Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Enam-vähem nädalakokkuvõte: kuidas päästa liiga rasvast makaronitoitu; kuidas jäätise- ja kohupiimaülejääke koogi sisse panna; skumbriasalat ja kedgeree

Ema käis reedel-laupäeval külas – kõigepealt sõime toda suvikõrvitsaga pikendatud oahautist, millest ma juba kirjutasin; järgmisel päeval kerge eine – suvikõrvitsa-chorizo-omlett.

Hiljem – A. tegi lihakonserviga spagette (pmst keetis spagette, pani pool lihakonservi pannile ja praadis ja segas ära), ei jäänud rahule, sest konserv oli hirmus rasvane ja üldse ei maitsenud talle kuumutatult, ja sõi seda hästi vähe. Ma päästsin toidu: hakkisin sinna viimased suvikõrvitsad sisse (oli ka aeg, hallitama ähvardasid minna) – 2 tk miinus koledaks läinud kohad, mille ma ära lõikasin – , küüslauku, lisasin marineeritud tšillipastat (ikka ämma tehtud, ta on kuidagi need tšillid püreeks jahvatanud ja äädikaga sisse teinud, maitselt meenutab tabascot, nii et ilmselt saakski edukalt ka tabascot kasutada), aed-liivateed, salveid ja majoraani. Tuli täitsa söödav toit – esiteks kasutasid suvikõrvitsad rasva ära ja lahjendasid kõike natuke, teiseks aitasid vürtsid kõike seda rammu seedida (A. kommentaar, kui ma lootsin, et äkki maitseb nüüd paremini: “halvemini ta igatahes maitseda ei saa”). Hästi toitev ka, ma jaksasin selle najal kõvasti koristada.

Integreerisin vana jäätisepära õuna-kohupiimakooki. Põhi: muretainas 1,5 klaasist jahust, 0,5 klaasist suhkrust, poolest pakist (ehk 100 g) võist ja kahest munakollasest; pealsesse oleks lisaks õuntele (mingi 3-4 pehmet õuna hakkisin ära), poolikule kohupiimakreemile (mingi leiva-pähkli vms, mis mulle ei maitsenud ja A. ei julgenud pärast kuupäeva kukkumist enam ise süüa) ja umbes 1/4 l jäätisele ja 1 spl tärklisele minema pidanud ka kaks vahustatud munavalget, mis nende munakollaste ümbert tulid, aga mikserikann kukkus maha ja munavalge läks põrandale laiali, nii et munavalgevaht jäi ära. Viimasel hetkel lisasin priske peotäie rosinaid, umbes 100 g vbla. Muudatus algses plaanis: kuna muretainas ei hakanud isegi pärast munakollaste lisamist kuigi tainana käituma, vaid oli ikka pudi nagu alguses, kui ma kuivaineid ja võid veel noaga läbisegi hakkisin, ja teiseks oli teda hämmastavalt palju, panin ma ainult umbes 2/3 pudi panni põhja ja küpsetasin kergelt läbi (õnneks ei läinud vähemalt see kõigi mahakukkumiste kõrvalt kõrbema), siis õuna-kohupiima-jäätisesegu otsa ja ülejäänud pudi peale. Kõigist koomilisuseni totratest viperustest hoolimata tuli erakordselt maitsev kook. Ma kirjutan selle valmistamisprotsessi täies ulatuses oma põhiblogisse üles, see oli nii naljakas.

