Üks kiirkook poebiskviidist ja üks suvaline tagurpidikook

Langesin poebiskviidi allahindluse ohvriks ja tõin ta koju. Teiseks oli mul kodus kohupiima, millega tuli midagi ette võtta (ma kipun aeg-ajalt kohupiima kokku ostma, kuidagi on kohe hea tunne, kui kodus on palju kohupiima).

Punkt 1: korjasin õuest marju (peamiselt mustsõstraid, natuke vaarikaid). Sellise suurema magustoidukausikese täie. Puhastasin ära.

Punkt 2: segasin kokku selle ärategemist vajava kohupiima (kokku poole kilo ringis) ja pool pakki (st umbes 125 g, sest pakk oli kahesajaviiekümnene) hapukoort ja maitse järgi suhkrut ja natuke üht seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri (need paksud kooresed liköörid kipuvad meil seisma jääma). Segasin umbes pooled marjad selle segu sisse, las osa läheb katki.

Kuskil selles järgus panin ahju vist 180 kraadi peale soojenema.

Punkt 3: vooderdasin ahjupanni biskviidiga ja ajasin kohupiimasegu sinna peale laiali. Ülejäänud marjad loopisin otsa ja vajutasin õrnalt sisse.

Küpsetasin üle (ainult niipalju, et siit-sealt – eriti biskviidiservadest – oleks natuke värvi võtnud, seal sees ei olnud ju midagi sellist, mida oleks ilmtingimata küpsetama pidanud, lihtsalt kohupiim oli üsna viimase kuupäeva peal).

Ise jäin üldiselt rahule, näiteks sellega, et kohupiim ei olnud magusa biskviidi peal ise liiga magus. A. arvas selle kohta muidugi, et hapu, ma soovitasin, et pangu jäätist peale. Aga kui kook oli mõnda aega seisnud ja rohkem jahtuda jõudnud, siis A. enam happesuse üle ei kaevanud, nähtavasti tõmbas see jahtudes tagasi.

***

Tagurpidikoogi ajend: mahakukkunud õunad ja külmkappi seisma jäänud möödaläinud tähtajaga hapukoor.

Korjasin esimesi mahakukkunud õunu, puhastasin, tükeldasin (kogus oli selline, et salatitaldriku peale tekkis lõpuks kenake kuhi õunatükke).

Panin ahjupannile 3 prisket teelusikatäit võid, ahju huugama (180 C peale) ja või panni peal sinna soojeneva ahju sisse sulama.

Samal ajal kloppisin 3 muna umbes 3/4 klaasi suhkruga. Seejärel pigistasin sinna kaussi ka umbes poolteist pakki hapukoort (pakid olid 250 g, kokku seega 375, sinna-tänna).

Nüüd oli või ahjus ära sulanud, puistasin sinna peale paar teelusikatäit suhkrut, ajasin võinoaga laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Kloppisin ka hapukoore muna-suhkruseguga segi ja segasin endale soodast ja sidrunhappest kuhjaga teelusikatäie küpsetuspulbrit.

Otsustasin, et tahan koogi sisse ingveripulbrit ja otsisin selle välja.

Võtsin ahjupanni uuesti välja, valasin õunatükid sinna peale, puistasin ingveripulbrit otsa ja ajasin õunad ja ingveri või-suhkruplagaga segamini (teoreetiliselt oleks võinud seda võid ja suhkrut kauem sussutada, et karamelliseks läheks, aga ei viitsinud).

Mõõtsin nüüd kõigepealt ühe klaasi jahu taina sisse ja seejärel teise klaasitäie, kuhu segasin ka selle isetehtud küpsetuspulbri ära, ja kummutasin alles siis taina sisse.

Segasin hoolega, kartsin, et muidu jäävad klimbid sisse.

Ootasin natuke, et õunade küpsemise häält kuulda oleks, siis võtsin panni ahjust, ajasin taina õunte peale laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Seni, kuni nõusid pesin, lasin tal veel 180 kraadi peal olla, kui kausid-värgid pestud said, keerasin 170 peale.

