Baklažaani-tomatisupp

Tegin selle supi valmis, millest ma eelmise postituse all kõnelesin. Aluseks võtsin selle prantsuskeelse retsepti, aga tegin enda elu natuke lihtsamaks (näiteks ei viitsinud midagi püreerida, pealegi mulle meeldib tükkidega supp rohkem).

Niisiis. Lõikusin viimase baklažaani (selle, mida ma eile ratatouille‘ sisse ei pannud) kuubikuteks ja panin soolaga sõela peale seisma, nagu retseptis kästud. Hakkisin ühe väikese, ühe suure ja siis veel ühe väikese pooliku sibula, sest viimasel hetkel märkasin seda laua peal vedelemas; ja kaks küüslauguküünt; praadisin poti põhjas enam-vähem klaasjaks (tavalise rapsiõli sekka, mida ma kõige rohkem kasutan, sortsasin natuke õli, mis oli jäänud juustuga täidetud tšillide purgipõhja järele, ja natuke oliiviõli; lootsin ka peaaegu tühjast kuivatatud tomatite purgist õli saada, aga seal oli veel liiga mitu tomatit sees, võtsin sealt tugevama maitse huvides hoopis ühe kuivatatud tomati); pudistasin sinna ka tšillihelbeid ja punet.

Siis hakkisin lisaks ära ühe väikese tšillikauna nende hulgast, mille üle ma eile virisesin, et toit tuli vähevürtsine – maitsesin seekord värsket kauna – tõepoolest, viljaliha oli praktiliselt magus paprika, ainult hästi tilluke, ainult seemnetel oli natuke vürtsikust. Mis seal ikka, pruugime siis viljaliha lihtsalt paprikana. Selle hakkimise järel oli sibul juba enam-vähem valmis, pudistasin neile mingit Maximast ostetud supimaitseainet peale (täiesti aus kraam: kuivatatud maitseviljad, nt seller ja pastinaak, pluss sool), uurisin, mis vahepeal baklažaanidega on toimunud – vett nad selle ajaga eriti välja polnud jõudnud ajada, lõin käega, loputasin-tahendasin nad nii ära, nagu nad olid, ja viskasin koos värske tšilli tükkidega potti. Tolle kuivatatud tomatite purgist õngitsetud tomati lõikusin samuti juurde.

Sonkisin natuke, lasin praadida, siis tuli mul hea mõte tavalise vee asemel lisada nii-öelda maitsevett: A. oli eilse ratatouille‘ pära just ära söönud, aga panni küljes oli veel omajagu sousti, nii et panin panni likku ja sortsasin hoopis selle vee juurde: saab veidi rohkem baklažaanimaitset, see eilne toit oli ju peaaegu sama koostisega.

Lasin veel natuke praadida, siis kiskusin ühe väikese kooritud tomatite purgi lahti, valasin selle potti tühjaks ja loputasin viimased tomatikastmeriismed veega samuti potti. Kõigi nende loputamistega oligi enam-vähem parasjagu vett saanud. Kui keema läks, panin juurde pool puljongikuubikut, mis A.-l oma kosutusjoogist järele oli jäänud (tema on kah haige). Hakkisin viimased tillivarred ära, mis olid heeringasalatist järele jäänud ja puistasin need sinnasamma potti. No ja siis lihtsalt lasin veel natuke aega podiseda, ise üritasin mingit tüütut lepingut tõlkida.

Supp tuli täitsa rahuloldav, veidi vähevõitu, aga mis teha, ei olnud oidu rohkem kooritud tomatit osta ja ega mul ka üle ühe baklažaani ei olnud. Täpselt see toit, mida nohustel inimestel on vaja süüa: soe, vürtsine, hapukas.

Märkasin alles praegu, et kui see puljongikuubik ei oleks olnud ribipuljong, vaid hoopis seene või köögivilja oma, siis oleks tulnud täisvegetaarne toit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s