Kaks peedisalatit, kuumi võileibu ja roheline supp

A. küpsetas jälle ahjupotis peete.

Peedisalat nr 1: peet, valge juust (“parim enne” möödas), veidi küüslauku, noori võilille- ja naadilehti, veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli. Juurde praadisin tükikesi kamararulaadist ja natuke mingi leivapoolise tükikesi. See kamararulaad mulle niisama eriti ei maitsenud (vastu ootusi – kamar mulle üldiselt meeldib) ja ma otsustasin asja praadimisega parandada; praadimine lammutas tema ilusa rulaadimustri ära ja tegi kõik pudiseks-plödiseks ja panni külge kippus ka kinni jääma, aga mulle maitses niiviisi rohkem. Praadimise lõpupoole piserdasin veidi sojakastet peale, et mõnusalt karamelliseks läheks.

Sellest plödisest praadimisest sain inspiratsiooni ja tegin järgmisel päeval selliseid kuumi võileibu: tatrasepiku viilu peale natuke õli, siis õhukesi sibula- ja õunaviile, sinna peale tükike suitsupõsepekki (see oli poes kõige odavam pekk), sinna peale viil kamararulaadi. Sinna peale tilgake sojakastet (maitseks ja karamellisuseks) ja tilgake õli (krõbeduseks). Leivad küpsesid mul veidi üle, aga sellegipoolest olid päris head.

Leibade kõrvale tegin seekord lahjema peedisalati (sest leivad olid juba ise rammusad): peet, hapukapsas, natuke sibulat ja tillukese purgi täis konservherneid (hernevedelikust osa kasutasin ka salati niisutamiseks ära). Maitseks kergelt piparrohtu (mis saab mul kohe otsa, oioi) ja kergelt salveid. Salatikastme vajadust nagu ei tundnud, oli mahlane küll.

Peedisalatit jäi natuke üle ja ma lahendasin selle eile ära, täiendades seda veidikese naadi, võilille ja karulauguga ning praadides kõrvale jälle pekki ja kamararulaadi ja natuke üht “parim enne möödas” taisemat suitsuliha sinna juurde.

*

Tulpide ümbert umbrohul päid maha katkudes (ma ei loodagi naatidega võitlemisel päris rohimise peale – nagunii jääb mingi jupp sisse ja ajab uued võrsed välja – , aga ei luba neil sellegipoolest tulpidel valgust päris ära võtta) panin nooremad ja õrnemad naadid ja võilillelehed kõrvale. Pärast toas avastasin, et veerandtunnise katkumise kõrvalt oli igavesti paks peotäis kogunenud. Sõin osa peedisalati täiendusena ära, nagu öeldud, aga suurem osa jäi järele.

Õhtul mõtlesin, et teeks neist õige rohelist suppi. Tõin õuest veel oblikaid juurde ja natuke leeskputke. Hakkisin ühe terve ja ühe seisma jäänud pooliku sibula, panin poti põhja võiga praadima; lisasin A. rammusast pirukast järelejäänud muretainapudi (see oli praktiliselt võine jahu); kui tundus, et hakkab liiga pruuniks kiskuma, lisasin 4 suurt kruusitäit vett. Pesin ühe kanamuna hästi puhtaks ja panin kõige koorega sinnasamasse supipotti vette (sellega oli mul tagamõte: oblikatel on oblikahape sees, aga munakoore kaltsium võiks idee järgi seda siduda, teisest küljest on keedumunapudi rohelise supi kõrvale hea, ühendaks siis õige kasuliku meeldivaga).

Kuni vesi kuumenes, puhastasin-tükeldasin 2 kartulit ja 1 porgandi, puistasin mõlemad potti juba enne, kui vesi keema jõudis minna. Siis hakkisin naadid ja oblikad ja huvi pärast paar jämedamat võilillelehte ka ja jätsin ootele.

Kui suppp oli umbes 5 minutit keenud, lisasin kaks väikest peotäit kaerahelbeid ja lõikusin kääridega 2 kuivatatud tomatit supi sisse.

Veel paar minutit ja ma panin sinna sisse ära ühest kunagisest veidi pikale läinud praeküpsetamisest jäänud isetekkelise puljongipulbri (ma olin tookord, kui A. prae ahjust välja võttis, sealt küpsetuskotist ülikontsentreerunud praeleemetilga kaussi valanud ja see kristalliseerus seal ära) ja natuke koriandriseemneid.