Ostsin 3 kohe mööduva säilivustähtajaga skumbriat, lootuses, et ma lähen kalasöömisest intelligentseks. Esimene läks võileibade peale ära, teisest tegin makaronisalati – lisaks skumbriale ja makaronidele (spiraalmakaronid olid, fusilli) läks sinna rohelist sibulat, õuna (antoonovkat) ja tomatit ja nii palju võilillelehti, kui palju ma pimedas õuest leidsin, enne kui lumi maha tuli; kaste koosnes mädarõikast ja rjaženkast (algretseptis oli jogurt, aga mul seda ei olnud) – väga-väga hea, olin vaimustatud, ainult et need konkreetsed tomatid olid juba talviselt plingid ja sama hästi oleks võinud nad sinna panemata jätta, maitset oli neil vähe, kuskil sooja toidu sees oleks neist ehk rohkem asja olnud. Oleks selle mõttetu tomati asemel hoopis rohkem õuna pannud, vat siis. Aga see-eest mädarõigas! kuidas ma siiani polnud selle peale tulnud, et kalasalatile mädarõigast panna?

Kolmandast tegin kedgeree’d – 1 hakitud sibul praadima, siis läks sinna juurde ka 1 hakitud küüslauguküüs, hulk jahvatatud koriandrit ja vürtsköömneid, natuke apteegitilli, kurkumit, cayenne’i pipart, väike tl punast karripastat ja sorts mingit kanamaitseainet, mis oli pmst soolaga karripulber, ja natuke tilliseemneid (ämma antud). See kõik oli mõeldud andma kokkuvõttes karripulbri + tillilehtede maitset, mida mul kumbagi ei olnud. Ja panin ühe vanavõitu risotoriisi ära. Ja vanad leeskputkevarred, sest esiteks ma just kuivatasin tänavused leeskputkeriismed ära ja vanad tuleb eest ära kasutada, ja teiseks ei olnud mul ka peterselli, mida oleks pidanud retsepti järgi panema. Ja vesi peale, algul klaasitäis, pärast, kui kuivale kippus jääma, panin natuke juurde. Mitte ainult riis, ka muist vürtse olid vanad, nii et tükk aega tundus, et vana pipra ja vana riisi ja vana leeskputkega tuleb kuidagi kopitanud kõrvalmaitse. Hakkisin selle häda vastu ühe väikese kuivatatud pepperoni-pipra toidu sisse ära. Aga ega enne ei paranenud, kui siis, kui ma kõigepealt lisasin pool veiniklaasitäit valge veiniga leotatud rosinaid (veiniga, sest ma oleks muidu sidrunimahla lisanud, aga mul ei olnud parajasti sidrunit) ja viimaks, kui riis oli pehme, skumbrialiha ja kolm hakitud keedumuna. Ja siis läks kõik järsku kuidagi maagiliselt heaks.

Rosinate veinis leotamine õnnestus kah seekord kuidagi eriti hästi, väga õrnaks ja mahlaseks läksid, nagu oleks värsked viinamarjad peaaegu. Vbla olid teistsugused rosinad kui muidu, tavaliselt on mul Noberasco omad olnud (mida mulle meeldib rohkem niisama süüa – ja mis olid just koogi sisse ära läinud), seekord olid need rohelise pakiga ökorosinad, mida igal pool Konsumites müüakse ja mis tunduvad mulle niisama söömiseks liiga magusad.

Veel üks kalasalat (kuumsuitsuskumbriaga)

Täna tuli teine kuumsuitsuskumbriarull ära lahendada. Keetsin kartuleid. Salatisse läks 3 kartulit, sellest rullist saadud kalaliha (rull oligi pmst terve skumbria, selgroog välja võetud, küüslauk vahele pandud ja rulli keeratud), 1 väike sibul, 1 lehtsalat, mille ma allahinnatud köögiviljade korvist leidsin (50% alla hinnatud ja ainult üks leht oli kole), tilli, pool suurt õuna ja majoneesi. Siis ma maitsesin, mõtlesin ja panin ühe väikese õuna veel, sest minu arust oli kuiv, samal põhjusel lisasin õli. Läks paremaks küll. Pasteedise konsistentsiga nagu eelminegi skumbriasalat, ainult salat, sibul ja õun avaldasid teatavat vastupanu. Rooma salatiga oleks arvatavasti parem olnud, tavaline lehtsalat (Grüne Fee) jäi selle pasteedi vahel natuke liruks (ja mitte sellepärast, et allahinnatud, vaid tavaline lehtsalat ongi vedelam). Must leib (oli mingi uut sorti kanepiseemnetega leib) sobis kõrvale väga hästi, pmst oleks kogu salatit võinud samahästi leivakattena süüa.

