Kiirkalasupp

On olnud pikk kirjutamispaus, sest mul oli vahepeal vist mingi kõhuviirus, mis avaldus peamiselt isupuuduses.

Ühel sellisel päeval lugesin Indigoaalase postitust, nägin pilti ja sain aru, et selline supp on üks väheseid asju maailmas, mis mul kurgust alla läheks.

Haarasin kastruli, lasin sinna umbes liitri vett, panin ta pliidile üles, ise koorisin 1 jämeda porgandi ja 2 suurt kartulit.

Tükeldasin porgandi ära ja viskasin vette, siis mõtlesin, et kui ma tahan supi sisse muna, siis kuidas oleks kõige ökonoomsem keeta. Lõpuks pesin 2 kanamuna ära ja viskasin sinna porgandite juurde niiviisi keema (selleks ajaks oli kõik ilusti keema läinud).

Tükeldasin ka kartulid ja viskasin sinna juurde, pudistasin natuke tilli- ja apteegitilliseemneid maitseks juurde ja lisasin ka tükikese loorberilehte ja näputäie valget pipart.

Ise läksin otsisin õuest söödavaid umbrohtusid, leidsin järgmist: nõgeseladvad (nõgeste alumine ots oli juba vintske näoga), naati, hapuoblikat (viimane oli küll rangelt võttes kultuuroblikas, aga ta kasvab meil sama häirimatult nagu umbrohi ja on vist ka peenrast jalutama läinud, sest viimasel ajal olen ma aias hapuoblikaid suvalistest kohtadest leidnud).

Noppisin natuke leeskputke ja estragoni ka juurde. Nende varred pistsin kohe keema, lehed hoidsin pärastseks. Oblikad viskasin samuti kohe keema, mõeldes, et kui ka on liiga palju oblikhapet, siis äkki munakoor seob vähemalt osa sellest ära.

Puhastasin-hakkisin ühe sibula ja viskasin samuti potti.

Umbes 10 min pärast keemaminekut õngitsesin munad välja, ehmatasin ära ja jätsin külma vette seisma. Kontrollisin ja kartul-porgand olid selle ajaga valmis keenud. Hakkisin ka naadi ja nõgeseladvad, viskasin potti; avasin heeringakonservi (omas mahlas) ja kummutasin samuti potti, keerasin kuumuse ära (nagunii jõuab jääksoojuses uuesti keema minna, hoolimata lisatud koostisosadest).

Lisasin maitseks kuhjaga teelusikatäie võid. Koorisin-hakkisin munad, hakkisin maitserohelise ja pudistasin selle kõik supi peale.

Kogu protsess võttis aega vist 20-25 minutit (kõigepealt vee keemamineku aeg, seejärel umbes 10 minutit keemiseks ja lõpuks paar minutit viimasteks hakkimisteks).

Jäin ise õudselt rahule, see oli täpselt see, mida mul vaja oli. A. oleks eelistanud, et juurikaid oleks olnud suhteliselt rohkem (kalaga võrreldes noh, ta on ilmselt veel suurem kvaasitaimetoitlane kui mina), aga eks sõi temagi.

Kartuli-kabatšoki-panniroog

Tegin enam-vähem sama toitu, mis vahel varemgi, ainult et seekord kukkus välja taimetoitlik (ovo-lakto-vegetaarne), sest ma olin unustanud, et sinna originaalis üldse liha käib.

Seekord siis nii: tükeldasin 1 suure sibula ja ühe vedelema jäänud sibulaveerandiku pealekauba.

Panin pannile sortsu toorjuustuga täidetud vürtspaprikate konservist üle jäänud õli ja panni sooja. Kui tundus, et piisavalt kuum, panin hakitud sibula sinna peale. Hakkisin kohe sinna otsa ka 2 küüslauguküünt, segasin ja lasin natuke praadida.

Sibulapraadimise kõrvalt tükeldasin 4 toorest (sedapuhku kooritud, sest koor oli kole) kartulit millekski kuubikute ja kangide vahepealseks (kartul pikuti pooleks, pooled kõhuli lõikelauale ja “ruuduliselt”).

Lugesin retsepti, avastasin, et sinna käib originaalis liha, otsustasin, et panen selle asemel soolaseid põldube (mul oli kapinurgas üks Salvesti õlleubade konserv, see on mu lemmikoakonserv, ei ole tüüpilist konservimaitset). Panin umbes kolmandiku purki pannile, pudistasin veidi kaneeli peale, jahvatasin ka musta pipart, segasin ära ja lisasin kartulitükid.

