Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Advertisements

Üks lihtne tomatikaste enne pühi ja mitmesuguseid võileibu

Kuna ma tahtsin keerulisi pühadetoite teha, et kalender ringi käiks, ei hakanud ma lõunaga erilist vaeva nägema – mul oli pool purki tomatit järel; praadisin sibulat ja küüslauku, natuke suitsupeekonit, natuke viilutatud porgandit, natuke kuivatatud tšillit, viskasin tomati sinna otsa ja maitsestasin soola, pipra ja natukese oliiviõliga. Sõin nuudlitega. Minu jaoks oli piisav, A. virises, et lahja või igav või mis see tema jaoks oligi. Ah jaa, “ma pole sellest purgitomatist kunagi erilises vaimustuses olnud,” nähtavasti oleks tema jaoks olnud vaja rohkem komponente, et see ei oleks nii ilmselt purgitomat. Rohkema porgandiga oleks talle tõenäoliselt paremini maitsenud.

Muidu tegin mitmel pühade-eelsel päeval võileibu, mõtlesin, et äkki kirjeldaks oma ettekujutust õigest võileivast.

Esiteks: A. oli vutimune keetnud, mul oli haiguse ajast ikka veel meremarja alles, nii tegin ma imekauni võileiva: röstisin sepikut, määrisin võiga, mis selle peal kenasti ära sulas, katsin selle meremarjaga, viilutasin vutimuna sinna peale ja kaunistasin rohelise sibulaga.

Teiseks üks vähem ilus, aga päris toitev ja mõnus võileib: sepiku või musta leiva peale natuke majoneesi, sinna peale viil peekonit või suitsupõske vms suitsuliha; sinna otsa majoneesiga segatud hapukapsas. Tahab söömisel tähelepanu, sest leiva peal on nii palju asju, et ettevaatamatult võib midagi maha pudeneda.

Kolmandaks – sepiku peale suitsuliha, majoneesi ja pirniviilakad.

Neljandaks – sama, aga suitsuliha asemel käib pirni alla juust.

Vahelduva eduga köögiviljatoite ja üks toimiv lahendus ärajahtunud soojale salatile

Esiteks tegin läinud nädalal sellist eksootilist toitu nagu köögivilju kookosekastmes. Tükeldasin mitu porgandit, panin pannile rohelise karripasta pära ja kui see oli juba natuke praadima hakanud, purgitäie kookospiima, sinna sisse panin porgandid, siis hakkisin ühe suvikõrvitsa ja pool hiina kapsast ja viskasin need sinna sekka. Lasin siis natuke aega podiseda, kõige lõpuks viskasin natuke purgiherneid sisse. Maitsestasin laimimahla, natukese kalakastme ja soolaga. Ma ei mäleta enam päris täpselt, aga apteegitilli seemneid võis kah sinna sisse minna. Spagette tegime juurde.

A. oli väga rahul ja mainis veel järgmisel päeval, et see oli hea toit; mina olin natuke pettunud, sest ma olin küll tule ära keeranud, aga see pliidiplaat annab uskumatult kaua pärast väljalülitamist sooja ja nii olid köögiviljad pehmemaks läinud, kui ma tahtsin. Mh, suure tõenäosusega on see üks põhjus, miks A.-le nii väga meeldis.

Järgmisel päeval (õigemini öösel, päeval oli veel seda kookosekastmes toitu järel) tahtsin midagi enda maitse järgi teha; mõtlesin, et õunu on, pirne ka ja õige natuke maapähklivõid, teeks õige gado-gadot või midagi sarnast. Hakkasin maapähklivõist sousti tegema ja taipasin, et ma olin ju kookospiima eile ära pannud; leidsin, et miks ma ei võiks selle asemel kookosrasva panna, saabki rammusam. Ühesõnaga, kaste tuli paarist-kolmest spl maapähklivõist, umbes sama paljust kookosrasvast, sinna sisse pudistatud kuivadest tšillidest ja laimimahlast, mida ma kõiki koos soojendasin. Natuke hakkisin mandleid sisse – idee järgi oleks pidanud maapähkleid hakkima, et oleks üldiselt ühtlane maapähklikaste üksikute tükkidega, aga mul ei olnud maapähkleid.