Lasin umbes pool tundi küpseda, seejärel natuke jahtuvas ahjus seista ja pärast ahjupannil veel pool tunnikest või isegi rohkem puhata. Siis ajasin noaga servad lahti.

Küpsemise ajal oli kook kumeraks kerkinud, jahtudes vajus see kumerus ära (oletan, et õunte aur ajas taina keskelt punni).

Võtsin kandiku, katsin küpsetuspaberiga (mille ma olin mingi poebiskviidi pakendist kõrvale pannud); taipasin, et niiviisi ei saa ja alustasin otsast peale: panin küpsetuspaberi koogi peale, kandiku kummuli sinna otsa ja keerasin äkilise liigutusega ringi. Ja kopsisin natuke, et panni küljest lahti tuleks.

Kartsin, et see kopsimisvajadus tähendab, et osa jääb panni külge, aga ei, väga ilusti ühes tükis tuli. Lausa haruldaselt ilus nägi välja.

Mis maitsesse puutub, siis see hapukoorebiskviit oli ise minu jaoks natuke igav ja natuke liiga tihke, aga mahe munamaitse sobis hapuka õunakattega tegelikult hästi. Õunakattega jäin väga rahule: ma olen analoogilisi munatainast tehtud õigetpidi küpsetatud kooke söönud ja nendega võrreldes oli õunakate mõnusam – oli taina all hästi hea mahlane ja hapukas jäänud, mitte ära kuivanud (õigetpidi küpsetatud kookidele saab muidugi õunte kuivamise vastu täiendavaid katteid peale leiutada).

Ühesõnaga, tagurpidi küpsetamine õigustas ennast täiesti (ja ei olnud ka ülearu keeruline ja andis pealekauba tulemuseks nii ilusa välimusega koogi, nagu ma õigetpidi pole pea kunagi saanud, sest ma ei viitsi tavaliselt õunu ilusti mustris laduda ja ega neist mahakukkunud õuntest ilusaid mustritükke ei saakski); taina koha pealt peab veel mõtlema.

Üks võimalus oleks vähem jahu panna, et õrnem tainas tuleks – ainult et siis on äravajumise risk. Teine võimalus hoopis teises suunas – mitte püüelda õrnemat, vaid krõbedamat tainast, rohkem rasva ühesõnaga. Ma arvan, et vähemalt korra katsetan tavalise hapukoorekoogi tainaga (seda olen kirjeldanud näiteks siin, saiade-pirukate-kookide raamatus on originaalretsept). Mandli- või pähklijahu võiks ju krõbedust juurde anda.

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Tegin paar lihtsat kooki

Üks oli pmst seesama mustsõstrakook, millest ma juba olen kirjutanud (ühe munaga vormikoogitainas – 1 muna, veidi alla poole kl suhkrut, poolteist kl jahu, millesse segatud 1 tl soodat ja veidi sidrunhapet, klaas, mis on poolenisti täidetud mingi hapupiimalisega – oli üks vana kefiir – ja poolenisti õliga – alumises kihis, põhi tuleb enne peaaegu valmis küpsetada ja siis kohupiima-mustsõstrasegu peale panna, viimase sees on ka kaks muna, millest valge on vahtu aetud).

Katsetasin, kuidas oleks, kui ma panen osa nisujahu asemel speltajahu, aga ei olnud väga hea mõte. Sellise õrna kattega koogi jaoks tuli veidi liiga kare põhi, kuigi süüa ta muidugi sündis ja suvalisest poekoogist oli ikka parem (kate oli väga hea ja ega põhi ka just halb ei olnud, lihtsalt ei olnud kattega täiuslikus tekstuuriharmoonias). Tuleb meelde jätta, et sellel koogil on vaja peenest jahust põhja.