Tükeldasin 4 väikest õrna suvikõrvitsat umbes samal põhimõttel nagu kartulid (pikuti pooleks, kõhuli lõikelauale ja ruuduliselt). Lisasin need pannile, segasin uuesti. Läksin õuest rohelist otsima. Originaalis oli petersell, mida mul ei kasva, nii et võtsin roheliseks natuke naati ja natuke leeskputke, nende maitsed on minu arust peterselliga nagu suguluses (ja mitte sellepärast, et kah sarikad, sest nt metsharakputk maitseb hoopis teistmoodi, seda kasutan ma pigem nagu koriandrilehti (kinzat) algajatele) ja natuke iisopit tuli ka kaasa. Pesin need lehed ära, jätsin sõelale kuivama, lugesin aja parajaks tegemiseks kriminulli, vahepeal segasin pannil olevat ja kontrollisin, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui kartul oli juba söödava moega, lisasin maitseks veidi värsket oliiviõli ja piparrohtu (mul on kinnisidee, et ubadega peab piparrohtu sööma, sest see pidi aitama neid seedida, närvilise kõhuga inimene haarab igast kõrrest, nt piparrohu omast) ja lõin sinna sekka 3 kanamuna ja ajasin segi (need munad peaks pmst nagu soustiks muutuma, kokkuvõttes tuleb üsna plögane toit).

Keerasin tule ära, jätsin tahenema, hakkisin rohelise kraami, puistasin pannile kõige otsa.

Taldrikus riivisin veel kõva juustu ka peale. Imeliselt hea tuli. Klassikaline ugly foodi koolkonna toit. Ma arvan, et lisaks kartuli-suvikõrvitsa loomupäraselt mõnusale kooslusele mõjus hästi ka kaneeli-küüslaugu kombo – vahepeal maitstes lõi see niiviisi eredalt esile.

Soola polnud vaja lisada, soolaubadest tuli seda niigi.

Jälle vürtsine kapsa-porganditoit

Tegin jälle kapsa-pannirooga, nagu varemgi mitu korda.

Ajend oli see, et ühed porgandid andsid märku, et ei kannata enam kuigi kaua seista, osa oligi pahaks läinud. Mul õnnestus päästa 4 suuremat porgandijuppi, mis olid kokku vast 4 suuremapoolse porgandi mahus.

Ja teiseks olin ma vahepeal lillkapsaga söömiseks ostnud riivjuustu, aga seda oli veel kõvasti üle.

Nende porgandite ja juustu peale mõeldes tõin koju veerand kapsast.

A. riivis porgandid jämedalt ära ja lõikas kapsa paksudeks viiludeks, mille mina edasi peenemaks, enam-vähem ruudukesteks tükeldasin. Panin umbes pool veiniklaasitäit rosinaid likku (selle alkovaba valge veiniga, mis mulle eriti ei maitse, aga rosinaleotusvedelikuks käib küll), puhastasin väikese jupikese värsket ingverit ja 2 küüslauguküünt.

Pannile panin juustuga täidetud vürtspaprikate konservist järelejäänud õli; kui see oli kuumenenud, hakkisin sinna sisse ingveri, küüslaugu ning puistasin india köömneid ja koriandriseemneid ja natuke linaseemneid.

Kui lõhnad üles viskas, lisasin pannile kapsa, mida pidin väga ettevaatlikult segama, sest veerandist kapsast oli päris suur hunnik tükke tulnud. Kui kapsas kuumutamise tulemusel veidi mahtu kaotas ja pannile veidigi ruumi tekkis, lisasin ka riivporgandi. Segasin ka selle hoolega ja ettevaatlikult ära.

Siis praadisin ja segasin aeg-ajalt. Kui jälle veidi ruumi tekkis, tekitasin pannile ühe koha, kust põhi paistis, ja puistasin sinna päevalilleseemneid. Lasin neil natuke pruunistuda, siis segasin jälle kõik segamini. Pmst segasin nii palju, kui maha ajamata suutsin-viitsisin.

Kui tundus, et on juba peaaegu söömisvalmis (aga krõmpsus veel), siis lisasin need leotatud rosinad, väikese purgitäie konservmaisi, ühe seisma jäänud “liha üldmaitseaine” nimelise pakikese pära, sutsaka garam masalat ja natuke veel soola. Ja lisasin hunniku riivjuustu. Segasin jälle kõik ära, keerasin tule ära, tõin õuest ürtidest natuke aed-liivateed ja umbrohust metsharakputke, natuke naati ka. Hakkisin ära; seda rohelist kraami ma pannil oleva sisse ei seganud, selle võtsime alles taldrikus toidu peale.

Jälle tuli megahea toit (selle armastamise eeldus on küll see, et sööja arust on magusa tooniga “soolased toidud” okei, sest kapsas ja porgand on juba loomu poolest magusad, isegi kui rosinad lisamata jätta). Kapsas oli seekord ka kuidagi eriti õrn ja krõmpsuv, üldse mitte kiuline.

Seda tuli ka päris palju, jätkus meile mõlemale kaheks päevaks, kusjuures ilma, et mingit riisi vms täitematerjali oleks kõrvale söönud. Varieerimise mõttes võtsin teisel päeval maitseroheliseks veidi teise kombo: estragoni, metsharakputke, leeskputke ja naati.

Kui on küllalt jahe, et midagi keeta

Nagu öeldud, elasime ma palaval ajal peamiselt salatist-muidurohelisest-tomatist-kurgist, millele lisasin vahel kodujuustu, vahel näiteks marineeritud räime (poe omad, mingid räimerullid). A. võttis veel ühel päeval julguse kokku ja keetis kuumustpõlgavalt paar muna, millega saime oma salateid täiendada. Kui tundus, et muidu jääb vesiseks, pudistasin lihtsalt mingit leiba salatile vahele, ei viitsinud seda isegi praadida (olen avastanud, et mulle meeldib toidu sees leib ka niisama).

