Primitiivtoite veel

Modifitseerisin Baieri hapukapsasalatit: panin kastrulisse paar peotäit hapukapsast (rohkem ei olnud). Puhastasin-tükeldasin sinna juurde mingi neli antoonovkat. Lasin veekeedukannuga veidi vett soojaks, tegin sellest köögiviljapuljongi kuubiku nurgakesega veidi üle poole kruusi puljongit (retsept ütles 125 ml) ja valasin selle kapsa peale. Torkasin kapsa sisse 2 loorberilehte ja 4 tüümianioksakest. Jätsin madalale kuumusele hauduma, ise tegin tööd.

Kui oli nii 25 minutit haudunud, tulin korraks kööki, hakkisin 1 sibula, veidi vorsti, veidi mingisuguse suitsuliha pära ja panin praadima. Niipea, kui särisema hakkas, keerasin jälle kuumuse hästi maha, jätsin sibula klaasjaks hauduma ja tegin tööd edasi.

Vahepeal tulin vaatasin, mis saanud on. Võis veel veidi haududa. Lisasin paar näputäit köömneid ja tegin veel tööd.

Siis tulin vaatasin, oli juba krõbedam. Õngitsesin kapsa seest looberid välja ja viskasin ära. Mõtlesin teha sama ka tüümianiokstega, aga lehekesed olid nii isuäratavalt pehmeks läinud, et kaapisin need varrelt ja jätsin toidu sisse, ära viskasin ainult varred. Segasin kapsa ja pannil praetu ära, tõin õuest natuke sellerit ja natuke naati (retsept nõudnuks peterselli), hakkisin, segasin sisse, maitsesin, leidsin, et veidi magusat kuluks ära ja maitsestasin 1 tl pruuni suhkruga.

Päris lõpuks otsustasin, et siia juurde sobiks ka kartul ja keetsin 5 kartulit (ja tegin ka kartuli keemise ajal tööd). Oleks varem taibanud, oleks kartuli näiteks sibulahautamise ajaks keema pannud ja rutem süüa saanud.

Tuli maitsev toit (nii A. kui minu arust), ainult hirmsasti kõhutuult tegi.

Kui sellest oli viimane pära järel, millest üksi enam ei oleks lõunat saanud, kasutasin seda hautist heeringa + veidikese värske sibula kõrvale lisandiks. Mis toimis üllatavalt hästi.

*

Keetsin spiraalikujulisi makarone. Samal ajal riivisin kõva juustu. Kui makaronid valmis, panin neile peale kuivatatud tomatitega võid, küüslauguga kõrvitsapüreed, seda riivitud juustu, natuke ricotta’t ja natuke pehmet juustu. Kokku sai maitsev.

Järgmisel päeval tegin sama lihtsalt ricotta ja pehme juustuga, kõva ei viitsinud riivida. Ikka oli hea.

Nüüd oli A. vahepeal mingit loomalihapihvi praadinud, pool jäi üle. Loomaliha on minu jaoks niisama liiga kange kraam. Ma praadisin oliiviõliga sibulat, küüslauku, pudistasin pool pihvi sinna sekka, tükeldasin sinna juurde ühe tomati, niisutasin veidi valge veiniga, tõin õuest pealepuistamiseks sellerit ja münti. Paralleelselt keetsin ikka spiraalikujulisi makarone. Segasin pannile sousti sekka. Hirmus hea sai.

Täna tegin “Mehhiko munarooga”, kui seda nii võib nimetada: praadisin 1 sibula ja natuke küüslauku, tükeldasin pannile kahe veidi koledaks läinud tomati ilusad osad pluss väikese purgi konservtomatit, 1 tillukese kuivatatud tšillikauna (st selle kah tükeldasin, kääridega) ja 1 väikese purgi maisi. Maitseks veel soola, sellerit ja iisopit. Sinna sisse lõin kaks muna, algul arvasin, et tahan mõlemat, aga kõht sai enne täis, nii et ka A. sai muna tomatis.