Salatiks hakkisin paar õuna, paar pirni, eelmisest päevast üle jäänud hiina kapsa pooliku, ühe apelsini (need punased Itaalia apelsinid on praegu väga head) ja ühe keedumuna. Purgiherneid läks ka. Ühe sibula praadisin garneeringuks ära; ja ühel pakil kiirnuudlitel lasin tõmmata ja segasin hulka. Lõpuks segasin kõik kastmega ära. Sõin kõrvale võiga röstsaia ja minu arust oli krõmpsuv võine röstsai selle salati juurde vaimustav.

A. hakkas sama salatit jupp aega hiljem (vbla järgmisel päeval) sööma ja küsis kahtlustavalt, kas ma olen oma suitsuõli sisse pannud. Ma olin pannud tegelikult natuke äsja otsa saanud sprottide õli, aga ei hakanud teda liiga palju valgustama, ütlesin napisõnaliselt jah, las mõtleb, et seesamiõli, sest sprotiõli suhtes oleks ta nagunii veel umbusklikum. Tegelikult viriseski ta kõige rohkem kastme konsistentsi üle, et nagu mingi hangunud loomarasv oleks. Ma maitsesin ise uuesti ja tõsi: nüüd, kus salat oli täitsa külm (alguses, kui mina sõin, olid nuudlid ja sibulad ja kaste kõik soojad olnud), oli kookosrasv ära hangunud ega olnud enam kuigi hea. Hmm. Sellest järeldus: kookosrasva saab kasutada ainult kuumas kastmes (võimalik, et see kehtib ka kookospiima kohta). Proovisin salatit hästi ettevaatlikult soojendada, nii et puuviljad keema ei läheks; see parandas A. arust natuke asja, aga minu arust oli halvem kui enne soojendamist.

Lõpuks lahendasin sooja salati külma ülejäägi niiviisi ära: tõin järgmisel päeval tavalisi pisikesi niitnuudleid ja kõige odavamat sinihallitusjuustu, keetsin nuudlid ära ja segasin kohe kuumalt salatipäraga, sinihallitusjuustu samuti sisse, mandleid hakkisin vist juurdegi. Nuudlite kuumuses oli salatikaste uuesti piisavalt soe, et hea maitsta ja sinihallitusjuust sobis jälle puuviljadega maru hästi kokku.

Järgmisel päeval ei hakanud kulinaaritsema ja sõime lihtsalt heeringat, kartulit ja kodujuustu. Sibulaga. Siis sai kodujuust otsa, aga heeringat oli veel minu suupiste jagu olemas ja ma tegin ühest kartulist, toorest hapukapsast, sibulast ja heeringajäägist kiiresti väikese salati.

Ja nädalalõpuks tegi A. porgandist, sellerist ja paksendamise eesmärgil ka ühest kartulist toorjuustuga püreesuppi, Maire Suitsu kokaraamatu retsepti järgi. Minu panus piirdus ütlemisega, kus riiulis see kokaraamat täpselt on, retsepti väljaotsimisega (kui A. seda üles ei leidnud, sest ta ei uskunud, et porgandi-juustusupp tähendab toorjuustuga suppi) ja maitsestamisega. Olgu siis öeldud, et maitseks panin tibake muskaatpähklit ja näputäie salveid. Tuli päris hea, kuigi ma ei mõista päris hästi A. püreesupivaimustust. Mulle meeldib, kui midagi on närida ka. Eks ma tegin siis endale röstsepikut või kuumi juustuleibu kõrvale.

