Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

One thought on “Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

  1. Pingback: A. pakub kulinaarset nõu. Elu pakub mulle nalja. | Läbikäigu K

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s