Siis panin hakitud naadid-oblikad-võilillelehed – ja natuke päevase salatisöömise kõrvalt üle jäänud musta leiba, mille ma pudiks tegin – potti ja keerasin kuumuse alt ära, et jääksoojuses natuke veel keeks. Maitsesin ja lisasin 2 tl adžikat.

Siis maitsesin leent, lisasin soola; otsisin muna supi seest üles, ehmatasin ta ära, koorisin, litsusin kahvliga peeneks ja panin selle pudi jälle supi sisse. Lisasin supile veel paar tl võid ja oligi valmis. Hakkisin paar leeskputkeoksakest värskemaks roheliseks peale.

Väga maitsev tuli. Ma sõin ühe taldrikutäie hapukoorega ja poole pealt võtsin juurde, aga hapukoort ei viitsinud juurde võtta. Mõlemat moodi oli hea.

Kliipäts

A.-l jäi kartulipudru tegemisest piima üle.

Ma panin kaussi: klaasitäie segu, mis koosnes põhiliselt kaerakliidest, natukesest kaerahelvestest, kamajahust ja kanepijahust; klaasitäie rosinaid; umbes kolmveerand klaasi kuivatatud aprikoositükke; veidi alla poole klaasi pruuni suhkrut. Ja valasin poolteist klaasi piima peale (täpselt see kogus, mis oli veel pakki jäänud pärast seda, kui A. oli endale koogi kõrvale joomiseks pool kruusitäit eraldanud).

Jätsin umbes pooleks tunniks paisuma, siis keerasin oma käreda ahjukese 180 pügala (C) peale ja segasin sisse: klaasitäie jahusegu, mis koosnes põhiliselt tavalisest (nr 550) jahust, aga kuna see oli otsakorral, siis läks ka sinna klaasitäiteks kamajahu juurde; pool klaasi täisterajahu (antud juhul speltajahu, sest see oli soodukaga müügis ja ma olen uudishimulik) ja sinna otsa isetehtud küpsetuspulbrit (veidi üle poole tl soodat, ligi 1 tl sidrunhapet) ja 1 tl piparkoogimaitseainet.

Segasin ära, minu arust oli veidi liiga tihke, niisiis sortsasin hästi natuke vett juurde, et segatavamaks muutus.

Käre ahjuke oli selle ajaga saanud nii kuumaks, et 160 näidu peal kustus tuli ära. Pistsin koogi ahju ja keerasingi termostaadi 160 peale: ametlik temperatuur võis ju 180 olla, aga minu ahjuga ei tohi kunagi päris nii kuuma panna.

Ametlikult pidi küpsetama 50 minutit. Pärast 20-min küpsetamist oli kook pruun, mis pruun, aga seest veel niiske, niisiis keerasin 120 peale ja läksin tegin veel tööd.

Ja siis umbes 50-minutise küpsemise järel võtsin välja. Jätsin vormi veidiks ajaks jahtuma, pärast läksin, mõtlesin, et võtan vormist välja krõbenema, aga A. oli ta juba ise vormist võtnud ja degusteerinud ka.

Välja tuli krõbe ja täitsa mõnus. Võiga hea süüa. Kusjuures ka juustuga sobis päris hästi, aga leidsin paari viilu järel, et pole põhjust juustu raisata, kui niisama võiga on piisavalt hea.

Jalgpallikõrvane 4

U. toodud arbuusi oli tublisti järel, juba ammu ootas kapis üks väike valge juustu pakk – mõtlesin, et teen salatiks.

Koogi-isu oli ka – tegin Maire Suitsu ainetel tikrikooki, enam-vähem sedasama, mida siin Delfi naistekas soovitatakse. Korjasin pool liitrit kõvu tikreid, puhastasin ära ja lõikasin puhastamise käigus pooleks (sellise automaatpiloodiga – naks-naks õienupp ja vars ära; naks – mari pooleks); panin praeahju sooja; panin kaussi klaasi jahu, pool klaasi (või natuke vähem) suhkrut, pool tl soodat ning natuke purgipõhjast kaabitud sidrunhapet, segasin ära; sama klaasi sisse mõõtsin pool klaasitäit rjaženkat ja valasin õli otsa, kuni klaas oli täis; ja segasin selle kuivade ainetega kokku. Tõmbasin ahjupanni võise paberiga üle, valasin taina pannile, marjad enam-vähem ühtlaselt peale ja puistasin jahvatatud kardemoniga üle; segasin sellesamas kausis, kus ma tainast olin seganud, pool klaasi (nüüd pidin uue klaasi võtma) kaerahelbeid, pool klaasi pruuni suhkrut (valge oli otsa saanud) ja ebamäärase koguse toasooja võid, millest tundus, et jääb väheks, nii et lisasin ka sortsu õli; segasin ära ja plökerdasin samuti enam-vähem ühtlaselt tikrikihi peale. Siis oligi ahi valmis (minu käreda ahju 170, retsept nõudis 200 celsiust) ja kook läks ahju.

