Kui on küllalt jahe, et midagi keeta

Nagu öeldud, elasime ma palaval ajal peamiselt salatist-muidurohelisest-tomatist-kurgist, millele lisasin vahel kodujuustu, vahel näiteks marineeritud räime (poe omad, mingid räimerullid). A. võttis veel ühel päeval julguse kokku ja keetis kuumustpõlgavalt paar muna, millega saime oma salateid täiendada. Kui tundus, et muidu jääb vesiseks, pudistasin lihtsalt mingit leiba salatile vahele, ei viitsinud seda isegi praadida (olen avastanud, et mulle meeldib toidu sees leib ka niisama).

Nüüd on jahe, nüüd saab juba rohkem keeta.

Ühel varasemal jahedamal päeval tegin sellist suht kiirtoitu nagu makaronid lillkapsaga: keetsin spiraalmakarone (fusilli), samal ajal harutasin pool lillkapsast väiksemateks tükkideks; kui makaronid olid poolel maal (väga al dente), pudistasin lillkapsatükid samuti potti, keetsin koos lõpuni. Peale selle lisasin sinna maitseks natuke tilliseemneid (sest värsket tilli mul aias ei kasva, muidu paneks seda). Kui oli valmis ja ma olin vedeliku ära valanud, siis lisasin veel maitserohelist (konkreetsel juhul: natuke aed-liivateed, rohkem estragoni, oksakese leeskputke; umbrohust natuke metsharakputke ja naati) ja hakitud küüslauku. Taldrikus pudistasin riivjuustu peale.

A. tahtis hiljem süüa, õnneks kannatas seda toitu suht hästi panni peal soojendada.

*

Eile keetsin üle tüki aja kartulit, sõime seda kodujuustu, sinepiräimede, keedumuna ja värskete köögiviljadega – mina võtsin tomatit ja kilekotikurki ja sibulat, A. võttis minuteada tomatit ja värsket kurki (ja tema, kes sõi seda toitu jälle hiljem, praadis jahtunud kartulid üle). Mitmesugust heina tõin õuest ka (seda, mis pimedas kätte sattus – toas selgus, et natuke estragoni, natuke iisopit, natuke murulauku; kõrrelised viskasin välja).

Kilekotikurki olin pool nädalat varem teinud pmst selle retsepti järgi, ainult et kuna mul tilli ikkagi ei kasva, panin sinna kotti sellise maitsetaimekombo: mustsõstralehti, üks vaarikaleht, estragonivarred (lehed sõin mingi salati peal ära), tilliseemneid, sinepiseemneid ja küüslauku. Need kurgid on võrdlemisi maitsvad tulnud, sellised karged, aga ei meenuta mul eriti hapukurki, võib-olla sellepärast, et see külmkapp, kus ma neid hoian, on VÄGA külm, napilt üle nulli (ja külmust ei saa maha keerata, sest siis läheb sügavkülm liiga soojaks). Kuna ma hoidsin neid seal kilekotis selle aeglase hapnemise tõttu ilmselt kauem, kui algses retseptis mõeldud, tuli mõni alumine kurk ka väga soolane. Neid sõin ma võileiva peal tomatiga kombineeritult – muidu tahan ma tomati peale soola, aga sellise kurgiga polnud vaja.

*

Täna lammutasin ma lillkapsa teise poole tükkideks, keetsin neid vähese (soolaga maitsetatud) veega -aga mitte liiga pehmeks, st olin keetmise juures valvas. Kui ma keeduvett ära hakkasin valama, tundus see äraviskamiseks liiga isuäratav, ilus korralik lillkapsapuljong, nii et valasin ta igaks juhuks kruusi (seda oli vast mingi 120-150 ml).

Seejärel praadisin eilseid kartuleid ja lisasin paar kanalihatükki (A. oli palavuse ajal poest toonud sellist poolfabrikaati nagu röstitud kanafilee viilud, et salati juurde võtta, ilma et peaks ise kuumutama, aga neid oli üle jäänud).

Ja selle aja peale olin otsustanud, et teen lillkapsaleemest kastme; kuni kartul praadis, otsisin külmkapist sinna seisma jäänud kuivatatud tomatitega või nurgakese (pakuks, et umbes 1 spl) ja ühe Nopri võileivamäärde, mis ähvardas muidu varsti pahaks minna; tõin õuest jälle samu rohtusid, mida eelmise lillkapsatoidu jaoks (st estragoni, liivateed, metsharakputke, naati ja leeskputke pluss natuke murulauku), hakkisin ära ja ja puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne.

