Soe aedoa-kartuli-umbrohusalat

Algas kõik sellest, et A. ostis mõni päev tagasi ühe suitsukoodi, et selle küljest võileiva peale liha nokkida. Nüüd hakkab nokitav liha vaikselt otsa saama, aga koodi endaga võiks ju midagi teha. Niisiis läksin talupoodi luurele, ega veel värskeid põldube ei ole.

Neil oli hoopis värskeid aedube ja kartulid olid palju parema väljanägemisega kui suures poes, nii et tulin koju hoopis nendega. Ja hakkasin guugeldama. Jõudsin läbi lugeda selle küüslauguga sooja salati ja selle mündiga salati retsepti, segasin need oma peas kokku, sest küüslauku meil veel on ja münti on lausa terve võsa. Kuskilt jäi veel silma “oad parmesaniga”, mis tundus eraldi tegemiseks liiga vähetoitev.

See söök tuli minu kohta ebatüüpiline, sest ma kasutasin mitut keedunõud ja pärast koguni riivisin, aga kuna ma sellest hullemat pshühhotraumat* ei saanud, võib teinekordki teha.

Igatahes, olles välja mõelnud, et tahan teha oa-kartuli-piparmündi salatit, läksin miskipärast hoopis õue uurima, mis umbrohtusid veel kasvab. Et kas saaks näiteks naati. Naadid olid suured ja koledad või väikesed ja vintsked, aga avastasin, et võililled on pärast viimast niitmist pisikesed ilusad lehed kasvatanud. Siis meenus, et kevadel sain kõige ilusamaid ja õrnemaid võilillelehti tsillapuhmast, kus nad eriti päikest ei saanud, ja läksin selle peale sinna tuhnima, kus majaremont ei ole lasknud A.-l muru niita ja mühab naat. Õige: naadi varjus olid imeilusad haprad õrnad võilillelehed. Sain terve suure posu ja panin need kerge soolveega likku (on mingi jutt, et siis on nad kergemad seedida). Lisaks sain meelespealehti (need on praegu päris suured ja pehmed) ja murulauku. Ja ühe lehekese leeskputke võtsin ka. Mõtlesin, et ega vist piparmünti ei pea üldse panema, niigi on huvitav.

Kartulid koorisin lohakalt (st käisin traatnuustikuga üle ja noaga läksin ainult plekkidele või rohelistele kohtadele kallale) ja panin suurema potiga keema (kuuma vette), mingi 9-10 keskmist kartulit; siis panin oakeeduvee (soolaga) tulele ja puhastasin neid aedube. Neid tuli niipalju, et väikesest potist umbes pool oli täis (väike pott on 2 l). Kui oad puhtad (pruuniks tõmbunud otsad ja varrejupid maha lõigatud), oli ka vesi keema läinud, viskasin potti. Käisin lugesin veel retsepte ja oma kirju ja pesin paar nõud ära ja hakkisin kaks küüslauguküünt.

Katsusin kartulit – pehmed, kurnasin kartulid ja oad ära ja mõtlesin korraks, äkki sulataks võid sealsamas oakastrulis. Aga panni peal tundus lihtsam manööverdada, nii et panin sinnasamma pliidirauale, mis oli parasjagu õrnalt kuum (ma olin enne juba kartuli alt tule väiksemaks keeranud), panni ning pannile kuivatatud tomatitega võid sulama, umbes veerand pakki, vbla läks rohkem. Kui või ära sulas, panin sinna mõneks minutiks hakitud küüslaugu tõmbama. Siis õngitsesin poti seest kartuleid – vist neli või viis, viskasin tervelt pannile, sest nad olid liiga tulised, et korralikult hakkida, ja lõikusin nad alles seal panni peal puust võinoaga tükkideks. Siis viskasin oad otsa ja sonkisin ja keerutasin neid seal sees igapidi ja keerasin tule üldse ära.