Nüüd on jahe, nüüd saab juba rohkem keeta.

Ühel varasemal jahedamal päeval tegin sellist suht kiirtoitu nagu makaronid lillkapsaga: keetsin spiraalmakarone (fusilli), samal ajal harutasin pool lillkapsast väiksemateks tükkideks; kui makaronid olid poolel maal (väga al dente), pudistasin lillkapsatükid samuti potti, keetsin koos lõpuni. Peale selle lisasin sinna maitseks natuke tilliseemneid (sest värsket tilli mul aias ei kasva, muidu paneks seda). Kui oli valmis ja ma olin vedeliku ära valanud, siis lisasin veel maitserohelist (konkreetsel juhul: natuke aed-liivateed, rohkem estragoni, oksakese leeskputke; umbrohust natuke metsharakputke ja naati) ja hakitud küüslauku. Taldrikus pudistasin riivjuustu peale.

A. tahtis hiljem süüa, õnneks kannatas seda toitu suht hästi panni peal soojendada.

*

Eile keetsin üle tüki aja kartulit, sõime seda kodujuustu, sinepiräimede, keedumuna ja värskete köögiviljadega – mina võtsin tomatit ja kilekotikurki ja sibulat, A. võttis minuteada tomatit ja värsket kurki (ja tema, kes sõi seda toitu jälle hiljem, praadis jahtunud kartulid üle). Mitmesugust heina tõin õuest ka (seda, mis pimedas kätte sattus – toas selgus, et natuke estragoni, natuke iisopit, natuke murulauku; kõrrelised viskasin välja).

Kilekotikurki olin pool nädalat varem teinud pmst selle retsepti järgi, ainult et kuna mul tilli ikkagi ei kasva, panin sinna kotti sellise maitsetaimekombo: mustsõstralehti, üks vaarikaleht, estragonivarred (lehed sõin mingi salati peal ära), tilliseemneid, sinepiseemneid ja küüslauku. Need kurgid on võrdlemisi maitsvad tulnud, sellised karged, aga ei meenuta mul eriti hapukurki, võib-olla sellepärast, et see külmkapp, kus ma neid hoian, on VÄGA külm, napilt üle nulli (ja külmust ei saa maha keerata, sest siis läheb sügavkülm liiga soojaks). Kuna ma hoidsin neid seal kilekotis selle aeglase hapnemise tõttu ilmselt kauem, kui algses retseptis mõeldud, tuli mõni alumine kurk ka väga soolane. Neid sõin ma võileiva peal tomatiga kombineeritult – muidu tahan ma tomati peale soola, aga sellise kurgiga polnud vaja.

*

Täna lammutasin ma lillkapsa teise poole tükkideks, keetsin neid vähese (soolaga maitsetatud) veega -aga mitte liiga pehmeks, st olin keetmise juures valvas. Kui ma keeduvett ära hakkasin valama, tundus see äraviskamiseks liiga isuäratav, ilus korralik lillkapsapuljong, nii et valasin ta igaks juhuks kruusi (seda oli vast mingi 120-150 ml).

Seejärel praadisin eilseid kartuleid ja lisasin paar kanalihatükki (A. oli palavuse ajal poest toonud sellist poolfabrikaati nagu röstitud kanafilee viilud, et salati juurde võtta, ilma et peaks ise kuumutama, aga neid oli üle jäänud).

Ja selle aja peale olin otsustanud, et teen lillkapsaleemest kastme; kuni kartul praadis, otsisin külmkapist sinna seisma jäänud kuivatatud tomatitega või nurgakese (pakuks, et umbes 1 spl) ja ühe Nopri võileivamäärde, mis ähvardas muidu varsti pahaks minna; tõin õuest jälle samu rohtusid, mida eelmise lillkapsatoidu jaoks (st estragoni, liivateed, metsharakputke, naati ja leeskputke pluss natuke murulauku), hakkisin ära ja ja puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne.

Panin siis väikese kastruliga selle tomativõikillu kuumenema. Kui see oli kastruli põhjas laiali läinud, lisasin hakitud küüslaugu ja peaaegu kohe 2 kuhjaga tl jahu; nühkisin jahu võiga segamini, lasin natuke pruunistuda ja valasin siis lillkapsaleeme peale. Segasin, kuni oli ühtlane, siis lisasin võileivamäärde, segasin uuesti ühtlaseks ja lisasin natuke seda maitserohelist, mis ma õuest toonud olin ja ära hakkinud. Siis keerasin ka tule ära ja lasin jääksoojuse peal rahulikult pakseneda.

No ja edasi lihtsalt võtsin kartulit, kanatükke, lillkapsast ja sousti. Päris lahe oli üle tüki aja jahukastet süüa. Kõrvale hakkisin veel tomatit ja peale pudistasin natuke riivjuustu. Ja kui tundus, et sousti on nii palju, et kartuliga ei korja kokku, pudistasin leiba (sedapuhku oli üks ciabatta) juurde.