Õunavorm ja paar peedisalatit

Kui ma just väljas pole söönud või mingit A. organiseeritud poolfabrikaati v purgisuppi, olen peamiselt söönud peedisalateid, sest A. küpsetas ahjus 3 peeti.

Esimesest tegin sellise salati, et maitsestasin peeti garam masala ja tilgakese palsamiäädikaga, praadisin kergelt ühe suvikõrvitsa tükke ja lisasin kaussi, lisasin ka 1 mozzarella tükid; praadisin ka musta leiva pudi, koriandriseemneid, köömneid, päevalilleseemneid ja küüslauku ja hästi natuke suitsuvorsti (üks kappi jäänud viimane jupike) – seda krõbuskindust võtsime eraldi juurde. Oliiviõli veel kastmeks juurde. Üldiselt hea; mozzarella oleks võinud ehk eraldi juurde võtta, mitte sisse segada.

Järgmise tegin õuna, hapukapsa ja roheliste hernestega, samuti praetud krõbuskitega. Hapukoore, veidikese hapupiima ja majoneesiga. See osutus vähem heaks – kas hapukapsas oli kuidagi liiga hapu või on mul praegu väiksem hapusoolikas, aga ära me ta sõime.

Kolmanda tegin jälle õuna ja roheliste hernestega, riivitud kõva juustu ning samuti leiva- jne-krõbuskitega (v.a vorst); pool mozzarella‘t lõikusin taldrikus juurde (olles eelmisest mozzarella-variandist õppust võtnud). See tuli vist kõige parem. Maitseks jälle garam masalat ja mingisugust vahemerelist ürdisegu (seal oli kindlasti piparrohtu, tüümianit ja vbla salveid ka).

Mozzarella‘t oli küll vähevõitu, ta sai poole söömise peal otsa, edasi võtsin juurde heeringat.

*

Õunavorm: miksisin mitut eri “Õunaraamatu” retsepti.

Mul oli 50% allahindlusega (sest “parim enne” möödas) musta seemneleiba, mitu pakki samal põhjusel allahinnatud magusat kohupiima, ühed samal põhjusel alla hinnatud kuivatatud aprikoosid, üks poolik “parim enne” möödas koorejogurt leiva ja kaneeliga ja üks poolik maitsestamata kohupiima pakk, millest arvasin, et võiks ära teha. Õunu on nagunii navaalom

Vooderdasin ahjupanni leivatükikestega (osa viitsisin võiga kokku määrida, lõpuks lõin käega ja piserdasin veidi õli neile peale); siis tükeldasin 4 antoonovkat (terve salatikausitäis sai) ja nende vahele peotäie kuivatatud aprikoose, kallasin leiva otsa, ajasin ühtlaseks ja vajutasin peale, et sinna vormi üldse veel midagi mahuks; puistasin veidi pruuni suhkrut ja kaneeli peale.

Panin praeahju kuumenema.

Kausis segasin 1 paki vanillikohupiima, 1 paki rosinakohupiima, pool pakki maitsestamata kohupiima, pool pooleliitrise purgi täit leivajogurtit ja kaks muna. Natuke rosinaid kallasin juurde ja lisasin veel paar tl speltajahu ja paar tl moosisuhkrut. Ajasin segi, valasin õunte peale, ajasin laiali; minu suureks üllatuseks ei hakanud kuskilt üle äärte valguma. Puistasin päevalilleseemneid peale.

Küpsetasin suhteliselt madalal kuumusel, alguses enam-vähem ahju keskel; üks 25-30 minuti pärast tõstsin veidi kõrgemale siinile, et päevalilleseemned pruunimaks läheksid.

Üldiselt tuli hea; soojalt oli hea hapukoore ja meega, külmalt polnud hapukoort vaja. Kuigi vormi tuli mahult palju, paistab ta ahjupannist üllatava kiirusega kaduvat.

Ainult et jahu oleks võinud ehk üldse panemata jätta, kui mul nagunii leib koostises oli. Oleks järsku mahlasem tulnud ja kihid omavahel rohkem ära sidunud.

