Kuidas ma pärast nädalapikkust juurviljasöömist oma kõhtu lepitasin

A. tõi poest jälle ühe kana, küpsetuskotis ja natuke maitsestatud. Aga mina olin pärast kõiki neid juurikatoitusid (vedelamad ja paksemad peeditoidud) hakanud tundma, et oleks vaja midagi kergestiseeditavat. Ja tegin lihtsalt makarone juustuga. Kõigi juustudega, mida mul parajasti leidus ja mõne asjaga, mis on ainult suurte mööndustega juust.

Niisiis: keetsin sarvekesi, peale panin kuivatatud tomatitega võid (seda, mida Saaremaa kombinaat teeb), rebisin viiluatleeti, riivisin külmkapis seisvat kõva juustu (mis juhtus olema Pecorino Romano) ja lõpuks lisasin huvi pärast ka kodujuustu, mõeldes, et kui ricotta on makaronide peal hea, siis äkki on kodujuust ka. Kahjuks see kohe nii hea ei olnud, mõtlesin, mida teha, ja lõpuks hakkisin oma makaronide peale hinnalisi kirsstomateid (nüüd, kus me üritame vähem poes käia, on selline värske asi ju kuldaväärt ja ma mõtlen iga kord, kas ikka raatsin; iseasi, et ega nad lõpmatuseni nagunii ei seisa). Tomatid lõid maitsed tasakaalu ja nüüd oli hea toit.

Kõht jäi päris rahule.

A. küpsetas seejärel oma kana ikka ära, kohe sellise plaaniga, et las jahtub ära, siis sööme külma või soendatud kanaliha.

Järgmisel päeval sõin hommikul või sel kellaajal, mida ma valelikult hommikuks nimetan, kaerakliiputru (vesi potis keema, natuke soola sisse, kaerakliid sisse, segada, ja ega siis enam eriti keeta vaja polegi, vahel lasen natuke niisama kaane all seista, hästi maitsev puder tuleb), lõunaks A. tehtud tatart ja küpsekana (riivitud porgand oli salatiks); aga see oli mu kõhule vist raske toit, sest õhtul oli ikka paha olla. Puukisin end erinevaid kuivi näkileibu ja küpsiseid täis, järgmisel päeval ärkasin kohe tervemana.

Kaerakliiputru oli eelmisest päevast üle jäänud ja enam-vähem koogiks tardunud; järgmisel päeval praadisin selle tükke pannil koos kanapraetükikestega, juustu riivisin veel peale, salatiks riivisin porgandit ja võtsin toorest hapukapsast ka.

Ja nii saigi kõht terveks!

Ma saan aru, et see läheb nagu vastuollu selle jutuga, et kõht oli juurviljadest väsinud, aga porgand ja keetmata hapukapsas käivad mul kuidagi teise kategooriasse. Porgand on üleüldse kõhusõbraliku toidu kuulsuses; hapukapsa eelis värske kapsa ees on ehk see, et väikesed tublid piimhappebakterid on seda minu eest juba natuke seedinud ja kui ma kutsun sisse nad suu hammasväravast, siis ei pahanda, vaid kolivad sisse ja elavad sõbralikult edasi.

Kliipäts

A.-l jäi kartulipudru tegemisest piima üle.

Ma panin kaussi: klaasitäie segu, mis koosnes põhiliselt kaerakliidest, natukesest kaerahelvestest, kamajahust ja kanepijahust; klaasitäie rosinaid; umbes kolmveerand klaasi kuivatatud aprikoositükke; veidi alla poole klaasi pruuni suhkrut. Ja valasin poolteist klaasi piima peale (täpselt see kogus, mis oli veel pakki jäänud pärast seda, kui A. oli endale koogi kõrvale joomiseks pool kruusitäit eraldanud).

