Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Toekad makaronid ja toekas kartuliroog

Esmaspäevast saadik olime oasuppi söönud, neljapäeval sai see viimaks otsa. Ma tulin trennist ja tahtsin midagi toekat ja kiiret; kapis oli suitsupõse jääke, vast mingi 100 g või 150 (oli vahepeal millalgi pekivõileibade isu olnud), A. oli millalgi sibulat toonud, muna oli ka.

Nii et panin ühe pliidiraua peale makaronivee (tibakese soolaga) üles, teisele pliidirauale panni (mis oli eelmisest suitsupõse-praadimisest juba rasvaga koos ja see rasv tundus hea maitsvat, nii et jätsin ta sinna praerasvaks), hakkisin 1 suure sibula, keerasin pannile ka tule alla ja viskasin sibulad pannile, isegi ootamata, et too kuumaks läheks (ma olen mitu korda niiviisi teinud, sibulate ega panniga pole sellest midagi halba sündinud); tükeldasin suitsupõse nii peeneks, kui viitsisin, viskasin samuti pannile. Varsti hakkas särisema, keerasin kuumuse üsna madalaks, panin kaane peale ja lasin haududa.

Kui makaronivesi keema läks, viskasin spiraalikujulised makaronid keema (mingi 2/3 poolekilosest pakist); vahepeal segasin pannil sibulasegu. Ootamise ajal tükeldasin natuke vanaksläinud (“parim enne” möödas) brõnsat – umbes 2 jämeda sõrme jämedust pulka, jällegi nii peeneks, kui viitsisin (riivida ei viitsinud). Kui makaronide ettenähtud keemisaeg hakkas lõpule lähenema, kloppisin kausis 2 muna pisikese purgitäie konservherneste (koos vedelikuga) ja brõnsaga lahti, osa herneid litsusin kahvliga katki.

Kurnasin makaronid ära, valasin pannile sibula-suitsupõse hulka, segasin ära ja keerasin tule täitsa maha.

Kloppisin munasegu veel korra läbi, valasin makaronidele peale ja segasin hoolega, et ta moodustaks pigem kastme kui omleti. Maitsestasin musta pipra, natukese piparrohu ja natukese aed-liivateega. Soola polnud enam vaja lisada, sest kuigi makaronid olin teinud pigem magedad, oli brõnsa päris soolane ja ka hernestes ja suitsupõses oli veidi soola.

*

Täna sain uue pangakaardi kätte (vahepeal unustasin masinasse), tähendab, mu käsutuses oli üle tüki aja veidi rohkem raha, läksin kohe linna peale laiama ja leidsin ökopoest täitsa mõistliku hinnaga ilusad apteegitillid. Kaks tükki tõin koju.

Kodus sirvisin itaalia retsepte, lõpuks tegin üht justkui sooja salatit.

Koorisin 4 kartulit ja lõikasin friikartuli moodi pulkadeks; A. tükeldas paar viilu (maitsestamata) peekonit samasugusteks ribadeks; panime liha pannile, lasime natuke praadida, siis lisasime kartulid.

Mina hõiskasin, et praekartulid pekiga – head lapsepõlvemälestused. A. krooksatas ja väitis, et “mul läks selle peale praegu kohe süda pahaks”.

Siis tükeldasin apteegitilli ribadeks ja panin kartulitele juurde praadima

A. riivis 3 porgandit ära.

Edasi kartul ja apteegitill muudkui praadisid ja mina segasin väikese kausi sees kastme.

Kastmesse läks 4 tl palsamiäädikat, 2 spl mett, 4 (õieti natuke vähem: ma vähendasin pekist väljasulanud rasva arvestades retseptis ette nähtud õlikogust) spl oliiviõli, 1 tl sinepit ja 1 tükeldatud küüslauguküüs. Ja soola ja pipart.

Kastmeteo vahepeal pöörasin pannil olevat mitu korda ümber ja kui hakkas valmis toidu nägu olema, keerasin tule alt ära (see pliit hoiab veel kaua rauda kuumana).

Viilutasin õhukeselt veel ühe suure sibulapooliku; siis lisasin riivporgandi ja sibula pannil olevale, segasin põgusalt läbi ja valasin kastme otsa. Nüüd oli pliit just parasjagu ära jahtunud, et see enam ei praeks.

Lasin natuke maitsel settida ja siis sõin. Soola tuli veidi veel lisada, sest kastmesse segatu osutus liiga väheseks. Õllega sobis toit hästi.

Märkused: originaalretsept nägi praetud kartuli ja apteegitilli juurde tglt ette kuumutamata porgandit-sibulat – ma lasin nad pannilt läbi ainult sellepärast, et oli selge, et A. hakkab seda toitu nagunii homme soojendama. Aga süües olid porgand ja sibul ikka mõnusalt ja parasjagu krõmpsuvad. Ma ise oleks tahtnud hoopis vähem läbiküpsenud apteegitilli. Seda toitu võib veel teha, aga siis lisan apteegitilli tunduvalt hiljem.