Selle portsu sõime kahekesi tervenisti ära. A.-le maitses hästi, kommenteeris, et see on hea kala, ilmselt ei ole tal konsistentsile nii suuri nõudmisi kui mul, peaasi, et maitse oleks hea. Vbla oleks ma ise konsistentsiga rohkem rahule jäänud, kui oleks algusest peale otsustanudki, et see on pasteet vms leivakate.

Selles, mida sinna kõrvale kõige parem juua oleks, ei jõudnudki ma selgusele. Proovisin natukese Cortesega, seejärel natukese lahja õllega, kõlbas mõlemaga, aga kõrvad vaimustusest pealaele kokku ei läinud. Tagantjärele tundub, et see eileöösine jahtunud taimetee, mida ma pärast sööki jõin, oleks võib-olla ka toidu kõrvale kõige paremini sobinud. Tee koostis: värske meliss, värske münt (mina ei tea, mis münt, Kanni väidab, et mul kasvab läbisegi mitut eri münti), veidi nõmm-liivateed, näputäis rosmariini ja natuke apteegitilli seemneid, selline kõhurohi ühesõnaga, aga maitsev ka. Selline pehme maitse, kus taimede aroomi on tunda, aga seal ei ole midagi sellist (või igatahes mitte nii suures koguses), mis liiga parkaineseks teeks.

Mulle tundub, et just meliss on see komponent, mis võiks kalaga hästi sobida. Ja apteegitillivarjund ka. Nii et teised taimed olid vbla juba liiast, aga ega nad ei seganud ka.

Kabatšokihautis, kabatšokivorm, paar lillkapsatoitu, paar kalasalatit

Üritan meenutada, mida viimase nädala-pooleteise jooksul tehtud sai.

Kabatšokihautis: võtsin retsepti “Vahemeremaade kokaraamatu” Lähis-Ida peatükist (lk 174), retsepti nimi oli “Praetud kartul ja suvikõrvits munaga”. Mul ei olnud veisehakkliha, A. oli toonud seguhakkliha, tegin sellega. Muud põhikomponendid (paar kena suvikõrvitsat, kartulid, sibul, küüslauk) oli olemas; maitseainetest oli petersell puudu, võtsin õuest leeskputke ja võimalik, et mul oli natuke tilli ka.

Ühesõnaga, hautasin sibula-küüslaugu klaasjaks; pruunistasin hakkliha, loopisin soola-pipart-kaneeli sinna juurde, sama panni peale kartulikuubikud (10 minutit), siis suvikõrvitsakuubikud (kah 10 minutit), siis munad sisse ja segasin, siis maitseroheline peale.

Tuli suht söödav, toitev toit, ainult hakkliha kippus kuivaks jääma.

 

Kabatšokivorm: suvikõrvitsaid jäi hautisest üle, sest ma olin neid ikka hulgem ostnud, nad olid nii ilusad ja väikesed ja ei maksnud peaaegu midagi. Ja pool väikest pakki fetat ootas samuti ärategemist. Kui ma A. käest küsisin, kas salatit või ahjuvormi, siis pooldas ta vormi – talle ei meeldi hästi see minu tüüpiline kiirtoit, kus ma lasen kabatšokitükid kergelt panni peal läbi ja teen rohelise kraami, tomatite, mingi valge juustu ja praetud leiva- või sepikukrõbuskitega salatiks – ta väidab, et tema jaoks tähendab salat, vähemalt selline, mida toiduks, mitte toidu kõrvale süüakse, seda, et keedetud juurvilju peab sees olema.
Täidetud kabatšokke ei pooldanud ta ka, kartis, et saab liiga vähe. Mis ei ole loogiline, sest ma panen ahjupannile nii või teisiti sama koguse kabatšokke, ükskõik, kas tükeldatult või poolitatult. See on mingi psühholoogia, arvan ma.

