Rabarberi-purukook

Vana postitus üles (Pineau de Charentes’i probleem lahenes vahepeal juba, tee või jälle kooki).

Kuigi mu esimese maailma probleem jätkub ja mul pole ikka veel Pineau de Charentes’i koogi kõrvale, tegin ikka uue rabarberikoogi. Lugesin koogiraamatuid ja lõpuks kombineerisin-improviseerisin.

Ühte kaussi puru: umbes 1 2/3 klaasi jahu, 2 spl suhkrut, pool pakki (st 100 grammi) külma võid. Lõikusin jahu sees võid, kuni enam ei viitsinud, siis näppisin sõrmedega peenemaks, kuni väga suuri võitükke enam ei olnud. Mõtteuiu ajel lisasin ka isetehtud küpsetuspulbrit (pool tl soodat, pool tl sidrunhapet), et vaataks, mis ta teeb (muidu ma muretaina ega purutaina puhul küpsetuspulbrit reeglina kuigi vajalikuks ei pea).

Ahi kuumenema.

Täidis: puhastasin igavesti suure rabarberivarre (pikem kui mu küünarvars ja peaaegu sama jäme kui mu ranne), hakkisin teise kaussi ja lisasin 3 spl moosisuhkrut. Pigistasin talle otsa ühe külmkappi seisma jäänud pooliku hapukoore, kloppisin ühes kruusis muna lahti ja lisasin sellele (ilmselt oleks saanud nõudepesuga kergemalt, kui ma oleks kohe taibanud sealsamas kausis muna hapukoorega lahti lüüa ja rabarberid sinna otsa tükeldanud). Mõtlesin natuke ja pudistasin ka sellesse kaussi veidi puru.

Panin suurema osa puru ümmarguse vormi põhja, nii et sai korralik paks kiht, sinna peale täidise, sinna peale siputasin supilusika abiga ülejäänud puru (supilusikas aitas ühtlasemalt doseerida). Ahju – alguses termostaat 180 peal; kui olin nõud ära pesnud, siis 160; kui hakkas juba helepruuni näitama, keerasin 140 peale ja lõpuks keerasin üldse kuumuse ära ja lasin jääksoojuses taheneda.

Üldiselt tuli hea, aga minu maitse jaoks oli põhi veidi liiga purune. Maitses natuke nagu klassikaline juubelitordi pulbrist kook. Järgmine kord lisan ehk purule ka 1 munakollase.

A. ei kurtnud millegi üle ja kook sai väga ruttu otsa.

Rabarberitarretis

Eksperimenteerin siin, mida oma sünnipäevaks teha, peenemalt öeldes tegelen tootearendusega.

Võtsin ühe suure jämeda rabarberivarre (peaaegu mu randme jämedune), koorisin-hakkisin ära, lasin väikese veesortsuga keema. Uhmerdasin natuke kuivatatud sidruni- ja apelsinikoort ja puistasin sinna juurde. Samal ajal sulatasin väikese kausi sees teise kuumaveesortsuga želatiini (20 grammi).

Võtsin siis rabarberilöga tulelt ja valasin sinna pooleliitrise purgi maasikasiirupit tühjaks. Ja segasin juba vedelaks läinud želatiini samuti sinna sisse. See oli nüüd üks tulihapu ja tulimagus vedelik. Valasin sinna mahendamiseks ja jahutamiseks oma pool pakki skyri tühjaks.

Ja vahustasin siis ühe 200-grammise paki vahukoort ära; valasin keeduse klaaskaussi – tänu külmadele komponentidele oli see õnneks päris kiiresti jahtunud – ja segasin vahukoore sinna hulka.

Edasi tegelesin selle segu toasoojaks jahtumist oodates tolle köögiviljasalatiga, mis pärast vängeks osutus. Kui salat valmis, oli ka tulevane tarretis küllalt jahe, et külmkappi panna, segasin ta viimast korda läbi ja panin tarduma.

Välja tuli üllatavalt kõva tarretis (želatiinipakk väitis, et kõva tarretise jaoks peaks liitri peale kaks korda rohkem želatiini olema ja silma järgi oli mul küll pigem ligi kaks liitrit vedelikku, aga võib-olla paksemad vedelikud nagu skyr ja rabarberiplödi tahavadki vähem), mõnusalt hapu ja väga peene maitsega. Võib-olla võiks siiski veidi vähem magus olla. Ma arvan, et järgmine kord panen hapupiimalist suhteliselt rohkem.