Panin siis väikese kastruliga selle tomativõikillu kuumenema. Kui see oli kastruli põhjas laiali läinud, lisasin hakitud küüslaugu ja peaaegu kohe 2 kuhjaga tl jahu; nühkisin jahu võiga segamini, lasin natuke pruunistuda ja valasin siis lillkapsaleeme peale. Segasin, kuni oli ühtlane, siis lisasin võileivamäärde, segasin uuesti ühtlaseks ja lisasin natuke seda maitserohelist, mis ma õuest toonud olin ja ära hakkinud. Siis keerasin ka tule ära ja lasin jääksoojuse peal rahulikult pakseneda.

No ja edasi lihtsalt võtsin kartulit, kanatükke, lillkapsast ja sousti. Päris lahe oli üle tüki aja jahukastet süüa. Kõrvale hakkisin veel tomatit ja peale pudistasin natuke riivjuustu. Ja kui tundus, et sousti on nii palju, et kartuliga ei korja kokku, pudistasin leiba (sedapuhku oli üks ciabatta) juurde.

Kuidas ma pärast nädalapikkust juurviljasöömist oma kõhtu lepitasin

A. tõi poest jälle ühe kana, küpsetuskotis ja natuke maitsestatud. Aga mina olin pärast kõiki neid juurikatoitusid (vedelamad ja paksemad peeditoidud) hakanud tundma, et oleks vaja midagi kergestiseeditavat. Ja tegin lihtsalt makarone juustuga. Kõigi juustudega, mida mul parajasti leidus ja mõne asjaga, mis on ainult suurte mööndustega juust.

Niisiis: keetsin sarvekesi, peale panin kuivatatud tomatitega võid (seda, mida Saaremaa kombinaat teeb), rebisin viiluatleeti, riivisin külmkapis seisvat kõva juustu (mis juhtus olema Pecorino Romano) ja lõpuks lisasin huvi pärast ka kodujuustu, mõeldes, et kui ricotta on makaronide peal hea, siis äkki on kodujuust ka. Kahjuks see kohe nii hea ei olnud, mõtlesin, mida teha, ja lõpuks hakkisin oma makaronide peale hinnalisi kirsstomateid (nüüd, kus me üritame vähem poes käia, on selline värske asi ju kuldaväärt ja ma mõtlen iga kord, kas ikka raatsin; iseasi, et ega nad lõpmatuseni nagunii ei seisa). Tomatid lõid maitsed tasakaalu ja nüüd oli hea toit.

Kõht jäi päris rahule.

A. küpsetas seejärel oma kana ikka ära, kohe sellise plaaniga, et las jahtub ära, siis sööme külma või soendatud kanaliha.

Järgmisel päeval sõin hommikul või sel kellaajal, mida ma valelikult hommikuks nimetan, kaerakliiputru (vesi potis keema, natuke soola sisse, kaerakliid sisse, segada, ja ega siis enam eriti keeta vaja polegi, vahel lasen natuke niisama kaane all seista, hästi maitsev puder tuleb), lõunaks A. tehtud tatart ja küpsekana (riivitud porgand oli salatiks); aga see oli mu kõhule vist raske toit, sest õhtul oli ikka paha olla. Puukisin end erinevaid kuivi näkileibu ja küpsiseid täis, järgmisel päeval ärkasin kohe tervemana.

Kaerakliiputru oli eelmisest päevast üle jäänud ja enam-vähem koogiks tardunud; järgmisel päeval praadisin selle tükke pannil koos kanapraetükikestega, juustu riivisin veel peale, salatiks riivisin porgandit ja võtsin toorest hapukapsast ka.

Ja nii saigi kõht terveks!

Ma saan aru, et see läheb nagu vastuollu selle jutuga, et kõht oli juurviljadest väsinud, aga porgand ja keetmata hapukapsas käivad mul kuidagi teise kategooriasse. Porgand on üleüldse kõhusõbraliku toidu kuulsuses; hapukapsa eelis värske kapsa ees on ehk see, et väikesed tublid piimhappebakterid on seda minu eest juba natuke seedinud ja kui ma kutsun sisse nad suu hammasväravast, siis ei pahanda, vaid kolivad sisse ja elavad sõbralikult edasi.

Primitiivtoite veel

Modifitseerisin Baieri hapukapsasalatit: panin kastrulisse paar peotäit hapukapsast (rohkem ei olnud). Puhastasin-tükeldasin sinna juurde mingi neli antoonovkat. Lasin veekeedukannuga veidi vett soojaks, tegin sellest köögiviljapuljongi kuubiku nurgakesega veidi üle poole kruusi puljongit (retsept ütles 125 ml) ja valasin selle kapsa peale. Torkasin kapsa sisse 2 loorberilehte ja 4 tüümianioksakest. Jätsin madalale kuumusele hauduma, ise tegin tööd.

Kui oli nii 25 minutit haudunud, tulin korraks kööki, hakkisin 1 sibula, veidi vorsti, veidi mingisuguse suitsuliha pära ja panin praadima. Niipea, kui särisema hakkas, keerasin jälle kuumuse hästi maha, jätsin sibula klaasjaks hauduma ja tegin tööd edasi.