Jätsin umbes pooleks tunniks paisuma, siis keerasin oma käreda ahjukese 180 pügala (C) peale ja segasin sisse: klaasitäie jahusegu, mis koosnes põhiliselt tavalisest (nr 550) jahust, aga kuna see oli otsakorral, siis läks ka sinna klaasitäiteks kamajahu juurde; pool klaasi täisterajahu (antud juhul speltajahu, sest see oli soodukaga müügis ja ma olen uudishimulik) ja sinna otsa isetehtud küpsetuspulbrit (veidi üle poole tl soodat, ligi 1 tl sidrunhapet) ja 1 tl piparkoogimaitseainet.

Segasin ära, minu arust oli veidi liiga tihke, niisiis sortsasin hästi natuke vett juurde, et segatavamaks muutus.

Käre ahjuke oli selle ajaga saanud nii kuumaks, et 160 näidu peal kustus tuli ära. Pistsin koogi ahju ja keerasingi termostaadi 160 peale: ametlik temperatuur võis ju 180 olla, aga minu ahjuga ei tohi kunagi päris nii kuuma panna.

Ametlikult pidi küpsetama 50 minutit. Pärast 20-min küpsetamist oli kook pruun, mis pruun, aga seest veel niiske, niisiis keerasin 120 peale ja läksin tegin veel tööd.

Ja siis umbes 50-minutise küpsemise järel võtsin välja. Jätsin vormi veidiks ajaks jahtuma, pärast läksin, mõtlesin, et võtan vormist välja krõbenema, aga A. oli ta juba ise vormist võtnud ja degusteerinud ka.

Välja tuli krõbe ja täitsa mõnus. Võiga hea süüa. Kusjuures ka juustuga sobis päris hästi, aga leidsin paari viilu järel, et pole põhjust juustu raisata, kui niisama võiga on piisavalt hea.

Värske kartul ja tikrid

Õieti sai enne värske kartuli juurde jõudmist veel kord oakiirtoitu tehtud, selle vahega, et ka üks porgand läks sisse, aga see ei ole nii suur erinevus, et sellest pikemalt rääkida (kui kedagi huvitab, siis porgand läks kõige esimesena ja sibulat seekord ei läinudki, sest sibul oli otsas; see-eest lisasin porgandile, kui ta juba natuke haudunud oli, ühe hakitud küüslauugküüne, edasi läks just nagu eelmise korra toit).

Aga siis, jah, sattusin turule, tõin värsket kartulit, rohelist sibulat, tilli ja tomatit. Ja see oligi pmst esimene värske kartuli toit: keetsin kartulid ära (panin nad vette siis, kui vesi juba kees, sest noored kartulid noh, vesi oli aimamisi soolaga maitsestatud), ise hakkisin keetmise ajal ühe jämeda varre rohelist sibulat, natuke tilli ja kaks mõõduka suurusega tomatit; kapis oli ka üks keedumuna, selle tükeldasin ära; tomati, sibula ja muna segasin otse taldriku peal salatiks; kui kartul oli pehme, kurnasin ära, võtsin taldrikule nii palju, kui tahtsin, tükeldasin lohakalt ja panin võid peale. üritasin või võimalikult kartuli murdekohtadesse ajada, lõpuks lõppes kõik ikka sellega, et ajasin kahvliga taldriku peal sodiks. Puistasin tilli kartuli peale, siputasin kõigele – nii kartulile kui ka salatile – soola peale ja sõin, nämm-nämm.

A. oli otsustanud hoopis oakiirtoidu lõpu ära süüa ega tahtnud kartulit siis, kui see veel soe oli.

Tähendab, järgmisel päeval oli mul külmi keedukartuleid. Paar tükki oli juba eelmisel õhtul läinud võileiva peale (viil köömnetega musta leiba; majoneesi sideaineks peale; kartuliviilud majoneesi peale; suitsupõse tükid rohelise sibulaga vaheliti kõige otsa), aga lõpuks tegin järgmise päeva õhtuks salatit: seitse-kaheksa-üheksa väikest keedukartulit, kaks-kolm tomatit (no ei mäleta enam täpseid koguseid), kolm viimast oliivi, kaks keedumuna, natuke lehtsalatit, rohelist sibulat, tilli ja paar kahvlitäit kappareid. Segasin ära, valasin tsipa oliiviõli peale ja maitsestasin soolaga. Salat sai palju kiita.

