Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Advertisements

Variatsioonid kanapraelihast: tatraga, viigimarjadega

A. kanapraega sõime palju võileibu, aga ühel hetkel enam ei viitsinud.

Ühel õhtul tulin koju ja mõtlesin, et keedan lihtsalt kanaliha kõrvale tatart, aga kui tatar oli valmis, tuli tahtmine kanaliha selle hulka segada, et ta läbi kuumeneks, ja siis mõtlesin juba, et varieerin tuttavat tatrapilafi retsepti.

Tähendab, praadisin poolteist sibulat õliga klaasjaks, lisasin nii neli-viis supilusikatäit kanapraadi (tuli selline lusikaga võetav praad), natuke marineeritud tšillipastat ja lõpuks tatra. Oleks mul kohe see mõte tulnud, oleksin tatra klaasja sibula juurde otse pannile puistanud, veidi tšilli ja sibulaga praadinud ja siis vee lisanud ja alles lõpus kana – nii oleks tatrakeedupott puhtaks jäänud. Aga teisest küljest oli sibul niiviisi ainult praetult, aga keetmata tõenäoliselt maitsvam. Soola olin juba tatart keetes pannud ja ka kanaliha oli juba maitsestatud, nii et pannile ma ekstra soola ei lisanud.

Eile sõin kanalihaga võileiba; olin magustoiduks maitsestamata jogurti sisse kuivatatud viigimarju hakkinud. Üks kanalihatükk kukkus võileiva pealt kogemata magustoidukaussi, ma õngitsesin ta sealt välja ja panin leiva peale tagasi, aga kui ma sealt ampsu võtsin, selgus, et tükk viigimarja oli kaasa tulnud. See kombinatsioon oli väga maitsev, nii et täna mõtlesin algul, et teeks kana-viigimarjasalatit. Aga ma ei suutnud hästi välja mõelda, mis värskeid asju sinna juurde panna ja lõpuks, kui olin leidnud ühe kanapraeretsepti, kuhu juurde käis ahjus küpsetatud sibul, õun ja viigimarjad, siis otsustasin sellest panniroa vermida.

Nii et tükeldasin ühe väikese magustoidukausitäie kuivatatud viigimarju, litsusin kokku, valasin nii palju apelsinimahla peale, et oleks peaaegu kaetud ja kõige peale valasin jogurtikihi. Praadisin (jälle) natukese rapsi- ja natukese oliiviõliga (sest ma olin liiga kooner, et puhta oliiviõliga teha, aga natuke maitset ikka tahtsin) ühe hakitud sibula klaasjaks, praadimise ajal puhastasin kolm-neli õuna (neli, aga välja lõigatud plekkide arvelt vbla kokkuvõttes kolme õuna liha) ja kaks küüslauguküünt ja tükeldasin ka õunad ja küüslaugu sibula juurde pannile. Ja natuke päevalilleseemneid. Segasin läbi, lisasin natuke tšillipastat, rosmariini, jahvatasin musta pipart ja panin õige väikese törtsu ameerika BBQ-kastet (sest too ahjupraeretsept oleks ette näinud suitsutatud paprikat ja ma mõtlesin, et BBQ kaste annab vähemalt natuke suitsumaitset), tsipa palsamiäädikat, ühe paksu sidruniviilu mahla ja veel natuke mett. Siis pudistasin kanaprae viimase osa (ma arvan, et seda oli veerand kuni kolmandik kana) ülejäänud toiduga segamini, keerasin pannil tule alt ära, jätsin jääksoojusega läbi kuumenema ja valasin viigimarjad koos leotusvedelikuga sekka. Segasin ära, lisasin 2 tl võid, segasin jälle, ja kuna ma ei olnud viitsinud riisi või tatart juurde keeta, siis tegime lihtsalt röstsepikut kõrvale.

Mina olin natuke pettunud, et toit tuli kangesti pudrune ja märkisin, et “pean kahetsusega mainima, et salat oleks vist ikka parem tulnud,” selle peale ütles A. kohe, et “mulle küll maitses,” ma küsisin, kas teda pudrusus ei häirinud, tema väitis, et viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all ja sellest ju piisas. Ju tal oli ka rohkem sooja toidu isu. Maitse oli muidu hea, aga ma oleks eelistanud, et eri komponentide maitsed oleks rohkem eraldi. Nii et järgmine kord võiks proovida samu komponente ikkagi salatina.

Viigimarjad andsid piisavalt magusust, nii et teinekord jätan mee välja. V.a siis, kui ma teen värskete viigimarjadega.

Magustoiduks võtsin hurmaad ja valgehallitusjuustu (juba on ilusaid hurmaasid müügil, nähtavasti hooaeg, sest ka hind on alla läinud), nii et pmst oli mul magusate asjadega soolane toit ja sinna otsa soolase komponendiga (juust) magustoit.