Nii. Inspireerusin sellest, kuidas ma viimati täidetud kabatšokki tegin, tähendab, segasin kabatšokikuubikud umbes samade asjadega, millest ma eelmine kord täidise tegin: ühe tükeldatud tomati, hakitud küüslauku, hakitud sibulat, pudistasin sisse kuivanud sepikutükke, et pärast liiga vesiseks ei läheks, mingeid maitseaineid (ei mäleta täpselt, aga ma arvan, et natuke rosmariini ja aed-liivateed, sest tundub nagu loogiline) ja selle pooliku feta. Maitsesin: maitses nagu päris hea salat. Tuleb kõrva taha panna, et kuivanud sepik võib salatis täitsa toimida. Ja täiesti toores kabatšokk samuti, teinekord ei lasegi pannilt läbi.

Ahjaa. Lisasin natuke tšillihelbeid ka.

Ladusin panni põhja mingisuguseid maasuitsukülje viilusid, silma järgi vaadates oleks võinud pekisemad olla, aga natuke pekki tundus olevat, nii et mis seal ikka. Tolle salati moodi segu panin sinna peale, piserdasin vist natuke oliiviõli kah peale, ahju. Ja läksin tegin natuke aega tööd.

Läksin vaatama, keerasin panni (sest meie ahi võtab tagant rohkem kui eest), lasin veel olla.

Kui tundus, et on peaaegu valmis – st nägi küpsenud toidu, mitte enam salati moodi välja – siis valasin sinna peale vähekese hapukoorega klopitud muna. Oli vist kaks muna. Ja ladusin õhukesed juustuviilud peale, mul oli parajasti viilutatud Atleetjuustu.

Tuli päris hea. A.-le meeldis vist väga, ta sööb pmst alati, mis ma teen, sest toit, aga seekord ta rõhutas, et seda toitu võiks teinekordki teha.

Märkused: need maasuitsukülje viilud olid kas liiga suitsused, liiga soolased või liiga õhukesed, jäid kuidagi kuivad seal all. Teinekord peab proovima kas suitsupõsega või üldse puhtalt õliga. Või võiga.

Kabatšokk hakkas sellises kontekstis huvitaval kombel natuke marineeritud kurgi moodi maitsema. Nagu hapu- või marineerkurk soojas toidus, seljankas näiteks.

Väga hea, et ma kuivanud sepikut panin, muidu olekski väga vesine tulnud. Teinekord võiks pmst ka kartuliga proovida (kuigi tundub, et kartul peaks enne keedetud olema, kui just mitte teha sellist kihilist vormi, et kartul all, vesisem kraam peal, siis saaks kartulikihi kõigepealt küpsema panna.

Tšillihelbed sobisid väga hästi, võttis just parasjagu suu õhkama – süües otseselt ei tundnudki, järelmaitses oli tulisust.

Lillkapsa-makaronitoit: ostsin ühe päris suure lillkapsa. Oli õudne tahtmine kooreses juustukastmes toidu järele, mõtlesin tükk aega ja guugeldasin, vaatasin, et väga sageli keedetaksegi lillkapsast samas vees. Tundus meeldiv, et ei pea palju nõusid määrima.

Nii et panin makaronivee keema, võtsin pool lillkapsast ja lammutasin osadeks. Viskasin makaronid (mul olid spiraalmakaronid, fusilli) vette ja hakkasin panni peal kastet tegema – et sulatasin võid, panin sinna sisse küüslauku madalal kuumusel hauduma, natuke ribastasin sinna sedasama suitsukülge, sest mul ei läinud kõik kabatšokivormi sisse ära, lisasin hästi natuke jahu ja hapukoort. Millalgi selles vahes viskasin ka lillkapsaõiekesed makaronide juurde. Tagantjäreletarkusega: oleks võinud kohe koos makakatega panna, sellises toidus sobib, kui lillkapsas on üsna pehme, mul läksid tema pehmenemist oodates makaronid liiga pehmeks.

