Kiirkalasupp

On olnud pikk kirjutamispaus, sest mul oli vahepeal vist mingi kõhuviirus, mis avaldus peamiselt isupuuduses.

Ühel sellisel päeval lugesin Indigoaalase postitust, nägin pilti ja sain aru, et selline supp on üks väheseid asju maailmas, mis mul kurgust alla läheks.

Haarasin kastruli, lasin sinna umbes liitri vett, panin ta pliidile üles, ise koorisin 1 jämeda porgandi ja 2 suurt kartulit.

Tükeldasin porgandi ära ja viskasin vette, siis mõtlesin, et kui ma tahan supi sisse muna, siis kuidas oleks kõige ökonoomsem keeta. Lõpuks pesin 2 kanamuna ära ja viskasin sinna porgandite juurde niiviisi keema (selleks ajaks oli kõik ilusti keema läinud).

Tükeldasin ka kartulid ja viskasin sinna juurde, pudistasin natuke tilli- ja apteegitilliseemneid maitseks juurde ja lisasin ka tükikese loorberilehte ja näputäie valget pipart.

Ise läksin otsisin õuest söödavaid umbrohtusid, leidsin järgmist: nõgeseladvad (nõgeste alumine ots oli juba vintske näoga), naati, hapuoblikat (viimane oli küll rangelt võttes kultuuroblikas, aga ta kasvab meil sama häirimatult nagu umbrohi ja on vist ka peenrast jalutama läinud, sest viimasel ajal olen ma aias hapuoblikaid suvalistest kohtadest leidnud).

Noppisin natuke leeskputke ja estragoni ka juurde. Nende varred pistsin kohe keema, lehed hoidsin pärastseks. Oblikad viskasin samuti kohe keema, mõeldes, et kui ka on liiga palju oblikhapet, siis äkki munakoor seob vähemalt osa sellest ära.

Puhastasin-hakkisin ühe sibula ja viskasin samuti potti.

Umbes 10 min pärast keemaminekut õngitsesin munad välja, ehmatasin ära ja jätsin külma vette seisma. Kontrollisin ja kartul-porgand olid selle ajaga valmis keenud. Hakkisin ka naadi ja nõgeseladvad, viskasin potti; avasin heeringakonservi (omas mahlas) ja kummutasin samuti potti, keerasin kuumuse ära (nagunii jõuab jääksoojuses uuesti keema minna, hoolimata lisatud koostisosadest).

Lisasin maitseks kuhjaga teelusikatäie võid. Koorisin-hakkisin munad, hakkisin maitserohelise ja pudistasin selle kõik supi peale.

Kogu protsess võttis aega vist 20-25 minutit (kõigepealt vee keemamineku aeg, seejärel umbes 10 minutit keemiseks ja lõpuks paar minutit viimasteks hakkimisteks).

Jäin ise õudselt rahule, see oli täpselt see, mida mul vaja oli. A. oleks eelistanud, et juurikaid oleks olnud suhteliselt rohkem (kalaga võrreldes noh, ta on ilmselt veel suurem kvaasitaimetoitlane kui mina), aga eks sõi temagi.

Kaks peedisalatit, kuumi võileibu ja roheline supp

A. küpsetas jälle ahjupotis peete.

Peedisalat nr 1: peet, valge juust (“parim enne” möödas), veidi küüslauku, noori võilille- ja naadilehti, veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli. Juurde praadisin tükikesi kamararulaadist ja natuke mingi leivapoolise tükikesi. See kamararulaad mulle niisama eriti ei maitsenud (vastu ootusi – kamar mulle üldiselt meeldib) ja ma otsustasin asja praadimisega parandada; praadimine lammutas tema ilusa rulaadimustri ära ja tegi kõik pudiseks-plödiseks ja panni külge kippus ka kinni jääma, aga mulle maitses niiviisi rohkem. Praadimise lõpupoole piserdasin veidi sojakastet peale, et mõnusalt karamelliseks läheks.

