Vürtsine kiirsupp; õunakook

Oleme endiselt haiged, tegin sel puhul tõelist kiirtoitu. Ka ökosüdametunnistuse poolest piinlik, seal on mitu eksootilist komponenti. Teisest küljest vingerdab ehk Marco Polo põhimõttel läbi: need on kõik kas kuivatatud (seened) või sellised, mida kulub korraga hirmus vähe ja mis säilivad enam-vähem lõpmatuseni (kalakaste – vist oma viis aastat juba külmkapis – ja roheline karripasta – parim enne oli 2015, tähendab, kindlasti ostsin ma ta veel tükk aega varem, kusjuures ma olen temast päris palju toitusid teinud).

Ühesõnaga: fulgaarne “vaese mehe” vürtsisupp, kus ma asendasin päris palju asju mingi analoogiga.

Kõigepealt panin seitse kuivatatud shiitake seent likku. Retseptis olid tupplehikud, mida mul ei olnud. Ma olen analoogilisi suppe kohanud ka šampinjonidega, aga ma kunagi meeltesegaduses ostsin neid kuivatatud hiina seeni ja need kuskil ära kasutada on lõppeks ausam kui minna ekstra poodi kohalikku seent otsima.

Panin kõigepealt paar kuivatatud sidrunikoort liitri veega pliidile kuumenema, järele mõeldes viskasin paar värskelt kooritud koort juurde (sest sidrunheina ei olnud).

Kui keema läks, lasin veel paar minutit keeda.

Kogu selle aja sees hakkisin poolteist suurt sibulat, ühe tšilli ja tegin ka seened tükkideks.

Õngitsesin sidrunikoored välja (väikese sõelaga tundus kõige lihtsam) ja viskasin potti ühe sültja kanapuljongi (see sültjas tundub mulle kuidagi peenem kui kuubik, vbla platseeboefekt) ja poolteist tl rohelist karripastat (see pidi nüüd esindama sidrunheina, kahvrilaimipuu lehti ja koriandrilehti, need olid kirjade järele tema koostises olemas).

Niipea, kui need üles sulasid, viskasin seenetükid koos leotusveega takkajärgi. Panin 3 spl kalakastet ka, vaatasin, et A. ei näeks ja lisasin ka natuke konservskumbria (omas mahlas) leent, mis konservikarbi põhja alles oli jäänud. Sest ma olen sarnast suppi vahel ka kalakonserviga teinud ja vahel niisama valge kalaga.

Lasin natuke keeda, siis viskasin sibula, tšilli ja natuke tšillihelbeid sisse (helbeid sellepärast, et ma olin sellest värskest tšillist juba aru saanud, et ta maitseb peaaegu nagu magus paprika, vürtsikuse mõttes tühi koht).

Pigistasin ühe sidruni mahla juurde.

Lõikusin posu krabipulki juppideks. NB! Oma “vaese mehe krabitoite” tehes olen tähele pannud, et kui ma makrasalatit tehes otsin kõige suurema surimisisaldusega, tähendab, kõige kallimaid ja kvaliteetsemaid krabipulki, siis sooja toidu sees on odav makra parem kui kallis: suure kalalihasisaldusega makra kaotab kuumutades oma maitsest rohkem, aga odavatel pulkadel mõjub keetmine tärklisele kuidagi hästi. Pmst on siis supi sees nagu mõnusa krabimaitsega klimbid või laiad lintnuutlid (kui makra ennast keemise ajal lahti kerib).

Surkisin supi sees seeni ja sibulaid, otsustasin, et on vist pehmed küllalt ja maitsesin. Leidsin, et ähvardab liiga soolane tulla, kuna makra on ise juba maitsestatud. Mõtlesin, millega seda taandada, panin natuke vett, aga palju ei tahtnud panna, et äkki tuleb vesine – surasin munanuudleid sisse (kiirnuudlipakist, sest need on kõige odavamad munanuudlid ja olid kodus olemas, puljongiümbrikukese panin mustadeks päevadeks kõrvale) ja keerasin tule ära (mul on selline pika vinnaga pliit, mis kuumutab veel tükk aega).

Kui lisatud vesi ja munanuudlid olid keema tõusnud, panin ka makrajupid sisse.

Kõik tuli üllatavalt hea, arvestades, et pooled komponendid olid millegagi asendatud (laim sidruniga) või konservist (sidrunhein, kahvrilaimi lehed, koriander) või võltsitud (krabi) ja nuudleid originaalretseptis üldse ei käinud. Isegi A., kes on konservimaitse vastu väga tundlik, ei kaevanud.

Ainult et nuudleid tundus esialgu liiga palju ja mõtlesin, et poolest kiirnuudlipakist oleks vast piisanud.
Samas järgmisel päeval soojendades tundus jälle täitsa paras. Äkki ma siis esimesel päeval võtsin lohakalt ja sain nuudlid puha oma taldrikusse.

*

Öösel tuli koogitegemise tung ja tegin seda hapukoorepõhjaga õunakooki – tainas 100 g võid, pool klaasi suhkrut, 60 g hapukoort, klaas jahu, tl küpsetuspulbrit; peale peaks idee järgi minema 6 suurt õuna (kaneeli ja suhkruga segamini), aga tundub, et minu õunad on suuremad või plaat väiksem või mõlemat, sest mul oli juba viie õuna tükkidest suur paks kiht, rohkem ei oleks kuidagi mahtunud, oleks üle plaadiserva ajanud (ja kuigi mu ahjupann on ehk väiksem kui tavaline plaat, siis see-eest on ta kõrgema servaga, nii et maht on vbla isegi sama). Võimalik, et isegi viiest õunast tuli paksem kiht kui originaali 6-7 õunaga ette nähtud, a polnud hullu.

Haruldasel kombel kiitis A. selle sama heaks kui hapupiimakoogi (vt siit, kõige viimane) ja kuna ka lihtsus on sellega võrdväärne, võtan ilmselt põhimenüüsse.

Võimalikud seletused: a) lihtsad koogid ongi maitsvamad kui keerulised; b) A.-le maitsevad kõige rohkem need koogid, kus ei ole muna sees.

Ääremärkus: originaalretsepti all arutasid inimesed, kas või peab olema vedelaks sulatatud või toasoe. Mul oli külmkapikülm ja ikka segunes – see hapukoor aitas kuidagi seguneda -, nii et pole põhjust hakata või soojenemise järel ootama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s