Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.
Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.
Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.
Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.
Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.
Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.
Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.
Läbikäigu köök 