Kuni ta küpses, lõikusin arbuusitükid katki, ladusin vaagnale; pudistasin valge juustu otsa; tõin õuest münti ja hakkisin ära; jahvatasin arbuusi-juustu otsa musta piprat, piserdasin oliiviõli ja lõpuks pudistasin hakitud mündi kõige otsa (“peakoka elegantse liigutusega,” kommenteeris Ep. kõrvalt). Valmis.

Keerasin koogil kuumust vähemaks (mu käreda ahju 120 peale), sest ta oli vahepeal juba üsna pruuniks tõmmanud, aga keskelt vedelavõitu.

Mäng hakkas peale; võtsime igaüks vaagnalt oma taldrikusse salatit ja garneerisime Ep. toodud rukkitortilja-krõpsudega. Sobis päris hästi. Mina tahtsin natuke hapukamat kogumaitset ja jõin seepärast tavalise alkovaba õlle asemel mingit greibiga varianti.

Kui salat söödud, tuli meelde, et kook on ju ahjus; keerasin tal kuumuse päris maha, et keskosa veelgi taheneks.

Vist kahe poolaja vahel võtsin ta välja ja varsti asusime ka sööma. Võib-olla liiga soojalt, sest keskelt oli ikka päris moosine ja lödi. Teisest küljest olid need moosised lödid kohad väga mõnusad, nii et ei saa öelda, et me just kahetsenud oleks (st Ep. ja mina, A. leidis, et tervikuna liiga hapu, aga ta tõi endale piima juurde, et tasakaalustada; meie tasakaalustasime jahtunud taimeteega) – selline magus kardemonine tikrimoos krõbedate kaerahelvestega, õhuke kergelt pannkoogi maitsega tainakiht all. Üleüldse meenutas maitse üpriski pannkooki moosiga (aga palju lihtsam teha, peab vähem juures passima).

Võimalik, et homseks on see, mis järele jäi, rohkem koogi konsistentsi taandunud – kui seda homseks veel järele jääb, sest kuigi A. arust ei olnud kõige parem kook, kipuvad meil ka mitte kõige paremad koogid vahel seletamatu kiirusega otsa saama.

Kiire kohupiimakook

Kuna mul oli esiteks üks “parim enne möödas” kohupiim kapis; ja teiseks olin kaks sügavkülmas seisnud peaaegu tühja jäätisepakki oma koljut jahutades pehmeks sulatanud ja nende jäätistega tuli midagi pihta hakata.

Tegin enam-vähem samamoodi nagu ükskord varem viigimarjakooki: keerasin praeahjule tule alla. Panin koogipõhja tegemiseks kaussi 2 kl kaerahelbeid, 100 g võid, veerand kl suhkrut ja 1 spl vett ning natuke soola; noaga nii segi, nagu annab, siis veel näppudega, kuni on suht ühtlane pudi. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, kühveldasin pudi pannile, ajasin laiali, mätsisin koogipõhjakujuliselt natuke kinni ja panin külmkappi.

Samasse kaussi panin jäätisepärad, kummutasin (250 g) kohupiimapaki, ajasin nii segi, nagu läks; lisasin veidi rosinaid ja 1 tl moosisuhkrut, isegi mitte niivõrd magusa pärast, kui et paremini tarduks.

Millalgi selle segamise ajal sai praeahi valmis (180 celsiuse kraadi peal) ja ma võtsin koogipõhja külmkapist välja, pistsin ahju ja segasin täidist edasi.

Siis sai täidis valmis, mina ootasin, et põhi natuke värvi võtaks, ja blogisin selle piilumise vahelt, kuidas ma vastu posti jooksin.

Siis leidsin, et põhi on valmis küll, kloppisin täidise sisse ka 1 muna ja valasin täidise põhja peale. Pistsin ahju ja keerasin kuumust maha, 140 peale; mingi 5-10 minuti pärast keerasin koogil tagumise külje ette ja keerasin kuumuse lausa 120 peale.