*
Teiseks tegin eile oma tavalist hapupiimakooki – kuhu käib 150 g mingit rasvollust (seekord suuremalt jaolt õli), umbes pool kl suhkrut (panin veidi vähem), 1 kl hapupiimalist (seekord skyr), ja veidi rohkem kui pooleteist kl jahu (seekord lähenes tublisti 2 klaasile, sest ma panin ka palju õunu ja need teevad vedelamaks), millesse tuleb segada 1 l soodat (ja kui hapupiimaline ei tundu piisavalt hapu, siis ka veidi sidrunhapet) ja kas piparkoogivürtse või lihtsalt kaneeli ja nelki.

Lisan sinna erinevaid asju, mida mul juhtub olema, seekord läks sinna kõvasti õunu (üle kümne väikese v keskmise õuna, tähendab, see, mis järele jäi, kui ma plekid jms välja lõikasin), rosinad (millesse ma suhtusin kahtlustavalt, sest olin koiliblikaid näinud, üritan nüüd oma kuivained ruttu ära lahendada) ja peotäis kreeka pähkleid (odavad Poola pähklid).

Peale siputasin kaneeli ja ühe kohvikusuhkrutoru seest suhkrut ja kõige peale kaapisin veidi võilaastukesi.

Tuli hirmus hea ja teenis eri inimeste käest komplimente.

Ma ei väsi kordamast, et koogi peale siputatud teelusikatäis suhkrut annab mitu korda rohkem maitset kui sama kogus taina sees. Kui ma kunagi leiutan koogi, millel ongi ainult pealmine kooruke, siis hakkab mul küpsetamise peale eriti vähe aineid kuluma. Tähendab, ma tean, et küpsised on juba leiutatud, aga kui ma ikka tõsist koorukest tahan, siis sama õhukest nagu värskel leival. Need rukkilaastud, mida üks firma kartulikrõpsu ekvivalendiks teeb, on midagi sinnapoole, mis ma mõtlen (just laastud, nende rukkikrõpsud on juba paksemad).

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Mustasõstra-hapukoorekook munavalgevahuga

Tegin Taliesini sünnipäevaks kahest retseptist hübriidi: sellest marjakoogist ja viimatisest mustasõstrakoogist. Asja mõte oli sellest, et viimane kook tuli nii hea, et tundus kingituseks sobiv, aga ma tahtsin teha laktoosivaba. Ja laktoosivaba hapukoort müüakse, aga kohupiima mitte nii väga (leidsin maitsestatud variante, aga mitte puhtaid).

Põhja tegin peaaegu nii, nagu viimatisel koogil: veidi vähem kui klaasist jahust, 3 spl võist, 4 dessertlusikatäiest suhkrust ja 1 munakollasest puru. Tähendab, veidi vähem suhkrut kui eelmine kord ja seegi oli igasugustest päradest kombineeritud, sest jahu oli mul meeles poest tuua, aga suhkrut unustasin osta – läks natuke pruuni, natuke moosisuhkrut. Puru läks vormi põhja ja 180 pügalaga 5-7 minutiks eelküpsema.

Täidise jaoks lahutasin 2 muna, segasin nende munade kollased 1 spl pruuni suhkruga ja lisasin umbes 200 g hapukoort ja siis veel natuke hapukoort, et rohkem saaks. Üritasin võimalikult korralikult segi ajada.

Segasin kausikesetäie mustsõstraid 2 spl tärklisega (mitte rohkemaga, sest mul ei olnud ka sõstraid väga palju) ja 1 spl suhkruga. See oli märksa vähem suhkrut, kui retsepti järgi oleks pidanud. Nuputasin veidi ja võtsin siis mingi 3 spl kodutehtud maasikasiirupit – et kui mul on marju vähem kui retseptis ja suhkrut samuti, siis maasikasiirup esindab mingil määral mõlemat, annab magusust ja marjasust. Maasikasiirupi segasin hapukoore sisse.

Algne plaan oli marjasegu eelküpsetatud koogipõhjale laotada ja hapukooresegu sinna otsa kallata, aga poole laotamise pealt sain aru, et sellest marjakogusest ei jätku, et neid ühtlaselt jaguks, korjasin koogipõhjalt kokku tagasi ja segasin hapukooresegu sisse. Muist marju jäi terveks, muist läks katki, nägi päris kena välja. Valasin põhjale ja lükkasin ahju, nüüd juba 160 pügala peale.