Teiseks oleks kastet võinud hakata hiljem tegema, sest ma pidin selle katki jätma: tahtsin vedelikuks kasutada sedasama lillkapsa keeduvett, milleks lillkapsamolekule raisku lasta, tähendab, kastme alustamise ajal oleks pidanud keedetud asjad juba peaaegu valmis olema, umbes et panen küüslaugu võisse hauduma, paksendan natuke ja ongi juba aeg makaronid ja lillkapsas ära kurnata – vett ei olnud enam väga palju, oleks võinud kohe pannile kurnata.

Igatahes tegin selle kurnatud vedelikuga kastme ja kui olin ta ühtlaseks saanud, valasin makaronid ja lillkapsa pannile; kõige lõpuks panin üht üsna noort ja maheda maitsega kitsejuustu, mille kohta Juustukuningate müüja oli arvanud, et see võiks lillkapsaga sobida.

Märkused: nagu ma ütlesin, makaronid said liiga pehmed ja kõik oleks olnud ergonoomilisem või ökonoomilisem või mingi muu noomiline, kui ma oleks lillkapsa pannud potti koos makaronidega ja hakanud hoopis kastet hiljem tegema.

Aga kui välja arvata, et sai natuke liiga pudrune, maitses mulle jube hästi.

Pärast tuli mul isu veel päiksekuivatatud tomatitega võid sinna peale panna – sellel on viimasel ajal siin-seal kogu aeg kampaania, ma soetan endale varusid koju. See või on üks väga hea toidule lisamise või.

Jõin sinna juurde mingit valget veini, aga löö või maha, mul ei tule meelde, kas see oli allahindlusega ostetud Riesling või hoopis allahindlusega ostetud Cortese, sel hetkel olid mõlemad külmkapis olemas. Praegu tagantjärele pakuks, et Cortese vms õrn Itaalia vein võiks paremini sobida.

Tglt kui ma mõtlen, et kitsejuust, siis olen peaaegu kindel, et Cortese.

Lillkapsas suitsupeekoniga: mäletatavasti jäi pool lillkapsast üle. Mõtlesin alguses sellest salatit teha, tomatiga jne, aga kuna A. ei tahtnud sel päeval enam nii korralikult süüa, siis kartsin, et salat vettib seistes ära ja mõtlesin poole pealt ümber. “Poole pealt” tähendab, et olin jälle lillkapsa jupikesteks jaganud ja kergelt ära keetnud – seekord tunduvalt vähem kui makaronitoidu jaoks, salatis tahaks nagu, et hamba all oleks midagi tunda.

Nii et ma hoopis praadisin natuke suitsukülge ja sepikukuubikuid, puistasin ikka veel sooja lillkapsa koos selle garneeringuga taldrikule ja lõikusin tomatit värskuse mõttes kõrvale.

Maitses jälle väga hästi ja siia juurde jõin ma kindlasti Corteset. Mul on selgelt meeles, et just lillkapsa õrna maitsega sobis pööraselt hästi, aga suitsupekk käis veini maitsest üle. Selles mõttes raiskamine. Teinekord peaks nii õrna veini juurde puhtama maitsega lillkapsatoidu tegema. Nt lihtsalt hautatud lillkapsas ja küüslauguvõi sinna juurde. Või sellise talupoeglikuma toidu juurde midagi muud jooma – õunamahla või õlut.