Vahepeal tulin vaatasin, mis saanud on. Võis veel veidi haududa. Lisasin paar näputäit köömneid ja tegin veel tööd.

Siis tulin vaatasin, oli juba krõbedam. Õngitsesin kapsa seest looberid välja ja viskasin ära. Mõtlesin teha sama ka tüümianiokstega, aga lehekesed olid nii isuäratavalt pehmeks läinud, et kaapisin need varrelt ja jätsin toidu sisse, ära viskasin ainult varred. Segasin kapsa ja pannil praetu ära, tõin õuest natuke sellerit ja natuke naati (retsept nõudnuks peterselli), hakkisin, segasin sisse, maitsesin, leidsin, et veidi magusat kuluks ära ja maitsestasin 1 tl pruuni suhkruga.

Päris lõpuks otsustasin, et siia juurde sobiks ka kartul ja keetsin 5 kartulit (ja tegin ka kartuli keemise ajal tööd). Oleks varem taibanud, oleks kartuli näiteks sibulahautamise ajaks keema pannud ja rutem süüa saanud.

Tuli maitsev toit (nii A. kui minu arust), ainult hirmsasti kõhutuult tegi.

Kui sellest oli viimane pära järel, millest üksi enam ei oleks lõunat saanud, kasutasin seda hautist heeringa + veidikese värske sibula kõrvale lisandiks. Mis toimis üllatavalt hästi.

*

Keetsin spiraalikujulisi makarone. Samal ajal riivisin kõva juustu. Kui makaronid valmis, panin neile peale kuivatatud tomatitega võid, küüslauguga kõrvitsapüreed, seda riivitud juustu, natuke ricotta’t ja natuke pehmet juustu. Kokku sai maitsev.

Järgmisel päeval tegin sama lihtsalt ricotta ja pehme juustuga, kõva ei viitsinud riivida. Ikka oli hea.

Nüüd oli A. vahepeal mingit loomalihapihvi praadinud, pool jäi üle. Loomaliha on minu jaoks niisama liiga kange kraam. Ma praadisin oliiviõliga sibulat, küüslauku, pudistasin pool pihvi sinna sekka, tükeldasin sinna juurde ühe tomati, niisutasin veidi valge veiniga, tõin õuest pealepuistamiseks sellerit ja münti. Paralleelselt keetsin ikka spiraalikujulisi makarone. Segasin pannile sousti sekka. Hirmus hea sai.

Täna tegin “Mehhiko munarooga”, kui seda nii võib nimetada: praadisin 1 sibula ja natuke küüslauku, tükeldasin pannile kahe veidi koledaks läinud tomati ilusad osad pluss väikese purgi konservtomatit, 1 tillukese kuivatatud tšillikauna (st selle kah tükeldasin, kääridega) ja 1 väikese purgi maisi. Maitseks veel soola, sellerit ja iisopit. Sinna sisse lõin kaks muna, algul arvasin, et tahan mõlemat, aga kõht sai enne täis, nii et ka A. sai muna tomatis.

Kiired suvikõrvitsatoidud

Ostsin ükspäev kaks ilusat väikest suvikõrvitsat, nad on praegu head ja odavad.

Toit nr 1: lõikasin 3 viilu suitsupõske, praadisin natuke, et rasva välja annaks, lisasin ka natuke ühest A. vorstiküpsetamisest üle jäänud rasva (hea vorstimaitsega), samal ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandikviiludeks. Viskasin pannile, segasin, pudistasin natuke majoraani peale, natuke soola ka. Hakkisin tomatit juurde ja pudistasin natuke kõva juustu peale, jahvatasin musta pipart. Sõin hea krõbeda saiaga.

Toit nr 2: täna oli mul haiglane tunne, vbla liialdasin eile puuviljadega, vbla on mingi viirus. Igatahes tahtsin leebet toitu, aga kuidagi tuli toidusse integreerida 1 lihapall, mis A. einest kogemata üle oli jäänud (ta oli lauale pakendi varju peitu jäänud). Leiutasin sellise toidu: panin spagetivee üles (natuke soola sinna sisse), lõikasin suvikõrvitsa kolmeks jupiks ja hakkasin neid õhukesteks pikiribadeks lõikama. Algul koorimisnoaga, pärast tuli ikka tavalise noaga lõpule viia, sest koorimisnuga enam väga õhukeseks kulunud suvikõrvitsa küljest hästi ei lõika. Igatahes sain hulga ebakorrapäraseid lintjaid ribasid.