Nuudlid naadi ja juustuga

Lugesin jälle üks päev siin leedukate köögiajakirja, seal oli spinatiga makaronide retsept, aga naat on teatavasti samuti väga söödav ja hea toiteväärtusega ja pealekauba ei sisalda erinevalt spinatist oblikhapet.

Söögitegu: õuest paks peotäis naati (ja maitseaineks paar oblikalehte ikkagi ka las siis olla natuke obblikhapet).

Naat kiiresti pesust läbi (algul nõu sees seisva veega, nii vajub muld vee põhja ja ma korjan veepinnal ulpivad naadid selle kohalt välja, seejärel loputan voolava veega) ja kastruli põhja, natuke keeva vett peale, et õrnemaks muutuks, ja kurnan ära. Kui juba kannatab katsuda, pigistan kuuma vee välja.

Nuudlivesi tulele. Kuni keema läheb, hakin naadi nii peeneks, kui vähegi viitsin. Ja hakkan otsast kõva juustu riivima (A. tuli lõpuks ise riivima, talle käib see tegevus vähem närvidele). Kaks kõva juustu kontsu (mingid dziugased ja forted) sai ära pandud.

Kui vesi keeb, nuudlid vette (mul olid lintnuudlid).

Segan naadipudi riivjuustuga, lisan natuke allah. valget juustu. Ja küüslauku ja pipart; ja ühe inspireeritud lükkena sortsu kuivatatud tomatitest järgijäänud õli. See muutis pudi kohe väga maitsvaks ja hästisegatavaks.

Nuudlid said vahepeal valmis, kurnasin ära, panin kastrulisse tagasi, lisasin natuke kuivatatud tomatitega võid ja segasin naadipudi sinna hulka. Kuna pliit oli veel kuum (kuigi kuumus juba maha keeratud), röstisin jääksoojuses väikese panniga päevalilleseemneid ja puistasin toidu otsa.

Tuli minu arust imemaitsev. Võib-olla oleks olnud ilusam, kui oleks pudi pannud nuudlite peale alles taldrikus, aga maitses ka nii. A. soojendas järgmisel päeval, oli samuti päris rahul.

Soe (pärast ka jahtunud) peedisalat

Üks A. küpsetatud peetidest (paras suur) oli pealt hallitama läinud. Koorisin ta ära, minu arust oli koore alt korras, aga igaks juhuks tahtsin ta läbi kuumutada.

Panin pannile natuke oliiviõli, koriandriseemneid, india köömneid, pärast uhasin päevalilleseemneid ka.

Kui seemned olid veidi jumet võtnud, siis tükeldasin sinna peedi juurde, piserdasin palsamiäädikat peale ja pruuni suhkrut panin ka. Hakkisin sinna juurde 2 küüslauguküünt.

Hakkasin otsima seda india maitseainet, mida mulle vahepeal meeldis igale poole panna, aga otsa oli saanud. Panin siis hoopis natuke piparkoogimaitseainet, eraldi ingverit ja natuke üht tšilliga lihamaitseainet.

Ürtidest puistasin aed-liivateed ja sellerit.

Õuest tõin naati ka, aga selle lisasin alles kõige lõpuks, kui ma toidul kaane all tõmmata lasin: sest naat ei taha praadida, vaid kergelt blanšeerida või hautada.

Algne plaan oli olnud sinna fetat lisada, aga kui see aromaatne peet mul taldrikus oli, hakkas äkitselt tunne, et kõva juust istub paremini. Nii et võtsin siis kõva juustu (mingi allah. Dziugas), veidi kreeka jogurtit võtsin niisutamiseks kõrvale.

Tuli väga maitsev.

Järgmisel päeval, kui ma seda juba jahtunult sõin, võtsin fetat, ka nii oli hea.

(Mulle jäi seda järgmiseks päevaks üle, sest ma olin küll A.-le öelnud, et tegin sellise poolfabrikaadi, mida saab meelepärase juustuga salatiks segada, aga ta unustas ära, leidis, et ei tea, kuidas seda peeti käsitseda ja tegi endale hoopis kalapulki tatra ja porgandisalatiga).

Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.

Kala-kartulisalat

A. tõi poest suitsutatud hõbeheigi, me sõime pool sellest võileiva peal ära, edasi tegime salatit:

poole suitsuheigi liha, 4 keedukartulit (kuubikuteks), 2 keedumuna (kahvliga peeneks), veerand sibulat (hästi peeneks hakituna), õuerohelist – võilille, naati, karulauku, veidi leeskputke (nii peeneks hakituna kui viitsisin). Kastmeks majoneesi, veidi mädarõigast ja veidi kreeka jogurtit.

Imehea.