Siis pigistasin natuke vähem kui pool sidrunit sinna otsa; ja hakkisin kogu selle heina, mis ma olin korjanud, sinna otsa. Segasin, maitsesin – oli tasakaalust väljas, haput palju, soola vähe: kartuli jaoks jäi sellest soolast, mis tomativõist tuli, väheks. Panin natuke soola juurde, nüüd oli parem, aga sidrunimaitse ajas äkiste just piparmündineelud käima. Et mis mojito see muidu on (jajah, ma tean, päris mojito käib laimiga). Nii et lõpuks tõin ikka õuest kaks mündiladvukest ka.

Siis võtsin külmkapist kõva juustu kontsu (on vist Dziugas) ja riivisin seda niikaua, kui viitsisin. Arvatavasti on nii, et mida rohkem juustu, seda maitsvam tuleb (ja võiga sama lugu). Mul läks vist umbes viiendik seda tavalist sektorit, mida nad paki sees müüvad.

No ja siis mäkerdasin seda veel natuke, et ära seguneks ja sõin. Väga hea tuli. Ma ei tundnud mingit kiusatust söögi kõrvale midagi lugeda või telekast vaadata, sest söök oli ise piisavalt elamusi pakkuv.

Välja nägi nii tervislik nagu Arni kõige hirmsamas õudusunenäos, aga tema lohutuseks võin öelda, et seal oli kõvasti juustu ja võid sees. Ühtlasi tervitan sellega Ritsikut, kes tundis huvi ilma lihata toiduretseptide vastu.

Nagu suvi. Nüüd tuli meelde. See toit maitses nagu suvi, sest seal oli palju rohelist ja haljast ja kõik oli õrn ja helge. Ma olin vahepeal juba masenduses, et suvi saab enne otsa, kui mina õieti jõudsin suvitama hakata. Aga kuni aias on veel värsket umbrohtu, on suvi veel siin. Vähemalt taldrikus.

——————————————————————————————————————————————-
* Väikese füüsilise trauma küll sain – rohtusid hakkides oskasin endale läbi küüne sõrme lõigata. Pidi alles terav nuga olema. Söögitegemine on badass värk!

Advertisements

2 thoughts on “Soe aedoa-kartuli-umbrohusalat

  1. Ma panen siia kirja ka oma sooja oasalati. Hispaanias ma vahepeal peamiselt sellest toitusin, sest ilusaid noori ube sai seal juba veebruari lõpust. Kuigi kui ilmad väga suviseks läksid, ei olnud oad poes enam nii ilusad, siis said põhisöögiks avokaadoga salatid.

    Aga oasalat siis. Mina puhastan ja tükeldan aedoa noored kaunad ja keedan ära. Sel ajal kui oad keevad, hakin kausi või supitaldriku põhja veidi kõva juustu (Hispaanias oli see enamasti kitse- või lambajuust, Eestis Valio Forte vms). Kui oad on keenud, kurnan ja kummutan taldrikusse juustu peale. Siis hakin otsa ühe tomati. Seejärel sulatan pannil korraliku koguse võid ja praen selles kuubikuteks lõigatud kuivemapoolset leiba (Hispaanias seda tavalist valget, aga see ei tohi liiga pehme olla, muidu imab liiga palju võid sisse; Eestis enamasti musta leiba, ilma seemneteta), kui küüslauku on, siis hakin ka seda ühe küüne ja lisan leivale (selle koha peal astus Hispaanias tavaliselt keegi kööki ja küsis, mis siin nii hästi lõhnab). Kui leib on üleni rasvaga koos, peenem puru kipub kergelt kõrbema ja küüslauk lõhnab mõnusalt, võtan tulelt ja valan kogu kupatuse ubadele ja tomatile otsa. Segan läbi ja söön kohe. Laisem variant on kasutada isetehtud praeleiva asemel poest ostetut. Hispaanias näiteks müüdi poes küüslaugu ja oliiviõliga kuivikuid, mis olid täitsa okeid (pudistasin ühe viilu salati peale), aga siis lisasin ma ka oliiviõli, sest muidu jäi kuiv.

  2. Põhimõte paistab sama olevat, ainult et kartuli asemel on leib ja haput annab sidruni asemel tomat.
    Ma mõtlesin ka ise seda oma kartulivarianti millalgi hoopis tomatiga proovida.
    No ja siis see menetluslik vahe, et sa segasid kõik kokku kausis, aga mina panni peal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s