Nüüd oli vesi keema läinud, ajasin spagetid potti (kes ei tea, kuidas: alguses otsapidi, kui otsast pehmeks lähevad, vajutad üleni kuuma vee alla) ja panin panni kuumama. Ise hakkisin ühe jämeda küüslauguküüne. Panin pannile oliiviõli ja kuumutasin seal sees natuke küüslaugupudi; siis tükeldasin sinna selle õnnetu lihapalli ja segasin natuke. Kui leidsin, et on juba üsna praadinud, keerasin kuumuse maha ja kühveldasin suvikõrvitsaribad pannile ja segasin (ma ei tahtnudki neid enam praadida, lihtsalt mõtlesin, et parem, kui on soojad). Siis said ka spagetid valmis, kurnasin ära ja lisasin pannile, segasin. Tõin õuest mets-harakputke, estragoni ja peterselli, hakkisin, lisasin, segasin. Kühveldasin taldrikule, pudistasin kõva juustu peale, maitsesin, leidsin esiteks, et juustu vms on juurde vaja ja võtsin ühe tl kuivatatud tomatitega võid ja siis natuke kuivatatud tomateid endid ka (rohkem umamit noh); siis leidsin, et vajan veel midagi haput ja tükeldasin sinna otsa ühe keskmise suuurusega värske tomati. Ja lõpuks võtsin veel väikese törtsu majoneesi ja jahvatasin musta pipart peale. Kokkuvõttes tuli päris hea ja kapriisne kõht ei protesteerinud.

Magustoiduks tegin 2 viilu röstsepikut, määrisin soojale sepikule võid peale, siis panin moosi ja kõige otsa kohupiimakreemi (juhtumisi rosinatega, sest see oli olnud parajasti allahinnatud). Kõhule sobis ka see.

Kiired kartulitoidud

Eile tuli mul pärast pannkoogisöömist veel õhtul suurema toidu isu peale. Keetsin ära kõik külmkapis olnud noored kartulid, keetmise ajal tõin õuest noori võilillelehti (mille panin natukeseks soolase veega likku), noori naadilehti ja meelespealehti ja pärast veel paraja posu piparmündilehti. Hakkisin taldrikule ühe väikese kurgi, riputasin soola peale, hakkisin oma rohelise kraami ära ja kühveldasin samuti taldrikule, valasin kastmeks veidi kefiiri peale. Selle ajaga oli ka kartul valmis saanud, kurnasin ära, võtsin taldrikule mingi 5-6 väikest kartulit, tegin kahvliga pooleks või umbes nii ja panin kuivatatud tomatitega võid kartulite peale. Siis otsisin veel külmkapist köömnetega juustu (“parim enne” möödas) ja pudistasin seda ka. Lõpuks võtsin juurde igaks juhuks ka rohelisi küüslauguga sissetehtud oliive. Ja siis sõin. Söömise käigus selgus, et natuke soola kuluks veel juurde, võtsin.

Üldiselt oli hea, aga oliivid olid selle poolest mõttetud, et ega nad eriti midagi juurde ei andnud, mõnes muus kontekstis oleks nad asendamatumad, järelikult oli see väikest viisi raiskamine.

Pooled kartulid jäid üle, need praadisin täna ära, kui olid ühelt poolt krõbedad, segasin ära, lükkasin ühte panniserva ja praadisin ülejäänud pannipinnal kaks muna (härjasilma stiilis, tahtsin, et munakollane voolaks pärast laiali nagu salatikaste selle sooja salati juurde), lõpuks tuli meelde ka küüslauku praadida. Kõrvale tõin jälle umbrohtu, sedapuhku võilillelehti ja vesiheina, mida ma oma suureks rõõmuks veel veidi leidsin (vesiheina aeg paistab läbi saavat), umbrohu kõrvale hakkisin samale taldrikule salatiks 1 kollase tomati. Salati peale piserdasin seekord oliiviõli. Kõrvale võtsin ka veidi majoneesi, selle sisse on mõnus kartulit kasta. Äärepealt oleks musta pipart peale jahvatanud, aga mõtlesin poole keeru pealt ümber: vesihein annab niigi vürtsist maitset.

Sõin seda juba mitu tundi tagasi, aga ikka on kõht täis.

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Lehtkapsast: makaronitoit ja suur supp

Mulle toodi korvitäis lehtkapsast, nii et nüüd on toidud selle tähe all.

Makaronitoit käis nii: mingi 5 lehtkapsalehte ilma rootsu alumise otsata ja tükeldatult soolaga maitsestatud vette keema. 10 minuti pärast veidi üle poole paki makarone (minul penne, originaalretsept soovitas spiraalmakarone või teokarpe, sest kapsas jääb sinna vahele mõnusamini kinni) sinna juurde, keetsin, kuni makakad olid valmis. Keetmise viimases otsas panin juba panni tulele, oliiviõli pannile, viilutasin sinna sisse kaks küüslauguküünt ja pudistasin veidi kuivatatud tšillikaunatükke. Enne, kui see kõik liiga ägedalt praadima läks, valasin kapsa-makaronikeeduselt liigse vee kraanikaussi ära ja keeduse enda pannile ning puistasin hetke ajel natuke kanamaitseainet, kuna see oli kõige tšillipulbrisem maitseaine, mida mul parajasti võtta oli, ja kõik teised komponendid tundusid kah kapsaga sobivat (koriander näiteks). Segasin kõik segamini. Pudistasin kõva juustu helbeid otsa ja siis tuli õnnelik mõte ka röstitud päevalilleseemneid lisada. Hea mõte!