Kaks peedisalatit, kuumi võileibu ja roheline supp

A. küpsetas jälle ahjupotis peete.

Peedisalat nr 1: peet, valge juust (“parim enne” möödas), veidi küüslauku, noori võilille- ja naadilehti, veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli. Juurde praadisin tükikesi kamararulaadist ja natuke mingi leivapoolise tükikesi. See kamararulaad mulle niisama eriti ei maitsenud (vastu ootusi – kamar mulle üldiselt meeldib) ja ma otsustasin asja praadimisega parandada; praadimine lammutas tema ilusa rulaadimustri ära ja tegi kõik pudiseks-plödiseks ja panni külge kippus ka kinni jääma, aga mulle maitses niiviisi rohkem. Praadimise lõpupoole piserdasin veidi sojakastet peale, et mõnusalt karamelliseks läheks.

Sellest plödisest praadimisest sain inspiratsiooni ja tegin järgmisel päeval selliseid kuumi võileibu: tatrasepiku viilu peale natuke õli, siis õhukesi sibula- ja õunaviile, sinna peale tükike suitsupõsepekki (see oli poes kõige odavam pekk), sinna peale viil kamararulaadi. Sinna peale tilgake sojakastet (maitseks ja karamellisuseks) ja tilgake õli (krõbeduseks). Leivad küpsesid mul veidi üle, aga sellegipoolest olid päris head.

Leibade kõrvale tegin seekord lahjema peedisalati (sest leivad olid juba ise rammusad): peet, hapukapsas, natuke sibulat ja tillukese purgi täis konservherneid (hernevedelikust osa kasutasin ka salati niisutamiseks ära). Maitseks kergelt piparrohtu (mis saab mul kohe otsa, oioi) ja kergelt salveid. Salatikastme vajadust nagu ei tundnud, oli mahlane küll.

Peedisalatit jäi natuke üle ja ma lahendasin selle eile ära, täiendades seda veidikese naadi, võilille ja karulauguga ning praadides kõrvale jälle pekki ja kamararulaadi ja natuke üht “parim enne möödas” taisemat suitsuliha sinna juurde.

*

Tulpide ümbert umbrohul päid maha katkudes (ma ei loodagi naatidega võitlemisel päris rohimise peale – nagunii jääb mingi jupp sisse ja ajab uued võrsed välja – , aga ei luba neil sellegipoolest tulpidel valgust päris ära võtta) panin nooremad ja õrnemad naadid ja võilillelehed kõrvale. Pärast toas avastasin, et veerandtunnise katkumise kõrvalt oli igavesti paks peotäis kogunenud. Sõin osa peedisalati täiendusena ära, nagu öeldud, aga suurem osa jäi järele.

Õhtul mõtlesin, et teeks neist õige rohelist suppi. Tõin õuest veel oblikaid juurde ja natuke leeskputke. Hakkisin ühe terve ja ühe seisma jäänud pooliku sibula, panin poti põhja võiga praadima; lisasin A. rammusast pirukast järelejäänud muretainapudi (see oli praktiliselt võine jahu); kui tundus, et hakkab liiga pruuniks kiskuma, lisasin 4 suurt kruusitäit vett. Pesin ühe kanamuna hästi puhtaks ja panin kõige koorega sinnasamasse supipotti vette (sellega oli mul tagamõte: oblikatel on oblikahape sees, aga munakoore kaltsium võiks idee järgi seda siduda, teisest küljest on keedumunapudi rohelise supi kõrvale hea, ühendaks siis õige kasuliku meeldivaga).

Kuni vesi kuumenes, puhastasin-tükeldasin 2 kartulit ja 1 porgandi, puistasin mõlemad potti juba enne, kui vesi keema jõudis minna. Siis hakkisin naadid ja oblikad ja huvi pärast paar jämedamat võilillelehte ka ja jätsin ootele.

Kui suppp oli umbes 5 minutit keenud, lisasin kaks väikest peotäit kaerahelbeid ja lõikusin kääridega 2 kuivatatud tomatit supi sisse.

Veel paar minutit ja ma panin sinna sisse ära ühest kunagisest veidi pikale läinud praeküpsetamisest jäänud isetekkelise puljongipulbri (ma olin tookord, kui A. prae ahjust välja võttis, sealt küpsetuskotist ülikontsentreerunud praeleemetilga kaussi valanud ja see kristalliseerus seal ära) ja natuke koriandriseemneid.

Siis panin hakitud naadid-oblikad-võilillelehed – ja natuke päevase salatisöömise kõrvalt üle jäänud musta leiba, mille ma pudiks tegin – potti ja keerasin kuumuse alt ära, et jääksoojuses natuke veel keeks. Maitsesin ja lisasin 2 tl adžikat.