Sellest plödisest praadimisest sain inspiratsiooni ja tegin järgmisel päeval selliseid kuumi võileibu: tatrasepiku viilu peale natuke õli, siis õhukesi sibula- ja õunaviile, sinna peale tükike suitsupõsepekki (see oli poes kõige odavam pekk), sinna peale viil kamararulaadi. Sinna peale tilgake sojakastet (maitseks ja karamellisuseks) ja tilgake õli (krõbeduseks). Leivad küpsesid mul veidi üle, aga sellegipoolest olid päris head.

Leibade kõrvale tegin seekord lahjema peedisalati (sest leivad olid juba ise rammusad): peet, hapukapsas, natuke sibulat ja tillukese purgi täis konservherneid (hernevedelikust osa kasutasin ka salati niisutamiseks ära). Maitseks kergelt piparrohtu (mis saab mul kohe otsa, oioi) ja kergelt salveid. Salatikastme vajadust nagu ei tundnud, oli mahlane küll.

Peedisalatit jäi natuke üle ja ma lahendasin selle eile ära, täiendades seda veidikese naadi, võilille ja karulauguga ning praadides kõrvale jälle pekki ja kamararulaadi ja natuke üht “parim enne möödas” taisemat suitsuliha sinna juurde.

*

Tulpide ümbert umbrohul päid maha katkudes (ma ei loodagi naatidega võitlemisel päris rohimise peale – nagunii jääb mingi jupp sisse ja ajab uued võrsed välja – , aga ei luba neil sellegipoolest tulpidel valgust päris ära võtta) panin nooremad ja õrnemad naadid ja võilillelehed kõrvale. Pärast toas avastasin, et veerandtunnise katkumise kõrvalt oli igavesti paks peotäis kogunenud. Sõin osa peedisalati täiendusena ära, nagu öeldud, aga suurem osa jäi järele.

Õhtul mõtlesin, et teeks neist õige rohelist suppi. Tõin õuest veel oblikaid juurde ja natuke leeskputke. Hakkisin ühe terve ja ühe seisma jäänud pooliku sibula, panin poti põhja võiga praadima; lisasin A. rammusast pirukast järelejäänud muretainapudi (see oli praktiliselt võine jahu); kui tundus, et hakkab liiga pruuniks kiskuma, lisasin 4 suurt kruusitäit vett. Pesin ühe kanamuna hästi puhtaks ja panin kõige koorega sinnasamasse supipotti vette (sellega oli mul tagamõte: oblikatel on oblikahape sees, aga munakoore kaltsium võiks idee järgi seda siduda, teisest küljest on keedumunapudi rohelise supi kõrvale hea, ühendaks siis õige kasuliku meeldivaga).

Kuni vesi kuumenes, puhastasin-tükeldasin 2 kartulit ja 1 porgandi, puistasin mõlemad potti juba enne, kui vesi keema jõudis minna. Siis hakkisin naadid ja oblikad ja huvi pärast paar jämedamat võilillelehte ka ja jätsin ootele.

Kui suppp oli umbes 5 minutit keenud, lisasin kaks väikest peotäit kaerahelbeid ja lõikusin kääridega 2 kuivatatud tomatit supi sisse.

Veel paar minutit ja ma panin sinna sisse ära ühest kunagisest veidi pikale läinud praeküpsetamisest jäänud isetekkelise puljongipulbri (ma olin tookord, kui A. prae ahjust välja võttis, sealt küpsetuskotist ülikontsentreerunud praeleemetilga kaussi valanud ja see kristalliseerus seal ära) ja natuke koriandriseemneid.

Siis panin hakitud naadid-oblikad-võilillelehed – ja natuke päevase salatisöömise kõrvalt üle jäänud musta leiba, mille ma pudiks tegin – potti ja keerasin kuumuse alt ära, et jääksoojuses natuke veel keeks. Maitsesin ja lisasin 2 tl adžikat.

Siis maitsesin leent, lisasin soola; otsisin muna supi seest üles, ehmatasin ta ära, koorisin, litsusin kahvliga peeneks ja panin selle pudi jälle supi sisse. Lisasin supile veel paar tl võid ja oligi valmis. Hakkisin paar leeskputkeoksakest värskemaks roheliseks peale.