Üldiselt oli maitse väga hea. Miinused, mis ei ole retsepti kui niisuguse, vaid minu süü: ma ei taibanud neid kapsalehti pesta (noh, et sõbranna aiast ja omakasvatatud jne) ja seetõttu oli hamba all natuke liivane. Teiseks, retsept (itaalia oma, itaalia keeles) ütles küll, et eemaldada tuleb kapsalehe varre alumine ots ja mina eemaldasin rohkemgi, aga oleks pidanud eemaldama VEEL rohkem, sest nähtavasti tegi tolle itaalia retsepti autor süüa noorematest lehtedest. Või on siis asi selles, et itaallased ootavad lehtkapsa söömisega tavaliselt öökülmadeni – võib-olla teeb külm lehed õrnemaks.

Seda retsepti võib igatahes veel teha, kui rootsudega ettevaatlikum olla ja liiv maha pesta. Kaalun endamisi, kuidas maitseks, kui sinna ka rosinaid lisada. (A. kindlasti pooldaks.) Huvitav oleks ka ise kontrollida, kas külma saanud kapsalehed on õrnemad

*

Supitegu, mis oli mingi hübriid minestronedest ja ribollitadest, mille ma eri kokaraamatute pealt kokku lugesin: kõigepealt 5-6 lehtkapsalehte rootsudest puhtaks ja tükkideks; siis 1 rohelise sibula valge osa (viiludena), 2 küüslauguküünt (hakitult), 1 kuivanud tšillikaun (purustatult) potipõhja oliiviõli sisse kergelt praadima; seejärel kohe varsti lehtkapsatükid sinna otsa, segada ja nii palju vett peale, et ära kataks, natuke soola sinna sisse; seni, kuni vesi keema läks, puhastasin pool suurt lillkapsast puhtaks ja jagasin ampsusuurusteks õisikuteks; siis läks sisse kõik, mis 3 väikesest riknema kippuvast “parim enne möödas” suvikõrvitsast päästa andis (ikka üle poole, veerandikviiludena) ja umbes kolmandik ärakuivanud ciabatta‘t (tükkidena). Ja veel vett juurde, et see kõik ikka natuke suppi meenutaks; kui jälle keema läks, siis 1 kanapuljongikuubik ja lõpuks natuke provanssaali ürdisegu. Siiamaani olin kõhelnud, kas lisada ka mingil kujul tomatit, sest makaronitoit oli ilma tomatita nii hea; aga pärast leeme maitsmist otsustasin, et ikka jah, ja potti läks ka pooleliitrine purk tomatimahla. Kõige lõpus ka natuke kuivatatud tomatitega võid ja veel oliiviõli; pärast taldrikus juustuhelbeid peale.

Tahtsin lisada musti läätsi, mille panin eraldi keema, aga läksin ettevaatamatult keetmise ajaks tööd tegema. Tulemus: palju kirbet suitsu ja natuke söeläätsi. Pott on tubli, pärast traatharjaga nühkimist oli jälle töökorras.

Järgmisel päeval tõin lihtsalt poest purgi “Õlleubade” nimelist konservi – ühed kõige odavamad purgioad, mis saada on, ja sealjuures ei ole neil spetsiifilist konservimaitset – ja lajatasin selle supipotti. Nagunii oli supis vedelikku väheks jäänud, nii et vett oli ka muidu vaja, mitte ainult ubade tasakaalustamiseks.

Aga tegelikult maitses see supp päris hästi juba enne ubade lisamist.

Lehtkapsas annab üldse palju head maitset. Oleksin võinud küll peenemaks hakkida, sest mõni kapsatükk oli ikka vintskevõitu. Aga maitse oli jube hea.

Suppi tuli hiigla palju, oleme seda mõlemad kaks päeva söönud ja ikka veel on homseks ka. Õnneks on see selline toit, mis läheb soojendamisel pigem paremaks.

Paar lihtsat kartulisalatit, panniroog pealekauba

Kartul on minu sõber – mul on närviline kõht, aga kartuli peale ta reeglina ei vihasta, eriti keedetud kartuli, selline hea turvaline toit niisiis.

Vahepeal tegin riburada selliseid lihtsaid salateid:

1) 3 keskmist või suuremat keedukartulit, kaks keedumuna, kaks heeringafileed tükkideks; 1 väike sibul peeneks hakkida; 4-5 õuna puhastada ja tükkideks; õuest võilillelehti ja murulauku peale. Kastmeks rjaženka ja natuke sinepikastet (õigupoolest tahtsin sinepikastme riismeid pudelist kätte saada ja loputasin seda rjaženkaga).