Ja teiseks panen ma teinekord vähem mett. Praegu sai minu maitse jaoks liiga magus, kuigi mu köögiviljakogused olid originaalretseptist palju suuremad ja kastmekogus sama.

(Jätan endale siia meelespeaks selle ung. k pogácsa-retsepti, äkki teen kunagi.)

Lillkapsas tomatiga (jälle üks kiirtoit) ja õunaga meesepik

Tulin koju, nohune, vaja midagi sooja ja head süüa, ei taha pelmeeni.

Panin panni õlitilgaga sooja, hakkisin laual vedeleva pooliku sibula pluss ühe küüslauguküüne, panin pannile. Puistasin sinna hästi natuke tšillihelbeid ja lihtsalt natuke apteegitilliseemneid juurde. Lasin natuke haududa ja monteerisin lillkapsa küljest tükke lahti. Siis tükeldasin poolteist suurt küpset head tomatit otse pannile, segasin; tegin lillkapsa küljest lahtikangutatud tükid väiksemateks ja panin sinna juurde, natuke soola ka ja kaas peale. Hautasin mingi 10 minutit, siis keerasin kuumuse maha ja lasin jääksoojuses pehmeneda.

Välja kukkus midagi supi ja hautise vahepealset, tomat oli nii mahlane. Imehea. A.-l ei olnud esialgu söögi vastu huvi, sest tema oligi oma lõunaajal pelmeene söönud, aga lõhnade peale elavnes ka tema – ja õnneks oli ka parasjagu tulnud, et jätkus mõlemale, muidu mine või lillkapsa pärast kaklema. Panime taldrikus veel juustu peale. Meil oli krõbedat värsket sepikut, mis sobis väga hästi sinna kõrvale, sellega sai taldrikust leemekest kaapida.

*

Kui juba sellist head sepikut oli, tegin magustoiduks meesepikut – täpsemalt või ja meega. Lõikusin värskenduseks õunaviilakaid sama taldriku peale, aga kui ma olin võtnud sepikuampsu peale õunaampsu, sobisid need nii hästi kokku, et ma garneerisin oma esimese meesepiku kohe tihedasti õunaviiludega ära. Ja pidin õuna juurde lõikuma, sest teine sepik oleks muidu õunata jäänud. Soovitan!

Ma olen ennegi mõelnud meega magustoitude juurde õuna panna, aga mu tavalise kombo ehk meega kreeka jogurti juurde tunduks õun nagu liiga kõva ja jäik. Sepikuga sobis tekstuur see-eest ideaalselt, see vajab ka ise närimist.

Kreeka jogurtist rääkides – eile sõin kreeka jogurtit vahelduseks hoopis kodutehtud maasikasiirupiga. Ja puistasin röstitud päevalilleseemneid peale. Vat nende kõvadusaste oli küll jogurti juurde paras.

Värske kartul ja kapsas ja lillkapsas ka; ja õnnelik magusa suupiste idee

Söögitegemise ja kirjutamisega on nirusti olnud – olen oma aktsioonide vahele sisse ajanud tatart ja kalakonservi, tatart ja tomatisalatit, põldube tomatiga (ikka neist õlleubadest) ja tomatisalatit nendesamade õlleubadega, vahel mõni kiire omlett naadiga või ilma naadita, juustuga või ilma juustuta – mis on kõik päris maitsev, aga ega seal kirjeldada suurt midagi polegi.

Viimane korralikum toit, mis ma tegin, oli värskest kartulist ja lillkapsast ködi. Natuke vett potipõhja keema, soola sisse, värske kartuli ja lillkapsatükid vette keema, leeskputkevartega, pärast värsket tilli peale. Asjast kujunes peaaegu püreesupp, sest kartul otsustas pudruneda. Mis tähendab, et A. arust oli väga hea toit, mina oleks midagi selgepiirilisemat tahtnud.

Järgmisel päeval oli see tahkunud kartulipudruks lillkapsaga; praadisin pannil suitsupõsekribalaid ja panin selle pudru sinna otsa, mis oli ilmselt õige soojendamismõte: otse potis soendades oleks selline puder tõenäoliselt põhja hakanud.

Siis hakkas juba kontsert peale tulema ja et me tahtsime publikule (ja endale) ka kehalist värskendust ja kosutust pakkuda, tuli selle peale mõelda. Mul oli idee, et panna aprikoosipooliku sisse mett ja maitsestamata kohupiima. Kodus katsetamise käigus selgus, et on liigagi hea ja aprikoosid hakkasid hirmuäratav kiirusega vähenema.