Lasin mingi 15-20 minutit küpseda, siis oli näha, et hakkab juba tahenema; otsisin kõik kohvikutest suveniiriks võetud suhkrutorukesed ja viimase tuhksuhkru kokku (3 suhkrutorukest ja ehk nii 1 spl tuhksuhkrut); vahustasin 2 munavalget natuke aega, siis lisasin suhkru ja vahustasin päris kõvaks vahuks. Panin vahu hapukooretäidise peale, keerasin kuumuse 140 peale ja panin uuesti ahju.

Ja küpsetasin, kuni oli pealt helepruuniks tõmmanud.

Kook sai kõvasti kiita, et sulab suus ja mis kõik veel; ma ise mõtlesin, et rohkemate marjadega oleks ehk veel parem olnud, aga mis sa teed, kui pole enam päris see hooaeg. Igatahes tundub see purupõhi kuidagi kindlam variant kui korralik muretainapõhi – juba kaks korda on ta erineva täidise all ilus krõbe jäänud ja ausalt öeldes on seda ka lihtsam vormi põhjale laiali ajada.

Paar päeva hiljem tegin koduseks söömiseks tavalist õuna-hapupiimakooki ka (selle koogipostituse viimane retsept). Vähem been kui kõik need vahepealsed marjakoogid, aga ikkagi kindel hea kook ja käe sisse kulunud.

Mustsõstra-kohupiimakook munavalgevahuga

Tegingi selle mustsõstrakoogi ära!

Väikeste modifikatsioonidega küll. Alustades sellest, et täidise ja munavalgevahu sisse läks osaliselt moosisuhkur, sest mul sai tavaline otsa. Ja ma mõtlesin, et järsku ongi hea; sest teiseks kavatsesin ma täidisesse ka vähem muna panna ja võib-olla moosisuhkur aitab selle asemel küpsedes taheneda.

Algus oli sama: tegin veidi vähem kui klaasist jahust, 4 spl jahedast võist, 4 dessertlusikatäiest suhkrust ja 1 munakollasest puru ja panin vormi põhja.

Siis segasin veidi alla poole klaasi suhkrut 2 spl (nüüd juba pehmenenud) võiga, siis 2 spl jahuga, mäkerdasin sinna juurde 300 grammi kohupiima (Nopri 10%, see maitseb mulle), 1 munakollase. Ja kuna ma olin otsustanud, et ma sinna täidisesse rohkem muna ei pane, sest esiteks olen ma ihne ja teiseks hakkab A.-l munarikastest kookidest kõht valutama, panin selle võrra rohkem hapukoort: umbes 5 spl (hapukoorelusikatäied tulevad mul alati kuidagi umbkaudsed). Segasin sinna sisse pool klaasi mustsõstraid, neid purustama ekstra ei hakanud, las läheb osa laiali ja osa jääb terveks.

Küpsetasin purupõhja enam-vähem 7 minutit (oma äkilise ahju 180 pügala juures keskmisel siinil), siis keerasin kuumuse 160 pügala peale ja panin täidise peale. Nüüd küpsetasin juba alumisel siinil.

Retsept nõudis 35 minutit küpsetamist, aga mul hakkas isegi vähendatud kuumuse juures 20 minuti järel tõmmuks kiskuma. Lasin tal veel niikaua olla, kuni ma vahustasin nende kahe muna valged, mille kollased olid juba koogi sees; poole vahustamise pealt lisasin peaaegu pool kl suhkrut; siis plötserdasin selle vahu koogi peale ja lasin seal alumisel siinil veel 7 minutit olla (5 minuti järel põõrasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks). Siis keerasin tule maha ja lasin jahtuvas ahjus seista.