2) sama, aga heeringa asemel üks suitsutatud hõbeheik ja kuna sinepikaste oli otsas, siis selle asemel natuke majoneesi.

Sellise toidu peal võiks ma suurem osa ajast eladagi.

Siis tõin poest ühe lillkapsa ja tegin vahelduse mõttes sellist toitu, et keetsin ühes potis kartuleid, teises ampsusuuruseid lillkapsaõisikuid (mõlemaid natukese soolaga); taldriku peal tõstsin kokku ja panin kuivatatud tomatitega võid peale, värsket tomatit ja võilillelehti hakkisin juurde; maitse järgi natuke soola ja värskelt jahvatatud pipart juurde. A. oli toonud mingit poolfabrikaat-šnitslit, kuna seda oli, praadisin ka seda kõrvale, aga pmst oleks võinud ka niisama süüa – siis oleks ehk ka juustu peale riputanud.

A. soojendas endale seda gemüüset pärast koos šnitsliga panni peal.

Kuna ma olin päris hea koguse keetnud, siis viimase otsa soojendasin endale panni peal üles nagu panniroa – ainult et ma tahtsin lillkapsa kõrbemist vältida ja seega panin gemüüse pannile hoopis tilgakese vee, mitte õliga. Ja alles siis, kui see häält tegema hakkas, lisasin umbes supilusikatäie tomatitega võid. Ja hakkisin küüslauku sinna juurde, siputasin veidi aed-liivateed, veidi majoraani peale ja lasin kaane all läbi maitsestuda. Sõin jälle värskete tomatitega.

Ja millalgi oli veel üks selline salat, et mul oli kiiresti midagi süüa vaja ja meil oli keedukartuleid. Nii et tükeldasin endale kaks kartulit taldrikule, lõikusin 2 väikest kurki sinna juurde, pudistasin natuke fetat otsa, tõin õuest paar piparmündilehte ja hakkisin peale, jahvatasin musta pipart ka, pudistasin hästi natuke soola ka – ja valasin oliiviõli kõige otsa. See mõjus jube hästi – täitis kõhu, andis jõudu, aga uimaseks ei teinud.

Vahepeal tehtud toidud: mitu porgandiga hautist ja üks lihatoit ka

Ammu pole bloginud, peab vahekokkuvõtte tegema. Kõigepealt A. küpsetas ahjus kana, nii et sellest pole mul midagi kirjutada (ainult seda, et poemarinaadiga küpsetuskotis ja see omakorda malmpotis ja malmpott omakorda tavalises toakütmise ahjus, kui ahjus olid juba ainult söed) ja me sõime tükk aega seda, ohtra õunasalatiga (kas lihtsalt õun majoneesiga või õun võilillelehtede ja majoneesiga, vahel luksuse mõttes päevalilleseemneid ka. Rohkelt õuna igatahes, nii et sisuliselt oli taldrikul õuna-kanasalat)

*

Kui kana otsa sai, tegin kõigepealt ühepajatoitu: hakkisin järjest sibula (väikesteks kuubikuteks), kolm porgandit (ratasteks), veerand kapsast (ribadeks), neli küüslauguküünt (nii peeneks, kui viitsisin), kolm vart sellerit (viiludeks), kolm-neli kartulit (kuubikuteks) – ja loopisin sedamööda, nagu hakitud said, potti õlitilga ja A. kanaprae juurest kogutud rasvaga hauduma. Enne kartuli lisamist panin näputäie köömneid, näputäie koriandrit ja seejärel kaks klaasitäit vett ja kanapraest jäänud leemekallerdist puljongiks ka. Kõige lõpuks lisasin veel provanssaali ürdisegu, tiba soola, supilusikaga võid ja fetapaki põhja jäänud pära. Kõrvale praadisin suitsupõseviile. Oli hea mõte just eraldi praadida – niimoodi tuli hea krõbe. A. kiitis. Mulle tundus provanssaali ürdisegu selles kombinatsioonis isegi veidi liiga vänge – pune, aed-liivatee ja basiilik oleks passinud küll, aga rosmariinimaitse oli veidi liiga kõvasti tunda. Teinekord segan maitseaineid ikka ükshaaval.

Aga muidu oli päris hea ja annaks muidugi teha ka ilma suitsupõseta, taimetoitlikus versioonis.

*

A.-l oli oidu suitsupõsest sulanud rasv kohe pannilt kaussi valada, ta ise kasutas seda mingite oma kiirtoitude praadimiseks ja mina olen juba mitu korda leivakatteks pruukida (hästi sobis musta leiva peal värske kurgiga, millele ma siputasin soola peale).