Nende kahe päeva vahepeal oli üks õhtu, mil oleks tahtnud midagi näksida, näiteks võileiba, aga leib oli peaaegu otsa saanud. Ma juhindusin põhimõttest, et söögu siis kooke, ja mõtlesin, millest teha. Loogiline tundus teha tikritest, sest põõsa otsas on juba küllalt suuri marju, aga edasi tuli mõelda, kuidas saada valmis tikrikook, kui mul võid kuigi palju ei ole ja mune on kah ainult paar tükki, kohupiima pole aga üldse. Retseptid nõudsid puha kas muretainast või kohupiima või ohtralt mune. Lõpuks leidsin ühe vähenõudlikuma retsepti (viitega Maire Suitsu kokaraamatule).

Mul polnud küll sellegi koostisosi: ei olnud kefiiri ega üldse mingit vedelat hapupiima, ainult kreeka jogurtit ja hapukoort; teiseks ei olnud mul kaerahelbeid, vaid ainult kaerakliisid (neid, millest uskumatult head putru saab), aga see mind enam ei heidutanud. Kolmandaks ei olnud mul tavalist suhkrut, vaid ainult moosisuhkrut ja pruuni, aga see ei ole ju üldse mingi probleem.

Modifitseeritud kook oli siis selline: korjasin peaaegu ühe supipurgitäie tikreid ja puhastasin-poolitasin ära; tainasse läks pool klaasi moosisuhkrut, klaas jahu, pool tl soodat ja pool tl isetehtud küpsetuspulbrit (st pooleldi sidrunhapet, pooleldi soodat), sest ma eeldasin, et mul on happelisemat kergitusainet vaja kui originaalretseptis; umbes 4 ja pool spl õli ja teist sama palju hapukoort. Tainas tuli ehmatavalt õline, ma isegi ei usu, et süüdi oli hapukoor hapupiima asemel, vaid küllap olid mu supilusikatäied mõnevõrra uljad ja lohakad, ajasid üle serva lärts ja lärts.

Nüüd panin praeahju kuumama ja katte jaoks mõeldud või (3 spl, rohkem ei saanud panna, kui tahtsin hommikuks ka jätta) plekk-kausiga ahju peale sulama. Mätsisin taina ahjupanni põhjale ja natuke ka külgedele; tikrid laotasin sinna nii ühtlaselt, kui õnnestus, ja puistasin kardemoni peale.

Või oli juba sulama hakanud, segasin talle otse plekk-kausis juurde pool klaasi kaerakliisid ja pool klaasi pruuni pehmet suhkrut (mitte just kõige tihedama pooliku klaasi) ja plötserdasin selle segu tikrite peale, jällegi nii ühtlaselt, kui vähegi õnnestus.

Ootasin, et ahi võtaks tuurid üles (tähendab, et ta venitaks oma skaalal juba 160 välja) ja pistsin koogi ahju; nii viie kuni kümne minuti pärast pöörasin tagumise külje ettepoole, et tagant kõrbema ei läheks ja lasin edasi olla; veel umbes kümne minuti pärast keerasin kuumuse maha ja lasin lihtsalt olla.

Tuli rammus (A. kurtis, et üle ühe tüki ei saa järjest süüa), aga vbla just tänu sellele väga maitsev (isegi kui A. oma ühe tüki juttu tõsiselt mõtles, oli see järgmisel õhtul peaaegu täiesti otsas). Pruun suhkur sobis tikritega vaimustavalt ja kaerakliid olid seal sees lihtsalt kena krõbeda koorukese moodustanud, nii et ma teen teinekordki samadest ainetest katte. Ainult et suhkrut võib ehk vähemgi panna, sest tuli ikka õige magus kook. Ja tikreid panen teinekord rohkem, korjan ikka purgi täis.