Küpsemise ajal võttis see vaht uskumatud mõõtmed, kahjuks ei jäänud sellest pärast midagi järele. Aga maitse oli super. A. kiitis ka, märkides lisaks, et kohupiimaga koogiga peaks ikka ka vaeva nägema, et untsu keerata. Ma vaidlesin vastu, et ükskord läks untsu – see tagurpidikook. Aga olgem ausad, tookord sain ma ka retseptist valesti aru; ja isegi siis ei tulnud ta otseselt halb.

Mis mulle meeldis: mitu erinevat konsistentsi, huvitav- täidis pehme ja niiske, vaht kohev ja pealt krõbe, põhi lihtsalt krõbe; ja just parasjagu magus, hapukas ja õrn, ilusti tasakaalus.

Mõtlesin, et ise kooki teha on ikka nii tasuv. See tuli ju praegu igavesti peen kook, aga ainete omahind tuli midagi 2 ja poole euro ringis, hoolimata või kõrgest hinnast. Isegi kui elektrikulu juurde arvata – ikkagi ei saaks ma poes selle raha eest nii uhket kooki. Tõenäoliselt isegi kaks korda rohkema eest mitte, peenemad koogid on ikka 7-8-10 eurot. Ja poekookidel ei ole pahatihti isegi sama hea tooraine.

*
Käisin muidu veel teiste retsepte lugemas ja leidsin veel kaks tükki, mida tahaks proovida: eriti kiire pärmitainakook; ja tagurpidikook halvaaga. Õunu ju jagub.

Vahepealsed koogid

Teine vahekokkuvõte – kõik koogid, mis ma vahepeal olen teinud, peab kähku ära kirjutama, enne kui ma veel mõne jõuan teha.

Alustuseks tahtsin teha punasõstra-muhavalgekooki, tegingi – ja esimest korda elus tuli sinna peale päriselt besee, mitte see pisaratega vaht, mis tavaliselt.

Tegin pehmevõitu muretaina 1 2/3 klaasist jahust, 3 munakollasest, 125 g võist, poolest klaasist suhkrust ja tibakesest soolast (tee või tina, enam ei mäleta, kas või oli soe või külm – tähendab, kas ma alustasin või ja suhkru vahustamisest ja lisasin siis tasapisi muud ained – või hakkisin hoopis kõik asjad niuh-näuh segi ja mätsisin lihtsalt kokku); mätsisin selle ümmarguse koogivormi põhja ja avastasin, et tainast on minu arust liiga palju. Panin umbes kolmandiku järgmiseks päevaks kõrvale; koogivormi pistsin koos tainaga külmkappi, praeahju panin sooja ja läksin sõstraid korjama.

Korjasin õuest punaseid sõstraid, kuni ma arvasin, et on umbes pool kilo. Tulin tagasi, ahi oli kuum, pistsin vormi ahju, ise hakkasin sõstraid puhastama.

Võtsin siis koogipõhja ahjust välja ja keerasin ahjul kuumust vähemaks, vahustasin 3 munavalget, mis ennist tainateost üle olid jäänud, poole vahustamise pealt lisasin umbes kolmveerand klaasi suhkrut, vahustamise järel segasin sinna hulka 1 spl tärklist ja sõstrad. Panin põhja peale ja küpsetasin tükk aega hästi madalas kuumuses (õige natuke üle 100 kraadi), kuni helepruuniks läks

Ja tuligi peale besee! See meeldis mulle väga; natuke vähem meeldis see, et sõstrad olid kuidagi üleküpsenud, seemned liiga kõvasti tunda. Leiaks ometi hea lahenduse, kus sõstrad ei küpseks liiga läbi, aga munavaht läheks krõbedaks.

*

Ülejäänud muretainast tegin jälle marja-hapukoorekooki. Tainast oli natuke vähe, puistasin suht suvaliselt jahu, suhkrut ja võitükke juurde, nagu hakkaks riputist tegema, ajasin segi ja lootsin parimat. Mätsisin vormi põhja ja küpsetasin seekord ette ära. Marjadeks panin seekord ainult musti sõstraid. Täidisesse läks 2 muna, 200 g hapukoort ja 1 spl pruuni suhkrut, nagu kord ette näeb; marjadega segasin pool klaasi suhkrut ja 4 spl tärklist, panin need eelküpsetatud põhjale ja valasin täidiseplaga otsa.