*

Teisel päeval lõpetas A. ühepajatoidu ülejäägid ära ja mina tegin endale kiirtoitu: 2 porgandit ja 1 sibul tükeldatult pannile võiga hauduma, siis kaks suvikõrvitsat viiludena juurde, pudistasin lisaks 1 kuivanud musta leiva viilu, apteegitilliseemneid ja natuke kaneeli. Süües panin juustu peale. Tundus, et päris palju tuli, aga sai seletamatult kohe esimese korraga ja ainult minu söömisega otsa, tähendab, liiga maitsev. Nostalgiatoit, sellist tegin ma magistriõppes tihti.

*

Siis tuli vahepeal üks toit, mis osutus meie jaoks liiga lihaseks, aga äkki lihafänne huvitab: suvikõrvitsa-hakklihavorm, pmst pikkpoiss, millel käib suvikõrvits ja mozzarella vahel ja peal. Tegin ühe itaalia toidublogi retseptist inspireeritult, ainult kogused olid veidi teised:

kõigepealt lõikasin 2 väikest suvikõrvitsat pikuti viiludeks, määrisin panni veidi oliiviõliga, panin suvikõrvitsaviilud sinna pannile, piserdasin veel õli peale ja panin grillirežiimil ahju. Grillimise ajal panin kaussi umbes 350 g loomahakkliha, 2 muna, 2 spl oliiviõli, hakkisin sinna otsa veidi leeskputke- ja sellerilehti (retsept nõudis peterselli, aga mul polnud), riivisin veidi kõige kõvemat juustu, mis mul kodus oli (mingi Leedu tšilli ja ürtidega juust), maitsestasin soola ja pipraga. Segasin sellest justkui kotleti- või pikkpoisitaina. Siis lõikasin 2 mozzarella-paki sisu eraldi väikese kausikese sisse viiludeks.

Nüüd õngitsesin suvikõrvitsad välja, puistasin panni põhja riivsaiaga üle (seda sai veidi palju, aga ma segasin lahtise riivsaia pikkpoisitaina sisse ära); mätsisin pool tainast pannile, laotasin pooled suvikõrvitsaviilud peale ja umbes pool mozzarella‘t ka; siis kordasin protseduuri ja riivisin kõige otsa veel natuke seda kõva juustu. Küpsetasin nüüd juba tavalisel küpsetusrežiimil, retsept nõudis 175 kraadi, ma panin oma käreda ahju 160 näidu peale.

Maitses OK, kuigi nii palju jändamise kohta veidi antiklimaatiline. Igatahes tundus toitev ja rammus, pärast tuli välja, et liigagi, sest me saime mõlemad kõhuvalu, kuigi sõime hoolega tomatisalatit kõrvale. Ei ole punane liha ikka minu toit, ei ole! A. kannatas vist pigem liigse rammususe all. Mõtlesin hiljem, et teinekord peaks tublisti rohkem köögivilja panema, näiteks tomatit ka, et oleks hapukam. Või siis kartulit vahele, mis neutraliseeriks samuti valgu- ja rasvakogust. Liha töötab paremini ikka maitseaine kui põhitoiduaine rollis.

*

Selle raske seedimise järel tahtsin eile lihtsalt kartulit mingi gemüüsega. Oleks võtnud aedube või lillkapsast, aga poes ei olnud sellist, millistega ma rahul oleks olnud, ja turule ei jõudnud. Hautasin siis lihtsalt panni peal porgandit koos selleriga võis (6 porgandit, 3 vart sellerit) ja kanapraekallerdise ülejäägist saadud puljongis (umbes pool klaasi), kuni pehme oli; ja keetsin noori kartuleid kõrvale, õuest tõin võilillelehti pluss murulauku salatiks kõrvale ja poest kõva juustu (vedas, Dziugase kõva juustu helbed olid alla hinnatud). Taldriku peal kombineerisin kartulid-porgandid juustu, hakitud võililllelehtede ja murulauguga; natuke kuivatatud tomatitega võid laastutasin peale, tiba soola ka.

Esimene kord elus, kui ma seda porgandisousti kartuliga söön (siiani enamasti hirsiga või riisiga, aga hirsiga on parem), aga võib korrata, sest ka kartuliga sobib – kuigi sellega võtab toit rohkem sooja salati ilme kui hirsi või riisi kõrvale süües. Aga soe salat ongi hea!

Selle postituse toitudest oligi see minu lemmik. A. oli kah täitsa rahul, kuigi temal oli ühepajatoit vist lemmikum. Nii või teisiti paistab, et me ei ole ikka lihatoitlased – sobivad kas üldse ilma lihata toidud või sellised, kus tema osakaal ei ole taldrikul liiga suur.