Paar õunakooki

Esiteks tahtsin ükspäev jälle õunaskoone teha, aga panin kogemata liiga palju vedelikku (hapukoort ei olnud, asendasin osa koorejogurtiga, nähtavasti oli see ikkagi vedelam või panin kogemata liiga palju), välja kukkus kook, aga osutus menukaks.

2 kl (isekerkivat) jahu ja natuke piparkoogimaitseainet pluss veel lisaannus muskaatpähklit, umbes 1 kl hapukoore-koorejogurti segu, 1 suur antoonovka (pisikesteks viilukesteks lõigatuna), umbes pool kl suhkrut, 1 muna.

Teine kook – inspireerusin baieri õunakoogi retseptist (leedukate Kööginurga ajakirjast), kus muretainapõhjale käis kirsimoos, sinna peale toorjuustu-munasegu ja sinna otsa õunaviilud, kõige otsa mandlilaastud. Mul oli vaarikamoosi pära. Tegin muretaina (1 2/3 kl (isekerkivat) jahu, 4 spl suhkrut, 125 g võid, natuke soola) oma tavalisel laisal purukoogi moel (ehk ei hakka tainast palliks sõtkuma, vaid hakin, seejärel näpin segamini ja puistan veel puru-olekus pannile ja litsun siis vastu panni), see oli ses mõttes halb mõte, et moos ei tahtnud sellise puruse põhja peal üldse laiali minna ja läks hoopis koos puruga klimpi. Mäkerdasin nii ühtlaselt kui õnnestus ja panin koos panniga külmkappi.

Tõin õuest 5 antoonovkat (retsept ütles, et 5 õuna) ja puhastasin ära.

Seejärel samas kausis täidis – täidiseks läks 1 poolik pakk maitsestamata kohupiima, 1 poolik pakk vanilliga kohupiima (A. oli ostnud ja pooleli jätnud), 2 tervet pakki Otto ricottat ja üks 200g pakk “parim enne möödas” vahukoort, mille kõik ma ajasin umbes poole klaasi suhkruga segamini, seejärel kloppisin ükshaaval sisse kaks muna. Lõpuks tuli pähe veel natuke moosisuhkrut lisada, et see aitaks kalgenduda.

Panin praeahju soojenema.

Valasin selle muretaina otsa ja tükeldasin seejärel õunu. Kuskil neljanda õuna poole peal oli selge, et neid tükke on nii palju, et vaevu mahuvad ära, nii et ma enam ei tükeldanud, segasin olemasolevad tükid paari spl pruuni suhkruga ja sortsu piparkoogimaitseainega, sest kaneel oli otsas. Ja mandlilaaste polnud mul nagunii, mõtlesin vahepeal, kas panna mandlijahu, aga lõin lõpuks käega, läks niisama ahju.

Retsept nõudis 180 Celsiuse kraadi juures küpsetamist tund aega; ma lasin ainult alguses nii 10-15 minutit oma ahju 180 pügala juures olla, siis keerasin kuumust vähemaks, aga ikkagi küpses ta esiteks juba üsna viimase piiri peal pruuniks ammu enne tundi ja teiseks oli ta selle ajaga põhjast natuke liiga tumedaks läinud.

Mida meelde jätta?
1. See Eesti pehme lahja ricotta töötab toorjuustuga retseptis väga hästi – täidis oli õrn ja mahlane.
2. Kui tahan põhja peale moosi määrida, tuleb korralik ühes tükis põhi teha, mitte puru. Või panna märksa rohkem moosi, nii et teda ei peaks määrima, vaid voolaks puhtalt oma rohkusest ise laiali. Praegu ei saanud ma küll aru, et moos üldse mingi erilise efekti annaks, nii et minu poolest võiks ka ilma moosita teha. Vbla kirsimoos annaks rohkem kui vaarikamoos, aga kahtlen.
3. Küpsetama pean selle ahjuga oma tavalise loogika järgi: kui retsept ütleb 180, siis hakatuseks 160 ja pärast keerata maha.
4. Piparkoogimaitseainet peab ettevaatlikumalt panema kui kaneeli, pisut vänge sai.