Väga maitsev tuli. Ma sõin ühe taldrikutäie hapukoorega ja poole pealt võtsin juurde, aga hapukoort ei viitsinud juurde võtta. Mõlemat moodi oli hea.

Veel üks kanasupp

Suppi tegime peaaegu tavalise menetlusega – kanakerest, mille küljest on nahk, fileed ja koivad ära lõigatud (aga ühe koiva alumise otsa, tähendab ilma kintsuta, eraldasime seejärel uuesti supi jaoks, et lihasem tuleks); A. korjab vahu ja hakib juurvilju, mina maitsestan ja teen Otsuseid. Ainult et seekord jagunes see meil päeva peale jupikaupa ära – enne trenni tegi A. esimese keetmise, kuni sai vahu ära korjata. Kana võtsime korraks välja jahtuma, lõikasin suurema liha küljest ära, et see liiga saepuruks ei keeks; viskasin tulevasse puljongisse sellerivarte kuivanumad otsad, ühe pooleks lõigatud sibula, paar tükki ingverit, paar vürtsitera ja näputäie valge pipra teri ja 1 loorberilehe, näputäie koriandrit ja näputäie apteegitilli seemneid; ning 3 kuivatatud tomatit (ilma õlita, need päris kuivad nagu rosinad). Kohe hakkas lõhnama nagu supp! Kanakondid panime samuti puljongi sisse tagasi ja ma keerasin veel korraks enne äraminekut kuumuse uuesti alla; nii jõudis ta veel uuesti keema minna, enne kui tuli trennimineku aeg, ma keerasin kuumuse maha, nii et ta jäi jääksoojuse peal podisema.

Selle jändamise ajal oli A. hakkinud mitu porgandit, paar sibulat, sellerivarre viisakamad osad ja paar kartulit. Porgandid pani ühte nõusse, sibulad-sellerid teise, kartulid kolmandasse (sest ma olin talle keemisaegade kohta midagi sellist rääkinud).

Pärast jõudis tema enne koju kui mina, keetis puljongit veel mõnda aega edasi, siis kurnas ära ja hakkas riburada juurvilju sisse panema – kõigepealt porgandi, veidi hiljem selleri-sibula ja seejärel kartuli.

Kui mina koju jõudsin, oli supp praktiliselt valmis. A. nõudis, et ma maitsetaksin, aga mina seletasin, et ma maitsestasin juba enne puljongit, nüüd pole enam peaaegu midagi peale soola vaja (maitsesin huvi pärast puljongist väljakurnatud asju – täiesti maitsetud, kogu maitse oli puljongi sisse keenud!). Tõin õuest veidi naati, oblikaid ja leeskputke, pesin ära, hakkisin naadi, oblika ja leeskputkevarred peeneks, aga leeskputke õrnad lehed panin esialgu kõrvale.

Siis tükeldasin varem kõrvale pandud liha supi sisse; kui keema läks, keerasin kuumuse maha ja lisasin hakitud naadid jms; maitsestasin soolaga ja jahvatasin uljalt musta pipart peale.

Söömise ajaks hakkisin leeskputkelehti juurde.

Nende korralike, pärispuljongist suppide söömisega on see häda, et mingid puljongipulbrist kiirsupid ei imponeeri üldse enam.

*

Ja kananahast tegin pärast kõrneid, pudistasin praadimise lõpupoole tandoori masalat peale ja natuke sojakastet ka. Krõmpsutasin neid kaks päeva, kiiremini ei saanud, sest nad olid kole rammusad ja pärast paari ampsu pidi vahet pidama.

*

Ja kõrvalepandud fileest tegime pärast kurja kana, aga sellest ma kirjutasin juba eelmine kord ja seekord polnud eriti teistmoodi. Või kui, siis lihtsalt natuke vähem, sest A. oli supi tarvis rohkem eraldanud.

Umbrohuhooaja avamine

Eks ma paar naati ja võilillelehte olin ennegi toidu sisse toonud, aga nüüd läks asi tõsiseks: A. kavatseb niitma hakata. Ja kuna ma ei taha, et ta niidaks nende taimede ligidalt, mida ma hoian, katkusin sealt ümbert käsitsi heina ära.

