Jälle vürtsine kapsa-porganditoit

Tegin jälle kapsa-pannirooga, nagu varemgi mitu korda.

Ajend oli see, et ühed porgandid andsid märku, et ei kannata enam kuigi kaua seista, osa oligi pahaks läinud. Mul õnnestus päästa 4 suuremat porgandijuppi, mis olid kokku vast 4 suuremapoolse porgandi mahus.

Ja teiseks olin ma vahepeal lillkapsaga söömiseks ostnud riivjuustu, aga seda oli veel kõvasti üle.

Nende porgandite ja juustu peale mõeldes tõin koju veerand kapsast.

A. riivis porgandid jämedalt ära ja lõikas kapsa paksudeks viiludeks, mille mina edasi peenemaks, enam-vähem ruudukesteks tükeldasin. Panin umbes pool veiniklaasitäit rosinaid likku (selle alkovaba valge veiniga, mis mulle eriti ei maitse, aga rosinaleotusvedelikuks käib küll), puhastasin väikese jupikese värsket ingverit ja 2 küüslauguküünt.

Pannile panin juustuga täidetud vürtspaprikate konservist järelejäänud õli; kui see oli kuumenenud, hakkisin sinna sisse ingveri, küüslaugu ning puistasin india köömneid ja koriandriseemneid ja natuke linaseemneid.

Kui lõhnad üles viskas, lisasin pannile kapsa, mida pidin väga ettevaatlikult segama, sest veerandist kapsast oli päris suur hunnik tükke tulnud. Kui kapsas kuumutamise tulemusel veidi mahtu kaotas ja pannile veidigi ruumi tekkis, lisasin ka riivporgandi. Segasin ka selle hoolega ja ettevaatlikult ära.

Siis praadisin ja segasin aeg-ajalt. Kui jälle veidi ruumi tekkis, tekitasin pannile ühe koha, kust põhi paistis, ja puistasin sinna päevalilleseemneid. Lasin neil natuke pruunistuda, siis segasin jälle kõik segamini. Pmst segasin nii palju, kui maha ajamata suutsin-viitsisin.

Kui tundus, et on juba peaaegu söömisvalmis (aga krõmpsus veel), siis lisasin need leotatud rosinad, väikese purgitäie konservmaisi, ühe seisma jäänud “liha üldmaitseaine” nimelise pakikese pära, sutsaka garam masalat ja natuke veel soola. Ja lisasin hunniku riivjuustu. Segasin jälle kõik ära, keerasin tule ära, tõin õuest ürtidest natuke aed-liivateed ja umbrohust metsharakputke, natuke naati ka. Hakkisin ära; seda rohelist kraami ma pannil oleva sisse ei seganud, selle võtsime alles taldrikus toidu peale.

Jälle tuli megahea toit (selle armastamise eeldus on küll see, et sööja arust on magusa tooniga “soolased toidud” okei, sest kapsas ja porgand on juba loomu poolest magusad, isegi kui rosinad lisamata jätta). Kapsas oli seekord ka kuidagi eriti õrn ja krõmpsuv, üldse mitte kiuline.

Seda tuli ka päris palju, jätkus meile mõlemale kaheks päevaks, kusjuures ilma, et mingit riisi vms täitematerjali oleks kõrvale söönud. Varieerimise mõttes võtsin teisel päeval maitseroheliseks veidi teise kombo: estragoni, metsharakputke, leeskputke ja naati.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s