Vürtsine kapsa-porganditoit

Protokollimise mõttes märgin alguses ära, et sel nädalal pole ma eriti süüa teinud – korra tegin ühe järjekordse kiire nuudli-fetasalati (ja jälle maitses mulle hullupööra!), edaspidi oli enamasti nii, et A. keetis mingi tatra vms asja, mina lõikusin kähku kurki-tomatit-lehtsalatit salatiks kõrvale, olgu siis õli või majoneesiga, ja vahel võtsime sinna mingit poolfabrikaati või skumbriakonservi või heeringat juurde. Ja vahepeal söön kreeka jogurtit moosiga magustoiduks juurde – või jäätist maisipulkadega (üks mu hiljutine avastus on, et maitsestamata või vähemalt võimalikult vähemaitsestatud maisipulgad on tore kreemi- ja jäätiselisa – mõjuvad umbes nagu vahvlipuru sefiiri peal). Kiire aeg, noh.

Aga täna tulin teisest linnast, olin endale teadlikult vaba õhtu võtnud. Jõudsin koju ja leidsin, et tahaks midagi värskemat süüa kui järjekordne tatar+kotlett. Vaatasi kurvalt viimast tomatit ja mõtlesin, et sellest ei saaks ju midagi – ja kui ära sööks, siis poleks homme võileiva peale midagi värsket panna.

Võtsin kapi lahti, et äkki on mõni hoidis, mis mu isu ära rahuldab, ja leidsin sealt pool kapsast.

Edasi lugesin jupp aega kokaraamatuid (kapsas on ju karm kraam, peab ikka mõtlema, enne kui teha), kuni “Rahvaste toite” viis mu mõtted India köögile. Võtsin ühe India kokaraamatu lahti ja leidsin sealt juurvilja-juustuseguga (juust oli originaalis paneer) täidetud paprika. Paprikat mul ei olnud (mis ma tast ikka varuks ostan, kui mul hakkab paprikast kõhus imelik), aga täidis tundus isuäratav. Pmst ju kapsavokk.

Niisiis. Lõikusin neli pisikest porgandit tikkudeks või laastudeks (pikergused peenikesed või õhukesed jupid, noh); kapsa üritasin umbes sama peenikesteks ribadeks lõikuda.

Uurisin nüüd oma maitseainevarud üle: koriandrit oli; india köömneid kah; garam masalat mitte, selle koostist guugeldada ei viitsinud, aga avastasin, et vanemad on mulle millalgi tandoori masala segu kinkinud ja pakendi pealt tundus, et see on üsna sarnane sellele, mis ma garam masalast mäletan (palju selliseid magusaid maitseaineid – kaneel, ingver, nelk; lisaks koriandrit, küüslauku, tšillit). Ingveri ja küüslaugu presents rõõmustas mind eriti, sest olin just avastanud, et värske ingver ja värske küüslauk olid mõlemad hallitama läinud.

Otsustasin, et küüslauk läheb järelikult pulbri kujul, aga et mingit värsket maitseasja kah oleks, panen ühe pooliku sibula ära.

Järjekord oli siis selline: riis keema, pann õliga kuumama; koriandriterad ja india köömned pannile, hakitud sibul ka, lasin neil natuke praadida. Siis kapsas ja porgand juurde, segasin neid pannilabidaga nii palju, kui viitsisin; panin rosinapaki põhjast rosinad natukese veega likku (retsept ütles lihtsalt “rosinaid”, aga ma kartsin, et äkki jääb kuiv – retsept oli ju paprikatäidise retsept ja küllap paprika annab ise niiskust juurde), vahepeal tõin õuest kähku metsistunud küüslaukude pealseid, paar naadilehte ja leeskputke ladva. Segasin juurikaid veel, hakkisin õuest toodud rohelise ära pluss veel natuke poepeterselli; hakkisin natuke mandleid (originaalretseptis olid india pähklid). Maitsestasin oma juurikasegu tandoori masalaga, mingisuguse tšillimaitseainega, mille pakend lubas samuti küüslaugusisaldust, jahvatasin lisaks veel ühe pisikese tšilli, panin ka natuke ingverit juurde ja soola. Kõik lõhnas väga paljulubavalt, kuigi maitstes tundus pannilabida pealt ehmatavalt tuline. Keerasin tule ära, viskasin pannile ka mandlid, rohelise kraami, supilusikatäite võid ja rosinad ja segasin ära; ootasin natuke ja tükeldasin sinna juurde paar paksu juustuviilu (kõige tavalisem Saaremaa Edam, mis on mumst üks paremaid hinna-kvaliteedi suhtega tavalisi juuste).

Segasin veel läbi ja võtsin südame värisedes taldriku täis – ikkagi kapsas, kange kraam, ega mul kapsasöömine reeglina hästi ei lõpe.

Ahh! mul pole sõnu. Üritan midagi ometi väljendada, kuigi mu abitud laused ei ole selle toidumõnu väärilised. Esiteks, riisiga koos polnud enam põrmugi liiga vürtsine; teiseks ja peamiseks: ma ei tea täpselt, millest, aga kuskilt oli sinna toidu sisse saanud puhast headust (koriandri-köömne ja juurikate kombo? tõsi ta on, et ristõielised sobivad sarikaliste maitseainetega. või rosinate aktsent?). Mis ma ikka mõistatan, ilmselt mingi ingel käis ja suudles seda või midagi. Teate, mind ei huvita, kui mul nüüd kapsasöömisest kõhuvalu tuleb – see mõnu on seda väärt.

(Ja ma võtsin endale teise taldrikutäie juurde.)

(Ja muide, kõhuvalu pole siiani.)

Ainus, mille kallal ehk iriseda saaks, on see, et roheline kraam sai kas liiga palju kuumust või oleks tal selle kuumuse juures rohkem niiskust vaja olnud – need libled jäid lõpuks väheke kuivaks. Vbla ei oleks pidanud neid üldse kuumale pannile panema, vaid lihtsalt sooja toidu sisse. Või kui tahta neid pehmendada, siis lehed eraldi kaussi, sorts keeva vett peale ja kohe jälle pealt ära – ja niiviisi blanšeeritult toidu sisse, mida ennast enam ei kuumuta.

Advertisements

3 thoughts on “Vürtsine kapsa-porganditoit

  1. A., kes sõi seda järgmisel päeval, kiitis ka, eriti mandleid; ja temagi ainus etteheide oli see, et roheline kraam oli vintskevõitu.

    Peab millalgi parandatud versiooni tegema.

  2. Pingback: Punasõstrakook ja (jälle) vürtsine kapsas | Läbikäigu köök

  3. Pingback: Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid | Läbikäigu köök

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s