Katkumise kõrval olid kogu aeg kaks totsikut: ühte panin need naadid, mis olid veel ilusti kortsus ja õrnad. Ja teise apetiitsema välimusega võilillelehed. Naaditopsi sattus kogemata natuke oblikat ka (“kogemata” sellepärast, et oblikaid ma tegelikult ei mõelnud üles katkuda, vaid üritasin säästa), aga sellise toiduplaaniga, nagu mul oli, sobiski oblikas ka.

Pesin mõlemad suure hoolega ära; naadi (koos oblikalisandiga) jätsin sõelale nõrguma, võilillelehed panin külma vette natukese soolaga seisma (see pidi kibeduse vastu aitama).

Esimene umbrohutoit oli kartulitega: puhastasin seitse nässakat kartulit. See ei ole nii suur kogus, kui tundub, sest nad olid juba veidi rohelised ja ma koorisin neid seepärast hästi paksult.

Panin õli pannile sooja, hakkisin kartulid ära ja viskasin pannile. Hakkisin ka ühe sibula – pannile. Küüslauguküüne – ja pannile.

Nüüd võtsin kaks-kolm peotäit nõrgunud naate ja hakkisin.

Segasin kartulit ja leidsin, et väheke kõvad veel (naat ei taha ju pannil kaua olla). Mõtlesin, kuidas aega parajaks teha, ja mulle meenusid “parim enne möödas” suvikõrvitsad (mille ma olin jällegi ostnud just sellepärast, et muidu oleks hooajavälise kauba soetamise süümekad vms, aga nüüd saan end välja vabandada, et see on lihtsalt säästlik jäätmekäitlus). Tükeldasin ka ühe suvikõrvitsa kartuli vahele pannile.

No ja nüüd oligi aeg ka naat sinna sekka visata. Jätsin kaane alla hauduma ja tegin natuke aega ei tea mida. Lõpuks lõin kaks kanamuna sinna hulka ja segasin hoolega, sest ma tahtsin sellest munast sinna kartuli vahele pigem midagi kastmelaadset kui omletti. Ja keerasin tule ära

Kuna mul tegelikult kõht veel tühi ei olnud, läksin ja tegin nüüd hoopis tööd. Pärast soojendades oli toit imeliseks läinud: lausa sulas suus. Väga mõnus.

Kõrvale tegin paarist peotäiest võilillelehtedest kiirsalati: kuivatasin köögiräti vahel nii hästi kui oskasin, hakkisin ära, valasin taldrikul oliiviõli ja tilga palsamiäädikat otsa ja pudistasin kõva juustu laastudega. Ja siis tõstsin sooja toidu sinna juurde.

Imeline.

Seda jätkus kõigepealt mulle öösöögiks; järgmisel päeval selgus, et seda on nii palju järele jäänud, et A. leidis, et küpsetaks sinna kõrvale kaks poekotletti ära ja siis jätkub mõlemale. Jätkus. Kõrvale tegin samasugust võilillesalatit.

*

Käisin vahepeal mälu mängimas; tulin koju ja tahtsin jälle süüa ning kuna A. enam ei tahtnud, mõtlesin, et teen väikese naadiomleti. Panin pannile praadima päevalilleseemneid, ühe hakitud küüslauguküüne ja kogu naadi, mis mul veel tollest katkumislaadungist järel oli (üks-kaks peotäit). Lasin haududa; siis meenusid jälle suvikõrvitsad ja ma hakkisin ka neist ühe pannile; ja et vesiseks ei läheks, pudistasin sinna ühe kuivanud röstsepiku viilu vahele. Ja veidi soola peale. Kloppisin nüüd ühe kanamuna natukese hapukoorega lahti ja valasin kõige otsa; lasin veidi veel kaane all madala tulega küpseda ja lõpuks keerasin tule täitsa ära. Ja tegin järjekordse võilillesalati.

No jälle oli väga hea. Ja küllalt kerge, nii et kuigi toiduhunnik nägi algul ehmatavalt suur välja ja ma kartsin, et ei jõua ära süüa, läks tegelikult nagu lupsti.