Paar jõulueelset suvikõrvitsatoitu

Neid suvikõrvitsaid jäi esiteks panniroast natuke üle ja teiseks oli neid lõpuks poes eriti odavalt müüa.
Kolmandaks oli A. küpsetanud jälle ahjukana. Ritsikul on õigus, see oli liiga soolane (ma märkasin seda eelmine kord ka, aga ei jõudnud A.-d ette hoiatada, et ärgu seda kana võtku), niisiis tundus kaval see salati sees ära lahjendada.

Niisiis tegin suvikõrvitsasalati: viilutasin õhukeselt 2 või 3 suvikõrvitsat (ei mäleta enam,mitu täpselt), siis tuli ootamatu usinushullus peale ja ma otsustasin juurviljakoorimisnoaga porgandi õhukesteks ribadeks lõigata, et siis on kindlasti hästi äge. Jaksasingi terve porgandi niiviisi lintideks hööveldada. Loksutasin purgis palsamiäädikat, mett, natuke õli, soola ja pipart ning valasin porgandile-suvikõrvitsale otsa. Siis puhastasin ühe apelsini ja selle salatissetükeldamise ajal praadisin kanapraerasvaga kahest röstsepikuviilust rebitud tükikesi. Pudistasin salati veel päevalilleseemnetega üle, võimalik, et lisasin ka sibulat ja küüslauku (praegu tundub, et pigem ainult küüslauku); natuke kanaprae leemest tekkinud kallerdist segasin samuti salati hulka, katkusin kanaprae küljest liha ja segasin kõik ära. Maitsesin, midagi oli nagu puudu. Lisasin majoneesi, aga ikkagi. Apelsin oli kuidagi ühekülgselt hapu. Lõpuks võtsin ühe pirni, tükeldasin sinna sisse ära ja vat siis läks heaks. Ju siis oli magusat-mahlast puudu. Maitseks panin punet, nõmm-liivateed ja piparmünti.

Sõin praesepikutükkidega, mida ma salati sisse ei seganudki, puistasin otse taldrikus kõige otsa. Olin rahul. Nuputasin tükk aega, mis asi seal eriliselt hõrgu maitse annab ja raalisin lõpuks välja, et piparmünt.

A. oli samuti rahul ja ei nõudnudki, et suvikõrvits oleks pehmeks küpsetatud, käis toorelt küll. Tema arvas, et salati teeb heaks hoopis apelsin.

Järgmisel päeval tegin uuesti suvikõrvitsa-kartuli-pannirooga – pmst sedasama, mis kunagi varem, aga hakkliha asemel oli ikka kanaprae küljest võetud liha ja maitseained olid kah teised. Mis siis pannile läks: sibul, küüslauk (paar küünt), 3 kartulit, 2 suvikõrvitsat, kanapraekribalaid ja hiljem leemeks natuke kanapraekallerdist ka; vbla lõikusin sinna veidi ka kuivatatud tomateid; puistasin punet ja nõmm-liivateed ja võimalik, et ka majoraani peale, natuke kaneeli ja pipart (kui ma õigesti mäletan, siis soola polnud selle kanaliha ja puljongikallerdise tõttu vaja pannagi); kui oli juba enam-vähem valmis, kloppisin viimased mõlkis vutimunad lahti ja kuna neid oli vähe (6-7), siis lisasin ka ühe kanamuna. Klopitud, siis pannile, segasin läbi ja pmst oligi valmis. Mulle maitses jälle väga hästi, A.-le ilmselt ka.

Seda jäi pärast seda, kui A. oli söönud, paar suutäit üle, ma korjasin selle hiljem korraks pannilt ära ja praadisin veel pool sibulat ja musta leiva kuubikuid, siis segasin panniroa riismed uuesti pannile sinna hulka ja see kõik oli jumalikult hea.

Kõigi nende segutoitude vahepeal sõime ohjeldamatult kanavõileibu, mulle meeldis kõige rohkem hurmaaga, vbla mõjutas mind see, et kanakallerdis ja hurmaa olid üsna üht värvi.