Seekord küpses ilusti, jäi koogi konsistents; paljalt söömiseks vänge (eriti A. arust), jäätisega aga just paras. Aga Taliesinile maitses niisama, kiitis just, et hea tugev maitse.

*

Siis tahtsin teha isa sünnipäevaks šokolaadikooki ja kuna juba on see aeg, siis just nimelt õuna-šokolaadikooki. Leidsin sellise prantsusekanada retsepti ja mõtlesin, et prooviks.

Niisiis: ajasin umbes 200 g pehmet võid ja paar spl päevalilleõli (mul ei olnud rohkem võid, noh) 2 klaasi suhkruga puunoaga (mis mul puulusika aset täidab) vahtu – sellest suhkrust osa oli kusjuures pruun suhkur ja osa moosisuhkur, sest mul sai tavaline poole pealt otsa. Kui oli küllalt kreemjas, lisasin ükshaaval 3 muna, ajades iga muna järel uuesti võimalikult ühtlaseks.

Puhastasin-tükeldasin õunu, kuni sain 2 klaasitäit õunatükke ja tükeldasin ühe 100-grammise 70% Bitteri šokolaadi nii väikesteks tükkideks, kui viitsisin. Ja panin ahju huugama.

Siis mõõtsin kaussi või-suhkru-munasegu otsa (sest eraldi kaussi ma selle jaoks võtta ei viitsinud) 2 1/2 klaasi jahu, 2 spl kakaod, 1 tl soodat, 1 tl kaneeli ja kaapisin tublisti muskaatpähklit (retsept nõudis ka seda 1 tl); ajasin kuivained seal peal kõigepealt õrnalt omavahel segi, ja siis segasin põhjalikult. Lisasin õuna- ja šokolaaditükid ja segasin need kah sisse.

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle ja kühveldasin taina sinna sisse (see on NII tülikas, aga see-eest küpseb rõngasvormis väga hästi).

Ja küpsetasin – algul oma ahju 160 näidu peal, hiljem 140, lõpuks 120 peal, kokku mingi tunnikese, lõpuks lasin üldse jahtuvas ahjus seista.

Alles küpsetamise ajal tuli meelde, et retsept nõudis ka poolt klaasi vett (mis oleks tulnud lisada samas etapis kui munad), aga lootsin parimat.

Tuli väga hea ja maitserikas, aga nii tummine, et üle ühe tüki korraga ei jaksanud. Ei tundunud küll, et liiga kuiv oleks olnud.

Niisiis läks see retsept kasutusse ja ma tegingi sama kooki isa sünnipäevale ka (seekord isegi lisasin tainale natukene vett, tulemuses erilist vahet ei märganud – no võib-olla oli ilma veeta variant veidi krõbedam ja veega variant pehmem). Tundub, et läks ka seal peale.

*
Järgmiseks tuli üks ahjupannkook. Meie tänaval poetas üks pealtnäha peremeheta alõtšapuu oma vilju maha. Mul oli kahju vaadata, kuidas kollased mammud muudkui autorataste alla jäävad ja ma korjasin neid mitu päeva, iga päev väikese kausikese, kuni viimaks tüdisin niisama söömisest ja proovisin nendega ahjupannkooki teha (clafoutis). Ma ei mäleta enam täpseid koguseid, aga igatahes kloppisin 3 muna hapukoore ja paari spl jahu, paari spl suhkruga segi, nii et sai veel valatav tainas. Alõtšad lõikasin pooleks ja puhastasin kividest, ladusin võitatud koogivormi põhja peale ritta ja taina valasin otsa. Tuli selline soe toitev toit, veidi nätske, pigem magustoit kui päris kook, kangesti munane muidugi; A. arust mõttetu (“sa oled alõtšadega omletti teinud”), aga talle ei meeldigi muna maitse – kui ma pärast küsisin, kas biskviidi kujul oleks etem olnud, ütles, et ei. Möönan siiski ise, et küpsetamata peast on alõtšad maitsvamad.