Õnneks sain kodu lähedalt uued ilusad aprikoosid (üle 2 kilo) ja vedasin need kaasa. Mõtlesin, et suure rahvahulgaga läheks ilgeks lödistamiseks, kui kõik hakkavad eraldi mett ja kohupiima tõstma, ja segasin ise mee lohakalt kohupiima sisse – meelega lohakalt, et jääks siiruviiruline ja vahepeal oleks keele peal tunda puhast mee-/kohupiimamaitset.

Nähtavasti tuli populaarne amps, sest aprikoosid said enne otsa kui maasikad. Mitmele inimesele olevat tulnud üllatusena, et niiviisi saab teha.

Teine idee oli jagada üks noor värske kapsas piisavalt suurteks lehetükkideks, et neid saaks kasutada taldrikuna, mille saab pärast ära süüa. Et vähem sodi ja arhailisem ja ökom. Aga kuna meil polnud mahti oma ümberriietumise kõrvalt inimesi valgustada, võtsid nad ikka enamjaolt papptaldrikud. Tõsi, kapsast näksiti niisama ka. Aga ikkagi jäi teda parasjagu üle ja mulle laekus pärast üritust koju “supikomplekt”, nagu S. seda nimetas – suur kotitäis rohelist, suuremalt jaolt kapsas, natuke lillkapsast ja rukolat vahel.

Täna sirvisin retsepte, mõtlesin ja lõpuks tegin midagi oma lapsepõlve “tibukastme” taolist (“tibukastmeks” nimetatakse mu emapoolses suguvõsas mingil seletamatul põhjusel kapsast hakklihaga). Ainult et hakkimata lihaga.

Niisiis: panin poti põhja sortsu õli ja tükikese võid soojenema, ise hakkisin ühe viilu seakaelakarbonaadi ja jupikese suitsupõske kuubikuteks. Viskasin need potipõhja särisema, keerasin nüüd kuumust vähemaks ja hakkisin ühe porrulaugu valge (ja helerohelise) osa, ühe küüslauguküüne ja rohelise sibula valge osa (selle osa, mis on päris sibul, noh), segasin liha ja viskasin sibulad-laugud sinna juurde hauduma. Tükeldasin hulga kapsast ruudukesteks või ristkülikuteks – kokku sai seda nii palju, et kui ma kapsa laukude ja liha juurde potti kallasin, oli viieliitrine pott üle poole täis. Segasin kogu poti sisu hoolega segamini, lisasin tsipa aed-liivateed ja majoraani, ja jätsin kaane alla hauduma, ise panin kartulivee üles ja tegin lillkapsatükid veidi peenemaks ja hakkisin tilli. Lisasin kapsale teelusikatäie jahu, segasin ära ja lasin veel veidi kuumeneda; seejärel lisasin kaks klaasi vett ja ka lillkapsas läks koos tilli jämedamate-vintskemate osadega potti, segasin jälle kõik ära. No ja siis polnudki muud, kui aeg-ajalt vaadata, kas on juba hamba all paras. Kui oli poolparas, maitsestasin soola, naaatukese muskaatpähkli ja pipraga ja keerasin tule ära, las haudub jääksoojuses. Ja nii ta siis haudus, kuni kartul valmis sai.

Ilu ja maitse pärast hakkisin peale rohelist sibulat, tilli õrnemaid osi ja sealtsamast “supikomplektist” tulnud rukolalehti.

Toit tuli tore, kodune, hea; minu suureks heameeleks ei pannud kapsas mul kõhtu valutamagi, ei teagi, kas tänu kapsa noorusele või maitsetaimedele.

Mulle meeldis nii, et kartul oli eraldi (nii et ma sain ISE oma taldrikus valitud kohtades kartulit kahvliga puruks litsuda), märksa rohkem kui see vabatahtlik püreesupikandidaat. Aga ka A. oli täitsa rahul. Tema sõi hapukoorega, mina niisama.

Õhtul tegin veel sedasama lihtsat tikrikooki, mis eelmine kord (tglt üle-eelmine, sest vahepeal tegin sama kooki veel), ainult et esiteks lisasin ma seekord pool pakki kohupiima, mis vajas äralahendamist, ja teiseks ajasin vahepeal kogused sassi, nii et poole tegemise pealt tuli teisi koguseid kohendama hakata ja kõige selle tulemusel tuli mõnevõrra vähem magus kook kui muidu (sest suhkrukogust ma ei kohendanud). Aga igatahes tuli kook, mitte puder või tont teab mis, nii et nagu näha, kannatab see retsept õnneks jahmerdamist.

PS: ma ei saa tänase kapsatoidu headusest kuidagi üle. Kogu aeg kisub kastruli juurde külma kapsahautist sööma.