Kalasalat nr 1: tulin tunaeile (see on ju tunaeile, eks, kui täna on kolmapäev ja siis oli pühapäev?) poest rooma salatiga koju, kusjuures ei teagi, miks ma just seda ostsin. Tegelikult oli mul hoopis Nizza salati moodi toidu isu, eestipärases versioonis – et kala ja tomatit ja sibulat, aga keedetud kartuliga, sest kartulid on praegu päris head. Üks ajend oli kindlasti see, et ma olin siis, kui ma lillkapsast veel salatit mõtlesin teha, viimased vutimunad ära keetnud (mingi 20 tükki – mul on oma vutimunadiiler, nii et tavaliselt ma ostan 50 tükki korraga), sooja lillkapsatoidu juurde ei tahtnud neid nagu panna, järelikult tuli nüüd teha sellist toitu, kuhu neid vutimune saaks panna.

Lisaks salatile haarasin kaasa sinepikastmes heeringat (seda, mis on suht väiksemas pakis kui heeringas tavaliselt, kassi pildiga) ja ühe sardiinikonservi (helesinise ümbrispaberiga või selle ribaga noh, mis karbi ümber käib), sest kalaga salati mõte oli mu peast hulluks ajanud ja ma tahtsin enam-vähem kõiki kalu, mida poes oli.

Kodus panin kartulid keema ja mõtlesin, kumba kala ma nüüd salatisse panen. Lõpuks panin heeringa koos kõige sinepikastmega. See kassipildiga heeringas on kõige parem sinepiheeringas, mida ma saanud olen – nood purgi omad on sellega võrreldes jube äädikased.

Kokku läks salatisse niisiis rooma salatit, sibulat, sinepiheeringat, 3 kartulit, vutimune, tilli (sest mul oli veel ja sellise põhjamaise toiduga ju sobib). Kas ma panin tomatit ka? Päris kindlalt ei mäleta. Vist ei pannud. Mingit salatikastet ei olnud sinna juurde üldse vaja, sinepiplagast piisas täiesti.

Salat tuli üle mõistuse hea: esiteks rooma salat krõmpsus mõnusasti hamba all ja oli mahlane. Selline tunne, nagu ma oleks kogu elu heeringasalatites sellise krõmpsumise järele puudust tundnud, ise teadmata, milline lünk minu elus on. Aga ma arvan, et olulisem on see, et kartulid olid väga maitsvad, siidised, sulasid suus. Üks äge asi oligi see tekstuuride erinevus: siidised kartulid, krõmpsuv salat, pehme ja veidi nätske heeringas, pehme ja veidi vetruv muna. Aeg-ajalt veel mõni krõpsuv sinepiseeme hamba all.

Juurde jõime alkovaba õlut, sobis päris hästi. Oli vist Clausthaler.

Ääremärkus maitsekombinatsioonist, mis päris eraldi toidu mõõtu välja ei andnud – millalgi selle või järgmise salati tegemise ajal pistsin hajameelselt suhu ühe salatiriba, mis oli lõikelaua peale vedelema jäänud ja võinuga oli ta seal võiga kokku määrinud. Salat võiga: väga, väga hea. Peab mõtlema, kus seda rakendada annab: mõlemal on maitse, mis jääb vängemate komponentide lisandudes liiga taustale, nii et tuleks lisada millelegi, mis ülearu palju ise esile ei tüki.

Kalasalat nr 2: Rooma salatit oli ikka üle, vutimune kah natuke, kartuleid olin kohe alguses selle arvestusega keetnud, et järgmisel päeval saaks veel salatit teha. Kapis olid ammuilma ühed mustad oliivid ja pool purki kappareid. No ja ma olin ju need sardiinid toonud.

Seekord lähenes retsept Nizza salatile natuke rohkem: salatisse läks lisaks kartulile ja rooma salatile, sibulale ja kalale ka tomatit ja mustade oliivide tükikesi. Ja pudistasin paar vürtsikilufileed ka. Maitsesin seda kõike ja lisasin majoneesi. Maitsesin veel – millestki hapust jäi puudu, viimast tomatit ei tahtnud ära panna (ihne inimene, tahtsin, et hommikuks jääks võileiva peale tomatit), pealegi tundus, et see ei päästaks, pigem oleks mingit tsitrust tahtnud, aga ei olnud. Lõpuks panin kappareid (need olid äädikakapparid) ja see töötas päris hästi.