*

Järgmiseks tegin viimaks tavalist hapupiima-õunakooki, sedapuhku ümmarguses vormis, seetõttu küpsetasin kauem kui plaadiga. Vbla tuli seetõttu ka veidi kuivem. Retsepti vt selle postituse lõpust – selle hea külg on praeguses võidefitsiidis see, et selle võib puhtalt õliga teha, kui võid ei ole. Nagu arvata, läks see A.-le paremini peale kui munane ahjupannkook.

*

Edasi tahtsin ühel päeval marja- või puuviljakooki teha, aga jäin leedukate retseptiajakirja (Kööginurka) lugema, leidsin sealt ühe hästi imeliku teekoogi-nimelise retsepti ja tahtsin kohe järgi proovida – kõiki koostisosi oli olemas ka. Vaja läks kanget teed, suhkrut, õli, soodat, moosi, jahu – ja ainult vormi määrimise jagu võid, st võipaki paberist piisas. Arvatavasti kannataks seda ka õliga asendada A. oli oma teejoomisest just vajaliku klaasitäie järele jätnud ja moosi on meil lademes; pealegi tundus praegusel ajal üks võivaba retsept väga praktiline.

Retsept käis nii, et 4 spl moosi tuleb segada 1tl soodaga ja lasta 5 minutit kihiseda, siis lisada klaasitäis teed, 2 spl õli, 1 kl suhkrut, näputäis soola ja 1 1/2 klaasi jahu ja segada segamini, siis küpsetada 200 Celsiuse juures kuldpruuniks.

Mul oli poolik purk mingit hoidist, mis oli hästi vähemagus ja veidi mõrkjas, tundus olevat mingi mahlapressimise jääk, aga vbla ma mäletan valesti – igatahes olime seda kasutanud nagu pohlamoosi verivorsti juurde ja pool oli üle jäänud. Seda oli ehk üle 4 spl, aga mitte oluliselt, nii et panin kõik kihisema. Kihisemise ajal panin praeahju tööle (kogemuste põhjal kõigest 180 peale), otsisin vormi, määrisin võiga kokku, uhmerdasin sooda ära ja mõõtsin, kas teed on ikka õige kogus. Siis leidsin, et on kihisenud küll ja segasin kõik ained ära, valasin vormi, pistsin ahju; niipea, kui kuumenemistuluke oli ära kustunud, keerasin kuumust veel vähemaks. Ja siis küpsetasin, kuni tundus, et kook hakkab vormi küljest lahti lööma – kuldpruunsuse kohta oli raske midagi öelda, sest moos tegi taina algusest peale pruuniks.

Lasin jahtuda ja sõin. Maru veider oli, aga mulle meeldis – välja nägi nagu kook, aga konsistents meenutas mingit muud maiust, sefiiri või pastilaad või linnupiimakommi – ja maitses hapuka aktsendiga karamelliselt ja kleepus pealt kergelt siirupiselt, meenutades veidi mesikooki (seda piparkoogitainast tehtud kooki, mitte toda tänapäeva oma). Kuna sisse polnud võid üldse kulunud, priiskasin ja määrisin süües koogi vahele.

A.-le ei meeldinud, aga mitte sufleeliku konsistentsi, vaid vänge maitse pärast.

Minu jaoks muutus ta teisel-kolmandal päeval sõltuvusttekitavaks – tähendab, kui ühe tüki võtsin, tuli õudne tung võtta ka teine ja kolmas. Mis on minu kohta ebatavaline.

Ma arvan, et teen seda kooki veel ja katsetan eri moosidega. Äkki mõnega maitseb ka A.-le ja kui ka ei maitse, mis seal ikka. Ma olen teinud ka kooke, mille tema on pea üksi ära söönud, sest mul pole huvi olnud.

*

Ja võivabade kookide lainel jätkates proovisin Evelini retseptide mustasõstra-kohupiimakooki, ainult et veidi rammusama kohupiimaga, kuskilt tahan ma oma piimarasva maitse ju kätte saada.

