagu polegi midagi, aga see kaste on väga toekas). Sellist salatit sööb A. õnneks ka (tema ettekujutus salatist on laias laastus, et seal kombineeritakse kas keedetud või tooreid toiduaineid, aga mitte keedetuid ja tooreid omavahel – on erandeid, aga mitte palju).