Tulemus: täidise konsistents oli väga hea (moosisuhkur on paksendajana kuidagi mõnusam kui tärklis). Põhjast oleks esialgu tahtnud, et ta oleks krõbedam; ja kook tervikuna oli veidi liiga magus (kuigi lisaks jäätisele läks üsna vähe suhkrut). Aga mõni tund veel hiljem oli järsku väga hea. Võib-olla on see selline kook, mis tahab laagerduda. Kui ma nüüd vana viigimarjakoogi kirjelduse üle vaatasin, avastasingi, et ka see põhi läks seistes krõbedamaks.

Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Kaerakäki-piparkoogi hübriidid

Jõulu ja uue aasta vahel soetasin pudeli pruuni siirupit ja mõtlesin proovida samu küpsetisi teha, mis mullu, aga nüüd juba päris kõrvetatud siirupiga. Sest mäletatavasti tulid mullu väga head küpsised, aga mitte päris piparkoogid.

Kohupiimakook tuli umbes nagu eelmisel aastal (vt postituse lõpust kõige viimast alajaotust) – seekord kuumutasin lihtsalt valmissiirupit, leotasin seal sees kaneeli-ingverit-nelki ja palju muid piparkoogivürtse ning segasin võiga ära -, aga ausalt öeldes maitses mulle enda tehtud siirupiga paremini, isegi kui vähem karamelliselt. Poesiirupiga tuli natuke liiga magus. Selle tagajärjel sai see kook alles 7. jaanuaril otsa. Tuleb kolmandal korral ehk katsetada sama siirupiga, aga panna vähem.

Seekordsed koogikogused olid: umbes 1 kruus siirupit + pool pakki selle sees sulatatud võid, pakk kohupiima, 1 muna, hästi natuke suhkrut (et muna laiali hõõruda) ning 1 2/3 klaasi jahu, millesse segasin veidi üle 1 tl küpsetuspulbrit. Ju siis oli kurja juur see, et lisaks siirupile läks ka suhkrut.

*

Piparkookidega lootsin suuremat edu – ja taipasin siis, et jahu oli kõik kohupiimakoogi sisse läinud. Oli ainult kaerahelbeid.

Asusin otsima kaerahelbepiparkoogi retsepte, leidsin inspiratsiooniks sellise ja kõrvale võtsin saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbepätsikeste retsepti – too kaerapiparkoogi retsept oli küll väga isuäratav, aga nõudis jahu, mida mul ei olnud.

Sisse läks umbes 1 klaas vürtsist siirupit, pool pakki võid (siirupis üles sulatatud), kõigepealt 3 klaasi kaerahelbeid, siis veel kaerahelbeid ja jahu (pakuks, et 2/3 klaasi), kanepiseemneid ja päevalilleseemneid, 2 tl küpsetuspulbrit; 2 muna ja natuke soola; kuna tundus vedel, lisasin kanepijahu ja tärklist. Kanepijahust sai tainas võikalt rohelist värvi.

Küpsetasin valmis (mitu pisikest pätsi ja ühe suure tähekujulise koogivormi põhja peal tehtud prääniku), osa tainast jätsin üle, sest enam ei viitsinud; maitsesin ja esialgu pettusin – kuidagi igavad olid. Ja mõtlesin, kas viga on küpsistes või selles, et mulle lihtsalt ei maitsegi eriti küpsised.

Järgmisel päeval oli vana-aastaõhtu ja riburada hakkasid külalised tulema. Esimeste saabumise ajal ei olnud toidutegemine veel kuhugi jõudnud, ma rakendasin saabunud endale appi, aga pahmast tallavale härjale tuleb ka süüa pakkuda ja nii ma siis pakkusin neid präänikuid ja teed.

Minu suureks üllatuseks need meeldisid neile, eriti ühele, kes ühel hetkel hoiatas, et kui ma talle voli jätan, siis teised enam ei saa. Ma lohutasin, et pool tainast jäi eile veel üle, võin juurde teha. Ja ajasin viimased präänikud samuti ahju.

Neist jäi midagi ikka üle, sai ka järgmistele appitilkunutele pakkuda ja lõpuks jäi isegi pärast pidu. Eriti kuna suur ilus präänik, mille ma olin tahtnud ära kinkida, lagunes vormist võtmisel ära ja jäi niisama söömiseks.

Mulle hakkasid nad huvitaval kombel pärast pidu maitsema, ühel jaanuarhaku õhtul tundus lausa, et ma ei tahagi muud süüa, ainult neid. Mine võta nüüd kinni, kas nad läksidki laagerdudes paremaks või oli mul lihtsalt sel päeval hea küpsisesoolikas.

Kunagi tahaks igatahes tolle netiretsepti korrektselt ära teha ja vaadata, kas siis maitsevad kohe.