Ainult et ma olin hajameelne, lugesin tainast tehes “dl” asemel “kl” ja niiviisi tuli mul poole rohkem tainast. Tähendab, tuli teha plaadikook. Õnneks oli mul ka rohkem kohupiima, nii et katet jagus terve koogi peale, ja mustsõstraid on õues ju nii palju, kui korjata viitsib.

Kuna ka selline versioon tuli täitsa ok, siis konspekteerin lühidalt protseduuri: plaadikoogi tarvis korjasin kõigepealt musti sõstraid, siis panin oma käreda loomuga ahju 180 kraadi peale soojenema; siis läks mul tainasse 1 muna, 0,5 kl suhkrut – kausi sees puulusikaga vahtu; siis sinna juurde kõigepealt 1 kl jahu (sest jahu on vähese vedelikuga lihtsam niimoodi ära segada, et klimpi ei jää) pluss veel 1/2 kl jahu, mille sisse ma olin ära seganud veidi alla 1 tl sooda ja umbes veerand tl sidrunhapet (segi uhmerdatult) – ja siis valasin veidi üle poole klaasi rjaženkat täis ning täitsin ülejäänud klaasi õliga, lootes selle peale, et niiviisi ei jää klaas liiga õliseks ja pärast on lihtsam pesta (toimis!) – ning segasin ka selle taina hulka. Ahjupann võipaberiga üle ja tainas peale. Avastasin, et ahi pole veel piisavalt kuum ning ootamise ajal puhastasin sõstrad ära. Ja siis läks koogipõhi ahju.

Selle küpsemise ajal lahutasin 2 muna (valged mikserdamisnõusse, kollased samasse kaussi, mis oli veel koogipõhja tegemisest tainaga koos), ajasin munakollased umbes poole klaasi suhkruga vahtu, tühjendasin sinna otsa Nopri rammusa kohupiima topsiku, lisasin pool klaasi rjaženkat ja 1,5 spl tärklist, nühkisin selle kõik koos lödimate mustsõstardega niivõrd-kuivõrd ühtlaseks; siis võtsin koogipõhja ahjust välja ja keerasin kuumust vähemaks (160 näidu peale), mikserdasin munavalged tiba soolaga vahtu, segasin õrnalt kohupiima sisse ja lõpuks ilusamad mustsõstrad ka, ettevaatlikult, et katki ei läheks. Ja ahju. Küpsetasin maksimaalselt 20 minutit, sest muidu oleks liiga tumedaks tõmmanud.

Üldiselt tuli väga hea – selline pehme, õrn ja mahlane nagu tort; ainult et järgmine kord panen pärast kohupiima pealepanekut kas veel madalama kuumuse või koogi enda madalamale siinile või mõlemat, sest pealt tõmbas kohevamatest kohtadest natuke mustaks (jahtunult lõikasin kõige mustemad kohad ära, ülejäänud tumedad kohad maitset ei rikkunud). Ja nende sõstardega, mis mul on, peab ilmselt vähem suhkrut panema – söömise ajal ei saanud arugi, et jube magus, aga pärast söömist oli tükk aega magus maitse suus ja suhkrulaksu tunne.

Tähelepanuväärne oli, et koogipõhi maitses üpriski nagu biskviit, kuigi seal oli ainult üks muna. Sellise vaese mehe biskviidiga peaks veel eksperimenteerima: kuidas ta näiteks koogi kattena toimiks?

A. hinnang oli rõõmsa häälega “täitsa okei”, mis tähendas vbla enamat kui täitsa okeid, sest esimesel päeval tegi ta sellega endale liiga ja sõi endale kõhuvalu. Teisel päeval oli ettevaatlik, sõi tükikese lõunaks ja tükikese õhtuks, siis kõhuvalu ei tulnud.

PS: kaalun veel proovida seda mustsõstrakoogi retsepti, sest ka siia läheb ainult 60 g võid. Kui tehtud, siis teen aruande ka.