Taliesin oli külas, talle maitses: nagu ta ütles, huvitav on see, et ma olen nii palju vastikuid asju kokku pannud või noh, mitte otseselt vastikuid, aga – “acquired taste,” pakkusin mina – ja kokku maitseb hästi!
Minu üllatuseks maitses päris hästi ka A.-le, ta tavaliselt kalakonserviga salateid väga ei armasta. Aga seekord jah meeldis, vbla tänu sellele, et seal oli nii mitu muud tugeva maitsega komponenti.

Ma ise pettusin ehk kõige rohkem, peamiselt sellepärast, et see konkreetne sardiinikonserv ei maitsenud mulle kõige paremini (muidu ei ole mul kalakonservi kui niisuguse suhtes eelarvamust, mõni sardiin maitseb täiesti jumalikult). Mul ei jää iial meelde, millise konservifirma sardiinid ja skumbriad mulle kõige rohkem maitsevad, pealegi on mul kuri kahtlus, et see kõigub ka ühe firma piires, olenevalt partiist.

Seda peaks millalgi greipfruudiga tegema, siis, kui hooaeg on.

Kalasalat nr 3: siis, kui ma eelmise salati jaoks kilusid ostsin, ei suutnud ma vastu panna kuumsuitsuskumbriarullidele. Sest mulle maitseb kuumsuitsuskumbria alati ja need olid seekord uskumatult odavad. Mingi kalakampaania. Tol päeval oli mul ostukorvis kilu, suitsuskumbriat ja võileivapekki, ma veel ise vaatasin ja naersin, et ostukorv näeb välja selle järele, et ma tahan soola süüa.

Enivei. Täna otsustasin, et tuleb ka sellest skumbriast midagi teha, teisest küljest olin ammu Caesari salatit tahtnud. Kokkuvõttes tuli midagi, mis oli almost, but not entirely, unlike Caesari salat, kui just mitte iga Worcesteri kastme ja saiakuubikutega rooma salatit Caesari salatiks lugeda.

Koostises oli siis: ühe lahtiharutatud kuumsuitsuskumbriarulli materjal (ega see rull suurt millestki muust ei koosnenudki kui kalast ja küüslaugust), mis läks lahtiharutamise käigus enam-vähem pasteediks kätte ära; viimane kolmandik rooma salatist (see oli üks jurakas salat); pool väikest sibulat; kaks tomatit; tilli; Dziugase juustu küljest lõigatud laastusid (sest ma ei viitsi riivida, riivi peaks pärast ju pesema ja see on tüütu, ennem juba kaabin noaga laastusid); Worcesteri kastet; natuke majoneesi; praetud sepikukuubikuid (sortsu rapsiõli, sortsu oliiviõliga). Ja kogemata natuke liiga palju palsamiäädikat, sest mul läks meelest ära, et sellel pudelil ei ole tilgutamiskork.

Aga kuna kala oli väga-väga rasvane (VÄGA rasvane), siis kulus happelisem salatikaste tglt väga hästi ära. Üldse ei tundunud liiga hapu – kui üldse midagi, siis liiga soolane, mingit vähem vänget täitematerjali oleks võinud rohkem olla. Näiteks sedasama rooma salatit rohkem (aga mul ei olnud) või mõni keedukartul või midagi.

See oli kummaliselt sõltuvusttekitav, oma väikestest defektidest hoolimata. Välimus – üsna jõle, eriti konsistentsi poolest (justkui pasteet, kuhu on salatiribasid ja saiakuubikuid sisse loobitud), värvilt ka (kui palsamiäädikas sisse segada, siis tuleb enamasti jõleda väimusega tulemus, ta on ainult pealepiserdatult ilus. Kui just peedisalat ei ole.).