*

Porgandihautis saigi sama õhtuga otsa (Taliesin aitas), kartuleid jäi veidi üle; täna ei viitsinud mõelda ja tegin kartuliomleti – õlitilk pannile, kartulid (mingi 5 väikest kartulit) viiludena sinna särisema, pool vedelemajäänud sibulat hakkisin juurde; pudistasin ka ühe sepikuviilu kartuli vahele tükikestena praadima ja natuke päevalilleseemneid, et rohkem tuleks; siis kloppisin 3 muna törtsu hapukoorega lahti, maitsestasin tibakese soolaga ja valasin peale. Ja keerasin varsti tule ära, las küpseb jääksoojuses.

Mina tahtsin salatit ka ja segasin endale 1 tomatist, natukesest fetast ja mõnest võilillelehest, natuke oliiviõli peale, värsket musta pipart jahvatasin ka. Kokku sai üllatavalt korralik toit.

A. soojendas seda hiljem (mul polnud munaroa soojendamisse erilist usku, aga ta ise jäi igatahes rahule) ja sõi vist lihtsalt niisama.

Üks vana kooli ühepajatoit

Mul oli üks pisike lillkapsas ja alguses mõtlesin ma sellest mingit salatit teha. Aga A. kaebas, et on külmetanud, ma ise olin kah veidi tõbine, nii et isu käis rohkem sooja toidu järele. Suppi ei viitsinud leiutada, mõtlesin, et ühepajatoit on külmetusega peaaegu sama hea kui supp. Ja tõin koju kartuleid ja suitsukontidest supikogu, lootuses, et porgandeid ehk veel on, ja teadmises, et sibulat kindlasti on. Pluss kuivatatud tomatitega või viimane ots, mis tahtis äratarvitamist.

Hakkisin veerand suurt sibulat, kaks porgandit, lõikasin neid suitsuribitükke natuke väiksemaks, panin poti põhja sortsu õli, lasin natuke soojeneda ja viskasin sibula-porgandi-kondid sinna otsa, keerasin kuumuse kohe madalaks, enne kui ta päris kuumaks jõudis minnagi. Kuni kõik see madalal kuumusel praadis või haudus, hakkisin kaks suurt kartulit ja viskasin samasse potti hauduma. Enam-vähem kohe lisasin ka klaasi vett. Tükeldasin lillkapsa väiksemateks harudeks, hakkisin suuremad varred ära ja viskasin samuti hauduma (mis oli vbla overkill, sest need varred ei olnud tglt õitest nii palju vintskemad, et neid oleks pidanud nii pikalt ette hautama) – ikka madalal kuumusel, selle elektripliidinupu pügala peal, mis on see, kus asjad veel keevad, aga sellest allpool ennam ei keeks, ainult seisaks soojas – ja läksin meili lugema. Kirjadele vastatud, läksin viskasin ka lillkapsaõiekesed potti ja läksin kirjutasin Tartu liikluskorralduse kohta ühe kommentaari. Hakkisin ühe küüslauguküüne, võtsin umbes pool Grüne Fee potitäit tilli, hakkisin selle varred ära ja puistasin hautise peale. Segasin, maitsesin, tundus, et liha ja kondid on ülejäänud kraamile piisavalt soolasust andnud; hakkasin kartma, et tomativõiga koos läheb liiga soolaseks ja panin veel pool klaasitäit vett, et las tuleb siis rohkem supi moodi. Ja lõikasin umbes veerand pakki tomativõid laastudeks sinna otsa (vbla oleks võinud ka lõikamata jätta, ega ta sulamata ei oleks jäänud). Keerasin tule ära ja läksin uuesti internetti, kuniks toit keemise ära lõpetab. Söömise ajaks hakkisin tolle pooliku tillipeotäie lehed toidu peale.

Igati rahuloldav. Selline toit, mida ei saa raamatu vms asja kõrvale süüa, sest neid suitsukonte peab ju toidu seest välja koukima ja närima, tähendab, söömine tahab tähelepanu ja keskendumist.

Lihtsalt suitsulihaga oleks lihtsam süüa, aga mulle tundub, et kondid annavad head puljongimaitset juurde (ja seda želatiiniainet, mida mu liigesed vajavad).

Kõrvale sõin Paadi Pagari vormileiba, mis on üks ütlemata hea leib; haruldane juhtum, kus vormileib on parem kui sama firma põrandaleib, tavaliselt on vastupidi. A maitse asi muidugi. Sellel leival on veel üks eriline omadus: isegi kui rumalad poodnikud on ta mõnes poes vahepeal kilesse pakkinud ja nätskeks ajanud, läheb ta kilest välja võttes uuesti krõbedaks tagasi. (Ma ei ole nendega mingit reklaamidiili teinud. Aga ma olen õppinud, et minu lemmikkaubad kaovad pahatihti millalgi müügilt ära, nii et ma pean hoolt kandma, et keegi peale minu neid veel ostaks, siis on neid mõtet valmistada. Näiteks kust ma vaene hing võtan nüüd köömnetega Finn Crispi? kuskil ei müüda enam. Või toda sinise lamba pildiga ingverilimonaadi, mis ei olnud liiga magus?)