Kanasupp; sõrnikud

Pühadearuande teen kunagi hiljem, praegu kirjutan viimase aja toidud üles.

A. tõi jälle ühe kana; rinnafilee pani ta edaspidiseks kananassi tegemiseks sügavkülma; koivad praadis ära ja nende söömisest alustasime; ülejäänud liha jättis ta skeleti külge ja agiteeris, et ma teeksin suppi.

Mina kaebasin, et olen haige ja ei viitsi vahtu riibuda, mispeale tema teatas, et vahtu võib ta ise riibuda, kui ainult mina maitsestan. Oot, mis mõttes? Vahu riibumine on ju kõige tüütum osa supitegemisest ja maitsestamine on puhas lõbu? Tuleb välja, et mõne jaoks on vastupidi.

Niisiis panigi A. kana keema, riibus vahu ja kui kana oli natuke aega keenud, nii et liha sai juba kerge vaevaga kontide küljest enam-vähem kätte, kurnas puljongi ka ära (metallsõelale pandud linase lapiga) ja pani potti tagasi.

Mina kangutasin suurema liha kontide küljest lahti, loopisin kondid potti tagasi, viskasin sinna veel pool sibulat (koos koorega), 1 loorberilehe, 1 vürtsitera, paar pipratera ja mitu head tükki ingverit (ingveri nässakamast kiulisemast otsast) ja lasin sellel kõigel kaua-kaua keeda. Kui leidsin, et varsti võiks hakata ka suppi ennast tegema, asusin tükeldama: 1 porgand viiludeks. 3 sellerivart viiludeks. Poolteist sibulat ribadeks (pooleks, viiludeks ja siis veel ristviilu kolmeks). Poolteist paprikat (neist maagiliselt majapidamisse ilmunuist) lühikesteks ribadeks.

Lõpuks kurnasin puljongi uuesti (jõhvsõelaga), viskasin maitseained minema, kaapisin kontide küljest selle liha, mis sealt nüüd veel lahti tuli, ülejäänud lihahunniku otsa ja panin puljongi keema tagasi. Niipea kui uuesti keema läks, porgand sisse. Natuke hiljem seller ka. Seejärel sibul. Kui porgand oli enam-vähem pehme, lisasin veidi vett (sest puljong oli kõige keetmisega väga tummiseks muutunud), kui uuesti keema läks, panin liha sisse; ja kui liha oli natuke veel keenud, valasin sisse purgitäie maisi (koos vedelikuga), keerasin tule ära, lisasin soola, jahvatasin pipart sisse, riivisin veel natuke ingverit (ingveri värskemast õrnemast otsast) sisse ja lisasin paprikatükid ning väikese sortsukese kuiva heerest (finot).

Imeliselt hea tuli.

(apropoo: niiviisi sõime üht kana neli ja pool päeva. Esimesel päeval praekana ja mina alustasin juba supiga (A. juba magas); teisel-kolmandal päeval suppi; neljandal päeval tegi A. kana ananassiga ja viiendal päeval jagus seda veel talle soojendamiseks (samal ajal kui mina teenimatut mälumänguauhinda tarvitasin.)

*

Pühadeks olin kohupiima ostmisega hoogu sattunud, tegin ülejäägist sõrnikuid.

Läks umbes pool kilo kohupiima (head rammusat). Panin alguses pool veiniklaasitäit rosinaid apelsinimahlaga likku, siis segasin kohupiima, 2 muna, 3-4 spl suhkrut ja 3/4 klaasi jahu ära; jõin üleliigse mahla rosinate pealt ära ja segasin ka rosinad sisse. Ja jätsin taina seisma, et jahu paisuks.

Pärast praadisin kõigepealt nii, et suht kuumal tulel minut ühelt, pool minutit teiselt poolt. See jättis minu arust seest veidi liiga vedelaks ja väljast jälle liiga kõvaks. Järgmised tegin õrnemal tulel ja küpsetasin kauem – ning jäin tulemusega rohkem rahule.

Esimesel õhtul jõin teed kõrvale (ja võtsin mandariinimoosi juurde). Teisel õhtul katsetasin Pineau des Charentes’iga (mida mu kodupood arusaamatult odavalt müüb) ja sobis oivaliselt – ainult et sel juhul tasub pigem ilma moosita süüa, sest see vein on ise paras kleepekas.

Advertisements

2 thoughts on “Kanasupp; sõrnikud

  1. Pingback: Selleriga salatid ja kohupiimakook | Läbikäigu köök

  2. Pingback: Vahepeal oli jälle kanatoitude nädal | Läbikäigu köök

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s