Siis maitsesin leent, lisasin soola; otsisin muna supi seest üles, ehmatasin ta ära, koorisin, litsusin kahvliga peeneks ja panin selle pudi jälle supi sisse. Lisasin supile veel paar tl võid ja oligi valmis. Hakkisin paar leeskputkeoksakest värskemaks roheliseks peale.

Väga maitsev tuli. Ma sõin ühe taldrikutäie hapukoorega ja poole pealt võtsin juurde, aga hapukoort ei viitsinud juurde võtta. Mõlemat moodi oli hea.

Me küpsetame

Mul pole muud olnud vajadust teha, sest A. on väga kokanduslikuks muutunud ja viimased paar päeva oleme näiteks tema tehtud kartuliputru mitmesuguste lisanditega söönud.

Lisaks otsustas ta quiche’i teha, sest tal oli selle isu. Soetas selleks tarbeks veel kaks korda 200 ml vahukoort.

Mispeale mina nentisin, et siis ma teen pühadest üle jäänud vahukoorest ikkagi kooki, olin korraks mõelnud seda vanemat koort juba talle pirukatäidiseks pakkuda.

Ahi oli samuti vaba, sest A. küpsetamine venis kahe päeva peale (ühel päeval tegi muretaina ja pani külma, teisel päeval tegi täidise ja küpsetas, ta on selline planeeriv ja metoodiline).

Koogi tegin rabarberi-jogurtikoogi retsepti järgi, sest mu protsentarvutus ütles, et retseptis olnud jogurt ja sulavõi peaks kokku andma enam-vähem samasuguse piimarasva protsendi nagu vahukoorel.

Tükeldasin ümbes 1 ja ütleme veerand klaasi rabarberit, panin selle juurde kaussi poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat ja pool tl sidrunhapet; ja umbes 3/4 klaasi suhkrut. Lisasin veidi vanillisuhkrut ja Bulgaariast kingiks saadud roosisiirupit (retsept ütles “roosivett”, mida mul ei olnud, eks ma selle siirupisuse võrra panin suhkrut vähem kui originaalis).

Panin ahju soojenema; kloppisin lahti 2 muna ja segasin kaussi juurde. Ja segasin hulka ka kogu selle vana vahukoore.

Seda tundus olevat natuke rohkem kui vedelikku minu protsentarvutuste järgi oleks pidanud olema, nii et kindluse mõttes lisasin natuke jahu veel.

Segasin ära, määrisin ahjupanni (originaali vormi asemel) võiseks ja valasin taina pannile. Ja ahju, mis ei olnud veel ettenähtud 180 pügalani jõudnud, aga ta ongi nagunii alati kuumem, kui näitab. Keerasingi kohe termostaadi 160 peale.

Kui kook oleks olnud vormis, oleks ametlik küpsetamisaeg olnud 1 tund. Arvestasin, et ahjupannil on see siis pool tundi (sest õhem), aga praktikas oli ta juba 10 minutiga väga pruuniks tõmmanud, aga seest vedelavõitu. Nii et keerasin termostaati veel maha, nüüd juba 140 peale.

Sellega oli ta 10 minutit veel ahjus, siis keerasin tule maha ja lasin jääkkuumuses küpseda.

Tuli kobe ja rahuloldava maitsega. Veidi kuiv ehk, rabarberit oleks vist võinud rohkemgi olla. Mine tea ka, kuidas oleks tulnud, kui ma ikkagi ei oleks seda lisajahu pannud.

Süües selgus ka, et ei olegi õudmagus, nagu ma olin kartnud, küllap rabarber tasakaalustas ära. Leidsin lausa, et tahan sinna peale seda vanillist tuhksuhkrut, mis oli türgi maiuse karpi seisma jäänud.

*

A. quiche (praesibula-suitsuliha-koore-muna-täidisega) tuli igavesti rammus, võib-olla rammusam, kui mõeldud, sest ta tegi juutuubi õpetuse järgi taina – köögikombainiga; hakkas siis kartma, et sai vähe võid, sest tainas ei näinud välja nagu videos (pudedam sai) ja lisas veel natuke, aga nii rammusa täidise puhul poleks võib-olla pidanud (täidise rammusus imbub ju ka põhja sisse). Igatahes sõin mina kindluse mõttes kõvasti võilille-naadi-karulaugu-kurgi salatit kõrvale (kefiiri + natukese õli ja palsamiäädikaga, soola ja pipart peale). Väga iiveldama pole tänase töö-öö jooksul ajanud, nii et ju sai salatiga kokku peaaegu paras.