Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s